Kalamaja

Kalamaja asumi rahvaarv on aastatel 2011–2020 järjest kasvanud. 2016. aastal moodustasid 0–17aastased asumi elanikkonnast 18–22%, üle 68aastasi oli 3–9%.^[6]

Kalamajas asub kokku viis sadamat: Patareisadam, Kalasadam, Lennusadam, Noblessneri sadam ja Miinisadam. Asumi territooriumile jäävad Kalamaja kalmistupark, Kalaranna fort, Patarei vangla ja Tallinna Kalju baptistikoguduse kirik. 2009. aastal rajati asumisse Telliskivi Loomelinnak, mis kujutab endast loomemajandusliku ettevõtluse keskust.^[7]

Kalamajas asuvad Kalamaja Põhikool ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi algklasside maja. Asumi territooriumile jäävad Salme Kultuurikeskus, Kalamaja raamatukogu, Mäsu galerii, Kalamaja muuseum, Kultuurikatel, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum ja Tallinna Linnahall.

Kalamaja asumis asuvad Allveelaeva tänav, Graniidi tänav, Jahu tänav, Kalaranna tänav, Kalasadama tänav, Kalevi tänav, Kalju põik, Kalju tänav, Kalma tänav, Kesk-Kalamaja tänav, Kopli tänav, Kotzebue tänav. Krulli tänav, Kungla tänav, Kursi tänav, Köie tänav, Küti tänav, Leigeri tänav, Lennusadama tänav, Linda tänav, Malmi tänav, Miinisadama tänav, Mootori tänav, Niine tänav, Niine põik, Noole tänav, Oda tänav, Peetri tänav, Põhja puiestee, Reisijate tänav, Rumbi tänav, Salme tänav, Soo tänav, Staapli tänav, Suur-Laagri tänav, Suur-Patarei tänav, Suurtüki tänav, Telliskivi tänav, Tõllu tänav, Tööstuse tänav, Uus-Kalamaja tänav, Uus-Volta tänav, Vabriku tänav, Valgevase tänav, Vana-Kalamaja tänav, Vesilennuki tänav, Vibu tänav, Volta tänav, Võrgu tänav, Väike-Laagri tänav ja Väike-Patarei tänav.

•  
  Kalevi 27
•  
  Kalevi 31
•  
  Leigeri 4
•  
  Salme 15
•  
  Valgevase 11
•  
  Tõllu 14/Kungla 18
•  
  Graniidi 24
•  
  Tööstuse 3
•  
  Malmi tänav 2022. aasta kevadel

Kalamaja on teadaolevalt esmamainitud 1374. aastal Tallinna eeslinnana.

Keskajal ja hiljemgi oli Kalamaja Tallinna suurim eeslinn. Tegu on ka ühe vanima Tallinna eeslinnaga, see oli kalurite, mündrikute, lootside asula, mis paiknes loode pool vanalinna Tallinna lahe kõrgel rannikul. Enamik elanikke oli pärit maalt ning olid lahkunud linna otsima vabamaid olusid. Kalamaja lähedal asuv sadam andis paljudele sealsetele elanikele head teenistust. Tugeva Tallinna linnamüüri läheduses ja Tallinna sadamas olevate sõjalaevade kaitse all oli see märksa turvalisem paik kui teised Tallinna eeslinna osad. Eeslinnadel, sh Kalamajal, oli omapärane vahendajaroll linna- ja maarahva vahel nii majanduse kui ka kultuurielu mõttes. Eeslinnad kujunesid eesti maakultuuri ja saksa linnakultuuri omapärase sünteesi kohtadeks.

