Eesti lähiajalugu

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Esimese maailmasõja teisel poolel, Märtsirevolutsiooni käigus varises kokku Vene tsaaririik. Võimule tulnud Venemaa Ajutine Valitsus määras Jaan Poska Eestimaa kubermangu komissariks ning kinnitas Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, millega loodi kubermangu komissari juurde nõuandva organina Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu, mille vanematekogu oli vaheaegadega Eesti territorriumil tegelik võimu teostaja Asutava Kogu kokkutulekuni ja Eesti Vabariigi Valitsuse ametissemääramiseni.

Pärast Vene impeeriumi kokkuvarisemist Oktoobrirevolutsiooni järel, kuulutas Eesti ennast 24. veebruaril 1918 Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele iseseisvaks vabariigiks ning nähti ette Asutava Kogu valimised. Pärast Eesti Vabadussõda ja Tartu rahu, mis sõlmiti 2. veebruaril 1920, säilitas Eesti oma iseseisvuse kahekümne kaheks aastaks. Sama parlamentaarne valitsus taastati aastal 1992, peale Nõukogude liidu kokkuvarisemist. See sisaldas parlamenti nimega Riigikogu, mida said valida kõik vähemalt 18-aastased eestlased. Riigikogu saadeti laiali 1934 aastal ja siis juhtis riiki president Konstantin Päts kuni parlamendivalimisteni 1938. aastal.

1939. aastal natsi Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud Molotov-Ribbentropi Pakti tagajärjena okupeerisid nõukogude väed Eesti juunis 1940. Paljud riigi poliitikud ja haritlased sattuseid tapmiste ja repressioonide ohvriks, sealhulgas ka Eesti esimene president Konstantin Päts, kes küüditati Siberisse.

22. juunil 1941 Venemaad rünnanud Saksa armeegrupi "Nord" üksused ületasid Eesti-Läti piiri juba 07. juulil. Juuniküüditamine oli löönud rahva julgeolekutundesse tugeva haava ning sakslastesse suhtuti kui vabastajatesse. Vahepealset ajapuhvrit venelaste lahkumise ja sakslaste tuleku vahel kasutati mitmel pool omariikluse taastamiseks. Asutustele paigaldati uuesti rahvuslipud ja üritati vabaneda kõigest, mis seotud venelaste tegevusega riigis. Enne lõplikku lahkumist viidi lahkuvate venelaste poolt Põhja-Eestis ning saartel läbi sundmobilisatsioon, mille käigus viidi kaasa hinnanguliselt 30 tuhat meest. Lahkumise käigus andsid venelased tugeva hoobi kohalikule infrastruktuurile. Rikuti raudteevõrgustik, lõhati tehaseid, sildu, teid ning suures mahus võeti kaasa tehnikat. Eestlased pettusid sakslastes üsna kiiresti, sest Eestit käsitleti poliitilises plaanis vallutatava Venemaa osana ning omariikluse taastamise plaanidele tõmmati kriips peale. Suhtumist uude võimu halvendas sakslaste poolt teostatud puhastustöö rahva hulgas, millega üritati likvideerida punaste toetajad. Hinnanguliselt hukati selle käigus ca 7000 inimest. Nagu mujal Euroopas hakkas Saksa ülemvõim siingi agaralt lahendama probleeme juutidega. Eestimaa kõrgeima võimu kandjaks sai kindralkomissar ning omavalitsuse ette otsa sai üks vabadussõdalaste (vapsid) juht dr. Hjalmar Mäe (1901–1978). Eesti majanduse allutamine saksa sõjavankri ette muutis elu riigis raskeks. Defitsiit valitses pea kõiges. Tööstuskaupade müügiks seati sisse talongisüsteem. Tugevat vastutegevust Saksa võimude suhtes ei esinenud. Pigem üritati võimu käske ja korraldusi ignoreerida. Esimesed tagasilöögid rindel sundisid sakslasi vaatama üle oma rahvuspoliitikat ning teisejärgulistest rahvustest militaarüksuste loomiseks oli tee avatud. Vastupidiselt ootustele ei kujunenud mobilisatsioon Eestis kuigi edukaks. Saksa huvide eest seismise asemel põgenesid paljud noored mehed Soome (Soomepoisid), et aidata sugulasrahval hoida oma riiki vabana. 1944. aastaks oli sakslaste sõjaõnn pöördunud ning rindejoon liikus üsna kiiresti Eesti suunas. Jaanuari lõpus kuulutati Eestis välja uus mobilisatsioon, mis kuidagi ei tahtnud vedu võtta. Mobilisatsioon õnnestus alles peale Eesti Vabariigi viimase peaministri (Jüri Uluots) avalikku toestust sellele. Vastu ootusi astus sõjaväeteenistusse loodetust märkimisväärselt suurem hulk mehi. Formeeritud väeosad koos võõrleegionitega (taanlased, hollandlased, norralased jt.) hoidsid rinnet veebruarist septembrini (sinna hulka jäi Sinimägede lahing). Taktikaliselt oli tegemist väga olulise tugipunktiga kogu ida-rindel. Paraku otsustas Saksa ülemjuhatus väed Eesti piirest taandada ning taganemine hakkas 17. septembril 1944. Päev hiljem kuulutas ajaloos tuntud kui Otto Tiefi valitsus Eesti neutraliteeti Vene ja Saksamaa sõjategevuse suhtes, lootes lääneriikide toetusele, kuid need plaanid luhtusid. 22. septembril hõivasid nõukogude väed Tallinna. Peale mandri-Eestist taganemist jätkus sõjategevus saartel. Peale raskeid lahinguid (näiteks Tehumardi lahing) lõppes ametlikult sõjategevus Eesti pinnal 24. novembril 1944. Sellega oli Saksa okupatsioon Eestis de facto lõpetatud!

Eesti taastas oma iseseisvuse Nõukogude Liidus toime pandud riigipöörde ajal 20. augustil 1991 pärast neli aastat kestnud Laulvat Revolutsiooni. 20. august on nüüd Eestis rahvuspüha.

Viimased vene väeosad lahkusid 31. augustil 1994. Eesti liitus NATO-ga 29. märtsil 2004 ja Euroopa Liiduga 1. mail 2004.

Eesti sõlmis Venemaaga piirileppe 18. mail 2005, mille Riigikogu ratifitseeris 20. juunil 2005. Sellest hoolimata teatas Vene välisministeerium 22. juunil, et ei pea võimalikuks algatada Eesti-Vene piirilepingute ratifitseerimist riigiduumas, sest nende lepingute ratifitseerimisotsus Eesti riigikogus «sisaldab vastuvõetamatuid sätteid». Vene poolt ärritab nõkogude võimu all oleku aega okupatsiooniks nimetamine ning viited 1920. aasta Tartu rahulepingule, ülemnõukogu otsusele «Eesti riiklikust iseseisvusest» 20. augustist 1991 ja riigikogu deklaratsioonile «Põhiseadusliku riigikorra taastamisest» 7. oktoobrist 1992. Moskva kinnitusel tähendavad lisaklauslid sisuliselt, et Eestil on õigus edaspidigi Venemaale territoriaalseid nõudmisi esitada. Venemaa on teatanud, et võtab tagasi allkirja ning soovib algatada Eestiga uued läbirääkimised.

Eesti on teatanud, et vajadust uuteks piiriläbirääkimisteks pole ning et lisaklausid ei sisalda mingeid territoriaalseid nõudmisi.