Tankitõrje

Teise maailmasõja alguses olid peamisteks tankitõrjerelvadeks tankid, jalaväe tankitõrjerelvad ja tankitõrjegranaadid ning võimalusel ka lennukid (näiteks sööstpommitaja Junkers Ju 87, Il-2 jt).

Teise maailmasõja idarindel toimus kiire tankitõrje areng, lisandusid jalaväe ja lahingtoetusüksuste relvad, näiteks basuugid, erinevad tankitõrje pioneerivahendid, spetsiaalsed tankitõrjelennukid ja iseliikuvad suurtükid. Nii Punaarmee kui ka Saksa armee töötasid välja meetodeid, et võidelda tankirünnakute vastu. Kaitsepositsioonidele paigaldati tankitõrjerelvi, millega kaitsti tankitõkkeid ja miinivälju.

Korea sõjast külma sõjani tuli arvestada võimalusega, et ühe tuumarelva löögiga võidakse mõjutada hulga tanke samas piirkonnas. Kuigi soomukite kaitseks kiirguse eest oli töötatud välja tehnoloogia, ei suudetud seda teha seda kõikide toetusrelvade ja logistikamasinate jaoks, millest sõltus tankide kütuse, hoolduse ja varude kättesaadavus. Arendustegevus doktriini osas, kuidas kasutada relvastatud jõude ilma tuumarelva kasutamata, toimus NATO riikides vaid väga vähesel määral. Nõukogude piirkonnas analüüsiti operatsioonilise manöövri teooriat, et mõista, kuidas on võimalik kasutada tankijõude tuumarelvade kasutamise piiramise korral. Lahenduseks oli manööversõda koos tankitõrjerelvade arvu massilise suurendamisega. Nõukogude militaarteoreetikud (sealhulgas Vassili Sokolovski) mõistsid, et selle saavutamiseks pidid tankitõrjerelvad võtma traditsioonilise Suures Isamaasõjas kasutatud kaitserolli asemel ründava rolli ja muutuma liikuvamaks. See viis täiustatud juhitavate tankitõrjeraketisüsteemide väljatöötamiseni. Sarnane arendustegevus toimus ka Lääne-Euroopas ja Ameerika Ühendriikides.

Esimene lahingutegevuses edukalt kasutatud mürsk oli Prantsuse SS.10. Seda kasutasid Iisraeli Kaitsejõud 1956. aastal Suessi kriisi ajal. Nõukogude tankitõrjerakettide mõju nähti esmakordselt 1973. aastal, kui Egiptuse ja Süüria armee kasutasid Vene 9M14 Maljutka (NATO AT-3 Sagger) juhitavaid tankitõrjerakette Yom Kippuri sõjas Iisraeli vastu. Kuigi tulemus näitas, et prantsuse raketid kujutasid endast ohtu, oli neile võimalik vastulöök anda. Rakettide suur hävitusjõud veenis NATO tankide konstruktoreid panema jätkuvalt rõhku soomuse tugevdamisele, samas kui Nõukogude konstruktorite rõhuasetus jäi tankijõudude liikuvuse parandamisele. Külma sõja mõlemale osapoolele sai selgeks kergetankitõrjerelvade vajalikkus, mis viis jalaväeüksuste õlalt lastavate ja kaasaskantavate relvade arendamiseni, samas kui raskemad raketid paigaldati tankihävitajatele, sealhulgas spetsiaalsetele tankitõrje helikopteritele. Veel raskemate juhitavate tankitõrjerakettide laskmiseks kasutati lennukeid. Suurtükimoona arengus olid olulised pealttabavad mürsud ja kobarmürsud. Helikoptereid kasutati ka kiireks tankitõrjemiinide laiali laotamiseks.

Alates külma sõja lõpust on uueks ohuks tankidele ja teistele lahingumasinatele asümmeetrilises sõjas kasutatavad distantsilt lõhatavad isevalmistatud lõhkekehad (IED). Need ei erine oluliselt isevalmistatud maamiinidest. IED valmistamiseks kasutatakse enamjaolt käepäraseid vahendeid, kus lõhkeaine asemel kasutatakse muid aineid, mille detoneerimine võib põhjustada plahvatuse.

Tanki ilmumine läänerindele 1916. aasta septembris oli Saksa väeüksuste jaoks üllatus. Suurbritannia kaasas lahingutegevusse väheses koguses Mark I tanke. Prantsuse relvajõudude juhtkond suhtus sellesse plaani väga kriitiliselt, kuna Prantsusmaa enda katsetuste tulemused näitasid, et soomustatud sõidukid polnud veel piisavalt töökindlad. Arvati, et rünnakutempo üleval hoidmiseks oleks tanke vaja suuremal hulgal. Mehaanilised vead ning masinate takerdumine maastikul sai aga tõsiseks probleemiks, mis vajas teistsugust lähenemist ja lahendust. Prantslaste arvates kaoks vähese arvu tankide kasutamisel ära üllatusmoment lahingutegevuses. Seetõttu võidakse olla oluliselt paindlikumad tankide hävitamisel, kaasates selleks kõiki olemasolevaid ja vajaminevaid vahendeid.^[1]

Kuna Saksa sõjavägi oli esimene, kellel tekkis kokkupuude tankidega, siis olid nad sunnitud esimestena välja töötama ka sobiva tehnoloogia ja relvastuse nendega võitlemiseks. Tehnoloogiad põhinesid kolmel erineval lahingumoona tüübil. Esimese lahendusena kasutasid jalaväelased lihtsaid käsigranaate. Granaadid seoti enne heitmist kokku, et pärast detonatsiooni oleks kahju võimalikult suur (nn kobarlaeng). Tehti esimesi katsetusi väikese kaliibriga tankitõrjerelvadega nagu näiteks 13 mm tankitõrjepüss (Mauser 1918 T-Gewehr). Keskmise kaliibriga tanktõrjerelvaks oli 1916. aastal relvastusse võetud kerge ratastega lafetil baseeruv 37 mm tankitõrjekahur (3,7 cm TaK Rheinmetall). Kasutati ka suurema kaliibriga tankitõrjerelvi, mis olid koos soomust läbistava laskemoonaga võimelised hävitama lahinguväljal ükskõik mis tanki. Kolmanda lahendusena kasutati juba olemasolevaid 77 mm suurtükke nagu FK16, millega koos hakati kasutama spetsiaalset soomust läbistavat laskemoona.^[2]

Seoses liitlasvägede tankide ilmumisega lahinguväljale lõi Saksa väejuhatus kiirelt jalaväediviiside koosseisus olnud pioneeripataljonidest tankitõrjeüksused. Need varustati esmalt 13 mm pikaraudsete tankitõrjepüssidega. Viimaseid aga vaevasid pidevalt tõrkeid pärast igat 2–3 lasku. Samuti ei pidanud tugevale tagasilöögile vastu relva sisemised mehhanismid ega ka laskurid, kes relvaga opereerisid. Kasutusel olid ka kleepuvad granaadid, mille eesmärk oli hävitada vaenlase tanki tankiroomikuid. Antud tegevus nõudis aga sõduritelt vaprust jõuda vaenlase tankile piisavalt lähedale, et antud granaati kasutada. Samuti pidi kuulipildujameeskond eelnevalt eraldama vastase jalaväe ja tanki. See tegevus ei olnud aga niivõrd viljakas, et see lahinguväljal edu tooks.

Teine taktika oli meelitada tankid üle näiliselt hävitatud Saksa kaevikuliini, mis taastati kohe vastase jalaväe lähenedes. Selliselt prooviti tanki hävitada kaevikuliini lähistele toodud 77 mm suurtüki otselasketulega, lootuses hävitada vähemalt roomikud. Kui kahjustatud tanki meeskond keeldus alla andmast, siis süüdati tank leegiheitjaga või tulistati staatilist tanki miinipildujast seni, kuni see sai otsetabamuse. Lisaks valmistati ette ka tankivastaseid takistusi kohtadesse, kus tankide sissetung oli kõige tõenäolisem. Selleks süvendati ja laiendati olemasolevaid kraave ja kraatreid, mis olid tankitõrjekraavide eelkäijad. 1917. aasta alguses kasutusele võetud 3,7 cm TaK tankitõrjekahur, osutus vaatamata piiratud tõste- ja pöördenurgale tankide hävitamisel väga edukaks.^[1]

Tulenevalt tankide tootmise ideede vaesusest mõjutas see tankitõrje vastaste vahendite arendustegevust. Versailles' rahu tõttu piirati Saksamaa võimalusi militaartehnoloogia arendamiseks. Seega ka Prantsusmaal ja Suurbritannial ei olnud selleks vajadust, mistõttu kuni 1930. aastateni tankitõrje areng oli väga väike.

