Edmund Husserl

Edmund Husserl
Sünniaeg	Edmund Gustav Albrecht Husserl 8. aprill 1859 Prostějov
Surmaaeg	27. aprill 1938 (79-aastaselt) Freiburg
Haridus	professor, Eradotsent
Alma mater	Viini Ülikool Leipzigi Ülikool Berliini Humboldti Ülikool
Amet	filosoof
[muuda Wikidatas]

Edmund Husserl (8. aprill 1859 Prossnitz (praegu Prostějov) – 26. aprill 1938 Freiburg) oli fenomenoloogilise filosoofia rajaja.

Ta sündis Austria-Ungaris Määrimaal Prossnitzis. Tema vanemad olid mitteortodokssed juudid. Isa tegeles riideäriga. Peres oli kolm last, kellest üks hukkus Esimeses maailmasõjas.

10-aastaselt alustas Edmund õpinguid Viini Reaalgümnaasiumis. Aasta hiljem hakkas ta käima Olmützi (Olomouci) riigigümnaasiumis. Ta oli keskpärane õpilane, kes eelistas matemaatikat ja loodusteadusi.

Lõpetanud 1876. aastal gümnaasiumi, jätkas Edmund õpinguid Leipzigi ülikoolis, kus õppis astronoomiat, käies ka matemaatika, füüsika ja filosoofia loengutel. Ta kuulas ka Wilhelm Wundti filosoofiakursust. Tema mentor oli Tomáš Masaryk. Aastatel 1878–1881 jätkas Husserl matemaatika-, füüsika- ja filosoofiaõpinguid Berliini ülikoolis, kus tema õppejõudude seas olid Leopold Kronecker ja Karl Weierstrass. Jaanuaris 1883 kaitses ta Viini ülikoolis Leo Koenigsbergeri juhendamisel kirjutatud doktoritöö matemaatikast " Beiträge zur Theorie der Variationsrechnung"^[1]. Pärast seda läks ta tagasi Berliini Weierstrassi assistendiks. Et Weierstrass jäi raskelt haigeks, soovitas Masaryk Husserlil minna tagasi Viini ja õppida Franz Brentano juures filosoofiast. Husserl läbis Viinis lühikese sõjaväeteenistuse ning õppiski 1884–1886 Brentano juures. Viimase loengud psühholoogiast ja loogikast ning visioon rangelt teaduslikust filosoofiast avaldasid Husserlile sügavat muljet. Brentano soovitas Husserlit oma õpilasele Carl Stumpfile, kelle juhendamisel tal valmis habilitatsioonitöö "Arvu mõistest" ("Über den Begriff der Zahl", 1887), millest sai tema monograafia "Aritmeetika filosoofia (Husserl)" (1891) osa.

Aastal 1887 sai Husserlist Halle ülikooli eradotsent.

Husserlid jäid Hallesse 1901. aastani. Sel perioodil kirjutas ta oma "Aritmeetika filosoofia" ("Philosophie der Arithmetik"). Selles raamatus püüdis ta anda aritmeetikale psühholoogilise aluse. Gottlob Frege kritiseeris oma arvustuses selle psühhologismi. Selle kriitika mõjul töötas Husserl välja oma fenomenoloogilise meetodi. Aastatel 1900–1901 ilmus kahes köites tema esimene fenomenoloogiline teos "Loogilised uurimused" ("Logische Untersuchungen"). Esimeses köites on rünnak psühhologismi vastu. Teises köites on kuus kirjeldav-psühholoogilist ja epistemoloogilist uurimust väljendusest ja tähendusest, universaalidest, osade ja tervikute formaalsest ontoloogiast (mereoloogiast), tähenduse süntaktilisest ja mereoloogilisest strukltuurist, intentsionaalsuse loomusest ja struktuurist ning tõe, kaemuse ja tunnetuse vahelisest seosest. Ta pooldas Hermann Lotzest ja Bernard Bolzanost inspireeritud platonismi.

1901. aastal kutsuti Husserl tema tööd imetlenud Wilhelm Dilthey algatusel Göttingeni ülikooli, kuhu ta jäi järgnevaks 16 aastaks, algul erakorralise professorina, hiljem isikliku korralise professuuriga. Göttingeni perioodil formuleeris Husserl uue fenomenoloogilise teaduse piirjooned, mis esitati raamatus "Ideen zu einer reinen Phänomenologie und phänomenologischen Philosophie". Tema uus meetod, mida ta nimetas transtsendentaalseks fenomenoloogiaks, võimaldas keskendub struktuuridele, mis võimaldab "loomulikus hoiakus" enesestmõistetavatena võetavatel objektidel teadvuses konstitueeruda. Teda mõjutasid muu hulgas René Descartes, David Hume ja Immanuel Kant. Saadud vaade intentsionaalse teadvuse vallale võimaldab fenomenoloogil oma põhivaateid maailmale ja iseendale eelarvamustevabalt õigustada ning uurida nendevahelisi ratsionaalseid seoseid. Aastakäigust 1910/11 ilmus tema toimetamisel ajakiri Logos, mille esimeses numbris ilmus ka tema programmiline artikkel "Filosoofia kui range teadus" ("Philosophie als strenge Wissenschaft"), milles ta kritiseeris naturalismi. Alates 1913. aastast toimetas ta aastaraamatut "Jahrbuch für Philosophie und phänomenologische Forschung", mille avaköiteks oli tema "Ideede" esimene köide. Göttingeni perioodi jäävad Husserli tähtsamad avastused, sealhulgas transtsendentaalfenomenoloogiline meetod, ajateadvuse fenomenoloogiline struktuur, intersubjektiivsuse fundamentaalne roll meie mõistestikus ja empiirilise mõtlemise horisondistruktuur.

