Traianus

Traianus
Sünniaeg	18. september 0053 (1971-aastane)
[muuda Wikidatas]

Traianus (Imperator Caesar Divii Nervae Nerva Traianus Augustus; sünninimi Marcus Ulpius Traianus Crinitus;18. september 53 Italica, Baetica – 9. august 117 Selinus, Kiliikia) oli Vana-Rooma keiser 28. jaanuarist 98 kuni surmani. Tema valitsemisajal laienes impeerium idas (Daakia, Araabia, Armeenia, Mesopotaamia), võeti ette ulatuslik ehitusprogramm ning edendati sotsiaalhoolekannet. Lisanimed, mida Traianus kandis: Germanicus (97), Dacicus (102), Optimus (114), Parthicus (116).

Keiser Traianuse ajal vallutas Rooma Armeenia, Mesopotaamia ja Daakia (praeguse Rumeenia) ning impeerium saavutas oma maksimaalsed piirid.

101. aastal alustas ta sõjakäiku Daakia kuningriigi ja selle kuninga Decebaluse vastu. Traianusel õnnestus Daakia armee Tapae lähedal 102. aastal purustada ja Daakia vallutati täielikult aastal 106.

 Pikemalt artiklis Daakia sõjad (101–106)

107. aastal tungis Traianus kaugemale idasuunas ja vallutas Nabatea, saades sellega lühikeseks ajaks Rooma kontrolli alla Araabia Petraea provintsi.

Traianus andis 112. aastal välja edikti, mille kohaselt tuli surmata kõik, kes avalikult tunnistasid või toetasid kristlust.

113. aastal tegi Traianus sõjakäigu Partia vastu ja tungis kuni Susa linnani (116). Sõjakäigu ajal Traianust haigestus ja tagasiteel Rooma, 9. augustil 117 Selinuse linnas, ta suri.

Marcus Ulpius Traianus Crinitus sündis Rooma keisririigi Baetica provintsis mittepatriitslikus peres. Tema esivanematel oli Rooma või vähemalt Itaalia juuri, kuid kuna esivanemad abiellusid kohalikega, kaotati Rooma kodakondsus. Tema isa oli prominentne senaator ja kindral, pere oli asunud elama Hispaaniasse, Hispaania Baetica provintsi (nüüdne Andaluusia). Tema pere oli küll prominentne, kuid Traianuse isa oli esimene nende seast, kes tegi karjääri keiserlikus teenistuses. Tema isast sai provintsi kuberner ja aastatel 67-68 oli ta leegioni komandör, mis võitles juutide mässu vastu tulevase keisri Vespasianuse all. 70. aastal premeeris keiser Vespasianus Traianuse isa, andis talle konsuli ameti ning mõni aasta hiljem nimetas ta patriitside sekka. Lõpuks sai temast Süüria ja Aasia kuberner.^[1]

Traianuse varajase elu kohta on vähe teada, kuid ta kasvas üles Roomas või mõnes sõjaväe peakorteris koos isaga. Traianus teenis 10 aastat leegionäride staabitribuunina Süürias, samal ajal, 75. aastal, oli tema isa kuberner. Seejärel oli Traianus magistraat, mis andis talle ka piisava kvalifikatsiooni, et juhtida 89. aastal Hispaania leegionit. Ta sai käsu viia oma väed Reini äärde, et aidata Ülem-Germaania (Germania Superior) kuberneril suruda maha mäss Domitianuse vastu, mida juhtis Antonius Saturninus. Traianus saabus pärast seda, kui mäss oli juba maha surutud. Traianus nautis Domitianuse soosingut, kes andis talle 91. aastal konsuliameti, mis oli kõige suursugusem positsioon keisri järel.^[1]

Pärast Domitianuse mõrvamist vandenõus määras senat uueks keisriks eaka ja leebe Nerva, kes valitses põhimõttega taastada Vespasianuse-aegse valitsemise, mis tähendas keisri ja senati koostööd, ja lõpetata domitianuslik terror ja autokraatia. Siiski sundisid pretoriaanid Nervat hukkama Domitianuse mõrvarid. Sõjavägi oli ka üldiselt rahulolematu Domitinuse kukutamise ja Nerva võimuletõusu tõttu.^[1]

Surve tõttu lapsendas Nerva 97. aasta oktoobris Traianuse, kelle ta ülendas Germania Superiori (Ülem-Germaania) kuberneriks ja kes oli vastuvõetav nii armeele kui ka senatile. 1. jaanuaril 98. aastal asus Traianus Nerva kolleegina oma teist konsuli ametit pidama. Peagi pärast seda, 27. jaanuaril 98 suri Nerva ning Traianus kuulutati keisriks ning teda toetas nii senat kui ka väed. Enne keisriks saamist abiellus Traianus Pompeia Plotinaga, kellega jäi elu lõpuni kokku. Kuna abielu oli lastetu, lapsendas Traianus oma nõo Hadrianuse, kes oli Plotina favoriit.