Kahe maailmasõja vahel mõeldi rohkem strateegiale ning põhiliselt tegeleti piiride kindlustamisega. See koosnes loodusliku iseloomuga takistustest (kraavid, ojad, linnapiirkonnad) või ehitatud takistustest (tankitõrje kaevikud, miiniväljad, draakoni hambad, puittakistused). Antud strateegilise mõtlemise järgi, sellist kaitset peeti Maginot' liiniks, mis asendas jalaväe kaevikuid suurtükiväe punkritega, sh kasematidega, kus olid 37 või 47 mm tankitõrje relvad ning paari kuulipildujaga ja 25 mm tankitõrje relvaga kahuritornid. Samas Saksamaa antud hetkel tanke ei tootnud. Sellise konstruktsiooni aluseks oli kogemus saadud Hindenburgi liinil, millest murti läbi tankide toetusega Cambrai lahingus (1917) ja St. Quentini kanali lahingus.

Maginot' liin oli kuni 25 km lai, eespool olevatest positsioonidest kuni tagapositsioonideni, ning see pidi ennetama ja aeglustama üllatusründeid, kui toimus Prantsusmaa vägede mobiliseerimine. Kuna Prantsusmaa väed olid Saksamaa omadest palju väiksemad, siis selline inimjõu kasutus oli palju efektiivsem. Liini piirides toetasid passiivseid tankitõrje takistusi jalaväe- ja tankitõrje punkrid. Kui Belgia teatas oma neutraliteedist 1936. aastal, alustas Prantsusmaa liini laiendamist piki Belgia piiri.

Suurtükiväe täiendamises nähti kiireimat lahendust tankitõrje kaitse parandamiseks ning üks varasemaid sõjajärgseid tankitõrje relvadisaine oli 25 mm Hotchkissi mudel Prantsusmaalt. Sellega mõeldi asendada 37 mm Atelier de Puteaux relva, mis oli disainitud 1916. aastal kuulipildujate positsioonide hävitamiseks. Saksamaa Rheinmetall alustas tööd 37 mm tankitõrje relva kallal 1924. aastal ning esimesed relvad toodeti 1928, milleks oli 3,7 cm Pak L/45, millest hiljem sai 3,7 cm Pak 36. Seda kasutati Hispaania kodusõjas (1936–1939). Seal kasutati ka Rootsi 37 mm Bofors relva, mis leidis kasutust ka teise maailmasõja alguses. Britid tootsid 40 mm Ordnance QF 2 pounder, mida algul loodi tankirelvana. Nõukogude Punaarmee hakkas pärast Vene kodusõda (1917–1923) kasutama Prantsuse 37 mm Hotchkiss L. 33 tankirelva, aga 1935. aastal vahetas seda suurema kiirusega L. 45 mudeli vastu. Samal ajal tegid nad ka litsentskoopiat Saksa 37 mm PaK 36 relvast. Siiski tuli üsna kiiresti Punaarmeele õppetund tankitõrje kohta, kui nad saatsid tankipataljoni Hispaania vabariiklaste toetamiseks Hispaania kodusõjas ning see pataljon täielikult hävitati.

Antud ajal kasutati tankitõrjes valdavalt soomust läbistavaid kineetilise energiaga kesti, mis läbisid soomust sirgjoonelise survega. 1930. aastate lõpus katsetati keemilise energiaga kumulatiivset laskemoona. Selle eelisena oli kahju, mida see suure rõhuga, hüdrodünaamiliselt soomusele tõi, mis oli tingitud moona kõrgest kiirusest. Sellega hakkas pihta põhjalikum uuring terasetootmises.

Ainuke tähendusrikas katse tankide kasutamisest 1920. aastate lõpus oli Briti väe eksperimentaalsel mehhaniseeritud üksusel (1927), mis tulevikus mõjutas väga tankide ja tankitõrje relvade tootmist.

Hispaanias oli natsionalistide tankitõrje kaitse organiseeritud Wehrmacht ohvitseride poolt. Tankitõrje relvad olid osa takistuste süsteemist, mille eesmärgiks oli peatada tankide rünne nende aeglustamisega. Tanke eraldati neid toetavast jalaväest kuulipildujatega ja miinipildujate kaudtulega ning sunniti otse ründama. Esimese takistusena lõhkusid miiniväljad teid tankide ees, mis sundis lahingpioneeridel puhastada neid käsitsi. Selline viivitus ehk rünnaku aeglustamine võimaldas suurtükiväel rünnata nõrgema soomusega kergemaid Punaarmee tanke.

Võrreldes esimese maailmasõja tankitõrje taktikaga tekkis sakslastel efektiivne tankitõrje relv, mis toetas kaitsvat jalaväge. Kuigi, Punaarmee 45 mm relvad hävitasid kergesti Saksa kergeid tanke.

Uued tankide kasutamise doktriinid jagati jalaväe ja ratsaväe koolideks. Endine doktriin vaatles tanki, kui mobiilset suurtükiväe süsteemi, mida kasutati jalaväe toetamiseks. See tähendas ka seda, et jalavägi pidi olema relvastatud tankitõrje relvadega. Tanke kasutati traditsioonilisel ratsaväe taktikaga – kiire tempoga rünnakud, mille eesmärk oli mööduda vastase jalaväest ja katkestada nende kommunikatsiooniliine. Selline lähenemine tähendas, et tank ise on parim tankitõrje süsteem ning ainult piiratud arv tankitõrje sõdureid sai olla sellega kaasas. Seetõttu tekkis 1930. aastate lõpus tankide konfiguratsioonis suur mitmekesisus, mille tõttu kasutati nii kergeid tanke kui ka mitme kahuriga nö raskeid tanke. Nende doktriinide tekkimine oli üks peamisi mõjusid tankitõrje tehnoloogia ja taktika arengus teises maailmasõjas.^[1][3]

Tankivastase sõjapidamise arengut teise maailmasõja alguses pidurdasid lääneliitlaste seas kaks põhilist tegurit: kiire alistumine ja kaasnenud šokk. Hoolimata äsja omandatud lahingukogemustest ei suutnud Suurbritannia, Prantsusmaa ja NSV Liit kohe midagi ette võtta tankitõrje tehnoloogia ja taktika kiireks arendamiseks. Prantslaste pime usk Maginot' liini toimimisse ja sakslaste rünnaku edust tingitud šokk ei jätnud neile enam piisavalt aega juba olemasolevate tankitõrje võimekuste ja taktikate edasiarendamiseks. Vastase soomusüksuste edenemise aeglustamiseks kasutasid britid nn "peatamisliine" ja "tankitõrje saari". Punaarmee oli selles osas natuke paremas seisus, omades mitmeid arenduses olevaid tankitõrjetehnoloogiaid, mis olid kas lõpparendusjärgus, kohe tootmisse minemas või lihtsalt vajaduse puudumise tõttu kõrvale jäetud. Suhteline lihtsus, millega sakslased oma tankitõrjerelvadega vanemaid Punaarmee tankimudeleid hävitasid, kasutades juba ennast Hispaanias tõestanud taktikat ning arvestades Saksa soomusüksuste järjepidevaid haaravaid manöövreid Nõukogude tankiüksuste vastu, sundis Nõukogude väejuhatust samuti pöörama tähelepanu tankivastase sõjapidamise meetodite ja vahendite arendamisele. Kaks kolmest tuntumast teise maailmasõja aegset Punaarmee relvast olidki mõeldud tankivastaseks sõjapidamiseks – T-34 ja IL-2 Šturmovik. Esimene oli ajaloo üks enim toodetud tanke ning teine "lendavaks tankiks" kutsutu, oli enim toodetud lahingulennukeid. Sõja jooksul võeti kasutusele ja samas ka suhteliselt kiiresti loobuti iseliikuvast tankihävitajast, mille koha võtsid pärast sõda üle juhitavad tankitõrjeraketid.^[1][4]

