Hispaania

Roomlased kasutasid Pürenee poolsaare kohta nime Hispania, millest tuleb Hispaania tänapäevane hispaaniakeelne nimi España. Vana-Kreeka allikates nimetati seda piirkonda Iberia.

Nimi Hispania ei pärine algselt ladina keelest, selle päritolu kohta on mitu teooriat. Neist tunnustatuima järgi on Hispania pärit foiniikiakeelsest nimest i-spn-ya.

Hispaania ametlik nimi regionaalsetes ametlikes keeltes on:

• katalaani keeles Regne d'Espanya
• baski keeles Espainiako Erresuma
• galeegi keeles Reino de España
• oksitaani keeles ja Arani murdes Regne d'Espanha

  Pikemalt artiklis Hispaania haldusjaotus

Hispaania on halduslikult jaotatud 17 autonoomseks piirkonnaks ja kaheks autonoomseks linnaks Põhja-Aafrika rannikul (Ceuta ja Melilla). Autonoomsed piirkonnad jagunevad 50 provintsiks. Ka kumbki autonoomne linn koosneb ühest provintsist. Provintsid on jaotatud valdadeks.

Riigi peamine usund on rooma katoliiklus. Umbes 76% hispaanlastest peab ennast katoliiklasteks, umbes 2% järgib mingit muud usundit ja 19% peab end ateistiks. 2006. aasta oktoobris tehtud uuringu kohaselt käis neist 76 protsendist 54% kirikus üliharva, 15% mõne korra aastas, 10% mõne korra kuus ja 19% igal pühapäeval või sagedamini. 22% Hispaania elanikest käib mingit tüüpi religioossel teenistusel vähemalt korra kuus.

Tõendeid tänapäeva Hispaania ilmalikkusest võib näha näiteks laiapõhjalisest toetusest samasooliste abielule, mida toetab üle 66% hispaanlastest. 2005. aastal võeti vastu ka samasooliste abielu legaliseerimise seadus (187 poolt- ja 147 vastuhäälega). Sellega sai Hispaaniast ajalises järjestuses kolmas riik maailmas Belgia ja Hollandi järel, kus samasooliste abielu on seadustatud.^[7]

Umbes 50 000 inimest kuulub protestantlikesse usulahkudesse ja 20 000 on mormoonid.

Evangelism on levinum mustlaste kogukonnas; pastorid on kirikumuusikasse põiminud flamenkot. Evangeliste on natuke rohkem kui Jehoova tunnistajaid (keda on 105 000).

Viimase aja sisseränne on suurendanud moslemite arvu – neid on umbes miljon. Moslemid ei ole tegelikult Hispaanias elanud juba sajandeid. Kuid Hispaania kolooniad Põhja- ja Lääne-Aafrikas on osale Sahara ja Maroko elanikkonnast andnud kodakondsuse. Tänapäeval on islam Hispaania suuruselt teine usund (umbes 3% rahvastikust). Ladina-Ameerikast saabunud katoliiklased on katoliku kiriku positsiooni tugevdanud.

Judaism oli peaaegu olematu 19. sajandini, mil juudid jälle riiki lubati. Praegu on Hispaanias umbes 50 000 juuti (1% elanikkonnast), kes saabusid eelmisel sajandil. Enne inkvisitsiooni moodustasid juudid 8% elanikkonnast.

  Pikemalt artiklis Hispaania ajalugu

16. sajandil kujunes Hispaania oma vallutuste tõttu Ameerikas Euroopa võimsaimaks suurriigiks. Järgnevatel sajanditel jäi Hispaania arengus mitmetest teistest Euroopa riikidest maha.

Kaasaja inimese eellased, kromanjoonlased, hakkasid Ibeeria poolsaarele saabuma Püreneedest umbes 35 000 aastat tagasi. Tuntuimad mälestised ja kunstiteosed sellest perioodist on kuulsad maalingud Põhja-Hispaanias, Kantaabrias, Altamira koobastes. Need loodi ilmselt 15 000 eKr.

Poolsaare ajaloolised asukad olid ibeerlased ja keldid, neist esimesed ida- ja teised läänerannikul. Keskplatool segunedes said neist keltibeerid.

Varaseim linnakultuur usutakse olevat poolmüütiline lõunapoolne linn Tartessos (enne 1100 eKr). Umbes perioodil 500–300 eKr asutasid meresõitjatest foiniiklased ja kreeklased hulga kolooniaid Vahemere rannikul. Kiirelt aga võtsid Puunia sõdade käigus jõupositsiooni Vahemerel üle kartaagolased – kuni roomlased nad purustasid ja positsiooni üle võtsid.