Kalamaja nime saamisloo ümber on mõnedki legendid. Küll olevat seal elanud üks naine nimega Kala-Mai, kes teistest veidi jõukam olevat olnud, siis jälle arvatakse, et vanimad sealsed elanikud kandnud perekonnanimesid Tursk, Räim ja Haug. Kõige tõenäolisemaks nime saamise looks peavad ajaloolased, et praeguse Suur-Patarei tänava ümbruskonnas asusid juba muinasajal ümberkaudsete külade kalameeste ajutiselt kasutatavad hooned (kalamajad). Esimesed kirjalikud viited piirkonna asustusest pärinevad 1374. aastast. Jutt on praegusest Kalamajast loode poole jäävast Hundipea poolsaarest. Pole kahtlust, et sel ajal oli Kalamajas hoonestus juba ammu olemas.

Keskajal elasid Kalamajas eelkõige kalurid. Nad olid koondunud paatkondadesse, alludes elanike seast valitud vanemale ehk oldermannile. Kalurid olid kohustatud oma saagi nii suvel kui ka talvel värskelt turule viima, neil oli aga keelatud kariloomi pidada, sest heinategu oleks takistanud suvise suurpüügi ajal kalastamist. Sõjaohu korral laienes väeteenistuse kohustus ka Kalamaja elanikele, kuigi on märgitud, et nendest ei olnud häid sõjamehi.

1438. aastal andis Eestimaa piiskop Heinrich von Uxküll Püha Gertrudi kabeli ehitamiseks loa. Püha Gertrudi kabeli nime kandnud pühakoda asus Suure Rannavärava lähistel, praeguse Skoone bastioni staadiumi maa-alal, Kirik teenindas laevnikke, võõraid, rändureid ja Kalamaja elanikke. Gertrudi kabel oli laiemalt tuntud Nivelles’i kloostrist Gertrudi kabelile kasutada antud Püha Gertrudi säilmete poolest.

1527. aastal oli Kalamajas 78 iseseisvat majapidamist, enamik majaperemehi elatus kalapüügist. Lisaks elumajadele asus sel ajal seal ka määratu hulk kõrtse, põhjuse selleks andis sadama lähedus.

Keskaja Kalamaja piirid erinesid tunduvalt praegustest. 16. sajandil kuulusid Kalamaja alla ka vahetult linnamüüri taga paiknenud alad, ka Suure Rannavärava ees olev nn Roosiaed, millest oma kroonikas kirjutab Kalamajast pärit Balthasar Russow. Selles aias asus imepärane suur laiavõraline pärn, mille all lauldi ja tantsiti, kui saadeti kaubaselle merele.

Liivi sõja algaastatel põgenes suure linna turvaliste müüride lähedusse Vene vägede röövkäikude eest rohkesti talupoegi. Rootsi aja alguseks loetakse 6. juunit 1561, mil Tallinna raad ja linna kodanikkond vandus Rootsi kuningale truudust, et seeläbi abi saada vastuseisuks Vene survele Liivi sõjas. Rootsi aeg kestis ligi 150 aastat, algas see aga Rootsi sõjaväelaste sissetoodud taudiga, mille tagajärjel hukkus tuhandeid Tallinna elanikke.

1570. aastal koondus Tallinna alla suurearvuline Vene sõjavägi Ivan IV vasalli hertsog Magnuse juhtimisel. Et mitte jätta Vene vägedele head tugipunkti, andis raad korralduse põletada Kalamajas 200 elumaja, hiljem põletati ka strateegilistel kaalutlustel Kalamaja kirik. Pärast venelaste lahkumist taastati osa Kalamaja hoonestust. 1575. aastal tulid Vene väed uuesti ning põletasid ja kiskusid maha kalameeste vahepeal taastatud majad, kuid seekord piirduti vaid rüüstamisega.

17. sajandi alguses kannatas Kalamaja mitmete katkuepideemiate all, mis eelkõige toodi sisse Rootsist. Vaatamata sellele laienes ja arenes Kalamaja jõudsalt. Eeslinn asus sadama läheduses ja seetõttu oli seal enneolematult palju kõrtse, paljudes nendes oli võimalik ka ööbida. Linna väravad suleti üsna varakult ja nii pidid paljud õhtul Tallinna jõudnud inimesed ööbima näiteks just Kalamajas.