Kuna kahe maailmasõja vahelistes relvakonfliktides kasutati harva tanke, siis ei olnud välja töötatud eriotstarbelisi lennukeid ega õhust teostatavaid tankihävitamise taktikaid. Ühe lahenduse kohaselt võeti kasutusele enamikus Euroopa õhuvägedes konventsionaalseid pommitajaid. Tankivastase mõju saavutamiseks kasutati väikestest pommidest koosnevaid suuri pommilaadungeid. Sellise vaippommitamisega kaeti suurem ala ning tõusis tanki pealpool asuva õhema soomuse tabamisvõimalus. Samuti oli suurem võimalus muuta tank liikumisvõimetuks roomiku läheduses plahvatava pommi lööklainega. Esimene lennuk, mis oli võimeline tanke efektiivsemalt ründama, oli Saksa Junkers Ju-87 Stuka, kasutades selleks sööstpommitamise meetodit. Hiljem lisati Ju-87-le kaks 37 mm kahurit, et tabada efektiivsemalt tanki õhemat pealissoomust. Samuti oli sakslastel kasutusel Henschel Hs 129 tüüpi pommitaja, mis oli varustatud 30 mm kahuriga. Nõukogude õhuväel oli kasutusel IL-2, mis oli varustatud kahe 20 mm kahuri ja juhitamatute rakettidega. Samuti olid IL-2 ja Ju-87 olulisemad osad soomustatud väiksemakaliibriliste relvade tabamuste vastu, võimaldades rünnaku sooritamiseks laskuda võimalikult madalale. IL-2 oli suuteline kandma suuremal hulgal 2,5 kg kumulatiivlaenguga tankivastaseid pomme PTAB. Britid paigaldasid Hawker Hurricane'ile (Mk. IID) neli 40 mm Vickers S kahurit ja Hawker Typhoonile juhitamatud raketid, kuigi viimased olid efektiivsed pigem muude masinate kui tankide vastu. 1943. aastal võttis Nõukogude õhuvägi kasutusele Iljušin Il-2-st kiirema pommitaja-püüdurhävitaja Jakovlev Jak-9T (37 mm kahuriga) ja K (45 mm kahuriga), mille kahuri raud oli paigutatud mootorisse ning ulatus läbi propelleri keskme. Sõja alguses oli mõnedele Prantsuse hävituslennukitüüpidele lisatud 20 mm kahurid.^[1][2][3]

Tulejuhtimisvõimekusega luurelennukite avastatud väeüksuste, sealhulgas tankide ründamiseks kasutati sageli esimesena välisuurtükiväge. Seda nii koondumisaladel paiknevate, lähenemismarsil, kui ka rünnakuformatsioonis olevate tankiüksuste puhul. Lastuna sobiliku tihedusega olid võimsamad konventsionaalsed suurtükimürsud (fugass) tankide ülaosa õhema soomuse vastu vägagi mõjusad. Isegi läbistava tabamuse puudumisel muutis tugev lööklaine tanki tegutsemisvõimetuks, vigastades selle meeskonda soomuse küljest eralduvate kildudega või lihtsalt lükates kergemaid tankimudeleid ka külili. Veelgi suurem mõju tanki tegutsemisvõimele oli selle roomikukahjustused. Vähem olulised polnud ka toetusmasinate kaotused, mis vähendasid tankiüksuste teovõimet pikemas perspektiivis. Kuna tankid võitlesid tihti koos jalaväega, mis oli paigutatud veoautodele ja poolroomikmasinatele, mõjus nii maas kui ka õhus lõhkevate mürskude segu kasutamine neile hävitavalt. Jalaväeüksuste toetuse puudumisel ei olnud võimalik tankide rünnakul saavutatuid edu pikemaajaliselt hoida. Samuti sai osasid haubitsaid kasutada tankide hävitamiseks ka otselaskmisega, kasutades selleks vastavat soomust läbistavat moona. Üheks selliseks oli välihaubits brittide Ordnance QF 25 kahur.^[1][2][3]

Tankitõrjekahurid on mõeldud hävitama tanke kaitsepositsioonidelt. Üldiselt on nad muudest kaudtule toetuseks ettenähtud suurtükkidest ja haubitsatest väiksema kaliibriga. Neil on pikemad rauad, tagades sellega mürsu suurema algkiiruse ja soomuse läbistamise. Mürsu suur kiirus ja lame lennutrajektoor tagavad vajaliku kineetilise energia soomuse läbistamiseks ettenähtud distantsil ja nurga alt. Nagu Nõukogude A-19, suutsid ka teised kahurid ja haubitsad, mille raua pikkus ületas 15–25 korda selle kaliibrit, lasta efektiivselt soomusevastast moona. Enne teist maailmasõda ületas väheste tankitõrjekahurite kaliiber 50 mm. Tuntumad näited sellest klassist olid sakslaste 37 mm, ameeriklaste 37 mm, prantslaste 25 mm ja 47 mm, brittide QF 2-pounder (40 mm), itaallaste 47 mm ja Nõukogude 45 mm kahurid. Viimati nimetatud ja ka väiksemate kaliibritega liigikaaslased olid täiesti piisavad teise maailmasõja eelsete, õhukese soomusega tankide hävitamiseks. Teise maailmasõja alguses olid nad kõik kasutusel koos uuema põlvkonna kahuritega. Tankide T-34 ja KV ilmumisega lahinguväljale muutusid nad ruttu kasutuks ning sakslased hakkasid oma kergekaalulist 37 mm kahurit kutsuma tankiuksele koputajaks. Väikesekaliibrilised kahurid ei tulnud toime paksenenud ja kaldesse asetatud soomuse läbistamisega. Laskmine paljastas ainult kahuri positsiooni, millele järgnes kiire karistus võimsate tankikahurite poolt.^[1][2][3]

Sakslased võtsid kiirelt kasutusele uued ja võimsamad kahurid, mis kas olid sõjalises arendamisjärgus või töötati kiirelt välja vastavalt lahinguväljalt saadud kogemustele. 1942. aasta lõpus võtsid sakslased kasutusele efektiivse 5 cm Pak 38 (L/60) kahuri, samas kui Põhja-Aafrikas hävitasid nende endi tanke brittide QF 6 kahurid, mis hiljem võeti kasutusele ka USA armees. Tankide soomuse kiire arengu tõttu oli Wehrmacht sunnitud idarindel võtma kasutusele järjest suurema kaliibriga kahureid (7,5 cm Pak 40 ja 8,8 cm Flak 37). Samal ajal kasutas Punaarmee erinevaid 45 mm, 57 mm, ja 100 mm tankitõrjekahureid, samuti kasutati edukalt 76 mm ja 122 mm üldotstarbelisi kahureid tankitõrjekahuri rollis. Normandia dessandi alguseks olid britid kasutusele võtnud QF 17 kahuri, mis osutus väga efektiivseks tankitõrjekahuriks. Sama kahurit kasutati ka Briti tankidel (Sherman Firefly) ja iseliikuvatel tankihävitajatel (17pdr SP Achilles).^[1][2][3]

Järelveetavate tankitõrjekahurite kaalu ja meeskonna kasvades muutusid nad järjest vähem mobiilsemaks ja manööverdusvõimelisemateks. Pikenenud positsioonile seadmise aeg tõi omakorda kaasa kahurimeeskonna pikaajalisema viibimise kaud- ja tankide tule all. Mida aeg edasi, seda suuremaid kaotusi kandsid selle tõttu nii meeskond kui kahur ise. See kõik andis hoogu juurde iseliikuvate ja kergelt soomustatud tankihävitajate väljaarendamisele. Iseliikuvad tankihävitajad baseerusid juba olemas olevatel tankitüüpide keredel. Kahur kinnitati kas otse kere külge või asetati pöörlevasse torni ja nagu tavalise tanki puhul. Alguses võeti nad kasutusele jalaväe toetusrelvadena, vahetades välja järelveetavad tankitõrjekahurid. Hiljem kasutati neid tankide puudumise korral ka ründavate soomusmanöövrite teostamisel.^[1][2][3]

