Köln

Nimi "Köln" tuleneb linna nimest Rooma impeeriumi ajal (Colonia Claudia Ara Agrippinensium).

Kuni 1919. aastani oli linna nimi saksa keeles Cöln.

Inglise ja prantsuse keeles on linna nimi Cologne, hollandi keeles Keulen, hispaania ja itaalia keeles Colonia.  

Köln on elanike arvu poolest Saksamaa suuruselt neljas linn Berliini, Hamburgi ja Müncheni järel. Alates 2010. aasta maist on Köln taas üle pika aja miljonilinn. Linnas elab kokku 1 000 298 inimest.^[2] Eelduste kohaselt jätkub elanikkonna kasv Kölnis ka lähiaastatel ning 2035. aasta elanike arvuks prognoositakse 1 030 000. Köln on Kölni/Bonni regiooni keskuseks, kus koos ümbruskaudsete linnadega (Bonn, Hürth, Leverkusen ja Bergisch Gladbach) elab ligikaudu 3 miljonit inimest.

1970. aastatel oli Köln lühikest aega miljonilinn: linna territooriumi viimase laiendamise järel ulatus elanike arv 1. jaanuaril 1975 miljonini. Kui aga Wesselingi linn 1. juulil 1976 Kölnist lahutati, langes elanike arv jälle alla miljoni.

Kölni elanikest moodustavad 31,4% sisserändajad ning 17,2% linlastest pole Saksa kodanikud. Suurima vähemusrahvuste grupi moodustavad türklased, kelle osakaal kogu linna elanikkonnas on 6,3%.

Linna elanikest 15,5% on alla 18-aastased, 67% on vanuses 18–64 aastat ja 17,4% on 65-aastased või vanemad. Kuna Kölnis asub mitu kõrgkooli, elab linnas üle 100 000 üliõpilase.

Köln jaguneb 9 linnarajooniks (Stadtbezirke) ja 86 linnaosaks (Stadtteile):

• Innenstadt (Stadtbezirk 1) – koosneb Altstadt-Nordi, Altstadt-Südi, Neustadt-Nordi, Neustadt-Südi ja Deutzi linnaosast;
• Rodenkirchen (Stadtbezirk 2) – koosneb Bayenthali, Godorfi, Hahnwaldi, Immendorfi, Marienburgi, Meschenichi, Raderbergi, Raderthali, Rodenkircheni, Rondorfi, Sürthi, Weißi ja Zollstocki linnaosast;
• Lindenthal (Stadtbezirk 3) – koosneb Braunsfeldi, Junkersdorfi, Klettenbergi, Lindenthali, Lövenichi, Müngersdorfi, Sülzi, Weideni ja Widdersdorfi linnaosast;
• Ehrenfeld (Stadtbezirk 4) – koosneb Bickendorfi, Bocklemünd/Mengenichi, Ehrenfeldi, Neuehrenfeldi, Ossendorfi ja Vogelsangi linnaosast;
• Nippes (Stadtbezirk 5) – koosneb Bilderstöckcheni, Longerichi, Mauenheimi, Niehli, Nippesi, Riehli ja Weidenpeschi linnaosast;
• Chorweiler (Stadtbezirk 6) – koosneb Blumenbergi, Chorweileri, Esch/Auweileri, Fühlingeni, Heimersdorfi, Lindweileri, Merkenichi, Peschi, Roggendorf/Thenhoveni, Seebergi, Volkhoven/Weileri ja Worringeni linnaosast;
• Porz (Stadtbezirk 7) – koosneb Eili, Elsdorfi, Enseni, Finkenbergi, Gremberghoveni, Grengeli, Langeli, Liburi, Lindi, Polli, Porzi, Urbachi, Wahni, Wahnheide, Westhoveni ja Zündorfi linnaosast;
• Kalk (Stadtbezirk 8) – koosneb Brücki, Höhenbergi, Humboldt/Grembergi, Kalki, Merheimi, Neubrücki, Ostheimi, Rath/Heumari ja Vingsti linnaosast;
• Mülheim (Stadtbezirk 9) – koosneb Buchforsti, Buchheimi, Dellbrücki, Dünnwaldi, Flittardi, Höhenhausi, Holweide, Mülheimi ja Stammheimi linnaosast.

Kölni pindala on 405,15 km² (sellest 230,25 km² asub Reini jõe vasakul kaldal ja 174,87 km² paremal kaldal). Linna kõrgeim punkt (Monte Troodelöh) ulatub 118,04 meetrit üle merepinna.