Traianus jumalikustas Nerva ning lisas tema nime oma keisritiitlile. 114. aastal pani ta oma tiitlile, Augustuse ette, juurde täiendi Optimus (Parim). Selle eesmärk oli kindlasti kasutada Jupiteri tiitlit, Optimus Maximus (Parim (ja) Suurim) ja näidata Traianust kui jumalate esindajat maal. Traianus oli Nervast palju aktiivsem valitseja. Selle asemel, et kiirustada kohe Rooma ja võtta senatilt vastu oma keiserlik võim, jäi ta veel ligi aastaks Reini ja Doonau äärde, et teha ettevalmistusi saabuvaks sõjaliseks kampaaniaks Daakiasse, taastada distsipliin ja tugevdada piiride kaitset. Ta saatis Rooma ka korraldused nende pretoriaanide tapmiseks, kes sundisid Nervat hukkama Domitianuse mõrvareid. Armeele jagas ta vaid poole tavapärastest rahalistest kingitustest, mis olid uue keisri ametisseastumisel tavapärased. Üldiselt oli ta armeega karm, aga õiglane.^[1]

Kui ta 99. aastal Rooma jõudis, kohtles ta senatit lugupidamise ja heldusega. ta oli helde ka Rooma elanike suhtes, kellele ta jagas märkimisväärseid rahalisi kingitusi ja jagas rohkematele vaestele, kui varem jagati, tasuta vilja. Ta saatis Itaaliale ja provintsidele tagasi kulla, mille need olid saatnud nõuetekohaselt uue keisri ametisseastumise puhul. Lisaks vähendas ta makse. Arvatavasti on ta paljude uuenduste tegelik autor, mida on Nerva teeneteks peetud. Näiteks Itaalia linnade vaeste laste rahaline toetamine (alimenta). Varem olid toetajad eraisikud, näiteks toetas Plinius Noorem, Traianuse väga lähedane sõber, Comumi linna elanikke.^[1]

Provintside haldamiseks koondas Traianus enda ümber pädevaid ja ausaid ametnikke. Ta saatis provintsidesse, mille linnad olid rahalistes raskustes, välja vähemalt kaks erikuberneri. Üks oli Plinius Noorem, kes suundus Väike-Aasia Bitüünia ja Pontuse provintsi. Pliniuse kuberneriameti aegsed kirjad Traianusega on säilinud ning neid on 10 raamatu jagu. Need on kõige olulisemad allikad Rooma provintside halduse kohta.^[1]

Ühes kirjas küsis Plinius Traianuselt, kuidas ta peaks käituma kiiresti kasvava kristlaste sektiga, kes keelduvad kinni pidamast tavapärastest religioossetest tavadest, kuid mis oli Pliniuse arvates veel ohutu. Keisri vastuses, mis hiilgas oma mõistlikkusega, soovitas Traianus loobuda kristlaste välja nuuskimisest, mitte aktsepteerida kinnitamata süüdistusi nende vastu ning karistada vaid neid, kelle käitumine oli vastumeelselt uhkeldav. Traianuse ajal polnud Roomal veel mingisugust kristlaste tagakiusamise poliitikat. Tegutseti mitte usulise vaenulikkuse põhjal, vaid korra tagamiseks. Kirjavahetus ilmestab ka linnade raiskavaid kulutusi uhketele hoonetele ja võistlustele, mis näitas, et impeeriumi rahandus hakkas juba inflatsioonitrende näitama.^[1]

Traianuse ehitusprogramm nii Roomas, Itaalias kui ka provintsides oli ulatuslik: rajati teid, sildu akvedukte, rekultiveeriti (kasutuskõlbmatu maa-ala parandamine) tühermaid, ehitati hooneid ja sadamaid. Muljetavaldavad näited on säilinud Hispaanias, Põhja-Aafrikas, Balkanil ja Itaalias. Traianuse projektid rikastasid eelkõige Roomat: linna rajati uus akvedukt, mis tõi vett maapõhjast; Esquiliniuse künkale ehitati uhked avalikud termid; arhitekt Apollodorus Damaskusest kujundas uue suursuguse foorumi. Foorum koosnes portikustega väljakust, mille keskel asus kolossaalne keisri ratsakuju. Uue foorumi taga oli avalik saal ehk basiilika ning selle taga hoov, mille ääres olid raamatukogud kreeka- ja ladinakeelsete raamatutega ning tempel. Selles hoovis kerkis uuendusliku kunstiteosena Traianuse sammas, mille spiraalreljeef kujutab tema Daakia sõdu. See on hea allikas üldiselt kampaania ning Rooma ja Daakia relvade, rüüde, militaarhoonete, lahingustseenide kirjeldamiseks. Traianuse kuju samba otsast eemaldati keskajal ning asendati 1588. aastal Püha Peetruse kujuga. Samba kuubikujulisse alusesse, mis oli kaunistatud vaenlaste relvadega, sinna jõudis lõpuks ka Traianuse tuhk. ^[1]