1916. aastal võttis Edmund Husserl vastu professorikoha Heinrich Rickerti järglasena Freiburgi ülikoolis Breisgaus. Seal töötas ta muu hulgas passiivse sünteesi kallal. Ta pidas 1922 Londonis University College'is neli loengut "Fenomenoloogilisest meetodist ja fenomenoloogilisest filosoofiast". Aastal 1923 sai ta kutse Berliini ülikooli, kuid lükkas selle tagasi.

Aastal 1928 ta emeriteerus ning tema järglaseks sai tema ja Rickerti varasem assistent Martin Heidegger. Husserl jätkas tööd fenomenoloogiliste projektide kallal kuni surmani 1938. aastal. Aastal 1929 sai ta kutse Pariisi, kus ta pidas "Pariisi ettekanded" ("Méditations cartésiennes"; ilmusid 1931). Samal aastal pidas ta ettekanded filosoofiast ja antropoloogiast, kus ta kritiseeris Heideggeri ja Max Schelerit.

Kui Heidegger sai 1933. aastal Freiburgi ülikooli rektoriks, keelas ta oma endisel õpetajal sisenemise ülikooli õppehoonetesse ja raamatukokku. Husserl oli sellest väga kibestunud. Ta sai kutse Los Angelesse, kuid keeldus sellest. Aastal 1935 pidas ta Prahas loengusarja, millest kujunes "Euroopa teaduste kriis ja transtsendentaalne fenomenoloogia" (1936; tervikkäsikiri ilmus alles 1955. aastal), mida on peetud Husserli filosoofilise loomingu kokkuvõtteks.

 Pikemalt artiklis Über den Begriff der Zahl

Husserli habilitatsioonitöö "Über den Begriff der Zahl" (1887) uurib, kuidas me tunneme ära paljust rühmas. Tavaline arvu definitsioon ei ütle, mis on paljus ja ühtsus. Paljus pärineb Husserli järgi sünteesist, elementide kokkupanemisest hulgaks. Ühel juhul on suhe, tänu millele elemendid kuuluvad ühte hulka, nende mentaalse representatsiooni üks sisudest, teisel juhul mitte. Esimesel juhul on ühtsus füüsiline (loomulik), teisel juhul psüühiline (meelevaldne), pärinedes vaimuaktist, mis selle suhte tekitab. Mõlemat laadi sünteetilisele ühtsusele vastandab Husserl mittesünteetilise ühtsuse, näiteks roosi ühtsuse, mille korral "osad" on pidevad ja neid lahutatakse üksnes vaimus. Selle osad (lehed, vars jne) leitakse analüüsi teel. Iga osa tõstetakse esile eraldi märkamisaktiga ning seda hoitakse koos juba eraldatud osadega. Siin ei ole sünteesi tarvis, sest tervik on juba reaalsena olemas. Husserl jõuab järeldusele, et tervik ehk paljus in abstracto on miski ja miski ja miski ja nii edasi ("ja" käib kollektiivse kokkupanemise kohta). Kõige üldisem mõiste on miski mõiste, mis käib mis tahes (reaalse või mittereaalse, füüsilise või psüühilise) eseme kohta. Paljuse mõiste tuleneb "ja nii edasi" määramatusest, mis võimaldab kokkupanemist jätkata ükskõik kui kaugele.^[2]

Husserl ei märka, et paljuse määratleb üks. Loendamine algab ühest, mis ei ole paljus. Loendatakse ja sünteesitakse ühtesid. Loendamine peab lõppema ühes kindlas kohas. Husserlil aga on arvude tegemise peamine koostisosa "ja". Aga näiteks viis on neli "ja"-d ja viis ühte. Ilma üheta ei saa "ja"-sid loendada. Hiljem selgub, et päris probleem on üks.^[2]

 Pikemalt artiklis Loogilised uurimused

"Loogilistes uurimuste" ("Logische Untersuchungen", 1900–1901) I osas distantseerub Husserl psühhologismist, vaatest, mis redutseerib loogika kui normatiivse ehk regulatiivse distsipliini psühholoogiale kui deskriptiivsele distsipliinile. Psühhologism ei võimalda näiteks loogiliste järelduste ja mentaalsete operatsioonide vahel vahet teha. Mentaalsed aritmeetilised tehted on ajalised, korratavad ja loendatavad, arvud on ajatud. Vaimuaktides arve küll representeeritakse, kuid neid ei korrata, vaid nende vormi instantsieeritakse. Iga arvu on ainult üks. Ka puhta loogika operaatorid on ideaalsed ja ainsad. Ka otsustus ei ole sama mis vaimuakt, mis selleni jõuab. Selle tõesus ei sõltu psühholoogilistest seikadest. Loogikas ja aritmeetikas on tõdesid, mida pole kunagi mõeldud. See, mis on psühholoogiline, sisaldab eristatavaid ühtesid. Selles, mis on loogiline, on ühtsus ajatult kohal.^[2]

