Korporatsioon Fraternitas Estica

• siduda Korp! Fraternitas Estica liikmeid vaimsete sidemete kaudu kogu nende eluajaks terviklikuks ühiseks vennalikuks pereks, mis isiklike eluraskuste ja muude asjaolude tõttu kunagi ei kaoks,
• süvendada omavahelist vennalikku suhtlemist, vastastikust toetamist ja siirast abivalmidust igas olukorras,
• kasvatada oma liikmed kõrgete kõlbeliste ja eetiliste väärtustega isiksusteks, kes ausust ja otsekohesust eelistavad kõigele muule,
• virgutada oma liikmeid vaimsele tegevusele luues organisatsioonilises ühtekuuluvustundes võimalusi nende huvide rahuldamiseks
• aidata kaasa kõrgema hariduse saamiseks vajalike eelduste loomiseks eestlastele üldiselt ja olla kõigiti abivalmis eriti oma liikmetele kõrgema hariduse taotlemisel,
• viljeleda rahvusliku mentaliteedi süvendamist ja säilitamist, kusjuures eelistati vaimu võimule, vabadust rahule, ja sisu vormile,
• kasvatada oma liikmeid eesti rahvast ja maad, eesti keelt ja eesti omakultuuri armastavaiks, austavaiks ja arendavaiks kodanikeks,
• arendada eestipärase ja eestimeelse haritlastüübi väljakujundamist, eestipärase elulaadi, perekonnaelu ja kodu säilitamist,
• korp! Fraternitas Estica ei tegele parteipoliitikaga,
• koos töötada teiste akadeemiliste ja muude organisatsioonidega ühtivate eesmärkide taotlemisel.

Korporatsioon Fraternitas Estica lugu algab sellest, kui aastal 1870 alguse saanud "Kalevipoja-õhtutest" kasvas välja mõte asutada eesti soost üliõpilastest koosnev korporatsioon. Esimene katse tehti aastal 1881 seni omavahel kasutatud nime "Vironia" all. Balti-saksa korporatsioonide koostöökogu Chargiertenconvent seisis aga selle vastu ja luba ametlikult tegutseda ei saadud. "Vironia" tegevuse legaliseerimiseks registreeriti aastal 1883 hoopis "Verein studierender Esten" (Eesti Üliõpilaste Selts), kinnitatuna ülikooli poolt kui teaduslik ühing.

Järgmine katse tehti aastal 1890 kui taotleti luba luua korporatsioon Fraternitas Viliensis, värvideks võeti sini-must-valge. Korporatsiooni vapil olid: sinimustvalged värvid, korporatsiooni sirkel kahe ristatud rapiiriga, kolm viljapead, lahtine raamat kirjaga "Carpe diem!" ja ümber tammelehtedega pärg, millel olid esimesed tähed lausest "fortiter in re, suaviter in modo". Chargiertenconventilt (Ch!C!) tuli jaatav vastuvõtmisotsus. 9. septembril 1888 peeti korporatsiooni koosolek, kus valiti eestseisus, mis koosnes: senior Oskar Kallas, I kirjatoimetaja E. Linde ja II kirjatoimetaja K. Koppel. 11. novembril 1890 jättis Liivimaa õpperingkonna kuraator Nikolai Lavrovski korporatsiooni asutamise kinnitamata. Kuraator Lavrovski ei soovinud enam uute korporatsioonide asutamist, sest need tegelesid tema arvates poliitikaga.

27. veebruaril 1891 teatas korp! Fraternitas Viliensis Ch! C!–le, et kuna nad kuraatori kinnitust ei saanud, lähevad nad laiali ning jätavad endale õiguse nimele, vapile ja värvidele. Lühike kiri lõppes teatega, et allakirjutanud garanteerivad enne ja garanteerivad ka tulevikus üldkommaani. Tollast Fraternitas Viliensise vappi kasutab Eesti Üliõpilaste Selts ka tänapäeval.

Sajandivahetuseks olid endised korporatsiooni asutamise mõtet pooldavad vilistlased Jaan Tõnisson, Oskar Kallas ja Villem Reiman aga oma seisukohti vahetanud ning seisid vastu EÜS-i korporatsiooniks muutmisele. Fraternitas Viliensise asutamise nõue esitati EÜS-i koosolekutel veel aastatel 1900 ja 1904, kuid enamus lükkas otsuse tagasi. Ei nõustutud ka ideega luua korp! Fraternitas Viliensis EÜS-i allorganisatsioonina.