Varased Saksa iseliikuvad tankihävitajad, nagu Marder I, baseerusid Prantsuse ja Tšehhi trofeetankidel, millele lisati torni ja olemasoleva kahuri asemele tankitõrjekahur. Selline meetod vähendas nii kaalu kui ka ümberehitamise kulusid. Sama meetodi võttis hiljem üle ka Nõukogude Liit. Sellist tüüpi iseliikuvate tankihävitajate eeliseks oli nende madal siluett, mis võimaldas neil samalt varitsuspositsioonilt rohkem laske sooritada. Tänu oma kergusele olid nad hästi manööverdatavad, pakkudes samal ajal meeskonnale killukaitset. Samas kannatasid nad iseliikuva tankihävitaja põhilise puuduse – kahurit sai kere suhtes ainult mõne kraadi võrra pöörata – käes. Sellest tulenevalt muutusid nad mootoririkke või lindi purunemise korral praktiliselt kasutamiskõlbmatuteks. Võimetus sellises olukorras kahurit keerata muutis nad kergeks sihtmärgiks vastase tankidele. Seda puudust kasutati hiljem tankiüksuste taktikas ära. Seetõttu ei olnud harvad juhused kus lahinguväljale olid meeskondade poolt maha jäetud ka kõige moodsamad ja võimsamad tankihävitajad lihtsalt selle tõttu, et nad olid saanud ühe tabamuse roomikusse.^[1][2][3]

USA armee sõjaeelsed jalaväe lahingutoetuse doktriinid rõhutasid avatud katuse ja pöörlevate tornidega tankihävitajate kasutamise tähtsust. Viimased omasid küll vähem soomust kui M4 Shermani tank, aga see eest võimsamat 76 mm kahurit (M10 ja M18). 1944. aasta lõpus võeti kasutusele 90 mm kahuriga tankihävitaja M36. Kuigi ameerika tankihävitajad oli tänu oma pöörlevatele tornidele ja heale manööverdusvõimele efektiivsed, ei olnud neist siiski Saksa tankile üks ühele olukorras vastast. Üheks peamiseks puuduseks osutus pealt lahtine torn, mis jättis meeskonna haavatavaks vastase kaudtule rünnakutele. Hiljem see viga parandati kokkuklapitava soomustatud katusega. Sõja lõpu eel asendasid ameeriklased oma tankihävitajad ja tankitõrjekahurid tavaliste tankide ja jalaväetankitõrjerelvadega. Hoolimata viimasest muudatusest jätkas tankihävitaja M36 sõja lõpuni ning osales isegi Korea sõjas.^[1][2][3]

Enne teist maailmasõda võeti mõnedes armeedes kasutusele tankitõrjepüssid, et jalaväelased saaksid tõrjuda tanke ohutult kauguselt. Eesmärk oli säilitada jalaväelaste võitlusmoraal, omades suhteliselt kerget ja mobiilset relva, mis suutis tanki distantsilt hävitada. 1930. aastatel arendasid ja tootsid vastavaid relvi mitmed riigid, sealhulgas Soome. Teise maailmasõja alguses suutsid tankitõrjemeeskonnad hävitada 500 meetri kauguselt enamikust olemasolevatest tankitüüpidest, mis oli mobiilne ja kergesti varjatav. Kuigi 1942. aastaks olid tankitõrjepüssid muutunud võimetuks keskmiste- ja rasketankide vastu, säilitasid nad oma efektiivsuse kergelt soomustatud ja soomustamata masinate ning kindlustatud positsioonide laskeavade vastu. Tuntumad esindajad on Soome Lahti L-39 (mida kasutati Jätkusõjas snaiprirelvana), Jaapani Type 97 20 mm, Saksa Panzerbüchse 38, Panzerbüchse 39, Poola wz.35, Nõukogude PTRD ja PTRS-41. 1943. aastaks olid peaaegu kõik sõjas osalevad riigid tankitõrjepüssi aktiivsest kasutusest maha võtnud. Erandiks oli Nõukogude Liit, kes jätkas nende kasutamist sõja lõpuni.^[1][2][3]

Teise maailmasõja käigus kasvas kiirelt kergete kaasaskantavate tankitõrjerelvade arendamine. Enamuse nende hävitustoime põhines kumulatiivlaengu kasutamisel. Nende rakettide lõhkepäid nimetati kumulatiivlaenguteks (ingl High Explosive Anti-Tank, HEAT). Purustusefekt toetus täielikult plahvatusel tekkivale koondatud kineetilisele energiale, mitte raketi ballistilisele kiirusele. Lõhkeaine purustusjõudu suurendas selle plahvatusenergia koondamisega ühte punkti. Esimesed HEAT lõhkepeaga laengud olid kasutusel püssigranaatides aga paremad kandursüsteemid ilmusid kiirelt: Briti PIAT-heitesüsteemis oli lõhkeaine kombineeritud võimsa vedruga, USA basuugis ja Saksa Panzerschreckis olid kasutusel granaadid; Saksa Panzerfaust oli tagasilöögita granaadiheitja. Kumulatiivlaeng võeti kasutusele ka väiksemakaliibrilistel tankitõrjekahuritel nagu Saksa 37 mm PaK. Peamine põhjus selleks oli kahuri suurem laskekaugus ja tabamistäpsus kui granaadiheitjatel. Pärast sõda jätkus aktiivne kaasaskantavate tankitõrjerelvade arendamine, eesmärgiga astuda vastu üha paksenevatele tankisoomustele. Peamised tingimused olid, et need pidid olema piisavalt võimsad hävitamaks tanke ja lahingumasinaid ning samas piisavalt kerged, et jalaväelased neid kanda võiks.^[1][2][3]

Lisaks kõikidele aktiivsetele tankitõrjevahenditele kasutati tankidega võitlemisel ka passiivseid vahendeid. Nendeks olid miinid ja lõhkelaengud.

Kuigi nn ranitslaengud olid oma olemuselt lihtsakoelised, olid nad Teise Maailma sõja ajal vägagi efektiivsed tankide vastu võitlemisel. Selle lööklaine võis vigastada tanki roomikuid muutes viimase liikumatuks või vigastades sisemisi osi ja meeskonda.

Teiseks omapäraseks tankihävitusvahendiks oli Molotovi kokteil, mis tähendas põhimõtteliselt tavalist pudelit kergesti süttiva vedelikuga. Tuntuimaks kasutajaks olid soomlased Talvesõja ajal. Viimati käsitletud relv omas efektiivset mõju ainult vanematele tankitüüpidele (nagu Nõukogude T-26). Mõju hilisematele oli kas vähene või puudus üldse.

Sakslased kasutasid muuhulgas ka mehitamata roomikutel iseliikuvaid miine (Leichter Ladungsträger Goliath (Sd.Kfz. 302/303a/303b)). Nimetatud seade suutis sõltuvalt mudelist kanda 60–100 kg lõhkeainet. Seda kasutati vastavalt taktikalisele vajadusele – tankide ja jalaväe vastu, vajadusel ka sildade või erinevate takistuste hävitamiseks.

Kui sakslased kasutasid oma sõdurite elude säästmiseks kaugjuhitavat ja iseliikuvat miini, siis Nõukogude armee kasutas erikoolitusega koeri. Viimastele oli külge seotud lõhkelaeng. Hoolimata sellest, et selle relvatüübi väljaarendamisele pöörati suurt tähelepanu, ei andnud see oodatud tulemust. Jaapanlased kasutasid ka enesetapu miine, mille käigus hukkus seda kasutanud sõdur. Miin koosnes lõhkepeast, mille küljes oli kolm surveharki, ja kandmisvarrest.^[1][2][3][5]

Kuna tavalised kildgranaadid olid võimetud tankide vastu, siis arendati välja spetsiaalsed tankivastased käsigranaadid. Nende toimepõhimõte varieerus kumulatiivtoimest (näiteks brittide nr 68 AT granaat) kuni suure lõhkeaine kogusega fugassini (näiteks brittide nr 73 granaat). Suurendamaks tankivastase käsigranaatide efektiivsust otsiti lahendusi kuidas saavutada võimalikult tihedat kontakti hävitatava pinnaga. Selleks oli mitmeid erinevaid võimalusi – kleepuv aine (kleepuv pomm) või magnet. Sakslased kasutasid magnetgranaati Hafthohlladung, et kindlustada kumulatiivlaengu toimimine 90 kraadise nurga all soomuse suhtes.