Elumajad olid küllalt väikesed, sageli ilma aiata, neid võiks nimetada hüttideks või hurtsikuteks. Kuigi ka eeslinnades oli võimalik üpris rikkaks saada, ei vastanud hoonete suurus tolleaegsete Kalamaja elanike jõukuse astmele. Kapitaalsemate majade ehitamine väljapoole linnamüüri oli militaarsetel kaalutlustel keelatud.

Ilukirjanduses on tolleaegset Kalamaja miljööd rohkesti kujutatud Jaan Krossi romaanis "Kolme katku vahel".

Suuremad Tallinna kindlustustööd algasid 17. sajandi lõpus jõudes ka Kalamaja maa-alale. Hakati rajama muldkindlustisi (neist suurimad olid bastionid), selleks lõhuti maha õitsvad aiad ja suvemajakesed Suure Rannavärava juures. Skoone bastioni ehitati 20 aastat, see nõudis kõigi ehitiste lammutamist 270 meetri ulatuses Tallinna kindluse välispiirist.

Kalamaja kiire arengu 17. sajandi lõpus katkestas Põhjasõda. Eeslinnad olid aga endiselt kindlustamata ja 1710. aastal, kui Vene väed Tallinna alla jõudsid, käskis Eestimaa asekuberner põletada suure osa eeslinnadest, sh enamik Kalamaja hoonetest. Sama aasta septembris linn alistus Vene vägedele ning Rootsi aeg oli lõppenud.

Järjekordselt levis kulutulena katk, mis ka hävitas enamiku eeslinnade elanikest. Võttis 70 aastat, enne kui Tallinna rahvastik taastus. Kalamaja elanike arv kasvas aga märksa kiiremini kui mujal, sest ehitati sõjasadamat ja seda Peeter I käsul. Tööst võttis algul osa tuhandeid Vene sõjaväelasi, see aga tähendas uute elumajade ehitamist.

Sõjasadama kaitsmiseks rajati Kalamaja piirkonda mitu patareid – hilisemate nimetuste järgi Läänepatarei ja Topeltpatarei, lisaks ehitati Stuarti reduudile vahtkonna maja ja püssirohukelder.

Linna garnisoni jaoks rajati 1732. aastal Kalamajja, praeguse Soo, Väike-Laagri, Suur-Laagri ja Vana-Kalamaja tänava vahele Theodores Väeülema kirik. Praeguse Soo 28 piirkonnas asus enne selle kiriku ehitamist suur puurist, mis olevat tähistanud omaaegse Gertrudi (Truuta) kiriku asukohta, kiriku ümber oli suur lage plats, seal võis paikneda kalmistu.

Seoses uue seadusega 1772. aastal, mis keelas matmise kirikutesse ja nõudis kalmistu rajamist vähemalt 640 m kaugusele ehitistest, pidid Niguliste ja Oleviste kogudus leidma oma surnuaedadele uue asukoha. Uus kalmistu otsustati rajada Koplisse, see mõjutas aga Kalamaja sedavõrd, et oli vaja Nunnavärava ja Telliskopli vahele ühendusteed, mis pani aluse praeguse Kopli tänava tekkele. Tollal ja ka palju hilisemal ajal kutsuti seda Telliskopli teeks.

1780. aastal ehitati Kalamaja kalmistule väravatorn, mis on säilinud tänapäevani.

18. sajandi lõpul kujunes Kalamaja populaarseks lõbustuskohaks. Tööstusettevõtetest oli tollal Kalamajas suurim Johan Christian Gerneti tellise- ja katusekivitehas.

Kalamaja asend ühelt poolt südalinna ja teiselt poolt sadama lähedal eeldas linnajao jõudsat kasvu. Hoolikalt jälgiti, et väljapoole kindlust ei rajataks ühtegi kapitaalset mittesõjalist ehitist.

