Aestid

Aestid olid Läänemere kagu- ja võib-olla ka idakaldal elanud rahvas või rahvad, keda on mainitud 1.–10. sajandi allikates. Tõenäoliselt tähistati selle nimetusega samas piirkonnas hiljem, kõrgkeskajal elanud preislaste eelkäijaid, üldiselt balti hõime või veel laiemalt Läänemere idakalda elanikke.

Rooma ajaloolase Tacituse 98. aastal m.a.j kirjutatud teoses "Germania" on mainitud aeste (Aestiorum gentes, ka: Aestii, Aestui) asukohaga Läänemere (Mare Svebicum) parempoolses (Roomast, Roomas sellel ajal teadaolevatest maadest vaadates idapoolseimas) rannas.^[1][2]

„Tavadelt meenutavad sveebe, keelelt britte. Kummardavad Jumalaema. Kannavad usutunnusena kaasas metssea kuju. Metssea kuju kaitseb neid relva asemel võõraste seas. Rauast relvale eelistavad nuia. Kasvatavad otra ja muud vilja kannatlikumalt kui loidudele germaanlastele tavaks. Korjavad rannast merevaiku, mida kutsuvad glesum. Müüvad seda töötlemata ja imestavad kõrge hinna üle.“

Cassiodoruse 520. aastatel kirjutatud kirjas tänatakse merevaiku toonud saadikuid rahva hulgast nimega Hesti/Haesti. Kuna kiri sisaldab vihjeid Tacitusele ja lauset "(merevaiku) toob teie juurde välja ookeani taganev laine", siis oletatakse, et tegemist on sama rahvaga, mis Tacituse aestii.^[3][4][5]

Roomlase Jordanise 551. aastal valminud teoses "De origine actibusque Getarum" räägitakse aestidest (Aesti), kes elasid vidivaridest (tõenäoliselt veneedidest) ida pool ja olid 4. sajandil alistatud gootide valitseja Ermanarichi võimu alla.^[3][6][7]

„Aga ookeani kaldal, seal, kus kolm ava Visla jõe neelavad, elavad vidivarid, kes koosnevad eri rahvastest. Pärast neid asutavad ookeani kallast aestid – küllalt rahuarmastav inimsugu.“

Karl Suure biograaf Einhard toob oma aastatel 830–833 valminud teoses "Karl Suure elulugu" paljude Läänemere lõunakallast asustanud rahvaste seas nimeliselt välja slaavlased ja aistid (Aisti).^[8]

Alfred Suurele omistatud teos räägib anglosaksi reisija ja kaupmehe Hedeby Wulfstani u 880. aastal toimunud reisist suurele maale nimega Estland/Eastland Elblągi jõe, Visla suudme ja hilisema Ida-Preisimaa (praeguse Kaliningradi oblasti) piirkonnas, kus elas esti (Estum) rahvas ning asus Estmere järv (Visla laht).^[9][10]

„Palju linnu ja igas linnas kuningas. Palju sõditakse omavahel. Külluses mett ja kala. Kuningad ja ülikud joovad märapiima, vaesed ja orjad mõdu. Õlut ei jooda. Peremehe surma puhul jäetakse surnukeha enne põletamist kuuks ajaks majja, kuningaid ja ülikuid kuni pooleks aastaks. Surnu vara jagatakse viieks-kuueks osaks. Suurem osa pannakse umbes miili kaugusele linnast. Seejärel teine, kolmas jne. Väiksem osa jääb kõige lähemale. Mehed tulevad üle maa ratsudega kokku umbes viie-kuue miili kauguses. Hakatakse võidu ratsutama, esimene saab kõige suurema varaosa, siis teine, kolmas jne. Seejärel sõidetakse igaüks oma osaga laiali. Kiired ratsud on kõrges hinnas. Surnu tuuakse majast välja ja põletatakse koos riietega.“

10. sajandi lõpul kirja panduna säilinud, kuid ilmselt palju vanema algupäraga vanainglise poeem Widsith mainib rahvast iste/istum, mida on peetud Tacituse Aestii moonutatud kujuks.^[4][11]

Aestide nime päritolu kohta on esitatud erinevaid hüpoteese. Ühe variandi järgi tuleb nimi germaanlastelt ja tähendab aistan "austama" või āst, eest "viljakuivatusruum, reheahi". Samuti on seda seostatud mõnede tänapäeva Leedu ja Läti ala kohanimedega (Aistmarės įlanka "Visla laht", Aistmarių nerija "Visla ehk Balti maasäär", Aista (jõgi Leedus), Aistere (mõis ja küla Kuramaal), Aistere soo (Kesk-Lätis), Aistir (talu Ida-Lätis), Aisternīki (koht Ida-Lätis) jpt). Leedu keeleajaloolase Simas Karaliūnas järgi on aesti balti päritolu sõna algkujuga *āisto- ja *āist(e)r- ("maa, põld, nurm") ja germaanlased laenasid selle baltlastelt. Mitmetes hilisemates aeste mainivates allikates on see nimetus ilmselt seotud germaani keelte ida ilmakaart tähistava tüvega, mis võib olla aga sarnasuse alusel tehtud ebakorrektne tuletus. Neljanda hüpoteesi kohaselt on aluseks ladinakeelne sõna aestus maris "tõus ja mõõn, üleujutus" või aestuarium "jõesuu, laguun, ookeanirannik".^[4][12][13]