Briti jalaväelastel oli kasutada tankivastane käsigranaat (Hawkinsi miin), mille mõõtmed olid 150x70 mm ja mis sisaldas 450 g lõhkeainet. Granaadid visati liikuva tanki roomikute ette, mille plahvatuse tagajärjel sai roomik vigastada. Mitme granaadi plahvatuse korral oli võimalik tank liikumatuks muuta. Lisaks lõhkevatele tankitõrje käsigranaatidele kasutati ka mittelõhkeva toimega moona. Üheks selliseks oli suitsugranaat (näiteks sakslaste Nebelhandgranaten), mis pidi õhusissevõtuava kaudu tuleva suitsuga mõjutama tankimeeskonda. Seda tüüpi granaati kasutati laialdaselt mõlemal poolel.

Üldiselt oli jalaväelase visatavatel tankitõrjevahenditel palju puudusi. Lisaks lühikesele distantsile oli piisava mõju saavutamiseks vajalik objekti väga täpselt tabada. Samas granaadid, mis toetusid hävitamisel suurele lõhkeainekogusele, olid lühikese viskedistantsi tõttu ka sõdurile endale ohtlikud.^[1][2][3]

Tankitõrje areng teise maailmasõja ajal oli tormiline, kuid ei kulgenud sama rada pidid kõikides armeedes. Taktikad ja tehnoloogiad arenesid vastavalt iga riigi võimekusele ning tulenevalt eelnevast kogemusest tekkinud nägemusele. Suhteliselt tagasihoidlik areng antud valdkonnas oli Suurbritannias. 1940. aastal olemas olevat tehnikat peeti adekvaatseks tollaste Saksa ja Itaalia tankide vastu peaaegu terve Aafrika kampaania ajal. Nende kogemustega arvestamine mõjutas negatiivselt USA tankitõrjedoktriini arengut kuni 1944. aastani. 1941. aastast arenes Saksa tankitõrjedoktriin väga kiirelt tänu varem avalikkusele tundmatute uute Nõukogude tankitüüpide lahinguväljale ilmumisega, sundides kasutusele võtma uusi tehnoloogiad ja taktikaid. Sõja alguses osaks saanud tankide ja tanktõrjevahendite suurte kaotuste tõttu oli Punaarmee samuti sunnitud tegelema pideva uuendamisega.^[1][4]

Kasutatav tankitõrjetaktika oli seotud konkreetselt toetatava jalaväeüksuse lahingutegevuse iseloomuga (ründav/kaitsev). Üldjuhul oli taktika seotud kasutada olevate tankitõrjevahendite efektiivse laskeulatusega. Laias laastus oli see jaotatud järgmiselt:

• Operatsiooni ala ulatuses (20–40 km) – pommitajad ja suure laskeulatusega suurtükivägi.
• Taktikalise paiknemise ala piires (7–20 km): sööstpommitajad ja suurtükivägi (k.a reaktiivsuurtükivägi)
• Taktikalise lahinguks ülesrivistumise ja tagaala piires (2–7 km) – rasked tankitõrjerelvad ja miinipildujad.
• Taktikalise eesmise lahinguala piires (1–2 km) – tankitõrjepüssid ja kaitsepositsioonidele paigutatud tankid.
• Laskeulatuse piires (200–1000 m) – tankimiinid ja tankitõrjepüssid.
• Lähivõitlusdistantsi piires (25–200 m) – jalavägi tanktõrjerelvadega.

Kuigi tolleaegsetes armeedes polnud maaväe ja õhuväe komponentide koostöö nii süsteemne ja iseenesest mõistetav, olid selle alged juba olemas. Piisava eelhoiatuse korral võis lennuvägi teostada mahasuruvaid rünnakuid vastase soomusüksuste pihta enne kui need olid jõudnud lahinguväljale siseneda. Pommide kogust ja tüüpi varieeriti vastavalt rünnatavale tankiüksuse iseloomule. Lühidalt öeldes oli tegu nii-öelda kaudse tankitõrje vormiga, millega võeti tankidelt võimalus siseneda lahingualasse. Teine kaudne tankitõrje meetod oli suurtükiväe kasutamine tavalise fugassmoonaga. Hoolimata sellest, et otsetabamuse tõenäosus oli kaduvväike, oli meetod efektiivne järgneval põhjusel. Kontsentreeritult suurtest kogustes maaslõhkevat fugassmoona kasutades tekitati lahinguväljale hulgaliselt kraatreid, mis kas raskendasid või mõningal juhul muutsid tankide liikumise võimatuks. Suures pildis häiris see vastase lahinguplaani ajakava ja üldist lahingutempot.^[1][4]

Alates 1942. aastast sidus kaitses kasutatav tankitõrjetaktika esimese maailmasõja stiilis kaevikute liinid ning erineva laskeulatuse ja võimekusega tankitõrjerelvad. Viimased olid paigutatud vastavalt maastikule ning nende laskeulatusele võimaldades tekitada kaitsesügavust. Sügavuse määramisel võeti aluseks tollaste tankide efektiivsed laskekaugused. Tankitõrjekahurid paigutati katma eelkõige tankidele sobilikku maastiku. Positsioonid julgestati lahingupioneeride rajatud miiniväljadega 500–1000 meetri ulatuses. Punaarmee taktika nägi ette järgmist. Tankitõrjepüssid paigutati laiali esimese kaevikuliini ulatuses, eesmärgiga hävitada kergemini soomustatud poolroomikveokid, et eralda jalavägi tankidest. Tankitõrjekahurid olid paigutatud sügavasse ning avasid tule alles, siis kui tankid jõudsid nende efektiivsesse laskeulatusse. Kui mingis rindelõigus oli ebapiisavalt tankitõrjerelvi, siis kompenseeriti seda puudust erinevate pioneeritõketega nagu nn draakoni hambad ja Tšehhi siil. Selle kõigega lõhuti vastase lahingurivistus ning muudeti tema tegevus vähetõhusaks.^[1]

Enim kasutatavateks tankitõrjevahenditeks teise maailmasõja ajal olid siiski järelveetavad tankitõrjekahurid. Näiteks kasutas Punaarmee Kurski lahingu ajal rohkem suurtüki- kui jalaväepolke, mistõttu saavutati järelveetavate kahurite osas tihedus 20 ühikut kaitstava rindekilomeetri kohta. Peamisteks põhjusteks olid nende suhteline odavus võrreldes muude aktiivsete tanktõrjevahenditega ning võimalus kasutada neid madalatelt varjet pakkuvatelt positsioonidelt. Kui aeg ja olukord võimaldasid, siis kindlustati kahuripositsioonid ka pealtpoolt. Seetõttu suutsid korralikult vastasnõlvale või tiivale paigutatud kahurid tekitada ründavale üksusele märkimisväärseid kaotusi. Kõigest sellest hoolimata olid järelveetavate kahurite meeskonnad haavatavad vastase kaudtule- ja jalaväe rünnakutele, mistõttu rünnaku alla jäädes ei olnud neil enam võimalik positsiooni vahetada ja ülesannet jätkata. Mida aeg edasi seda vähem omasid järelveetavad tankitõrjekahurid mõju vastase soomusüksuste tõrjumisel võrreldes iseliikuvate tankihävitajatega.^[1][2]