Olles kaotanud lootuse ametlikult kinnitada Fraternitas Viliensist, esitas 1904. aasta novembris grupp EÜS-i liikmeid taotluse registreerida ametlikult korp! Aestia, seekord juba eraldiseisvana EÜS-ist. Revolutsiooni tõttu korporatsiooni ametlik kinnitamine aga venis ning alles aastal 1907 asutati Tartus esimene Eesti pinnal tegutsev ja eesti soost üliõpilasi koondav korporatsioon Fraternitas Estica. Et EÜS keeldus uuele korporatsioonile andmast korp! Fraternitas Viliensise värve sini-must-valget, mis EÜS-i käes hoiul olid, võttis ka vastloodud korporatsioon omale värvideks sini-rohe-valge.

Jaan Treumann: "Olime otsustanud 26. aprillil 1907. a. (vkj) kell 12 rektor Passeki juures pidulikult üles astuda. Selleks sõitis esimene eestseisus. Arnold Laur, Karl Ploom ja mina, kaetud värvidega, kahehobuse voormehel Karlova uulitsasse rektori juurde. Rektor ühes prof. Graber’iga võttis meid vastu. Laur pidas lühikese kõne, mille lõppedes tõmbasime mütsidelt katted maha. Rektor oli lasknud pudeli champagneri laual tuua. Pudelit avades veristas Laur oma käe. Graber rahustas, see olevat „duell“ „Fr. Estica“ esimehe ja ülikooli rektori vahel."^[1]

Algul kohtas uus organisatsioon küllaltki jahedat suhtumist nii EÜS-i kui ka saksa korporatsioonide poolt. Vastuseis oli tugev, kuid korp! Sakala eraldumine EÜS-ist näitas, et Eesti Üliõpilaste Selts pole ainus eesti üliõpilaste esindaja, ning ajapikku ületati ka takistused saksa korporantidega suhtlemisel. Käidi läbi ka teiste mitte-eestlaste korporatsioonidega, sõlmiti sõprusleping lätlaste korporatsiooniga Lettonia 15. septembril 1908. Tihedalt suheldi ka Poola üliõpilaste korporatsiooniga Polonia, kes astus järjekordselt üles samal ajal Fr. Esticaga. Koos korp! Vironiaga oldi Eesti Korporatsioonide Liidu mõtte algatajateks. Sellise liidu loomine tähendas eesti üliõpilaskonna mõjuka osa konsolideerimist – üheskoos oldi tugevamad.

Esimene maailmasõda tõi korporatsiooni ellu suuri muutusi. Sõjatandril viibis 20 kaasvõitlejat, kellest kaks jäid sinna igaveseks. Saabus Saksa okupatsioon ning kerkis esile okupantide avatava Landesuniversität’i küsimus. Asuti seisukohale, et kuna vabariik on välja kuulutatud, siis tuleb Tartu ülikoolile vaadata kui eesti ülikoolile, mis on ajutiselt okupeeritud sakslaste poolt. Leiti, et kogu eesti üliõpilaskond peaks astuma in corpore ülikooli, esitama oma nõudmised eestikeelse õppekava suhtes ning nõudmiste mittetäitmisel lahkuma demonstratiivselt.

Kuid teised üliõpilaste organisatsioonid jõudsid samal ajal vastanduvale seisukohale ning nõndaviisi juhtus, et kuna mõned korporatsiooni liikmed olid juba jõudnud ülikooli astuda, boikoteeriti Fraternitas Estica teiste üliõpilasorganisatsioonide poolt.

Kuid sündmused arenesid kiirelt, ja juba paari kuu pärast võeti esimese üliõpilasorganisatsioonina vastu otsus astuda in corpore Vabadussõtta. Sõjast võttis osa 77 esticust, lahingutandrile jäi neist kolm.

Juba esimesel aastal tekkis korporatsiooni liikmeskonnas lõhe. Osa liikmeid nägi korporatsiooni tegevuse peamiste eesmärkidena liikmete kasvatamist kindla struktuuriga ja rangete reeglitega suhteliselt suletud organisatsioonis. Rahvuslikkuses nähti eelkõige olulist vahendit liikmete kasvatamisel. Teine osa kaasvõitlejaid seadis eesmärgiks rahvuslike ideede realiseerimise aktiivse kultuurilise ja poliitilise tegevuse kaudu, lähenedes oma taotlustes EÜS-i suunale.

