A (häälik)
See artikkel vajab toimetamist. (August 2017) |
A [a:] on maailma keeltes tavaliselt kõige loomulikuma keeleasendiga moodustatud vokaal.[viide?]
Eesti keel
[muuda | muuda lähteteksti]A on eesti keeles ümardamata madal tagavokaal. Keel on jõudeasendist õige vähe tagapool. Keeleselja tagaosa (postdorsum) on üsna pisut tõusnud pehme suulae poole. Huuled on mõnevõrra ettepoole liikunud ja ümardunud.
A on eesti keeles kõige sagedasem täishäälik.
Eesti a-hääliku omapära
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti a-häälikut iseloomustab üpris tagapoolne asend ja kerge labialiseeritus. Võrreldes prantsuse ja saksa keelega on a nii labialiseeritud, et prantslasele või sakslasele võib eesti a-häälik tunduda o-häälikuna, eestlasele aga prantsuse ja saksa a-häälik ä-häälikuna. Vene a-häälik sarnaneb eesti omaga.
Eesti a-hääliku varjundid
[muuda | muuda lähteteksti]J-i või peenendatud konsonandi järel on a-l ä-varjund, mis on tugevam läänepoolsetes murretes. Paljudes murretes ongi a nendes positsioonides asendunud ä-ga: jaksama>jäksama, jagama>jägama, jagu>jägu, isegi jalg>jälg.
Variandid
[muuda | muuda lähteteksti]A võib olla lühike või pikk. Pikka a-d märgitakse tavaliselt aa.
Diftongid
[muuda | muuda lähteteksti]A esineb ka diftongides ae, ai, ao, au, ea, oa ja öa.
Häälikumuutused
[muuda | muuda lähteteksti]Tavalisemad häälikumuutused, mis a-häälikuga eri keeltes aset leiavad, on labialiseerumine (labialiseeritud vokaaliks muutumine) ja eespoolsemaks muutumine (tagavokaalist keskvokaaliks või keskvokaalist tagavokaaliks muutumine).
Labialiseerumine
[muuda | muuda lähteteksti]Labialiseerumise põhjustab sageli naabrus labiaalidega (näiteks inglise keele sõnades was ja wall).
Inglise keeles on a labialiseerumise põhjustanud ka järgnev l (näiteks sõnades fall, small, bald).
Ungari keeles on lühike a kõigis positsioonides labialiseerunud (välja arvatud mõned murded; seekelitel jääb a labialiseerumata pikale a-le (á) eelnevates silpides. Murretes esineb ka pika a labialiseerumist.
Rootsi, taani ja norra keeles tähistab labialiseeritud a-d å (varem aa).
Eespoolsemaks muutumine
[muuda | muuda lähteteksti]Eespoolsemaks muutumine on aset leidnud näiteks vanakreeka keele joonia ja atika dialektis. Hiljem muutus see häälik kreeka keeles üha kinnisemaks, kuni sellest sai i. Ka inglise kirjakeeles sai pikast a-st e, mis omakorda muutus diftongiks ei, välja arvatud enne r-häälikut (näiteks r).
Prantsuse keel
[muuda | muuda lähteteksti]Prantsuse keeles eristatakse kinnist ja lahtist a-d.
A-häälikut antakse edasi järgmiste grafeemidega:
- a: kinnine või lahtine a
- aa: kinnine või lahtine a
- oê: [wa], kinnine või lahtine a
- ea: kinnine või lahtine a
- em: [am], kinnine a, näiteks sõnas femme 'naine'
- en: [an], kinnine a, näiteks sõnas solennel 'pidulik'
- oi: [wa], kinnine a
- oî: [wa], kinnine a
- oy: [waj], kinnine a
Saksa keel
[muuda | muuda lähteteksti]A on ümardamata madal eesvokaal. Selle moodustamiseks avatakse huuled laialt ning keel pannakse lamedasse asendisse.
Saksa keeles on kaks a-foneemi: lühike a nagu sõnas satt ning pikk vokaal, mis moodustatakse tagapool (nagu sõnas Rat). Võõrsõnades ja naisenimede lõpus esineb lühike a, mis on tämbrilt nagu pikk a (poolpikk a).
Hääliku pikkust tähistatakse kirjas mitut moodi. Pikk a on näiteks sõnades Rat, Aar, Haar, Aachen, Bahre, Bratsche, lühike a näiteks sõnades hat, Matte, Matsch.
Erinevalt saksa ühiskeelest on pikal ja lühikesel a-häälikul piirkondliku värvinguga kõnekeeles enamasti erinevusi, mis võivad olla piirkonniti lausa vastupidised. Lõuna-Saksamaal ning algselt ka Reinimaal on pikk a lahtine ja lühike kõrge nagu ungari ja hollandi keeles. Põhja-Saksamaal aga on pikk a kinnine nagu briti inglise standardkeeles, lühike lahtine. Tänapäeva Reinimaal on nii lühike kui ka pikk a madalad nagu Westfalenis, tüüringi-ülemsaksi murdes on mõlemad kinnised, kuid kvaliteedierinevusega.
Teatud juhtudel moodustub a-st umlaut ä: (hat → hätte, Haus → Häuser). Viimasel juhul on tegemist diftongidega au ja äu.
Vanakreeka keel
[muuda | muuda lähteteksti]Vanakreeka keele lühike a oli ümardamata madal keskvokaal. See häälik on kreeka keeles jäänud praktiliselt muutumata. Pikk a on aga atika ja joonia dialektis muutunud lahtiseks e-ks, mida joonia tähestikus tähistati samamoodi nagu algset e-d. Näiteks meedlaste algne nimetus Madoi (mis säilis Küprose kreeka keeles) sai kuju Medoi lahtise e-ga a asemel.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Paul Ariste. Eesti keele foneetika, Tallinn 1953, lk 57–58 (allikas).