Teise maailmasõja alguses olid iseliikuvad tankihävitajad veel haruldased. Vähestel armeedel olid mõned algelised tüübid kas juba kasutusel või arendusjärgus. Katsetati nii ratastel kui ka lintidel liikuvaid variante. Sõja käigus selgus iseliikuva tankihävitaja ilmne eelis järelveetava tanktõrjekahuri ees. Mobiilsus ja soomuskaitse, mida need oma meeskondadele pakkusid, olid nii kaalukad argumendid, et sõja keskel olid nad relvastusse võetud enamikus suuremates armeedes. Mõningad paremad näited on ameeriklaste M10, sakslaste Marder II ja Nõukogude SU-85. Tankitõrjepüssid oli relvastusest maha võetud brittidel 1942. ja sakslastel 1943. aastaks, samas kui USA armee ei võtnud seda kunagi kasutusele. Hoolimata viimasest kasutas USA merejalavägi Vaikse ookeani sõjatandril Boysi tankitõrjepüssi. Erinevalt teistest osalistest jäi Punaarmee tankitõrjepüssi kasutama sõja lõpuni. Põhjuse selleks andis nende doktriin, milles oli tankitõrjepüssil ülesanne aidata luua kaitses sügavust. Tankitõrjepüssi olulisust nende jaoks näitasid nii Moskva kui ka Kurski lahingud. Sõja teises pooles kui Punaarmee teostas peaaegu eranditult ründeoperatsioone kasutati tanktõrjepüsse oma üksuste tiibade katteks. Lastes tanktõrjepüssidega kergemaid jalaväe- ja muid toetusmasinad (näiteks suurtükivedukid) eraldati tanke toetavad jalavägi ja suurtükivägi. Sellega sunniti Saksa tankid peatuma varjatud positsioonidel olevatele tankitõrjekahuritele soodsal distantsil jättes nad samuti haavatavaks sügavuses olevatel suuremakaliibriliste tanktõrjerelvade tulele. Lisaks masinate hävitamisele kasutas Punaarmee tankitõrjepüsse (PTRS-41) snaiprirelvadena ka inimeste vastu. Tuleparanduste tegemisel kasutati trassermoona. Kuigi relval PTRS-41 prooviti kasutada ka optilist sihikut, ei olnud see siiski toimiv lahendus.^[1][2]

Hoolimata oma tugevast soomusest on tank siiski haavatav jalaväe poolt. Seda eriti kinnisel maastikul või hoonestatud tingimustes. Raske maastik või lihtsalt paljastada tanki nõrga põhja- või pealmise soomuse. Viimane oli teemaks eriti kõrgemate hoonetega linnaalal. Tanki suurus ja tekitatav müra võimaldas jalaväel seda lihtsasti avastada, jälgida ja vältida, kuni avanes võimalus vasturünnakuks.^[1]

Suletud luukide korral on tankimeeskonna nähtavus piiratud. Seetõttu on hea maskeerituse ja maastiku ära kasutamise korral jalaväel võimalik tankile väga lähedale liikuda. Sellises olukorras pole tankil võimalik jalaväe vastu midagi teha. Juhul kui meeskond peaks luukidele ilmuma on nad väga haavatavad, kuigi neil on võimalik kasutada oma püstoleid ja kere külge paigutatud kuulipildujaid. Kuigi paljud kaasaskantavad tanktõrjerelvad ei suuda läbistada tanki esisoomust, võivad nad seda teha siiski pealmise, külg- ja tagasoomusega. Samuti on need suutelised kahjustama linte või veorattaid, muutes sellega tanki liikumatuks. Vanematel tankidel olid avatud vaatepilud läbi mille väljast lastes oli võimalik meeskonda kas tappa või vigastada. Kuigi hilisematel tankimudelitel olid vaateavad ja sihikud kaetud paksu klaasiga või asendatud periskoobiga, oli neid siiski võimalik kahjustada tankitõrjepüsside ja raskekuulipildujate tulega. Sellega oli tanki mõjus kasutamine häiritud või takistatud. Kui muud võimalused ei aidanud, siis võis lähedale hiilinud jalavägi luugi kaudu visata sisse granaate või süütepudeleid. Kuna tankid on haavatavad tanktõrjemiinide suhtes, siis võtsid tankimeeskonnad väga tõsiselt igat märki, mis viitas võimalikule miiniväljale. Seda teadmist kasutas jalavägi ära tankide peatamisel. Alati ei kasutatud selleks päris miine, vaid teostati pettetegevust, mis jättis mulje nagu oleks tegemist miiniväljaga. Seda meetodit kasutades oli jalaväel võimalik kiirelt reageerida tekkivatele võimalustele. Eriti seati rõhku selles osas brittide Kodukaitse väljaõppes teise maailmasõja ajal, kuna neil puudusid relvastuses suuremale distantsile laskvad tankitõrjerelvad.^[1]

Mõningatel juhtudel kasutasid jalaväelased ka üsna kõrge riski tasemega taktikat. See seisnes võimalikult kiires lähenemises tankile, vältides samaaegselt selle kuulipilduja tuld. Kohale jõudes valati tank bensiiniga üle ja süüdati. Võimalusel suleti ka luugid, mille tulemusel põles meeskond elusalt sisse ära.^[1]

Jaapani armee kasutas laialdaselt nn ranitslaenguid ja varda otsas olevaid laenguid. Kuigi vastavad laengud olid võimelised tänu oma suurele plahvatusjõule tanki rivist välja lööma, kätkes see kasutajale suurt ohtu. Lisaks ohule saada vigastatud lööklainest oli kasutaja avatud ka vastase käsitulirelvadele tulele.^[1]

Teises Hiina-Jaapani sõjas kasutasid Hiina üksused Jaapani tankide vastu enesetapurünnakuid. Hiina sõdurid paigaldasid laengud endale ihu külge ja viskasid end Jaapani tankide alla, lastes seejärel ennast koos nendega õhku. Selline taktika oli esimest korda kasutusel Shanghai lahingus, kus hiinlasest enesetapuründaja laskis ennast jaapanlaste tankikolonni juhttanki all õhku, peatades sellega kogu kolonni. Teadaolevalt kasutasid hiinlased sarnast taktikat ka Taierzhuangi lahingus, kus enesetapuründajad suutsid sedasi hävitada neli jaapanlaste tanki.^[6][7][8]

Korea sõda tõi ilmekalt välja raskused, mis tabavad tankiüksuseid neile sobiliku mittemaastiku korral – vähenenud manöövrivõime ja toetava logistika suur haavatavus efektiivse tankitõrje tegevuse tõttu. Sõja algetapis surus USA armee jalavägi toetatuna ülekaaluka õhu- ja suurtükitulega lihtsa vaevaga hästi varustatud Põhja-Korea tankiüksused Hiina piiri äärde Yalu jõe juures.

USA 60 mm M9A1 basuuk-granaadiheitjast arendati välja 89 mm M20 – nn superbasuuk, mis osutus vägagi efektiivseks Põhja-Korea tankiüksuste vastu. Samas oli kasvanud M20 kaal ja mõõdud selliseks, mis tegid selle transpordi jalaväelasele pikema distantsi korral vaevarikkaks.^[1]

Külma sõja ajastul muutusid kumulatiivsed tankitõrjevahendid kõige universaalsemaks valikuks väljaspool suurtükiväge ja tankiüksuseid. Britid leiutasid tandemlõhkepea, mis oli ettenähtud kasutamaks sõja ajal punkrite vastu, kuid olid samas väga efektiivsed ka tankide vastu. Põhiline arenguline läbimurre tuli ATGM (anti-tank guided missiles) rakettidest, mida said kasutada jalaväelastest operaatorid maastikul erinevatelt masinatelt või suisa õhust. Üha enam võeti kasutusele ühendrelvaliikide taktikat, mis tähendas seda, et tankitõrjetaktika oli muutunud jalaväelaste seas väga oluliseks. Tankitõrjemeeskonnad tegid 1–2 lasku, pärast mida vahetavad positsioone, muutes enda avastamise raskeks.^[1]

Külma sõja aegsed õhuründevahendid nagu A-10 Thunderbolt II ja SU-25 Frogfoot olid loodud spetsiaalselt lähiõhutuletoetuse teostamiseks, sealhulgas tankide hävitamiseks. Nad on võimelised kasutama erinevat tüüpi relvastust, kaasarvatud suurekaliibrilisi kiirlaskekahureid, õhk-maa rakette (näiteks AGM-65 Maverick), juhitamatuid rakette, erinevaid pomme (juhitamatuid või laserjuhitavaid, fugass- või kobarmoonaga täidetuid – CBU-100 Cluster Bomb).^[1][2]

Esimesena kasutasid helikopterite relvastamiseks tankitõrjerakette 1950. aastate lõpus prantslased, paigaldades Alouette Il-le juhtmega juhitavad SS-11 raketid. Hoolimata esialgsetest nn lastehaigustest olid kohe näha helikopteri kui platvormi eelised – see võimaldas rünnata soomukite pealispinna nõrgemat soomust.