Teise Puunia sõja ajal allutas laienev Rooma Impeerium endale Vahemere rannikul olevad Kartaago kaubanduskolooniad. See toimus umbes 210–205 e Kr. Nii sattus peaaegu kogu Pürenee poolsaar rohkem kui 500 aastaks roomlaste kontrolli alla. Pürenee poolsaart sidus Rooma seadus, keel ja Rooma teed. Kohalikud juhid sulandati roomlaste hulka, kuid põhiosa keltidest ja ibeerlastest säilitas oma rahvuse.

Roomlased arendasid juba olemasolevaid linnu, näiteks Lissaboni (Olissipo), Tarragona (Tarraco) ja asutasid Zaragoza (Caesaraugusta), Mérida (Augusta Emerita) ja Valencia (Valentia). Rooma eestkoste all arenes poolsaare majandus. Hispaania toimis rooma turu jaoks kui viljaait: sadamad eksportisid kulda, villa, oliiviõli, veini. Põllumajanduslik toodang kasvas hüppeliselt, kui võeti kasutusele niisutussüsteemid, millest osa on kasutusel siiani. Hispaanias on sündinud keisrid Traianus, Hadrianus, Marcus Aurelius ja Theodosius I ning filosoof Lucius Anneus Seneca. 1. sajandil tutvustati Hispaaniale kristlust ja linnades sai see populaarseks juba 2. sajandil. Enamik Hispaania tänapäevastest keeltest, usunditest ja seaduste alustest on pärit sellest perioodist.

Esimesesd Hispaaniat vallutanud barbarid saabusid 5. sajandil, samal ajal kui Rooma Impeerium kokku kukkus. Hispaaniasse jõudsid üle Püreneede goodid, visigoodid, svaabid, alanid, asdingid ja vandaalid. Romaniseerunud visigoodid saabusid Hispaaniasse 415. aastal ja Visigoodi kuningriik haaras enda alla kogu Pürenee poolsaare. Ka kõikjal levinud hobuserauakujuline kaar on pärit visigoodi arhitektuurist.

8. sajandil vallutasid lühikese aja jooksul (711–718) peaaegu kogu Pürenee poolsaare peamiselt berberi moslemid (maurid), kes tulid Põhja-Aafrikast. Need vallutused moodustasid osa Islami Umaijaadide impeeriumi laienemisest. Vaid kolmel väikesel maapiirkonnal (Astuuria, Navarra ja Aragón) Põhja-Hispaanias õnnestus oma vabadus säilitada.

Islami ülemvõimu all tunnistati juute ja kristlasi kui "raamatuinimesi". Nad võisid küll vabalt praktiseerida oma usku, ent siiski neid diskrimineeriti mõneti. Pöördumine islamisse toimus stabiilselt kasvavas tempos, alates aristokraatidest, kellele see lihtsalt pakkus võimalust vabaneda dhimmi ehk mittemoslemi staatusega kaasnevatest piirangutest ja alandustest. Arvatakse, et 11. sajandiks olid Al-Ándalusis moslemid ülekaalus.

Moslemi kogukond Hispaanias oli väga mitmekülgne ja ohustatud pidevaist sotsiaalsetest pingetest. Põhja-Aafrikast pärit berberid olid kokku pannud suure enamuse armeest ja neil tekkis kokkupõrge Lähis-Idast Ibeeriasse tulnud juhtivate araabia hõimudega. Aja jooksul tekkisid suured mauri asulad – eriti Guadalquiviri jõe orus, Valencia rannikuplatool ja hiljem ka Granada mägisel alal.

Islamistliku Hispaania pealinna Córdobat peeti keskaegse Euroopa rikkaimaks ja vaimselt arenenuimaks linnaks. Vahemere majandus ja kultuur õitses. Moslemid tõid sisse rikka intellektuaalse traditsiooni Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast. Moslemi ja juudi õpetlased mängisid väga suurt rolli klassikalise kreeka keele taaselustamises ja selle õpetamise alustamises Lääne-Euroopas. Hispaania romaniseeritud kultuurid toimisid koos moslemi ja juudi kultuuriga väga erinevatel viisidel, andes Hispaaniale äratuntava, iseloomuliku kultuuri. Linnadest väljaspool jäi maaomandus põhiliselt puutumata, kuna moslemist juhid võõrandasid maad vaid väga harva. Seevastu tõid nad hoopis sisse uusi tehnoloogiaid ja uusi kasvatuskultuure, mis viisid märkimisväärse tõusuni põllumajanduses.