1911 saavutasid vastuolud uue taseme. Nn. rahvuslik pool loobus rangetest sisemise elu reeglitest (näiteks vehklemistundidest) ja hakkas oma ettekujutust korporatsioonist propageerima rebaste ja lihtliikmete seas. Selline tegevus oli vastuolus korporatsiooni ühtsuse ideega ning nõndaviisi heideti 1912. aastal käremeelsed "rahvuslased" korporatsioonist välja.

Kõigest hoolimata ei hüljanud väljaheidetud liikmed aga korporatiivset mõttelaadi: juba 1913. aastal asutasid nad korp! Ugala.

Iseseisvuse algusaastail elavnes konvendi tegevus, kiiresti kasvas ka rebaste arv ning suurenes korporatsiooni autoriteet. Vilistlaste abiga üüriti avar korter Lihaturu 7.

1920. aastate esimese poole üliõpilaselu oli romantiline – rebasdressuur, õlleõhtud sõpradega, mensuurid, laulutunnid, väljasõidud naisorganisatsioonidega. Kohati jäi seetõttu kannatavaks pooleks õppetöö. Selles suhtes sai kainestavaks kogemuseks 1924. aasta riigipöördekatse. Riigipöördega kõige lähemalt puutus kokku vil! Friedrich Akel, kes oli sel ajal Eesti riigivanem ning pääses napilt riigipöörajate plaanist kõigepealt tappa riigi juht.

Iseseisvuse teisel poolel muutus elu konvendis järjest rahulikumaks ja asjalikumaks. 1930. aastate algul tekkis mitmeid uusi traditsioone (nt surnutepühal lahkunud fraaterite haudade külastamine). Eestistati saksakeelseid üliõpilaslaule ja perekonnanimesid, korraldati jõulupuid ksv!! ja vil!! lastele. Ka sport oli au sees. Fraternitas Estica korvpallurid on olnud ülikooli meistrid, laskurid võitsid korduvalt Kaitseliidu Tartu maleva 4. malevkonna karika Samal ajal algas ka raha kogumine konvendile oma maja ostmiseks. 1932. aastal omandatigi krunt koos majaga Aia (Vanemuise) tänav 54.

Tihedasti käidi läbi sõprusorganisatsioonidega. Sõprussidemed jätkusid Tartus asutatud ning parajasti Vilniuses tegutseva poola korporatsiooniga Polonia ning Kaunases asuva Neo-Lithuaniaga. Poloniaga sõlmiti 10 aastane kartellileping 11. novembril 1933. 1930. aastal sõlmiti sõprusleping Helsingi Ülikooli Savolainen Osakuntaga. Viimastega oli läbikäimine eriti tihe – Fraternitas Estica liikmeid võeti vastu Savo osakonda ning Savo meesliikmeid Fraternitas Esticasse. 1930. aastate keskpaigas tekkis koondis Tallinna. Omandati ruumid ja 1940. aasta alguseks oli Tallinnas juba 108 vilistlast ja 42 kaasvõitlejat.

Nõukogude okupatsioon tabas rängalt kõiki üliõpilasorganisatsioone. Fraternitas Estica konvent ja vilistlaskogu saadeti laiali, maja natsionaliseeriti, suurem osa varadest läks uute võimukandjate kätte. Kõige väärtuslikum osa varast suudeti peita ja säästa.

Nõukogude ja Saksa okupatsiooni ajal korp! tegevus ametlikult ei jätkunud. Peeti paremaks suuremaid kokkutulekuid mitte korraldada, tihe oli vaid üksikute ksv!! omavaheline läbikäimine. Siiski oli üks erand: kuni 1944. a. sügiseni korraldati igal aastal nii Tallinnas kui Tartus erakorterites vennastuspidu. Jõudumööda aidati neid, kes võimu hammasrataste vahele olid jäänud, anti peavarju vangistatute ja töötute perekondadele, varjati põgenikke.

Organisatsiooni tegevus jätkus vaikselt "põranda all". Ei organiseeritud ühist põgenemist läände, mistõttu kaotused olid suured – 1941. aastal viidi Venemaale 109 fraaterit, sakslaste poolel jäi kadunuks 49, üldse pääses 438 liikmest põgenema vaid 192 – peamiselt Saksamaale ja Rootsi.

Eriti tihedaks kujunes fraaterite läbikäimine Rootsis. 1946 asutati Fraternitas Estica Rootsi koondis. Kuigi aastate möödudes jäid paljud aktiivsed fraaterid isiklikel põhjustel konvendi tegevusest kõrvale, kasvas peale uus, paguluses korporatsiooni vastu võetud põlvkond, kes pikkamisi võttis enda kätte kõik tähtsamad ametid. Liikmeskond suurenes esialgu üsna jõudsalt, nii liitus aastatel 1944–1957 korporatsiooniga 156 uut fraaterit.