Köln on üks Saksamaa kõige soojemaid linnu, kus talved on suhteliselt pehmed ja suved soojad. Aasta keskmine temperatuur on 10 °C. Kõige külmem kuu on jaanuar, mille keskmine temperatuur on 2,3 °C ja kõige soojem juuli, mille keskmine temperatuur on 18,3 °C.

Kölni ähvardavad sageli Reini jõest tulenevad üleujutused ning linna peetakse Euroopa kõige üleujutusteohtlikumaks suurlinnaks.^[3] Kölnis on ulatuslik üleujutuste tõkestamise süsteem, mis hõlmab nii püsivaid kui ka mobiilseid üleujutuste tõkkeseinu, seire- ja ennustussüsteemi, pumbajaamu ning veevoogude juhtimise kavu. Kogu süsteem vaadati üle pärast 1993. aasta üleujutust, mis tõi kaasa suure kahju.

Esimene linnaline asula praeguse Kölni kesklinna territooriumil oli 38. aastal eKr kohalike germaani hõimude poolt rajatud Oppidum Ubiorum. 50. aastal tunnistati Köln linnaks nime Colonia Claudia Ara Agrippinensium all ja nimetati provintsipealinnaks. Tänapäeval on Kölnis näha mitmeid Rooma perioodi jälgi, eriti sadamapiirkonnas, kust 2007. aastal leiti 1900 aastat vana Rooma laev. Aastatel 260–271 oli Köln Gallia pealinn.

313. aastal piiskopiks valitud Maternus oli esimene teadaolev Kölni piiskop. Provintsipealinnaks oli Köln kuni 459. aastani, mil selle okupeerisid frangid. 785. aastal sai Köln peapiiskopi asukohaks.

Püha Rooma riigi ajal oli Kölni peapiiskop üks seitsmest liikmest kuurvürstide kolleegiumis, kes valisid riigile keisri. Peapiiskopid haldasid pikka aega ka suuri ilmalikke valdusi, kuid 1288. aastal sai Sigfried II von Westerburg Worringeni lahingus lüüa ja sunniti eksiili Bonni.

Köln asus tähtsate kaubateede ristumiskohas ida ja lääne vahel ning seetõttu oli kaubandus linna kasvu aluseks. Köln kuulus Hansa Liitu ning sai 1475. aastal vabalinnaks, mis allus otse keisrile. Sellest hoolimata säilis Kölni peapiiskopil surmanuhtluse määramise õigus, mistõttu allus linnavalitsus kriminaalõiguse küsimustes täielikult peapiiskopile. Selline olukord püsis seni, kuni Prantsusmaa vallutas Kölni.

Lisaks majanduslikule ja poliitilisele tähtsusele sai Kölnist keskajal ka oluline palverännakute sihtpunkt, kui peapiiskop Rainald von Dassel andis 1164. aastal Kolme Targa säilmed Kölni katedraalile. Samuti asuvad Kölnis Püha Ursula ja Albertus Magnuse säilmed.

Kölni majandust kujundas keskajal ja varauusajal sadamalinna ja transpordisõlme staatus Reini jõel. Käsitööliste tegevust organiseerisid iseseisvad gildid, millest mõned olid mõeldud vaid naistele.

Vabalinnana oli Köln Saksa-Rooma keisririigis suveräänse territooriumi staatuses ja omas seega nii õigust kui ka kohustust pidada üleval oma sõjaväge. Kölni punases vormis sõjaväelasi kutsuti punasteks sädemeteks (Rote Funken). Kölni sõjaväelased kuulusid Saksa-Rooma keisririigi armeesse ning osalesid 17. ja 18. sajandil peetud sõdades. Võitluses Prantsusmaa vastu hävitati Kölni väed pea täielikult.

Kölni vabalinna kõrval eksisteeris Kölni peapiiskopkond, mis oli eraldi riik Saksa-Rooma keisririigi sees. Alates 16. sajandi teisest poolest võeti peapiiskoppe Baierist pärit Wittelsbachi dünastiast. Kölni vabalinna staatusest tulenevalt ei lubatud peapiiskopil üldjuhul linna siseneda, mistõttu asus peapiiskopi residents esialgu Bonnis ja hiljem Brühlis. Tulenevalt oma mõjuvõimsast positsioonist keisri valijana ähvardasid peapiiskopid 17. ja 18. sajandil korduvalt Kölni vabalinna staatust ning vabalinna ja peapiiskoppide konfliktide lahendamiseks pidi sekkuma ka Saksa-Rooma keisririigi ülemkohus.