Siiski, 11. sajandiks olid moslemite maavaldused jagunenud hispaania kuningriikide vahel, mis küll sisult allusid moslemitele. Kui saabusid Põhja-Aafrikast juhtivad jõud Almoraviidi ja Almohaadi armeede näol, taastati ühtsus moslemi maavaldustes, seekord juhituna rangemast, vähem tolerantsest islamist. Kuid islami aeg Ibeeria poolsaarel oli lihtsalt möödas ja kuigi algul kogeti mõningast edu Põhja-Hispaania vallutamisel, ei suutnud moslemite väed kristlike piirkondade sõjajõududele vastu panna.

  Pikemalt artiklis Rekonkista

Termin "rekonkista" (hispaania reconquista, 'tagasivallutus') on kasutusel, et kirjeldada sajanditepikkust Hispaania kristlike kuningriikide laienemist Pürenee poolsaarel. Rekonkista alguseks peetakse aastat 722, mil loodi Astuuria kuningriik, kõigest 11 aastat pärast mauride sissetungi. Juba 739. aastal aeti moslemi väed välja Galiciast, kus asus keskaegse kristluse üks pühamaid kohti – Santiago de Compostela. See, et Al-Ándalus ülejäänud Hispaaniast taifa (moslemi maaüksus Hispaanias) kuningriiki irdus, aitas kaasa kristlike kuningriikide laienemisele. Kui 1085. aastal vallutati tagasi Toledo, oli peaaegu kogu põhjapoolsem osa Hispaaniast tagasi vallutatud. Pärast moslemite taganemist ja väljarännet Hispaaniast 12. sajandil, langesid 13. sajandil sellised suured mauri kindlused nagu Cordoba 1236 ja Sevilla 1248. Mauridele jäi vaid Granada. 13. sajandil laiendas Aragóni kuningriik oma piire üle Vahemere Sitsiiliani.

1469. aastal ühendati Kastiilia ja Aragóni kuningriigid Isabel I ja Fernando II abieluga. 1492. aastal vallutas ühendatud kuningriik Granada, viimase Ibeeria poolsaare mauride kantsi, 781 aastat islami võimu all olnud linna. Aasta 1492 märkis ära ka Christoph Kolumbuse jõudmise Uude Maailma. Seda ekspeditsiooni, milles osales 3 laeva: Pinto, Nina ja Santa Maria, rahastas Isabel I. Samal aastal aeti Hispaaniast välja ka suur hulk juute – oli alanud Hispaania inkvisitsioon.

Renessansiaegsete monarhidena tsentraliseerisid Isabel ja Fernando kuningavõimu kohaliku aadli arvelt. Selle tsentraliseeritud võimu kohta hakati kasutama sõna España, mis märkis tollal kahte riiki – Kastiiliat ja Aragóni. Nende laiaulatuslike poliitiliste, õigus- ja sõjaväereformide tulemusel sai Hispaaniast suur jõud Euroopas.

Tänapäeva Hispaaniale ja Hispaania Impeeriumile pani alguse Aragoni, Kastiilia, Leóni ja Navarra kuningriigi lõunapoolse osa ühendamine. Hispaaniast sai väga mõjuvõimas riik Euroopas, see positsioon kestis terve 16. ja 17. sajandi esimese poole. Seda soodustasid muidugi koloniaalvaldustest tulenevad rikkused. Oma tippu jõudis Hispaania kahe esimese Hispaaniat valitseva Habsburgi ajal (Carlos I 1516–1556 ja Felipe II 1556–1598). Sellesse perioodi jäävad Itaalia sõjad, Madalmaade ülestõus, sõjaväelised aktsioonid Osmanite riigi vastu, Inglise-Hispaania sõda ja sõda Prantsusmaaga.

Hispaania Impeerium laius peaaegu kogu Lõuna- ja Kesk-Ameerikas, Mehhikos, Põhja-Ameerika keskosas, Filipiinidel, Ida-Aasias, (vt. Hispaania koloniaalimpeerium) Ibeeria poolsaarel (kaasaarvatud Portugal alates 1580. aastast), Lõuna-Itaalias, Sitsiilia, samuti ka osad tänapäeva Saksamaast, Belgiast, Luksemburgist ja Lõuna-Madalmaadest. See oli esimene impeerium, mille kohta öeldi, et "Päike ei lähe seal kunagi looja".^[8] See oli avastuste aeg, tehti julgeid uurimisretki merel ja maal, avati uusi kaubateid üle ookeanide, oli vallutuste ja Euroopa kolonialismi aeg. Koos hinnaliste metallide, vürtside, luksuskaupade ja põllundustaimede saabumisega, tõid Hispaania uurijad ja muudki, tagasi teadmisi, mis muutsid Euroopa arusaamist maailmast.

