1. Diviis

Mitte segi ajada 1. Eesti diviisiga

1. Diviis
Tegev	1918–1940
Riik	Eesti Vabariik
Kuuluvus	Eesti Rahvavägi
Haru	Eesti maavägi
Suurus	diviis
Tähtpäevad	21. november 1918
Lahingud	Eesti Vabadussõda Viru rinne Operatsioon Valge Mõõk Krasnaja Gorka operatsioon Krivasoo lahing
Ülemad
Praegune ülem	-
Võtmeisikud	Aleksander Tõnisson

1. Diviis oli Eesti Rahvaväe ja Kaitseväe väekoondis, aastatel 1918 – 1940.

Eesti Rahvaväe 1. Diviis oli Eesti esimene väekoondis, mis formeeriti ja suundus Vabadussõtta. Vabadussõja järel oli diviisi vastutuspiirkond Kirde- ja Põhja-Eesti.

• kindralmajor Aleksander Tõnisson, 1. Diviisi ülem, 21. november 1918 – 29. detsember 1919,
  • Johan Unt, 1. diviisi ülema abi, 1. aprill – 24. oktoober 1919,
  • polkovnik Otto Heinze, 1. diviisi ülema abi, 24. oktoobrist 1919– Vabadussõja lõpuni

1. Diviisi Staap
1. Diviisi staap Rakveres, Piiri 8. Endine Rakvere Õpetajate Seminari hoone
Tegev	21. november 1918–1940
Riik	Eesti Vabariik
Haru	Eesti maavägi
Suurus	diviis
Garnison/staap	Narva (1919–1932) Rakvere (1932–1940)
Tähtpäevad	21. november 1918
Lahingud	Eesti Vabadussõda Viru rinne
Ülemad
Praegune ülem	-
Võtmeisikud	Jaan Rink Nikolai Reek Konrad Rotschild Viktor Liivak Emil Kursk Paul Triik Ants Matsalo August Balder Voldemar Karl Koht

• kindralmajor Aleksander Tõnisson, 1. Diviisi ülem, 26. oktoober 1920 – 30. juuni 1921
• kindralmajor Otto Heinze, 1. Diviisi ülem, 1921. aasta juuni – 1. oktoober 1928,
• kindralmajor Aleksander Tõnisson, 1. oktoober 1928 – 31. oktoober 1932,
• kindralmajor Otto Heinze, 1. Diviisi ülem, 17. oktoobrist 1932 – 20. maini 1933,
• kindralmajor Aleksander Tõnisson, 1. Diviisi ülem, 18. mai 1933 – 14. september 1933,
• kindralmajor Herbert Brede, 1. Diviisi ülema kt, 1. september 1933 – 5. september 1934,
• kolonel Jaan Kruus, 1. Diviisi ülema kt, 6. september 1934 – 1936
• kolonel/kindralmajor Jaan Kruus, 1. Diviisi ülem, 10. veebruar 1936 – 1. september 1936
• kindralmajor Aleksander Pulk, 1. Diviisi ülem, 1. september 1936 – 8. november 1939,
• kolonel Paul Triik, 1. Diviisi ülem, 8. november 1939 – 1940,

• Jaan Rink, 1. Diviisi staabiülem, 21. november 1918 – 24. veebruar 1919,
• Nikolai Reek, 1. Diviisi staabiülem, 20. veebruar 1919 – 1. aprill 1919,
• Konrad Rotschild, 1. Diviisi staabiülema ajutine kohusetäitja, 1. aprill 1919 – 15. mai 1919,
• alampolkovnik Viktor Liivak, 1. Diviisi staabiülem, 14. mai 1919 – Vabadussõja lõpuni,
• kolonelleitnant Emil Kursk, staabiülema kt 01.11.1923 – 01.05.1924, 1. Diviisi staabiülem, 1. mai 1924 – 1. veebruar 1925
• major Paul Triik, 1. Diviisi staabiülema kt, 1. veebruar 1925 – 1. jaanuar 1926
• kindralstaabi major/kndrlstaabi kolonelleitnant/kndrl kolonel Paul Triik, 1. Diviisi staabiülem, 1. jaanuar 1926 – 1. aprill 1934
• kolonel Ants Matsalo, 1. Diviisi staabiülem, 1939,
• kolonel August Balder, 1. Diviisi staabiülem, 1939 – 1940,
• Voldemar Karl Koht, 1. Diviisi staabiülem, veebruar 1940 – ,

Seoses Eesti Vabariigi väljakuulutamisega 24. veebruaril 1918 muutusid 1. Eesti Jalaväediviisi eesti rahvusväeosad Eesti sõjaväeks. Esimene päevakäsk, kus on mainitud Eesti sõjaväge, ilmus 28. veebruaril. 1. Eesti Diviisi jalaväebrigaadi komandör oli kindralmajor Aleksander Tõnisson.

Jalaväebrigaadi kuulusid:

• 1. jalaväepolk kindralmajor Ernst Põdderi juhtimisel (staap Haapsalus),
• 2. jalaväepolk polkovnik Johan Unti juhtimisel (staap Viljandis),
• 3. jalaväepolk, mida 12. märtsini juhtis polkovnik Peeter Raudsepp ja seejärel alampolkovnik Peeter Kann (staap Tallinnas),
• 4. jalaväepolk alampolkovnik Hendrik Vahtramäe juhtimisel (staap Rakveres).

Suurtükiväebrigaad, ülema kohusetäitja kapten Karl Tiitso

Ratsapolk alampolkovnik Adolf Rosenbergi juhtimisel

Insenerirood alamkapten Artur Normaku juhtimisel^[1].

Eesti sõjaväeüksused likvideeriti Saksa okupatsioonivõimude poolt ajavahemikus 20. märtsist kuni 15. maini 1918. aastal.

Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse korraldusega 21. novembrist 1918 moodustati Eesti Rahvavägi ja 1. Diviisi ülemaks määrati kindralmajor Aleksander Tõnisson, diviisi staabiülemaks polkovnik Jaan Rink.

1. Diviisi koosseisus moodustatavate polkude asukohtadeks määrati:

• 1. Jalaväepolk – Tallinna,
• 2. Jalaväepolk – Tartu,
• 3. Jalaväepolk – Võru,
• 4. Jalaväepolk – Narva,
• 5. Jalaväepolk – Rakvere,
• 6. Jalaväepolk – Pärnu.

Suurtükiväe-, ratsaväe- ja inseneriväepolkude asukohaks määrati Tallinn. Diviisi arst dr. Hans Leesment.

Eesti sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoneri korralduse alusel kuulus 1. diviisi tegevus- ja kaitsepiirkonda Viru maakond ja Narva linn.

1918. aasta novembris alanud Eesti Vabadussõjas tegutses 1. diviis Põhja-Eestis ja Viru rindel ning Koos Vene Loodearmeega ka Operatsioon Valge Mõõk lahingutes Krasnaja Gorka operatsioonis ja Krivasoo lahingus.

Diviisi paiknemispiirkonnaks jäi pärast sõja lõppu Põhja- ja Kirde-Eesti. Staap paiknes Rakveres, 1920. aastal kuulusid 1. diviisi koosseisu: 1., 4. ja 9. jalaväepolk, 1. suurtükiväepolk, 2. raskesuurtüki kindluse divisjon, Balti pataljon, Ingeri pataljon, 1. diviisi tagavarapataljon.

1921. aasta alguseks kuulusid 1. diviisi koosseisu: 1. Jalaväepolk, 4. ja 5. Üksik jalaväepataljon, 1. ja 2. Suurtükiväegrupp, 1. Lennuväedivisjon, Soomusrongide rügement.

15. märtsist 1924. aastal muudeti suurtükiväe organisatsioon järgmiseks: 1. diviisil oli 1. diviisi suurtükivägi (1. suurtükiväerügement (kapten Hugo Kauler) ja 2. kindluse suurtükiväe divisjon (kapten Georg Vestel) ), 2. diviisil 2. diviisi suurtükivägi ja 3. diviisil 3. suurtükiväe rügement. Mõlema diviisi suurtükiväed jagunesid kaheks grupiks.

Diviisi rajooni kuulusid, alates 1928. aastast Virumaa ja Järvamaa^[2] ja 1. veebruarist 1940 Narva Sõjaväeringkond (idapoolne osa Virumaast) ja Viru-Järva Sõjaväeringkond (läänepoolne osa Virumaast ja Järvamaa^[3]). 1. diviisi kaitsepiirkonna piirideks olid: põhjas Soome laht, lõunas Peipsi järve põhjakallas, Mustvee, Torma (välja arvatud), Vägeva raudteejaama joon ja läänes Vägeva jaam, Tapa, Altja joon^[4].

Riigivanema otsusega 1940. aastast, alates 1. veebruarist jaotati Eesti Vabariigi maaala neljaks diviisi rajooniks ja viimased omakorda sõjaväeringkondadeks järgmiselt:

• 1. diviisi rajoon: Narva Sõjaväeringkond, kuhu kuulus idapoolne osa Virumaast, ja Viru-Järva Sõjaväeringkond, kuhu kuulusid läänepoolne osa Virumaast ja Järvamaa.
• 2. diviisi rajoon: Tartu Sõjaväeringkond, kuhu kuulus Tartumaa, ja Võru-Petseri Sõjaväeringkond, kuhu kuulusid Võru- ja Petserimaa.
• 3. diviisi rajoon: Harju Sõjaväeringkond, kuhu kuulus Harjumaa, ja Lääne-Saare Sõjaväeringkond, kuhu kuulusid Lääne- ja Saaremaa.
• 4. diviisi rajoon: Pärnu-Viljandi Sõjaväeringkond Pärnu- Ja Viljandimaaga ja Valga Sõjaväeringkond Valgamaaga^[5].

Diviisi struktuur 1939. aastal:

• juhatus ja staap Rakveres:

• diviisiülem: kindralmajor Aleksander Pulk, alates 8. novembrist 1939 kolonel Paul Triik
• staabiülem: kolonel Ants Matsalo
• suurtükiväe ülem: kolonelleitnant Erich Toffer

• Narva Sõjaväeringkond: staap Narvas, ülem: kolonel Artur Saueselg
• Viru-Järva Sõjaväeringkond: staap Rakveres, ülem: kolonel Verner Trossi
• 1. Jalaväerügement: staap Narvas, ülem: kolonel Viktor Koern, koosseisus 1745 meest
• 4. Üksik Jalaväepataljon: staap Jõhvis, ülem: kolonel August Tomander, koosseisus 242 meest
• 5. Üksik Jalaväepataljon: staap Rakveres, ülem: kolonelleitnant Ralf Teiman, koosseisus 241 meest
• Soomusrongirügement: staap Tapal, ülem: kolonel Voldemar Koch, koosseisus 568 meest
• 1. Suurtükiväegrupp: staap Narvas, ülem: major Rudolf Krupp, koosseisus 340 meest
• 2. Suurtükiväegrupp: staap Rakveres, ülem: major Mati Karge, koosseisus 241 meest
• 1. Tankitõrjekompanii Narvas, ülem leitnant Voldemar Aasoja, koosseisus 106 meest
• Pioneerpataljoni 1. pioneerikompanii

1. juulil 1940 kuulus diviisi koosseisu 3677 meest, tegelikult oli nimekirjas 2939 ja kohal 2631.