Cannae lahing

See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2009) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Jaanuar 2017) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Cannae lahing
Osa Teisest Puunia sõjast
Hannibali sissetungi kirjeldav kaart
Toimumisaeg	2. august 216 eKr
Toimumiskoht	Cannae, Itaalia 41° 18′ 23″ N, 16° 7′ 57″ E
Tulemus	Kartaago võit
Osalised
Rooma vabariik Liitlased Itaaliast: Etruskid Samniidid Kartaago Liitlashõimud Aafrikast, Hispaaniast ja Galliast
Väejuhid või liidrid
Gaius Terentius Varro Lucius Aemilius Paullus † Hannibal Maharbal Mago Gisgo Hanno Hasdrubal
Jõudude suurus
86 400: 40 000 Rooma jalaväelast 40 000 liitlaste jalaväelast 2400 Rooma ratsaväelast 4000 liitlaste ratsaväelast 50 000: 32 000 raskejalaväelast 8000 kergjalaväelast 10 000 ratsaväelast
Kaotused
Langenud: 53 500 – 75 000 Rooma ja liitlasvägede jalaväelast 2700 Rooma ja liitlasvägede ratsaväelast Vangilangenud: 10 000[1] Langenud: 5700 (Polybiose järgi) 4000 gallialast 1500 hispaanlast ja aafriklast 200 ratsaväelast

Cannae lahing oli lahing Kartaago ja Rooma vägede vahel Teise Puunia sõja ajal 2. augustil 216 eKr. Lahing toimus Cannae linna lähedal Apuulias. Cannae lahing on maailma sõjaajaloos üks kuulsamaid lahinguid.

Teist Puunia sõda (218–202 eKr) võiks pidada sisuliselt Hannibali isiklikuks sõjaks. Kartaago kaotus Esimeses Puunia sõjas ajendas Hannibali kätte maksma ning ta moodustas ise endale armee Hispaanias, võttes ette maailma sõjaajaloo ühe kuulsaima sõjakäigu üle Alpide Itaaliasse, lootes Itaalias Rooma ülemvõimu vastu puhkevale ülestõusule. See ei olnud küll asjatu lootus, sest paljud alistatud rahvad ei olnud Rooma võimuga rahul, ometigi ei toimunud ülestõusu ja vastuhakku sellisel määral nagu Hannibal oli lootnud. Et provotseerida roomlasi (kes kasutasid tema vastu kurnamistaktikat) lahinguid pidama, vallutas Hannibal roomlaste moonalaod Cannaes ja paigutas oma väed roomlaste varustusteedele. Samal ajal olid aga roomlased taktikat muutnud ja said kokku 16 leegioni koos ratsaväe ja abivägedega. See oli tol ajal tohutu väehulk: umbes 80 000 jalaväelast ja 6000 ratsaväelast.

Roomlastel oli 80 000 leegionäri ja 6000 ratsaväelast. Siia tuleb juurde arvestada ka abiväed. Roomlased kasutasid rõngasturvistikku, sel ajal oli neil ka ovaalne kilp. Põhiliselt kasutati viskeoda ja lühikest laia leegionäri mõõka. Leegionäride üleolek teiste rahvaste vägedest seisnes väga lihtsas taktikalises nipis. Nimelt seisid leegionärid tihedalt külg külje kõrval, lüües oma mõõgaga altkäe. Selline võitlusviis nõudis vähe ruumi, mistõttu suurte mõõkadega ning palju ruumi vajavate vastaste kahe mehe kohta oli leegionäre võitlusrivis nende vastas kolm. Selline ülekaal lähivõitluses andis neile suure eelise, vägede üldisele vahekorrale vaatamata. Roomlaste vägesid juhtis tavaliselt konsul. Kuna seekord oli tegemist ülisuure väega, siis juhtisid vägesid kaks konsulit vaheldumisi: ühel päeval üks ja teisel teine. Muidugi suurendas see segadust märgatavalt.