Hispaanias kutsutakse seda aega Hispaania kuldseks ajastuks ja seda intellektuaalset liikumist Salamanca Kooliks.

Aeglane "Hispaania allakäik" algas 17. sajandil ning sellesse olid kaasatud ka poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud asjaolud, kuid põhjustajaks oli pidev pinge sõjaväeliste püüete näol – seda kogu Euroopas. Hispaania sõjavägi oli üldiselt edukas laialipaisatud Habsburgide impeeriumi kaitsmisel, kuid see ettevõte viis lõpuks Hispaania kolmekümneaastase sõja ajal pankrotti. 1640. aastaks, mil Hispaania jõud olid Euroopas laiali, kaotas Hispaania Portugali ja selle koloniaalvaldused.

18. sajandi esimesi aastaid täitsid vaidlused päriluse üle. 1701–1714 oli Hispaania pärilussõda, laiaulatuslik rahvusvaheline konflikt segunenud kodusõjajaga; sõda läks Hispaaniale lõpuks maksma Euroopa maavaldused ja positsiooni Euroopa juhtiva jõuna, kuid säilisid ülemere valdused. Selle sõja ajal sai troonile uus dünastia – Prantsuse Bourbonid – ning kuulutati välja ka tõeline Hispaania Kuningriik, kui esimene Bourbonist kuningas, Hispaania Felipe V, trooniti 1707 ning ühendati Kastiilia ja Aragon. See tähendas ka paljude piirkondlike privileegide tühistamist.

18. sajand nägi järkjärgulist paranemist ja kasvavat jõukust. Uus Bourboni monarhia võttis eeskuju Prantsusmaalt – moderniseeris majandust ja haldust. Sajandi lõpu poole hakkas kaubandus lõpuks tugevalt kasvama. Ja tänu sellele, et Hispaania saatis brittidele abivägesid, kui Briti kolooniad Ameerika Iseseisvussõja ajal mässasid, sai Hispaania tagasi oma rahvusvahelise positsiooni.

Hispaania sõlmis 1795 rahu Prantsusmaaga ja viimast toetades kuulutas sõja Suurbritanniale ja Portugalile. Hispaania kohutav majanduslik olukord – ja ka muud tegurid – sundisid Hispaania kuningat troonist loobuma, ja seda Napoleoni venna, Joseph Bonaparte'i kasuks.

Võõrasse monarhi suhtuti põlgusega. 2. mail 1808 tõusis Madridi rahvas üles Prantsuse sõjaväe vastu – seda tuntakse Hispaania Iseseisvussõjana, britid nimetavad seda Poolsaare sõjaks. Napoleon oli sunnitud isiklikult sekkuma, lüües hispaania vägesid ja anglo-portugali vägesid. Siiski, järgnenud sõjalised aktsioonid Hispaania geriljade poolt ja Wellingtoni anglo-portugali armee kombineeritud Napoleoni kohutava läbikukkumisega sissetungil Venemaale, kihutati 1814 Prantsuse sõjavägi Hispaaniast välja ja troonile naasis kuningas Ferdinand VII.

Prantsuse invasioon oli Hispaania majandusele hävitav ja jättis endast maha sügavalt lõhenenud riigi, mis oli väga aldis poliitilisele ebastabiilsusele enam kui sajandi jooksul. Võimutülid 19. sajandi alguses viisid kõikide Hispaania Ladina-Ameerika kolooniate kaotamiseni, erandeiks vaid Kuuba ja Puerto Rico.

19. sajandi lõpus kaotas Hispaania kõik endised kolooniad viimseni, kaasaarvatud Kuuba, Puerto Rico, Filipiinid ja Guami USA-le pärast Hispaania-Ameerika sõda 1898. 1899 müüs Hispaania ülejäänud Vaikse ookeani maadest Saksamaale.

1898. aasta katastroof, nagu Hispaania-Ameerika sõda tuntuks sai, andis hispaania kultuurielule tugeva tõukejõu (1898. aasta põlvkond), milles oli palju kriitilist eneseuurimist.

20. sajand tõi natuke rahu. Hispaanial oli väike roll "võidujooksus Aafrikale" – koloniseeriti Lääne-Sahara (Hispaania Maroko) ja Ekvatoriaal-Guinea. Rasked kaotused Rifi sõjas (Marokos 1920–1926) õõnestasid monarhiat. Diktatuurivalitsus kindral Miguel Primo de Rivera (1923–1931) käe all lõppes Hispaania Teise Vabariigi loomisega. Vabariik pakkus poliitilist autonoomiat Baskimaale, Katalooniale ja Galiciale ning andis naistele hääletusõiguse.