Helikopter relvastatuna JTTR-dega (juhitav tankitõrjerakett) või suurekaliibrilise kiirlaskekahuriga on tänapäevasel lahinguväljal tankile üheks suurimaks ohuks. Helikopter on vähese vaevaga võimeline ennast tanki suhtes soodsalt positsioneerima. See võimaldab tal rünnata viimast sellele ebasoodsa nurga alt. Samuti ei ole tankil võimalik pidevalt positsiooni vahetavat ning maastiku reljeefi varjeks ära kasutatavat helikopterit sihikule võtta.

Enamusel helikopteritel kasutatavatel JTTR-del on piisav laskeulatus, et jätta helikopter tanki relvade laskeulatusest ohutusse kaugusse. See võib muutuda, kui tulevad laialdasemalt kasutusele Iisraelis kasutusele võetud Lahat' raketid, mida on võimalik lasta põhitank Merkava peakahurist. Mõeldud küll tankitõrjeraketiks on see tänu suurele laskeulatusele ning laserjuhitavusele võimeline laskma aeglaselt ja madalalt lendavaid objekti nagu helikopterid. Samuti on India Arjun tank modifitseeritud seda raketti kasutama. Hiinlased on välja töötanud 100 mm kahurist lastava analoogi (idee põhineb venelaste Bastionil). Olles samuti oma ehituselt tankitõrjerakett on väidetavalt suudetud katsetustel sellega tabada ka õhusihtmärke. Sarnased raketid on hiinlastel olemas ka 100 mm kahurite jaoks. Venelased on esitlenud sarnast moodsat süsteemi Reflex, mis on automaatse sihtimissüsteemiga ja käivitatakse laserhoiatussüsteemiga. Kuigi esimene relvadega varustatud helikopter (Bell 47) jääb 1955. aastasse, on esimene spetsiaalselt ründekopteriks disainitud helikopter AH-1 Cobra pärit 1966. aastast. 1973. varustati viimane TOW tankitõrjerakettidega.^[1][9][10]

Viimase 30 aasta jooksul arendati suurtükiväge nii, et see suudaks hävitada soomustehnikat, näiteks tanke. See tähendas laserjuhitavate lõhkepeade kasutuselevõttu, näiteks ameeriklaste Copperheadi lõhkepea (ingl cannon launched guided projectile, CLGP), mis suurendasid võimalusi otsetabamuseks.

Lisaks arendati ka juhitavat ja mittejuhitavat laskemoona. Tavaline mürsk võib olla kas erksütikuga või fugasstoimega. Üksik suurtüki mürsk võib sisaldada aga ka rida väiksemaid lõhkepäid, mis on ettenähtud vastase soomustehnika hävitamiseks. Näiteks kuut relva sisaldav suurtükipatarei on suuteline tulistama välja 1 minuti jooksul 30–60 mürsku.

Suurtükiväe laskemoon võib olla erinev. Mürsk võib sisaldada soomustehnika vastaseid lõhkepäid, kas HE või HEDP (ingl High Explosive Dual Purpose) väiksemaid lõhkepäid, mis mürsuna plahvatab õhus, soomustehnika kohal. Pärast mürsu plahvatust vabaneb mürsust teatud kogus tankitõrjevastaseid väiksemaid lõhkepäid, mis alla kukkudes tabavad soomustehnikat pealt ehk nõrgast küljest. Teine võimalus on selline, et suurtükiväemürsk plahvatab õhus ja viskab laiali tankitõrjemiine, mis võivad hilisemal kokkupuutel soomustehnikaga kahjustada selle liikumisvõimet. Kolmas võimalus erinevast mürsust on see, et see sisaldav sihtimis- ja tuvastamisvõimelisi väiksemaid kumulatiivseid mürske. Suurtüki mürsk plahvatab vastase soomustehnika kohal ning sellest eralduvad langevarjudega väiksemad nn targad lõhkepead, mis tuvastavad vastase soomustehnika läbi IR radari ning pärast identifitseerimist hävitavad selle.^[1][2]

Kuigi tanktõrjerakettide jõuline areng 1960. aastatel seadis tanki tuleviku kahtluse alla, sundisid uuendused soomuse kaitseomaduste (Briti Chobham soomus ja Nõukogude Reaktiivsoomus) ning tanki disaini osas üldiselt, suurendama rakettide mõõtmeid ja kaalu, tehes need vaevalisemalt kaasaskantavateks.

Tankitõrjerelvad nagu RPG-29 ja FGM-148 Javelin kasutavad tandemlõhkepead, milles esimene laeng kahjutustab reaktiivsoomuse ning seejärel teine laeng läbistab põhisoomuse, kasutades selleks plahvatusel tekkivat kumulatiivjuga.

Tänapäeval võib tankitõrjevahendite rollis kohata väga eripalgelisi relvasüsteeme – soomuki pealmise osa ründamiseks mõeldud suurtükimoona, suuremamõõtmelisi kumulatiivrakette, mille laskeplatvormidena kasutatakse erinevaid masinaid ja lennuvahendeid, eri tüüpi suurekaliibrilisi kiirlaskekahureid ja loomulikult tanke endid.

Hoolimata aeg-ajalt tekkivatest kõhklustest kaasaskantavate tankitõrjevahendite piisava võimekuse osas, tõestas 2006. aastal toimunud Iisraeli-Liibanoni relvakonflikt järjekordselt nende efektiivsust. Võimekuse osas paistsid positiivselt silma sellised tankitõrjesüsteemid nagu venelaste RPG-29, 9K115 Metis ja 9M133 Kornet ning Euroopas toodetud MILAN.^[1]

Mõju, mida soovitakse tanktõrjerelvade kasutamisega saavutada, seisneb tankide ja neid toetavate soomukite kiirete manöövrite sooritamise takistamises. Samas on just kiirete sööstudega vastase sügavusse saavutatavad läbimurded just need, mida viimaste kasutamisega soovitakse saada.

USA armees jaotatakse mõju tankitõrjerelvade tabatud tankile järgmiselt: liikumisvõimetu (inglise mobility kill), tuletegevusvõimetu (firepower kill) ja hävitatud (catastrophic kill). Liikumisvõimetuse korral ei suuda soomuk enam liikuda, kuna viga on saanud mõni oluline osa (näiteks roomik), samas on selle kõik relvasüsteem täiesti töökorras ning on see võimeline piiratud ulatuses lahingutegevust jätkama. Tuletegevusvõimetuse korral on viga saanud soomuki pardarelvad ning masin ei ole võimeline lahingutegevust jätkama. Liikumisvõimetus ja tuletegevusvõimetus võivad olla kas osalised või täielikud. Hävitatud staatus tähendab kas masina täielikku lahingvõimetust või lõplikku purustatust.^[1]

Tankitõrje on vastavalt struktuurile peaaegu kõigi manööverüksuste tasemete koosseisus. See tagab põhilist otsetulejõudu ning on manööver(all)üksuse ülema vahetuim ja tõhusaim vastase soomusüksuste mõjutamise vahend. Seetõttu peavad ülemad isiklikult veenduma, et tankitõrjeallüksuse lahingutegevus on hästi planeeritud. Johtuvalt kinnitatud struktuurist võivad tankitõrjeallüksustes olla kasutusel erinevad tankitõrjelasud, -granaadiheitjad, -kahurid või -raketisüsteemid, mida tuleb tehnilistest iseärasustest lähtudes lahingutegevusse rakendada. Tankitõrjeallüksus suudab võidelda ja võita kõigis lahinguliikides ning on lahutamatu osa kõrgema üksuse operatsiooni-/manöövriskeemist. Nii näiteks pataljoni kui ka brigaadi lahingud on otseses seoses tankitõrjega.^[11]