Köln kaotas oma vabalinna staatuse Prantsuse võimu alla olles. Vastavalt Lunéville'i rahule 1801. aastal läksid kõik Reini jõest lääne pool asunud Saksa-Rooma keisririigi alad Prantsusmaale, mis Kölni oli okupeerinud juba 1789. aastal. Köln oli osaks Roeri departemangust, mille pealinnaks oli Aachen (Aix-la-Chapelle). Prantsuse võimud kõrvaldasid võimult varasema eliidi ning kehtestasid Napoleoni koodeksi, mis Reini vasakul kaldal jäi kehtima kuni 1900. aastani, mil Saksamaa kehtestas ühtse tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch).

1815. aastal sai Kölnist Viini kongressi otsusega osa Preisi kuningriigist. Püsivad pinged katoliikliku Reinimaa ja protestantliku Preisi vahel asetasid Kölni konflikti keskmesse. 1837. aastal vahistati ja vangistati kaheks aastaks Kölni peapiiskop Clemens Augustus von Droste-Vischering protestantide ja katoliiklaste vaheliste abielude õigusliku staatuse üle puhkenud vaidluse tõttu. 1874. aastal vahistati Kulturkampfi käigus peapiiskop Paul Melchers. Konfliktide tulemusena võõrandus kohalik elanikkond võimukandjatest Berliinis ja kujunes sügav Preisi-vastane meelsus, mis püsis veel teise maailmasõja järelgi.

19. ja 20. sajandi jooksul haaras Köln endasse mitmed ümbritsevad asulad ning esimeseks maailmasõjaks oli linnas juba 700 000 elanikku. Industrialiseerimine muutis linna olemust ja kiirendas selle kasvu. Rasketööstus oli Kölnis vähem tähtis kui Ruhri piirkonnas, kuid eriti edukas oli linn masina- ja mootoritööstuse valdkonnas. Rajatud Saksa riigi sümbolina lõpetati 1880. aastal Kölni katedraali ehitus. Linna kasv tuli kohati aga varasema pärandi hävitamise arvelt, nii näiteks lõhuti linnamüürid ja katedraali ümbruse hoonestus.

Köln ümbritseti kahe tugevalt relvastatud kindlustustemüüriga, et seista vastu Verduni ja Liège'i kindlustele Prantsusmaal ja Belgias. Jäänuseid kindlustustest võib näha veel praegugi. Saksamaa suurimale kindluslinnale esitatud sõjaväelised nõudmised hakkasid aga takistama Kölni arengut, sest fordid, punkrid ja varjendid takistasid territoriaalset laienemist. Selle tulemusel ehitati Kölni linn väga tihedalt täis.

Esimese maailmasõja käigus tabasid Kölni mõned väiksemad õhurünnakud ning sõja järel kuni 1926. aastani okupeeris linna vastavalt Versailles' rahule Briti armee.

1919. aastal taasavati Kölni ülikool, mille Prantsuse võimud oli 1789. aastal sulgenud. Taasavatud ülikool oli mõeldud asendama Strasbourgi ülikooli, mis oli aastatel 1918–1919 muudetud saksakeelsest prantsuskeelseks.

Weimari vabariigi ajal arenes Köln linnapea Konrad Adenaueri eestvedamisel jõudsalt edasi. Suur areng toimus nii avalikus halduses, elamuehituses, planeerimises kui ka sotsiaalsektoris. Muuhulgas rajati suured avalikud pargid, millest tähelepanuväärsemad olid kaks Grüngürtel'it (rohelist vööd), mis loodi Reinimaa demilitariseeritud tsooni rajamise käigus lammutatud kindlustuste kohale. Kölnis loodi sotsiaalmajade süsteem, mis oli eeskujuks teistele Saksamaa linnadele. Olümpialinnaks kandideerimise käigus rajati Müngersdorfi kaasaegne staadion. Briti okupatsiooni lõppedes lubati Saksa tsiviillennukitel taas üle Kölni lennata ning Butzweilehofi lennuväli avati nii sise- kui ka välislendudele.

1939. aastaks oli Kölni elanike arv jõudnud 772 221 elanikuni. Võrreldes teiste Saksamaa suurlinnadega ei saavutanud natsionaalsotsialistid Kölnis arvestatavat poolehoidu ning Riigipäeva valimistel oli NSDAP poolt hääletanute osakaal alati väiksem riigi keskmisest.