Tema siseriiklikud saavutused on küll muljetavaldavad, kuid veelgi võimsamad on tema välispoliitilised tulemused. Traianus loobus Augustuse kehtestatud poliitikast ja mida järgisid tema järeltulijad, mille kohaselt piire ei laiendatud, vaid neid püüti hoida. Traianusel on küll tiitel "Germanicus", kuid tema esimene aasta Reini-Doonau piiril ei ole märgitud erilise vallutusena.^[1]

101. aastal alustas ta taas sissetungi Daakiasse, mille Domitianus oli sunnitud katkestama piirkonna aukartust äratava kuninga Decebaluse tõttu. Kahe kampaania tulemusena (101–102 ja 105–106) hõivas Traianus Daakia pealinna Sarmizegethusa, mis asub tänapäeva Lääne-Rumeenias. Decebalus otsustas vangi sattumise asemel enesetapu kasuks. Traianus lõi uue Daakia provintsi Doonaust põhja poole Karpaatidesse. See andis maad Rooma asukatele, avas kulla- ja soolakaevadused ning lõi kaitsevööndi Lõuna-Venemaa steppidest pärit nomaadide vastu.

Traianuse teine peamine sõjaline suund oli idas Rooma põlise vaenlase Partia riigi vastu. Selle kampaania kronoloogia pole täpselt teada. Selle sõjakäigu ettevalmistamisel annekteeris üks tema kindral 105.–106. aastal Nabateani kuningriigi (Juudamaast itta ja lõunasse ulatuv piirkond Araabias). Umbes 110. aastal kõrvaldasid partialased Rooma-meelse Armeenia kuninga Sanatruki, kes asendati Partia-meelse Axidaresega. Seepeale tegi Traianus 113.–114. sõjakäigu Partia vastu kuninga ennistamiseks. Vahepeal võttis keiser ette iidse karavanide tee ehituse Juudamaal, mida tuntakse Kuninga maantee nime all. See tee, Via Traian Nova, ühendas Bostra linna, millest sai Rooma Araabia provintsi pealinn, Punase merega. 115. aastal annekteeris Traianus Mesopotaamia ülaosa ja liikus samal või järgmisel aastal Tigrise jõest alla poole ning hõivas Partia pealinna Ctesiphoni. Ta jõudis Pärsia laheni, kus ta olevat nutnud, sest ta oli liiga vana, et korrata Aleksander Suure saavutusi ja jõuda Indiasse.^[1]

115. aasta lõpus pääses Traianus napilt surmast, kui Antiookias toimus tugev maavärin. 116. aastal puhkesid mässud nii äsja vallutatud aladel kui ka mitmetes idaprovintside juudikogukondades. Heitunud ja halva tervisega 63-aastane Traianus asus Antiookiast teele Rooma. Ta suri 64-aastaselt Selinuse linnas Väike-Aasia lõunarannikul. Tema tuhk viidi Rooma riiklikeks matusteks ning paigutati tema samba alusesse. Vahetult enne surma avalikustas Traianus teate, et ta adopteeris Hadrianuse, kes oli 100. aastal abiellunud Traianuse lemmiknõoga.

Ehkki Hadrianus erines temperamendilt Traianusest täielikult ja polnud esialgu teinud kuigi kiiret karjääri, tegi Traianus temast oma valitsemisaja lõpus Süüria kuberneri, kus ta vastutas logistilise toetuse eest Partia sõjakäigu tarbeks. Kuid toona ei adopteerinud keiser Hadrianust ega andnud ühetegi vihjet selle kohta, mistõttu kaasaegsetes kuulujuttudes kõneldi, et Hadrianuse lapsendamine on väljamõeldis. Nendele juttudele pani aluse keisrinna Plotina. Ilmselt on see siiski Traianuse tõeline surivoodil tehtud otsus.^[1]

Tänapäeva ajaloolaste hinnangud Traianusele kui valitsejale ja vallutajale on erinevad. Mõned leiavad, et tema Daakia vallutamine tõi impeeriumile uusi tulusid ja tugevdas Doonau piiri. Teised arvavad, et tema edukuse taga oli Domitianuse varasemad ettevalmistused ning tema Partia sõda koormas üle impeeriumi ressursid, kuna keisri suurushullustus nõudis tohutuid sõjalisi hiilguseid.^[1]

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Traianus