Saksamaalt emigreerusid fraaterid aga edasi üle ookeani. 1950 alustasid tegevust Kanada ja USA koondised. 1957 loodi koondis Austraalias. Hakati perioodiliselt välja andma ringkirju ja jagama liikmete nimekirju. Hoiti ka suhteid sõprusorganisatsioonidega. Hoolimata paljude aktiivsete kaasalööjate eemalejäämisest kasvas liikmete arv jõudsalt, asendades ajapikku "vanad olijad" väliskoondises liitunutega.

1991. aastaks oli Fraternitas Estical Rootsi koondises 96, Kanadas 119, USA-s 80, Austraalias 16, Brasiilias 13, Inglismaal 2, Norras 2, Prantsusmaal 1, Saksamaal 4, Šveitsis 2 ja Soomes 4 fraaterit.

Mõte taastada Fraternitas Estica tema sünnikohas Tartus tekkis ajakirjandusüliõpilastest sõpruskonnal 1988.a. kevadel. Asuti uurima korp! ajalugu ja selgeks tegema kunagisi põhimõtteid ja käitumisreegleid. Eestis oli elus peaaegu 30 vilistlast. Kohtumised nendega olid ülimalt õpetlikud ja andsid kõigile kindlust juurde. Selgus, et karmide aegade kiuste said fraaterite kooskäimised alguse juba 1960. aastatel.

Saanud nii Eesti vilistlastelt kui koordineerivalt koondiselt Rootsis loa asutada konvent Tartusse, esitati Fraternitas Estica põhikiri kinnitamiseks ülikooli nõukogule. Pärast kinnitamist jätkusid ettevalmisted ülesastumiseks, vastu võeti ka esimesed rebased. Ülesastumispäevaks valiti 6. mai 1989.a. Kuuele ksv! anti värvid, sellele järgnes konvendi lipu õnnistamine vil! Robert Kannikese poolt Peetri kirikus ja pidulik lõuna.

Omaette eeposeks kujunes võitlus konvendimaja tagasisaamise üle Eesti Televisiooni Tartu stuudiolt. Tunnustada tuleb vil!ksv! Tauri Soku ja Martin Kruusi ning paljude teiste fraaterite panust nii Eestis kui välismaal, erti suureks kujunes vil!vil! Vallo Nuusti ja Ainar Juhti panus. Nemad olid esimesed kes seisid pidades ülimalt keerulisi ja tagasilööke tulvil läbirääkimisi Eesti Televisiooni juhtkonnaga nii Tartus kui ka Tallinnas. Julgelt võib öelda, et nende poolt kättevõideldud positsioon oli see, mis võimaldas hiljem juba teistel konfraateritel võidukalt läbi murda ja saavutada konvendihoone tagastamine 1996. aastal.

Nüüdseks on Fraternitas Estica juba astunud üle sajanda aastapäeva läve. Tartu konvent on ennast sisse seadnud oma ajaloolises hoones ning Tallinna konvent Raekoja platsis. Kuid mitte uhked ruumid ei tee Fraater Esticust – ka hingelt tuleb olla uhke oma korporatsiooni ja oma kodumaa üle. Oma liikmete kasvatustöö heade kommete ja isamaalise meele osas on ehk tänapäeval veelgi olulisem kui kunagi varem. Suureks ja tugevaks on kasvanud ka vilistlaskogu. Korraldati mitmesuguseid üritusi ja elati muidu lõbusat akadeemilist elu.

Sinine, roheline ja valge on korp! Fraternitas Estica värvideks, mis sümboliseerivad auvil! dr Heinrich Rosenthali poolt luuletatud lipulaulu järgi vennastust, vaimuvabadust ja haridust.

Need värvid kaunistavad teklit, vappi, rapiirikorve ja mitmesugust muud atribuutikat.

Sirkel ehk vääntäht on moodustatud fraasi "Vivat, Crescat, Floreat Fraternitas Estica!" algustähtedest (ladina keeles: elagu, kasvagu, õitsegu eesti vennaskond!). Iga fraater esticus peab oskama oma korporatsiooni sirklit ühe joonega joonistada.

Sirkel on kujutatud ka värvitekli põhjal ning rebased kannavad oma musta tekli küljel kuldset sirklit. Samuti kasutati sirklit dokumentidel, esemetel jne.