Aastatel 1821–1831 ühendati Topeltpatarei kaks osa ja valmis ühtne paekivist Topeltpatarei, millele aastatel 1843–1853 tehti juurdeehitisi ja kaeti graniitvoodriga. 1840. aastal valmis ka Kalaranna fordi põhiosa. Krimmi sõja ajal märtsis 1854 põletati ja lammutati Kalamajas majad ja ehituskrundid veeti puhtaks, et vaenlase võimalikule dessandile mitte anda tugipunkte.^[8] Kohe Krimmi sõja järel 1856. aastal hakati kindluse maid andma tsiviilkasutusse, kuid kindluste nimekirjast kustutati Tallinn alles 1864. aastal.

19. sajandi algul asusid Kalamajas rida supelasutusi, kus oli tavalise kümbluse kõrval ka võimalik võtta mudavanne. Eliitlinnajaoks Kalamaja ei kujunenud, kuigi seal oli ka rohkesti aedu.

  Pikemalt artiklis Kalarand

Pärast Tallinna kustutamist kindluste nimekirjast hakkas Kalamaja järk-järgult muutuma ka tööstusrajooniks. Näiteks Rannavärava puiesteel avati Tallinna Gaasivabrik. Rakverest toodi Tallinna ka F. Wiegandi vasksepatöökoda, Soo tänava ääres asus E. Lausmanni metallitööstus. Suurte tehasehoonete ehitamine soodustas piirkonna hoonestamist. Kohalike mälestuste järgi suitsesid uued tehasehooned kõvasti, seda võeti aga paratamatusena, kuigi maalt linna tulnutel oli sellega raske harjuda. Tööpäevad olid pikad, Wiegandi vabrikus algas tööpäev näiteks 6.30 ja lõppes kell 19.00 õhtul. Tööle hilinemine, varem lahkumine või sootuks omavoliline puudumine oli karistatav üpris kopsaka rahatrahviga.

Üheaegselt Peterburi–Tallinna raudtee valmimisega ehitati Kalamaja ja Pelgulinna piirimaile suur tehas, mis pidi remontima Balti raudtee vedureid ning valmistama ja parandama vaguneid. Tööstusettevõtet nimetati ametlikult Balti Raudtee Peatehased, see oli varustatud tolle aja moodsaima sisseseadega, 1880. aastal töötas tehases juba 500 inimest, mis oli selle aja kohta suur arv.

1890. aastatel ja esimese maailmasõja eelsel perioodil omandas Kalamaja üldjoontes tänase ilme. Selle perioodi jooksul rajati enamik praeguseni säilinud Kalamaja hoonestusest, mis mõjutas järgnenud aastakümnetel ning mõjutab oluliselt praegugi sealset olustikku. See aeg on väga oluline linnajao kultuuriloos, paikkondliku eripära väljakujunemises ja paljus muus.

Linnaosa kiire kasv seostus Tallinna tööstuse hüppelise arenguga. Seal asusid Volta tehas, Wiegandi, Franz Krulli masinatehas. Nende ja paljude teiste tehaste töölised asusid elama Kalamajja, selle tarvis oli aga vaja ehitada rohkesti maju.

Vaatamata jõulisele venestamispoliitikale oli see just see aeg, mil kujunes välja Eesti rahvuslik haritlaskond ja kultuuritraditsioonid.

Kalamajas oli oma släng, mille järgi Kalamaja elaniku kergelt ära tunda võis. Sajandivahetusel oli aga oluline, kust üks või teine isik pärines või kus elas.

Kalamaja miljöö muutus oluliselt seetõttu, et uued ehitised ei olnud enam ühekorruselised, ühele perekonnale mõeldud elamud, vaid kahekorruselised üürimajad. Nende ehitamine oli tulus ning mitmel pool lammutati vaid paarkümmend aastat vanu ühekorruselisi puumaju, et nende asemele ehitada kahekorruselisi. Kalamajas olid levinud kõrged plankaiad ja nendest veelgi kõrgemad väravad. Tavaliselt olid väravad 2,5–3 meetri kõrgused, mõnikord kõrgemadki. Võrreldes hilisemaga peeti seal rohkesti loomi, kaugemad kvartalid meenutasid küla. Näiteks on märgitud mälestustes, et üks sealne majaomanik olevat praeguse Volta maa-alal pidanud hobuseid ning vedanud nendega Lasnamäelt Tallinna ehitustele paekive.