Oskuslik ja läbimõeldud tankitõrje vähendab vastase võimet rakendada oma tugevusi (soomuskaitse, tulejõud, suur liikumiskiirus) jalaväe vastu. Tankitõrje suur laskekaugus on oluline vastase ühtsuse lõhkumisel. Koondatus (tule, mitte vahendite) ja sügavus on põhilised tankitõrjeallüksuste paigutamise põhimõtted, millele tuleb tähelepanu pöörata. TT-allüksus surub maha, fikseerib või hävitab sihtmärke suurte vahemaade tagant, luues võimalused jalaväe manöövriks. Samas ei suuda nad iseseisvalt vallutada ja kaitsta positsiooni. Ülem jaotab ja paigutab oma üksusi vastavalt faktorite analüüsile.^[1][11]

Tankitõrjeallüksust kasutatakse tavaliselt üksuse raskuspunktis ühe kuni kahe manööver(all)üksuse vastutusalal ning määratakse tulekasutusalad. Teda võidakse allutada jalaväe(all)üksustele tervikuna või jaotiste kaupa. Kui määratakse tankitõrjeallüksuse vastutusala, tugevdatakse seda vähemalt ühe kuni kahe jalaväe(all)üksusega ja tulejuhtimismeeskondadega. Lisaks põhiülesandele määratakse TT-allüksusele alati valmistumisülesanne. Sellega tagatakse pidev otsetuletoetus lahingu kõigis faasides ja välditakse segadust. Üksuses määratakse tankitõrjereserv, mis tavaliselt on üks kolmandik olemasolevast tankitõrjeallüksusest. Kui maastik ja olukord nõuavad, võivad tankitõrjereservi ülesandeid täita ka jalaväe allüksused, mida tugevdatakse vastavalt vajadusele (selliste vahenditega nagu näiteks pioneerimaterjalid, tankitõrjelasud, tulejuhid).^[1][11]

Oluline on teada asjaolusid, mis takistavad tankitõrjeallüksuste vaba kasutamist. Neist on toodud näitlik nimekiri, mis võib vastavalt olukorrale kas täieneda või väheneda. Selle loetelu silmaspidamine ja arvestamine planeerimisel vähendab lahingu ajal ohtu tankitõrjele. Ka manööverüksuse ülemale tuleb nende asjaolude teadmine ja arvestamine kasuks, kuna talle võidakse allutada tankitõrje elemente. Tankitõrjeallüksuste vaba kasutamist takistavad asjaolud on järgmised:

1. Haavatavus, mis seisneb üksuse koosseisuliste vahendite kaitse defitsiidis otse- ja kaudtulevahendite vastu.
2. Võimetus end kaitsta pikema aja vältel otseses kontaktis jalastunud vastasega. See juhtub, kui isikkoosseisu hulk on väike ja selle põhiülesanne ei ole pidada lähivõitlust.
3. Teenindustoetus on raskendatud kõrgendatud julgestusmeetmete tõttu. Haavatavus ja vastase prioriteetsihtmärgiks olemine tähendab, et üksus peab kuni lahingukontaktini varjama oma asukohta ja kavatsust. Seetõttu peab varjama ka muude üksuste liikumist tankitõrjeallüksuste positsioonide alal või liigutama neid võimalikult vähe.
4. Toetus nõuab hoolikat kooskõlastamist, kuna tavaliselt ei määrata tankitõrjeallüksusele oma vastutusala ja kogu tegevus peab olema kooskõlastatud manööver(all)üksustega.

^[1][11]

Tankitõrje jaotus laskekauguse järgi

• Lähimaa tankitõrje – kuni 300 meetrit. Lähimaa tankitõrje relvastusest kasutab Eesti Kaitsevägi näiteks relvastusena tankitõrje granaadiheitjat Carl-Gustav, tankitõrje granaadiheitjat M-69 (RPG-7) ning ka tankitõrje ühekordseid laske AT-4, C-90 Instalaza, PF-89.
• Keskmaa tankitõrje – kuni 800 meetrit. Selle alla saab liigitada hetke seisuga tankitõrje 90 mm kahuri kui ka 106 mm kahuri. Peagi lisanduvad relvastusse ka JAVELIN süsteemid.
• Kaugmaa tankitõrje – üle 2000 meetri. Eesti Kaitsevägi kasutab tankitõrjeraketisüsteemi MILAN II ning tankitõrje raketisüsteemi MAPATS.

^[11]

Kaliibri järgi

• kergegranaadiheitjad – 40–80 mm, kaaluga 2,5–6 kg, efektiivse laskekaugusega 50–400 m ja soomusläbistavusega kuni 400 mm;
• raskegranaadiheitjad – üle 80 mm, kaaluga 6–15 kg, efektiivse laskekaugusega 400–800 m ja soomusläbistavusega üle 400 mm

^[11]

Teenijate arvu järgi

• individuaalsed relvad;
• meeskonna relvad

^[11]

Granaadiheitjate liigitus

• rauaalune granaadiheitja;
• püssigranaadid;
• tankitõrjegranaadiheitjad

^[11]

Kasutamisviisi järgi

• ühekordsed granaadiheitjad;
• korduvkasutusega granaadiheitjad

^[11]

Varustatuse järgi

• rataslafetiga;
• kolmjalgalusega

^[11]

Otstarbe järgi

• lähitõrje kuni 300 m;
• kesktõrje kuni 800 m;
• kaugtõrje üle 2000 m

^[11]

Tankitõrje jaotus kasutatavate vahendite järgi

• Aktiivne
• Passiivne

^[1][11]

Aktiivne tankitõrje tähendab eri liiki relvade ja relvasüsteemide olemasolu, millega saab hävitada vastase soomustehnikat. Passiivsed tankitõrje vahendid on aga erinevad tõkked ja vahendid, millega pidurdada, suunata või hävitada võimalikku vastase soomustehnikat.

Passiivsed tõkked jagunevad olemasolevateks tõketeks (tehistõkked ja looduslikud tõkked) ja rajatavateks tõketeks (lõhkevad tõkked, mittelõhkevad tõkked ja kombineeritud tõkked).

Tankitõrjetõkked on tõkked, kus on põhiosa kasutatud vahenditest pidurdavad soomustehnikat, mida vajadusel täiendatakse jalaväe- ja demineerimisvastaste osadega.

Palktõkked on tõkked, mida peab ehitama või konstrueerima määratud kohtadesse selleks spetsiaalselt kohaletoodud materjalidest. Palktõkked on näiteks raidtõkked ja vaitõkked. Neist raidtõkked on tekitatud mahalastud puudest nii liikumissuunale kui ka väljapoole seda. Vaitõkked on aga kaevatud maasse organiseeritult suunaga vastase poole. Neid saab kasutada nii soomusüksuste kui ka jalaväe vastu.^[11]

Tankitõrjekraav on mõeldud vastase soomukite pidurdamiseks. See kujutab endast vähemalt 2 meetri sügavust ja 4 meetri laiust kraavi, mida võib rajada nii masinaga kui ka lõhkamise teel.

Kasutatakse ka teepinna rikkumist, mis on tehtav sobivatesse kitsaskohtadesse, piki teed kulgeva teekatte ja -peenra lõhkumise või pinnasega katmise abil. Teepinna rikkumist tehakse kahes erinevas variandis, millest kumbki annab natuke erineva efekti.

Lehtertõkke puhul suletakse tee vähemalt kahe lõhatud või kaevatud kraatriga. Selle valmistamiseks kasutatakse tavaliselt lõhkeainet, kuid seda saab teha ka võimsamate töömasinatega (rasked ekskavaatorid). Kraatrite (lehtrite) sügavus peaks olema vähemalt 2 m ja sügavus 4 m. Nende omavaheline kaugus peab olema nii väike, et seal ei oleks võimalik masinaga sõita.^[11]

• Granaadiheitja Carl-Gustav
• M-69
• RPG-7
• PF-89
• AT-4
• MAPATS
• FGM-148 Javelin
• C-90 Instalaza
• Pvpj 1110
• M40
• MILAN
• B-300