Teise maailmasõja ajal oli Köln kodubaasiks 21. jalaväe rügemendile ja 26. suurtükiväe rügemendile. Linn kuulus VI sõjaväepiikonna alla ja seda juhtis kindralleitnant Roeder von Diersburg, kes vastutas sõjaväeoperatsioonide eest Bonnis, Siegburgis, Aachenis, Jülichis, Dürenis ja Monschaus.

Pommitamiste käigus korraldasid liitlasväed Kölnile 262 õhurünnakut, milles sai surma umbes 20 000 tsiviilelanikku ja mis peaaegu täielikult hävitasid Kölni kesklinna. 31. mail 1942 korraldas Briti lennuvägi 1046 pommitajat kaasanud rünnaku, mille käigus heideti sihtmärkidele 1455 tonni lõhkeainet. Rünnak kestis umbes 75 minutit ning selle käigus hävitati 243 hektarit hoonestatud maad, hukkus 486 tsiviilisikut ja 59 000 jäi kodutuks. Teise maailmasõja lõpuks oli Kölni elanikkond vähenenud 95%, seda peamiselt ulatusliku evakueerimise tulemusel. 1945. aasta lõpuks oli elanike arv taas tõusnud umbes 500 000-ni.

Sõja lõpuks olid Saksa võimud kogu 20 000 inimese suuruse Kölni juudikogukonna deporteerinud või tapnud. Kuus linnas olnud sünagoogi olid hävitatud.

Hoolimata sellest, et Köln oli piirkonna suurim linn, valiti lähedal asuv Düsseldorf Nordrhein-Westfaleni liidumaa pealinnaks. Et Bonn valiti Saksamaa Liitvabariigi ajutiseks pealinnaks ja valitsuse asukohaks, lõikas Köln kasu kahe olulise võimukeskuse vahel paiknemisest. Linna rajati terve rida riiklikke asutusi ja organisatsioone. Saksamaade taasühinemise järel sai Saksamaa pealinnaks Berliin.

1947. aastal koostas arhitekt ja linnaplaneerija Rudolf Schwarz Kölni rekonstrueerimise kava, mis nägi ette ka mitme äärelinnu läbiva maantee rajamist ja oskas ennustada kiiret autoliikluse kasvu. Pommitamiste tulemusel oli hävinud terve rida suure kultuuriväärtusega kirikuid ja muid hooneid, mille taastamise mõttekuse üle peeti küll arutelusid, kuid suurem osa neist otsustati siiski rekonstrueerida. Taastamistööd kestsid kuni 1990. aastateni, mil lõpetati romaani stiilis St. Kuniberti kiriku ehitamine.

Kölni elanike arv jõudis sõjaeelsele tasemele 1959. aastaks, jätkates seejärel kasvamist ja ületades 1975. aastal lühikeseks perioodiks ka miljoni piiri. Kuni 2010. aastani oli Kölnis elanikke pidevalt pisut alla miljoni, kuid nüüd on Köln taas miljonilinn.

1980. ja 1990. aastatel õitses Kölni majandus tänu linnas tegutsevatele meediafirmadele ja infrastruktuuri heale arengule.

Kölni Reini-äärne sadam on üks Euroopa tähtsamaid sisesadamaid ja suuruselt teine sisesadam Saksamaal.

Kölni majanduse alustaladeks on kindlustus- ja meediaettevõtted, kuid linnas on ka mitmed kultuuri- ja uurimiskeskused ning terve rea korporatsioonide peakorterid. Kölnis asuvad suurtest meediaettevõtetest näiteks Westdeutscher Rundfunk, RTL Television oma filiaalidega, Deutschlandradio ja Brainpool TV ning kirjastustest näiteks J. P. Bachem, Taschen, Tandem Verlag ja M. DuMont Schauberg. Kindlustusettevõtetest asuvad Kölnis Central, DEVK, DKV, Generali Deutschland, Gothaer ja HDI Gerling, samuti on linnas AXA Insurance’i ja Zurich Financial Servicesi riiklikud peakorterid.

Kölnis asub ka Saksa lennufirma Lufthansa peakorter.

Linna suurim tööandja on Ford Europe, mille Euroopa peakorter ja tehas asuvad Niehli linnaosas. Autotööstustest on linnas tegev veel Toyota, kelle ralliautosid ja vormel 1 autosid tootva mootorispordi haru (Toyota Motorsport GmbH) peakorter ja töökojad asuvad Kölnis.