Vapikilbil on kolmnurkne hõbeäär, millel on 16 naelapead. Kilbi ülemisel, sinisel osal on kahes reas kuldsete tähtedega lipukiri: "Teos õiglane ja vahvas, ustav sulle Eesti rahvas!", mille autor on Karl Eduard Sööt. Paremal, rohelisel osal on kujutatud kullast sirkel koos kahe ristatud värvirapiiriga. Vasakul, valgel osal on kujutatud kuldne ketiahel 16 lüliga ning ülesastumise kuupäev vana kalendri järgi. Üle vapi on paigutatud roheline tammepärg ning vapi keskkohal on värvirapiir. Vapist aga on nii paremal kui ka vasakul kolm kullatud odaotstega Fr. Estica lippu.

Esimene sõprusleping on korporatsiooniga Lettonia aastast 1908.

1930. aastal sõlmiti sõprusleping Helsingi Ülikooli Savolainen Osakuntaga. Läbikäimine eriti tihe – Fraternitas Estica liikmeid võeti vastu Savo osakonda ning Savo meesliikmeid Fraternitas Esticasse.

Konwent Poloniaga sõlmiti kümneaastane kartellileping 11. novembril 1933. Kartellilepe uuendati 11. novembril 2008 Gdańskis

Kartellileping on ka korporatsiooniga Vironia.

Korp! Fraternitas Estica liikmeskonna võib laias laastus jagada kaheks: värvikandjad ja mustad majad. Esimestel on õigus kanda korporatsiooni värve, teistel aga mitte. Värvikandjad on kaasvõitlejad ja vilistlased ning ka värvikandjad rebased. Mustad majad on rebased, lihtliikmed ja lihtvilistlased.

• Richard Anni
• Johannes Grünthal
• Elmar Jürmann
• Eugen Kask
• Alfred Keerd
• Artur Kokult
• Heinrich Kurm
• Voldemar Kurrik
• Arnold Laur esimees
• Adalbert Lübeck
• Nikolai Lääne
• Leonhard Neumann
• Karl Ploom abiesimees
• Alfred Ruus
• Friedrich Stockholm
• Jaan Treumann kirjatoimetaja

• Friedrich Akel
• Heinrich Bauer
• Rudolf Hurt
• Aleksander Kapp
• Johan Keerig
• Artur Normann
• Aleksander Paldrok
• Gustav Punga
• Gustav Reimann
• Karl Reinhold
• Heinrich Rosenthal
• Olaf Sild
• Eduard Terras
• Raimund Thar

1900. aasta augustis esines vil. dr. Aleksander Paldrok EÜS-i vilistlaskoosolekul ettepanekuga esitada EÜS kinnitamisele korporatsioonina, kuid mõte ei leia toetust.

1904 avaldasid 12 EÜS-i tegevliiget soovi eraldi korporatsioon moodustada.

1906 esitati Tartu Ülikooli rektorile palvekiri uue korporatsiooni asutamiseks.

9. mail 1907 (vana kalendri järgi 26. aprillil) toimus pidulik ülesastumine, see kuupäev võeti ka korporatsiooni ametlikuks aastapäevaks.

1912 heideti välja 11 kaasvõitlejat, kes asutasid pärast seda korporatsiooni Ugala.

1918 mindi in corpore Vabadussõtta.

1932 omandati koos majaga Tartus Aia tänav 54 krunt (tänapäeval Vanemuise tänav 54).

1988 otsustasid Tartu Ülikooli ajakirjandusüliõpilased Vallo Nuust, Margus Sanglepp ja Jaan Murumets korporatsiooni Fraternitas Estica taasasutada. Peeti mitmeid koosolekuid, põhiprobleemiks jäi kontakti puudumine C!F!E! vilistlastega. 1989 ilmus Edasis artikkel auvilistlase Konstantin Pätsi elust, mille autorid olid korporatsiooni veel elus olevad vilistlased. Sealtkaudu saadi ka kontakt ülejäänud vilistlasperega.

1989. aasta märtsi lõpus kinnitas ülikool korporatsiooni põhikirja. 6. mail toimub pidulik ülesastumine.

1996 saavutati pikkade läbirääkimiste tulemusena konvendihoone (Vanemuise 54) tagastamine Eesti Televisiooni Tartu stuudiolt.

• Korporatsioon Fraternitas Estica maja
• Korporatsioon Estonia

• http://www.cfe.ee/
• korp! Fraternitas Estica album
• vil! Aivar Lippmaa meenutused

• korp! Fraternitas Estica