1899. aasta kevadel alustati praeguse Tööstuse tänava äärde elektrotehnikatehas Volta ehitamist. Volta ametnikud olid sakslased, odavat füüsilist tööd tegid peamiselt aga maalt linna tulnud noormehed. 1910. aastast alates hakkas Volta saama suuri sõjalisi tellimusi, see andis tõuke tehase jõudsale laienemisele, hiljem mindi täielikult üle sõjaliste tellimuste täitmisele.

Kalamaja piirkonna tööstuse kiiret kasvu soodustas heade ühendusteede rajamine. Oluline muudatus oli teede sillutamine kividega.

Esimesed petrooleumivalgustid paigaldati Kalamajja 1879. aastal. Samal ajal rajati ka esimene kanalisatsioon Kotzebue tänava piirkonda, enamik maju ühendati aga kanalisatsiooniga alles 20. sajandi algul. Umbes samal ajal ühendati Kalamaja hooned linna veevõrguga. 1913 ehitati Tallinna Elektrijaam, osa Kalamajast lülitati üsna pea pärast selle valmimist elektrivõrku.

1915. aasta sügisel avati siin Tallinna esimene mootortrammiliin, mis kulges mööda Kopli tänavat, Telliskivi tänava algusest, kus oli trammi ümberpööramise koht, kuni Kopli poolsaare tehasteni. Trammiteed pikendati 1932. aastal kuni Balti jaamani ja 1953. aastal ühendati see ülejäänud trammivõrguga^[9]. Algul sõitsid liinil aurutrammid, mis tegid suurt müra ning pildusid puitmajadeni kanduvaid sädemeid. Aurutrammi kütteks kasutati sütte ja puitu. Hiljem hakati kasutama juba bensiinimootorvaguneid ja eelmainitud probleemid lahenesid.

Sajandivahetusel jätkas Kalamajas tegevust mitu varem rajatud kümblusasutust, kus sai muuhulgas nautida ka merevee protseduure.

Sõjaministeerium kasutas Patarei kasarmute linnapoolseid keldriruume ladudena. 1919. aasta juulis anti pooleldi tühjad kasarmud valitses otsusega üle Kohtuministeeriumile. 1. maist 1920 toodi Toompealt sinna arestimaja ning Krimmi sõja aegset patareid hakatigi nimetama Arestimajaks. Ruumide kordaseadmisel kasutati vange. Keskvangimaja ehitus kestis viis aastat, kuigi ümberehitustööde käigus asutus juba tegutses. Endiste Patarei kasarmute ümberehitamise tingis asjaolu, et Pääsküla vangilaager oli üle koormatud ning vajas suurt remonti. Nimetatud hooned aga sobisid imehästi vanglaks. Oma algaastatel ei olnud Keskvangla kuigi kindel kinnipidamiskoht, 1921. aasta jooksul põgenes näiteks 16 vahialust.