Järgnes kibedalt, vastu tahtmist võideldud Hispaania kodusõda (1936–1939). Kolm aastat hiljem väljusid sõjast Saksamaa ja Itaalia toetusel võitjana natsionalistlikud jõud, mille eesotsas oli kindral Francisco Franco. Vabariiklasi toetasid Nõukogude Liit ja Mehhiko, kuid neid ei toetanud lääneriigid. Hispaania kodusõda on nimetatud ka Teise maailmasõja esimeseks lahinguks. Franco juhtimise all jäi Hispaania Teises maailmasõjas neutraalseks, ehkki pigem teljeriikide poolt.

Ainus legaalne partei Franco režiimi ajal oli Falange española tradicionalista y de las JONS (loodud 1937); partei tähtsustas antikommunismi, katoliiklust ja rahvuslust.

Teise maailmasõja ajal oli Hispaania Francisco Franco juhtimisel osaliselt neutraalne ning ei liitunud ei Kolmikpakti ega lääneliitlastega, ehkki saatis Saksamaa vägede koosseisus Idarindele nn Helesinise diviisi.

Pärast Teist maailmasõda hoiti Hispaaniat, mis oli niigi poliitilises ja majanduslikus isolatsioonis, ka ÜRO-st kuni aastani 1955 eemal. Aastal 1953 omandas USA Hispaanias sõjaväelise tugipunkti. 1960. aastatel leidis Hispaanias aset ootamatu majanduskasv, mida kutsutakse ka Hispaania imeks. Sellest kasvas omakorda välja tänapäevane industriaalmajandus koos õitsva turismitööstusega.

Aastal 1967 toimus Gibraltaril hääletus, kus 99,19% elanikest hääletas Suurbritannia võimu poolt. Hispaania valitsus sulges juunis 1969 Gibraltari piiri.

Kui Franco novembris 1975 suri, sai troonile prints Juan Carlos – temast sai riigipea ja kuningas, kelle Franco ise oli varem määranud. Kui rahvusvaheliselt ja Hispaania-siseselt 1978. aastal võeti vastu Hispaania põhiseadus ja kui saabus demokraatia, oli pandud alus poliitilisele autonoomiale. Baskimaal eksisteeris mõõdukas baski natsionalism koos radikaalset natsionalismi toetava terrorirühmituse ETA-ga.

1982. aastal tuli võimule Hispaania Töölispartei (PSOE), mis oli esimene vasakpoolne partei 43 aasta jooksul. 1985. aastal avati Gibraltari piir. 1. jaanuaril 1986 ühines Hispaania Euroopa Majandusühendusega, millest sai Euroopa Liit. Töölispartei asemel sai 1996 üldvalimistel võimule PP – rahvapartei, selleks ajaks oli PSOE võimul olnud 14 aastat.

1. jaanuaril 2002 lõpetas Hispaania oma ajaloolise rahaühiku peseeta kasutamise ja asendas selle euroga. Sellega kaasnes majanduse kiire kaasajastamine.

11. märtsil 2004 plahvatas Madridi metroos terve pommiseeria. Selles terroriaktis sai surma 191 ja haavata 1460 inimest. Lisaks mõjutas see õudus ilmselt ka plahvatustele järgnenud rahvuslikke valimisi 14. märtsil. Madridi rongiplahvatustel oli väga ebasoodus mõju toona valitsenud konservatiivsele Partido Popularile, kellele küsitlusfirmad olid ennustanud tõenäolist valimisvõitu. Seega aitasid pommitamised kaasa Zapatero parteile Partido Socialista Obrero Español (PSOE), kuna valitsuspartei süüdistas kohe ETA-t, ehkki asitõendid viitasid islamistidele. 14. märtsil 2004, kolm päeva pärast valimisi, nägigi Hispaania oma uut peaministrit – president del Gobierno – Rodríguez Zapaterot, kes oli valitsusjuht 21. detsembrini 2011.

• Eestlased Hispaanias
• Aasta lind (Hispaania)
• Hispaania monarhide loend
• Hispaania vabariikide valitsejate nimistu
• Hispaania linnade loend
• Hispaania meediasüsteem
• Hispaania Eurovisiooni lauluvõistlusel
• Hispaania rahvalik muusika
• Hispaanias räägitavad keeled
• Hispaania üleminekuperiood
• Hispaania veinid

• Hispaania inimene ta kirjanduse valguses, Looming nr 4/1933