Tõstesport

Spordialana sai tõstmine alguse 19. sajandi keskel USA, Austria ja Saksamaa atleetikaklubides. 1896. aastal korraldati esimesed mitteametlikud Euroopa meistrivõistlused (võitis sakslane Hans Beck), kaks aastat hiljem toimusid esimesed mitteametlikud maailmameistrivõistlused (esikoha sai austerlane Wilhelm Türk, kolmas oli Georg Hackenschmidt). Võistluste korralduses puudus palju aastaid ühtlus.

1911. aastal toimusid neljad maailmameistrivõistlused, harjutuste arv ulatus 10-ni, sportlasi ei eristatud kehakaalu järgi (alates 1912. aastast kehtestati 5 kaalukategooriat), kasutatavad kerakangid erinesid üksteisest tunduvalt. 1920. aastail võitis tunnustuse sakslase K. Bergi 1910. aastal leiutatud ketaskang.

1920. aastal asutati 14 riigi esindajate osavõtul Rahvusvaheline Tõstmis- ja Kulturismiföderatsioon (FIHC; Fédération Internationale Haltérophile et Culturiste). Esimesed FIHC-i korraldatud maailmameistrivõistlused peeti 1922. aastal Tallinnas. Euroopa meistrivõistlused toimusid 1921. aastal Offenbachis. 1934. aastal asendati varasem viievõistlus niinimetatud klassikalise kolmevõistlusega (surumine, rebimine ja tõukamine).

Kolme tõste kogusummana saavutas esimesena 400 kg egiptlane El Sayed Nosser 1931. aastal, 500 kg USA sportlane Paul Anderson 1955. aastal, 600 kg NSV Liidu tõstja Vassili Aleksejev 1970. aastal. Alates 1936. aastast on võrdse tulemuse korral eelistatud kergema kehakaaluga võistleja.

Eesti raskejõustiku sünniajaks peetakse 1888. aastat, kui Gustav Boesberg rajas Tallinna raskejõustikuringi. Esimesed avalikud tõstevõistlused toimusid 16. augustil 1891 Lootuse seltsi rahvapeol. Võitis Gustav Boesberg. Tema ringis tegelesid tõstmisega hilisemad elukutselised atleedid Georg Hackenschmidt, Georg Lurich, Aleksander Aberg ja mitmed teised. Nende eeskuju tõi raskejõustikku uusi harrastajaid. Atleetikaringe asutati Tartus (1897), Narvas (1898).

Esimesed üle-eestilised tõstevõistlused peeti 1901. aastal. Tugevaim amatöörtõstja oli kahekordne Venemaa meister ja maailmarekordite püstitaja Alfred Neuland. Eesti iseseisvumisel arenes tõstmine eriti kiiresti 1920. aastate algul. Esimesed meistrivõistlused peeti 1921. aastal. 1922. aastal Tallinnas toimunud maailmameistrivõistlustel võitsid eestlased 3 kuld-, 3 hõbe- ja 5 pronksmedalit. Kuldmedali võitsid Alfred Neuland (kergekaal), Saul Hallap (keskkaal), Harald Tammer (raskekaal).
Hilisematel aastatel jõudis maailmaklassi Arnold Luhaäär (1933 Euroopa meistrivõistluste hõbe, 1938 maailmameistrivõistluste pronks).

1966. aastal tõstis Olav Kool esimese eestlasena 3 tõstega 500 kg, järgmisel aastal ületas Jaan Talts selle tulemuse esimesena maailmas poolraskekaalus. Jaan Talts on kõigi aegade edukaim Eesti tõstja: ta on püstitanud 40 maailmarekordit ning võitnud olümpiamängudel kuldmedali (1972 raskekaalus) ja hõbemedali (1968 poolraskekaalus), 3 maailmameistrivõistluste kuldmedalit ja ühe hõbemedali ning 4 Euroopa meistrivõistluste kuldmedalit.

Silmapaistvaid tulemusi on saavutanud ka Karl Utsar (1971 Euroopa meistrivõistluste pronksmedal raskekaalus).

Tõstmisviise on praegu kaks:

• rebimine, mille puhul kang tõstetakse üles ühe katkematu liigutusega;

• tõukamine, mille puhul kang tõstetakse kõigepealt rinnale ja seejärel tõugatakse pea kohale.

Rahvusvaheline Tõstespordiliit (International Weightlifting Federation, IWF) kehtestas suvel 2018 järgmised kaalukategooriad (paksus kirjas olümpia kaalukategooriad):^[2]

• Meeste kaalukategooriad: kuni 55 kg, kuni 61 kg, kuni 67 kg, kuni 73 kg, kuni 81 kg, kuni 89 kg, kuni 96 kg, kuni 102 kg, kuni 109 kg ja üle 109 kg.
• Naiste kaalukategooriad: kuni 45 kg, kuni 49 kg, kuni 55 kg, kuni 59 kg, kuni 64 kg, kuni 71 kg, kuni 76 kg, kuni 81 kg, kuni 87 kg ja üle 87 kg.