1920. aastatel hakati tõsiselt pöörama tähelepanu linnaosa heakorrale ja koostati isegi korrastamise eelarve. Muuhulgas süvendati sadam ja ehitati uhke Kalasadama hoone. Seoses sellega pidid siinsed paadialused lahkuma oma tagasihoidlikest ulualustest ja ümber asuma. Pärast sõda võitles Kalamaja politsei piirituse salakaubitsemisega. See oli aeg, mil Kalamajas varjas end riigipööraja Jaan Anvelt pärast 1. detsembri 1924 riigipöördekatse nurjumist, samuti mitmed vene monarhistid. Juba tsaariajal oli Kalamaja eripära militaarasutuste rohkus. Ka pärast Vabadussõda jäeti Eesti Kaitseväele sinna suuri maa-alasid, kus tegutseti väga aktiivselt. Kalamaja oli 1920. aastatel ka üks tähtsamaid Tallinna tööstuspiirkondi. Seal asusid Franz Krulli masinatehas, Peetri tehas ning selle ruumides E. Jürgensi Laki- ja Keemiavabrik, AS Ilmarine, samuti Volta tehas, mille hiilgeajad olid siiski läbi ning ta oli sunnitud 1926. aastal jätkama Eesti Elektrimasinate Ehituse AS-i nime all. Kalamajas oli ka palju väiksemaid vabrikuid, näiteks šokolaadivabrikud Renomee ja Soliid, tikuvabrik Lendra, metallitööstus Aivaz, trikoo-, pitsi- ja suitsuvabrik Oskar Kilgas jt. Kalamajas kasvas palju lapsi; oli maju, kus elas 20–30 last. Kalamajas tegeldi spordiga, koonduti huvialaühingutesse ja oldi üldse tööväliselt aktiivsed. Kalamajas elas palju tol ajal mainekaid ja tuntud Tallinna elanikke.

See kümnend kujunes soodsate arengutingimuste tõttu Eesti senise arengu tipuks. Eriti terava kontrasti moodustas see aeg järgnevate aastakümnetega, kui majandus- ja kultuurielus, samuti näiteks heakorra, linna väljaehitamise strateegia, linnapildi kujundamise, inimestevaheliste suhte jm. Vallas toimus kiire devalveerumine ning lähenemine nõukogude keskmisele tasemele. Kalamaja 68 ha suuruses linnajaos asus 1937. aastal 541 krunti. Kruntide keskmine suurus oli 1274 m², hooneid oli seal tollal 1429, neist elumaju 829. Tänavad olid puhtad ja hooned värskelt värvitud, jätkus Kalamaja väljaehitamine. 1930. aastate keskel rajati Lausmanni heinamaale park, kus praegu asub Salme Kultuurikeskus. Samast ajast pärinevad ka ümbruskonna majad – valdavalt korralikud kivitrepikojaga puumajad. 1930. aastatel loodi suurem osa praegu eksisteerivast tänavavõrgust. Kaua ei tohtinud ehitada kolmekorruselisi puitmaju ja juba valminud hoonetes keelati viimasele korrusele korterite rajamine, alles 1938. aastal lubati erandkorras korterite ehitamine kolmandale korrusele. 1930. aastatel alustati ka linnaosa tänavate asfalteerimist. Suurem osa Kalamaja maa-alast oli eraomand ja kinnistatud, suur osa oli aedade all, sh iluaiad ja viljapuuaiad. Majade ümber asusid suured hoovid ja enamasti mitmesugused abihooned. Enamasti oli krundil rohkem kui üks elumaja. Elamud olid väga erineva suurusega, üllatavalt palju leidus väga väikese pindalaga maju.

Kalaranna keskne ja olulisim koht oli loomulikult Kalasadam. Tegemist oli Eesti suurima kalasadamaga, mida pidevalt kasutasid Naissaare, Prangli, Paljassaare ja Viimsi poolsaare kalurid. Kalarannast sai tol ajal linnaelanik laenutada paate ja seejärel sõita lahel. Jaanipäeva ajal oli traditsiooniline tule tegemine merele, et siis linnaosa elanikud selle ilu kaugemaltki nautida saaksid. Üks tolleaegse politsei ülesandeid oli võitluse heakorra ja puhtuse eest ning ehitusnormide rikkumise vastu. Tolleaegsete eeskirjade järgi tuli Kalamaja tänavaid iga nädal mitte ainult pühkida, vaid ka veega kasta, talvel kõnni- ja autoteed lumest puhtana hoida. Öösel sadanud lumi pidi enne tööpäeva algust olema kuhja kühveldatud ning hiljemalt kolme ööpäeva jooksul ära veetud. Põliselanike mälestuste järgi ei pidanud Kalamaja elanikud kartma mingit hirmu isegi siis, kui tuli liikuda üksi öösel mööda kõrvalisi tänavaid.