Transtsendentaalfenomenooogia saab alguse asjade ja asjaseisude faktilise ühtsuse, olemuste eideetilise ühtsuse ja teadvuse elava ühtsuse seostamisest. Faktiline ja olemuslik ühtsus toovad esemed teadvuse otsese pilgu alla, teadvuse enesele pööratud pilk toob nähtavale teadvuse ühtsuse.

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.

Husserli käsikirjalise pärandi (üle 40 000 lehekülje) päästis frantsiskaani munk Herman Leo Van Breda, kes viis selle Leuvenisse, kus 1939 rajati esimene Husserli arhiiv. Praegu on Husserli arhiivid ka Freiburgis, Kölnis, Pariisis, New Yorgis ja Pittsburghis. Alates 1950. aastast antakse välja Husserli kogutud teoseid ("Husserliana").

26. aprillil 1886 pöördus Husserl protestantlikku kristlusse ning tema täisnimeks sai Edmund Gustav Albrecht Husserl.

Husserl abiellus 6. augustil 1887 juudi kogukonnast pärineva usku vahetanud Malvine Charlotte Steinschneideriga. Nad laulatati kristliku kombe kohaselt. Neil sündis kolm last. Poeg Gerhard Husserl abiellus eesti või baltisaksa päritolu Dodo Tammanniga.

1896. aastal sai Husserlist Preisimaa alam.

• "Über den Begriff der Zahl. Psychologische Analysen", 1887.
• "Philosophie der Arithmetik. Psychologische und logische Untersuchungen" 1891.
• "Logische Untersuchungen. Erste Teil: Prolegomena zur reinen Logik", 1900.[1] Veebiversioon.]
• "Logische Untersuchungen. Zweite Teil: Untersuchungen zur Phänomenologie und Theorie der Erkenntnis", 1901.
• "Philosophie als strenge Wissenschaft", Logos 1 (1911) 289–341.
• "Ideen zu einer reinen Phänomenologie und phänomenologischen Philosophie. Erstes Buch: Allgemeine Einführung in die reine Phänomenologie", 1913.
• "Vorlesungen zur Phänomenologie des inneren Zeitbewusstseins", Jahrbuch für Philosophie und phänomenologische Forschung 9 (1928), 367–498.
• "Formale und transzendentale Logik. Versuch einer Kritik der logischen Vernunft", Jahrbuch für Philosophie und phänomenologische Forschung 10 (1929) 1–298.
• "Méditations cartésiennes", 1931.
• "Die Krisis der europäischen Wissenschaften und die transzendentale Phänomenologie: Eine Einleitung in die phänomenologische Philosophie", Philosophia 1 (1936) 77–176.

• "Pariisi ettekanded", tõlkinud Ülo Matjus – Akadeemia 1993, nr 7, lk 1389–1424; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis
• "Materiaalse looduse konstitutsioon" (katkendid), tõlkinud Kristjan Laasik – Akadeemia 2013, nr 1, lk 83–102 ja nr 2, lk 348–357

• Intentsionaalsus

• Dagfinn Føllesdal. Husserl und Frege, Oslo: Aschehoug 1958. Inglise keeles raamatus: Leila Haaparanta (toim). Mind, Meaning and Mathematics, Dordrecht: Kluwer 1994.
• J. N. Mohanty. Husserl and Frege, Bloomington: Indiana University Press 1982.
• Dallas Willard. Logic and the Objectivity of Knowledge, Athens/Ohio: University of Ohio Press 1984.
• David Bell. Husserl, London: Routledge 1990.
• Gianfranco Soldati. Bedeutung und psychischer Gehalt, Paderborn: Schöningh 1994.
• Barry Smith, David Woodruff Smith (toim). The Cambridge Companion to Husserl, Cambridge: Cambridge University Press 1995.
  • J. N. Mohanty. The Development of Husserl's Thought.
• Christian Beyer. Von Bolzano zu Husserl, Dordrecht: Kluwer 1996.

• Alfred Koort, "Fenomenoloogiline filosoofia. Edmund Husserli surma puhul" – Looming 1938, nr 6, lk 656–666; loetav ka Kirjandusarhiivis; ilmunud ka raamatus: Alfred Koort, "Inimese meetod", sari Eesti mõttelugu, nr 8, Ilmamaa, Tartu 1996, lk 101–116
• Ülo Matjus, "Edmund Husserl Descartes'i teil" – Akadeemia 1993, nr 8, lk 1571–1603; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis; ilmunud ka raamatus: Ülo Matjus, "Kõrb kasvab", sari Eesti mõttelugu, nr 54, Ilmamaa, Tartu 2004, lk 352–382
• Kristjan Laasik, "Asjade antusest tajus" – Akadeemia 2013, nr 1, lk 104–123