1. jaanuaril 1998 kehtestud kaalukategooriad:

• Meeste kaalukategooriad: kuni 56 kg, kuni 62 kg, kuni 69 kg, kuni 77 kg, kuni 85 kg, kuni 94 kg, kuni 105 kg ja üle 105 kg.
• Naiste kaalukategooriad: kuni 48 kg, kuni 53 kg, kuni 58 kg, kuni 63 kg, kuni 69 kg, kuni 75 kg ja üle 75 kg.

Mehed võistlevad 2,2 m pikkuse kangiga, mille telg koos lukkudega kaalub 25 kg (tühjalt 20 kg); naiste kang kaalub tühjalt 15 kg ja on 2,01 m pikk. Kangile lisatakse raskusi ketastena 0,5 kuni 25 kg. Tellitud raskus komplekteeritakse väikseima arvu ketastega vastava tabeli alusel nii, et põhja (alla) saavad raskemad kettad. Kangil peab olema kaks lukku, mõlemad kaaluvad 2,5 kg. Kangi läbimõõt on meestel 28 mm, naistel 25 mm. Suurtest ketastest kaalub punane 25 kg, sinine 20 kg, kollane 15 kg, roheline 10 kg ning väikestest ketastest kaalub valge 5 kg, punane 2,5 kg, sinine 2 kg, kollane 1,5 kg, roheline 1 kg ning valge 0,5 kg. Suurte ketaste kõrgus on 45 cm. Sellega fikseeritakse kõigile võrdne tõstekangi kõrgus (põrandast).

Võistlus toimub 4 X 4 m platvormil, mis võib olla valmistatud puidust, plastist või muust materjalist, millel jalg ei libise. Põranda paksus on 5–15 cm.

Tõstjad peavad kandma liibuvat, ühes tükis riietust, millel ei tohi olla kraed. Trikoo ei tohi katta küünarliigeseid ega põlvi. Küll võib trikoo all olla T-särk, aga selle käised ei või samuti katta küünarliigeseid. Vöörihm ei tohi olla laiem kui 12 cm. Nn tõstejalatsid ei tohi olla kõrgemad kui 13 cm (mõõdetakse kontsa ülaservast). On lubatud sidemetega katta randmeid, põlvi, käsi ja sõrmi, mitte aga käsivarsi, küünarnukke, rindkeret, sääri ega reisi. Sidemed võivad olla marlist, meditsiinilisest krepist või nahast. Nad ei tohi katta rohkem kui 10 cm laiust pinda. Randmeid võib tugevdada nahkrihmaga, põlvi elastikust põlvekaitsetega, kuid mitte laiemalt kui 30 cm. Plaasterdada võib sõrmi, mitte aga sõrmeotsi.

Tõste loetakse sooritatuks, kui võistleja sooritab tõste ilma vigadeta (ilma järelsurumiseta) ning fikseerib kangi ja hoiab seda pea kohal 2 sekundit (kangi hoidmise ajal peavad võistleja jalad olema sirged ja paralleelsed). Tõste õigsust hindavad kolm kohtunikku. Kui kohtunike hääled on 2:1, siis otsustab tõste saatuse žürii, mis omakorda koosneb kolmest liikmest.

Kangi langetamiseks annab kohtunik vastava märguande. Pärast kohtunike signaali, mis teatab, et kang tuleb alla lasta, peab tõstja kangi asetama põrandale oma keha ette, mitte aga laskma sel sihilikult või juhuslikult kukkuda. Tõstja võib kangi haardest vabastada, kui kang on jõudnud tema vöökohast madalamale. Sportlane saab kummaski tõsteviisis teha kolm katset. Igale katsele eelneb minut ettevalmistusaega, seda alates sportlase välja kutsumisest (nime teadustamisest). Kui on jäänud viimased 30 sekundit, kõlab hoiatav sireen. Juhul kui võistleja sooritab kaks tõstet järjest, on tal aega kaks minutit. Tõste sooritamise aega ei piirata. Kui pärast kolmandat katset on võimalik rekordi ületamine, antakse veel üks katse. Võistlemist alustatakse varem tellitud algraskuse tõstmisest, mida saab enne soorituse algust veel kolmel korral muuta. Minimaalne muutmissamm on 1 kg. Lõpptulemus on kummaski tõsteviisis saavutatud parima tulemuse summa.

• Tõstmise maailmameistrivõistlused
  • 1922. aasta tõstmise maailmameistrivõistlused
• Euroopa meistrivõistlused tõstmises
• Tõstmine olümpiamängudel
  • Tõstmine 1896. aasta suveolümpiamängudel
  • Tõstmine 1952. aasta suveolümpiamängudel
  • Tõstmine 1968. aasta suveolümpiamängudel
  • Tõstmine 1972. aasta suveolümpiamängudel
  • Tõstmine 2004. aasta suveolümpiamängudel
  • Tõstmine 2008. aasta suveolümpiamängudel
  • Tõstmine 2012. aasta suveolümpiamängudel
  • Tõstmine 2016. aasta suveolümpiamängudel
  • Tõstmine 2020. aasta suveolümpiamängudel
  • Tõstmine 2024. aasta suveolümpiamängudel
• Sangpommi tõstmine
• Jõutõstmine

• Rahvusvahelise Tõsteföderatsiooni koduleht (inglise keeles)
• Jaan Jürine: Tõstesport Eestis: kas ainult uhke minevik? Või..., Eesti Päevaleht, 24. november 2008