Tavaliselt peetakse aeste preislaste eelkäijateks hilisema Ida-Preisimaa territooriumil või kõigi tolleaegsete balti hõimude ühisnimetuseks. Mõned Leedu keeleteadlased on seetõttu võtnud kasutusele termini aisti rahvad tavapärase balti rahvaste asemel. Levinud – eriti Eesti autorite seas – on ka seisukoht, et aestide nimetuse alla kuulusid ka praeguse Eesti ala või üldse kogu Läänemere idakalda asukad. Sellest arvamusest lähtudes on Tacitust vahel peetud ka eestlaste esmamainijaks.^{[3][4][12][14][15][16][17]}

Vähemtunnustatud on oletused, et Ida-Preisimaa aestid polnud baltlased, vaid germaanlased, soomeugrilased, keldid või sarmaadid. Näiteks Edgar V. Saks on püüdnud vanade isiku- ja kohanimede abil tõestada, et Tacituse aegu kuni XVI sajandini oli Preisi rand ja Sambija poolsaar asustatud läänemeresoomlastega (kammkeraamika kultuuri edelapiir Visla suudmeni ja tollane merevaigukaubandus), kes hiljem baltlaste poolt assimileeriti. Veel on oletatud, et Wulfstani estide kombed, eriti kääritatud märapiim – kumõss – ja ratsutamine viitavad pigem stepiratsanikele (nt. sarmaadid), kes võisid jõuda Ida-Preisi alale hunnide Attila tekitatud rahvarände aegu.^{[4][5][15][18]}

Pole selge, kas skandinaavlaste poolt praeguse Eesti piirkonna kohta kasutusele võetud maa- ja rahvanimed Eistland ja Eistr, millest omakorda katoliku kiriku ladina keele ja põhjasaksa hõimude keelekasutuse vahendusel arenesid välja tänapäeva nimetused Eesti ja eestlased, on etümoloogiliselt aestidega seotud või mitte. Võimalik, et skandinaavlaste kasutatud sõna tüvi on laenatud keskaegsetest allikatest, kus see tähistas just aestide hõimu. Kui eeldada, et aestide all mõeldi ka tänase Eesti ala rahvastikku, siis võisid aja jooksul lõunapoolsete alade hõimude etnonüümid vahetuda, mistõttu aestidest tuletatud rahvanimi jäi lõpuks tähistama vaid praegust Eestit.^[14][16]

• Anne Lill, "Aestii on üldnimetus" – Postimees 22. november 1998, Postimees arhiiv
• Anne Lill, "Tacitus, aestii ja eestlased" – Sirp 13. november 1998, nr 43, lk. 3.Sirp arhiiv
• Huno Rätsep. Kui kaua me oleme olnud eestlased? Oma Keel number 14 / kevad 2007.
• Lembit Vaba. Balti laenude uurimine avab meie kauget minevikku. Keel ja Kirjandus, 2011(10), 734 – 763.
• Mart Meri, "Tacitus on eestlaste ristiisa" – Eesti Ekspress 13. november 1998, Eesti Ekspressi arhiiv
• Peeter Päll. Kust tulid eestlased? Horisont 2/2012.
• Raivo Palmaru. Eesti vanimais kirjalikes allikais. Keel ja Kirjandus, 1980, 5, lk 261 – 269.
• Raivo Palmaru, "Tacitus ja loodud poliitiline muinsus" – Postimees 22. november 1998, Postimees arhiiv
• Valter Lang. The Bronze And Early Iron Ages In Estonia, Estonian Archaeology 3. University of Tartu Press, Tartu. 2007.
• Carl Waldman ja Catherine Mason. Aestii. Encyclopedia of European Peoples. New York: Facts On File, Inc., 2006.
• Edgar V. Saks, "Aestii, An Analysis of an Ancient European Civilization. Studies in the Ur-European History". Part 1 (Montréal–Heidelberg 1960)
• Edgar V. Saks, "Esto-Europa. A Treatise on the Finno-Ugric Primary Civilization in Europe. Studies in the Ur-European History." Part 2 (Montréal–Lund 1966)
• Jordanes. The Origin and Deeds of the Goths. Translated by Charles C. Mierow
• Judith Jesch. Who was Wulfstan? In: Englert, A. and Trakadas, A., eds., Wulfstan's Voyage: The Baltic Sea Region in the Early Viking Age as Seen from Shipboard. Viking Ship Museum. 29–36.
• Raymond Wilson Chambers. Widsith: A Study in Old English Heroic Legend. Cambridge University Press, Oct 31, 2010. Lk 248–250.
• Robert Kerr. Voyage of Wulfstan in the Baltic as related to Alfred. A General History and Collection of Voyages and Travels – Volume 01.
• Tacitus. The Germany. The Oxford Translation Revised, With Notes.
• W. K. Matthews. Baltic Origins. Revue des études slaves, Tome 24, fascicule 1–4, 1948. pp. 48–59.
• Widsith. Tõlkinud Bella Millett.
• Bergman, J. Die Aestii in der antiken Literatur. Ettekanne koosolekul Tartus. – ÕES 05.10.1921. (Tutv: Dorpater Nachrichten 06.10.1921, nr 223, lk 3; Postimees 06.10.1921, nr 231, lk 3.)
• Deutschler, Yorck (juuni 2000). Die Aestii – Bezeichnung für die heutigen Esten Estlands oder die untergegangenen Pruzzen Ostpreußens "Die Singende Revolution" – Chronik der Estnischen Freiheitsbewegung (1987–1991),. Ingelheim: Neuthor. Lk lk. 196–198. ISBN 3-88758-077-X.
• Einhard. Einhardi vita Karoli Magni
• Jordanis. Iordanis de Origine Actibusque Getarum.
• P. Corneli Taciti de origine et sitv Germanorum