1939. aasta septembris algas teine maailmasõda ja vaid kuu pärast seda toodi vastavalt baaside lepingule Eestisse 25 000 Nõukogude sõjaväelast. 1940. aasta juunis toodi täiendavalt 80 000 punaväelast. Seoses rohkemaarvulise Nõukogude sõjaväe saabumisega pidi Eesti sõjavägi neile ruumid vabastama ning asuma ise telkidega suvelaagritesse või ajutistesse ruumidesse, nt koolimajadesse. Suureks koormuseks ka Kalamajas sai punaväelaste majutamine. Riigikaitse sundkoormatiste seaduse järgi kohustati lühikese aja jooksul kümnetest parematest Tallinna majadest elanikke lahkuma ning need majad andma Nõukogude sõjaväevõimudele korralikus seisukorras üle. Kalamajas tühjendati sel viisil üpris palju maju. Osa nendest majadest anti hiljem tagasi. Eestist lahkus 1939–1941 palju baltisakslasi Saksa poolt vallutatud Poola aladele, umbes 450 nendest Kalamajast.

1941. aasta 28. augustil vallutasid Saksa väed Tallinna – Nõukogude okupatsioon asendus Saksa omaga. Kalamaja tabasid mitmed mürsud ja pommitamine 1943. aastal.

1944. aasta 9. ja 10. märtsil toimus märtsipommitamine, milles Nõukogude Liidu õhuvägede poolne pommitamine hävitas suure osa Kotzebue ja Kesk-Kalamaja tänava äärset hoonestust ning palju hooneid ümbruskonnast.

1944. aasta septembris algas evakueerimine Tallinnast ja majandushoonete hävitamine. Nendel päevadel põgenes uute Nõukogude repressioonide kartuses Eestist umbes 70 000 inimest, nende hulgas mitusada inimest Kalamajast – nimekaid teadlasi, kirjanikke, kultuuritegelasi, haritlasi jne.

1945. aastal moodustati Kopli rajoon, mille koosseisu kuulus ka Kalamaja. 1946. aastal nimetati Kopli rajoon ümber Kalinini rajooniks. Muudeti ka ettevõtete, tänavate ja kohanimesid.

Nõukogude sõjaväeosadele anti mitu maatükki Küti, Noole ja Suur-Patarei tänaval. Suurem osa Kalamaja maju natsionaliseeriti, seega uueks majaomanikuks sai linn. Igapäevast heakorda tagasid majavalitsused. Elumajade remontimiseks moodustati Kalinini Rajooni Ehitus- ja Remondikontor (1953. aastal), hiljem kandis see nime Kalinini rajooni Ehitus- ja Remondivalitsus.

1962. aastal tuli korraldus puhastada Kalamaja kalmistu pargiks, seda alustas ülesande saanud tehas Volta 1964. aastal.^[10]

Tänapäeval on Kalamaja kujunenud populaarseks elukohaks kunstiinimestele.

•  
  Kalarand Esiplaanil raudteerööpad, taamal Patarei merekindlus (1900–1915)
•  
  Suur-Patarei tn 18, kinnistu nr 217. Allik ja Jürgensi kinnisvara
•  
  Uus-Kalamaja tänava (1945)
•  
  Kino Skala Vabriku tänaval (1939)
•  
  Vana-Kalamaja tänav (1938–1939)
•  
  Toompealt vaade Snelli tiigile, Falgi teele ja Kalamajale (1930. aastad)
•  
  Toompealt vaade Kalamaja suunas (1930. aastad)
•  
  Vabriku tn 10 asuvale 9 Algkooli majale
•  
  Tehase Volta juurdeehitis Tallinnas, Tööstuse tänav 47 (1965)

• Kalamaja muuseum

• Telliskivi Seltsi koduleht
• Kalamaja Seltsi koduleht