Hannibali armee koosnes kümnete eri rahvaste esindajatest. See oli sõna otseses mõttes rahvusvaheline väekontingent. Ometigi annab Hannibali talendikusest aimu asjaolu, et kogu see eri rahvaste mass täitis oma juhi käske täpselt ja jäi alati distsiplineerituks ja oma juhile ustavaks. Hinnanguliselt oli Hannibalil umbes 54 000 meest.

Kuna tollel ajal kasutati peaaegu alati frontaal- ehk otserünnakut ja teisiti sisuliselt ei olnud lahing mõeldavgi (suuresti muidugi tolleaegsete usuliste tõekspidamiste tõttu), siis Hannibal, kes suutis ennast nendest stampidest lahti kiskuda, mõtles välja kavala plaani. Teades, et Rooma leegionid on lähivõitluses nendest üle ning asuvad peaaegu alati keskel, otsustas Hannibal tsentrisse paigutada nõrgemad väed ning tiibadele tugevamad. Tsentri ülesandeks oli taganeda Rooma leegionide ees. Tiibadele paigutas oma tugeva ratsaväe, ratsaväe tagalasse aga jättis ta võimsad Liibüa jalaväe üksused.

Lahing toimus 2. augusti hommikul, 216 aastal eKr. Hannibali peamiseks mureks lahingu alguses oli, et tema tsentril õnnestuks taganeda Rooma leegionide ees ilma, et see murduks. Põgenemisel pääsesid peaaegu alati esimesed, kes põgenema hakkasid ning ülejäänud jäid tavaliselt tagaajajate ohvriks. See oli ka põhjus miks tugev distsipliin mängis taganemisel väga olulist rolli. Rooma ratsavägi, mis asus tiibadel, oli Hannibali ratsaväest selgelt nõrgem ja oli sunnitud taganema. Seega olid leegionid tunginud Hannibali taganeva tsentri järel sügavale ette, samas kui Hannibali ratsavägi oli leegionide tiibasid kaitsva ratsaväe minema kihutanud, asudes nüüd taganema löödud ratsaväega eraldi tegutsema ja sattudes leegionide tagalasse. Roomlaste tiivad oli nüüd avatud ja nad ise sisuliselt ümber piiratud. Hannibali ratsaväe tagalas olnud Liibüa jalaväelased asusid nüüd Rooma leegionide edasitungimise tõttu nende tiibadel, mis olid aga kaitseta. Nagu Hannibal ette näinud oligi, osutus tugevate Liibüa üksuste rünnak tiibadelt ja samal ajal nende selja taha jõudnud ratsaväe üksuste rünnak Hannibali nõrka tsentrisse läbimurdekohta tekitada püüdvate ja ümber grupeerunud Rooma leegionidele surmavaks hoobiks.

Rooma leegionid koosnesid suures osas äsja värvatutest, mis tuli neile kõvasti kahjuks. Kuigi kogu armee oli ümber piiratud ja taganeda polnud kuskile, oleks kogenud leegionärid suutnud siiski mitte just väga tugevast vastasest korraliku koostöö puhul läbi murda. Nüüd aga sattusid noored leegionärid paanikasse ja Hannibali kartaago vägedel jäi üle sisuliselt "lihunikutööd" teha. Roomlaste tapmine kestis kogu pärastlõuna, sest neid oli sedavõrd palju ja võitluseta nad alla ei andnud.

Lahingu lõppedes lebasid lahinguväljal umbes 60 000 mehe surnukehad. Hannibal oli küll andekas väejuht kuid oma võiduga ei osanud ta midagi peale hakata. Kuigi tema liitlased ja nõunikud soovitasid tal kohe Rooma peale marssida, arvas ta, et Rooma alistub peale nii suuri kaotusi mitmes suures lahingus ise. Kuid tema nõunikel oli õigus. Rooma kogus uuesti oma väed kokku ja ka liitlased jäid peaaegu kõik alles. Hannibal veetis Itaalias veel 14 aastat kuid kutsuti siis Aafrikasse, kus kaotas Zama lahingu aastal 201 eKr. Roomlased tegid aga 50 aastat hiljem Kartaago sõna otseses mõttes maatasa ja puistasid selle varemetele soola, et see linn enam iialgi ei tõuseks.