Õigussuhe

Õigussuhe on õigusnormide alusel tekkiv tahteline seos, kus õigussuhte pooled esinevad subjektiivsete õiguste ja õiguslike kohustuste kandjatena.

Erinevatest allikatest võib leida erinevaid õigussuhte mõiste definitsioone:

● Õigussuhe on riigi poolt kaitstud ühiskondlik suhe, mis tekib positiivse (objektiivse) õiguse normide mõjul inimeste käitumisele ja mida iseloomustab selles osalejate subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste olemasolu^[1].

● Õigussuhe on seos õigussubjektide vahel, kellel on õigusnormide alusel ja teatud juriidiliste faktide toimumise tulemusena tekkinud vastastikused õigused ja kohustused. Õigussuhe on vahend õigusnormide (objektiivse õiguse) üldsätete üleviimiseks konkreetsetesse (subjektiivsetesse) õigustesse ja kohustustesse^[2].

● Õigussuhe on isikutevaheline õigusnormide alusel tekkiv individualiseeritud sotsiaalne side, mida iseloomustab subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustuste olemasolu ning mida toetab riigi sunnijõud^[3].

● Õigussuhe on isikute vaheline seos, mis tekib õigusnormi alusel ning avaldub või on suunatud õiguste, kohustuste ja vastutuse tekkimisele, muutmisele või lõpetamisele. Õigussuhe tekib siis, kui isik kasutab või järgib õigusnormi või organ rakendab isiku suhtes õigusnormi^[4].

Õigussuhe

1. on moodustatud õigusnormide alusel, mis määravad õigussuhte vormi ja sisu^[5];
2. põhineb poolte vastastikuste subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste olemasolul^[5];
3. kujutab endast tahtelist suhet (tahe võib olla vastastikune või ühepoolne)^[5];
4. on alati tagatud riigi sunnijõuga^[5];
5. on konkreetne, sel ajal kui õigusnorm on abstraktne (konkreetsed isikud, konkreetne juhtum ja konkreetsed asjaolud)^[4].
6. tekib siis, kui õigust teostatakse (õiguse kasutamine, järgimine, rakendamine)^[4].

Õigussuhte kohustuslikud elemendid on subjektid ja objektid. Õigussuhete õiguslikuks sisuks on subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused^[6].

Õigussuhte subjekt on isik. Teatud juhtudel võib õiguse subjekt piiratud ulatuses olla asi, loom või organ (nt. haldusorgan). Õigussuhte subjekt on keegi või miski, millega kehtiv õigus seob õiguste, kohustuste ja vastutuse olemasolu^[7]. Subjektile on omane õigussubjektsus, mis koosneb õigusvõimest (võime omada õigusi ja kanda kohustusi) ja teovõimest (võime iseseisvalt teostada õigusi ja kohustusi)^[8].

Õigussuhte objekt on nähtus, millele õigussuhte subjekti või subjektide õigused ja kohustused on suunatud. Üldistatult võivad õigussuhete objektideks olla:

• materiaalse maailma objektid (eeskätt asjad);
• vaimse loovuse tooted (kunstiteosed, kirjandus, maalid, kino);
• isiklikud mittevaralised hüved (elu, au, inimväärikus);
• õigussuhetes osalejate käitumine (tegevus või tegevusetus);
• õigussuhete osalejate käitumise tulemus (tagajärjed, millele üks või teine tegevus või tegevusetus on suunatud)^[8].

Juriidiliseks faktiks nimetatakse olukorda, kus reaalse juhtumi asjaolud langevad kokku õigusnormis abstraktselt kirjeldatud eeldustega^[9]. Kuna subjektiivsetest õigustest ja juriidilistest kohustustest ei teki veel õigussuhet, siis on neid vaja nii-öelda elustada. Selleks on vaja iga konkreetse õigussuhte kohta teatud tingimuste esinemist, mis on sätestatud õigusnormides^[10].

Õigussuhete sisu on õigussuhte poolte subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste vastastikune realiseerimine^[11]. Õigussuhte sisuks võivad olla järgmised õiguslikud seisundid: 1) subjektiivne õigus, 2) juriidiline kohustus, 3) juriidiline vastutus^[12].

Subjektiivne õigus on õigussuhtes osaleja võimalus käituda ühel või teisel viisil materiaalse või mittemateriaalse hüve saavutamise eesmärgil^[11]. Ulatuse ja õigussuhte subjektide järgi jagunevad subjektiivsed õigused absoluutseteks subjektiivseteks õigusteks (suunatud kõigile teistele isikutele) ja relatiivseteks subjektiivseteks õigusteks (suunatud konkreetsele teisele isikule)^[13]. Subjektiivsed õigused on tagatud riigi sunnijõuga – isik saab nõuda riigilt nende tagamist^[11].

Juriidiline kohustus on õigusnormist tulenev kindlaksmääratud isiku kohustus teha kindel tegu või käituda kindlal viisil eesmärgiga rahuldada õigussuhte õigustatud poole huvid. Sarnaselt subjektiivsete õigustega saab ka juriidilised kohustused jagada absoluutseteks, s.o kohustusteks kõigi teiste isikute suhtes, ja relatiivseteks, s.o kohustusteks kindlaksmääratud konkreetsete isikute suhtes^[14].

Juriidiline vastutus seisneb selles, et isik on kohustatud taluma tema suhtes koormavat tagajärge^[14].

Ülesande järgi eristatakse regulatiivseid ja õigustkaitsvaid, õiguste ja kohustuste jaotuse järgi ühe- ja kahekülgseid, osaliste järgi ühe- ja mitmepoolseid õigussuhteid^[14].