Kölni messikeskus on üks olulisemaid Euroopas, seal toimub igal aastal enam kui 50 messi ning muud kultuuri- ja spordiüritust.

Kölni suurima päevaleht on Kölner Stadt-Anzeiger.

Teedeehitus Kölnis ja selle ümbruses oli teravalt päevakorras 1920. aastatel, kui Kölni linnapeaks oli Konrad Adenauer. 1929. aastal hakati Kölni ja Bonni vahele ehitama Saksamaa esimest vaid mootorsõidukitele mõeldud ja ilma ristmiketa maanteed. 1965. aastal sai Kölnist esimene linn Saksamaal, mida ümbritses täielikult ringmaantee.

Nagu suuremas osa Saksamaa linnades on Kölni liiklus planeeritud jalgrataste kasutamist soosivalt. Linnas on ulatuslik jalgrattateedevõrgustik ning olemas on jalgrataste eelisõigusega ristmikud.

Kölni pearaudteejaamas (Köln Hauptbahnhof) ning Köln Messe/Deutzi ja Köln/Bonn Flughafeni jaamas peatuvad Deutsche Bahn Intercity ja ICE rongid, mis ühendavad Kölni teiste Saksamaa linnadega. ICE ja Thalys’ kiirrongidega saab sõita Kölnist Amsterdami, Brüsselisse ja Pariisi.

Kölni linna ja selle lähiümbrust teenindab Kölner Verkehrsbetriebe (KVB), millel on linnas ulatuslik raudteevõrgustik, mis osaliselt toimib maa all. Lähedal asuva Bonniga on Köln ühenduses nii linnaraudtee kui ka Deutsche Bahni rongide abil. Düsseldorfi sõidavad Kölnist S-Bahni rongid, mida opereerib Deutsche Bahn.

Hästiarenenud bussivõrgustik katab suuremat osa linna ja selle ümbrust ning Eurolinesi bussid sõidavad Brüsseli kaudu Kölnist Londonisse.

Häfen und Güterverkehr Köln on üks Saksamaa suurimaid sisesadamate operaatoreid. Köln-Düsseldorferi laevafirma pakub jõekruiise kogu Reini jõe ulatuses.

Kölni teenindab Köln/Bonni rahvusvaheline lennujaam (CGN). Lennujaama kutsutakse ka endise Saksamaa kantsleri ja Kölni kunagise linnapea järgi Konrad Adenaueri lennujaamaks. Kölnis asub Euroopa Lennundusohutusameti (EASA) peakorter ning Köln/Bonni lennujaam on lennufirma Germanwingsi põhikeskuseks.

Kölni kesklinn purustati teises maailmasõjas täielikult ning taastamistööd on tehtud 1950. aastate stiilis, arvestades siiski varasemat hoonete paigutust ja tänavanimesid. Sellest tulenevalt annavad linnale ilme eelkõige lihtsad ja tagasihoidlikus sõjajärgse perioodi hooned, mille vahel asuvad üksikud sõjaeelsest ajast pärit hooned, mis taastati nende ajaloolise tähtsuse tõttu.

Linna kuulsaimaks sümboliks on Kölni katedraal (Kölner Dom). Gooti stiilis kirikut ehitati aastatel 1248–1880. 1996. aastal lisati Kölni katedraal UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Lisaks Kölni katedraalile asuvad linnas veel 12 romaani stiilis kirikut, mis on suurepärased keskaegse sakraalarhitektuuri näited. Mõne kiriku ajalugu ulatub tagasi Rooma keisririigi aega, näiteks Sankt Gereoni basiilika oli Rooma riigi perioodil surnuaia kabel. Kõik kirikud peale Sankt Maria Lyskircheni said teises maailmasõjas tõsiselt kannatada ning nende rekonstrueerimine jõudis lõpule alles 1990. aastatel.

Kölni raekoda (Kölner Rathaus) pärineb 12. sajandist ning on vanim seni kasutuses olev raekoda Saksamaal. Raekoja renessanss-stiilis rõdu ja torn on ehitatud 15. sajandil.

Keskajal rajatud 12 linnaväravast on tänapäeval säilinud veel ainult Eigelsteintorburg Ebertplatzil, Hahnentor Rudolfplatzil ja Severinstorburg Chlodwigplatzil.

Kölnis asuvad mitmed üle Reini jõe viivad sillad. Neist tähelepanuväärseim on Hohenzollernbrücke oma jõepanoraamil domineeriva raudkonstruktsiooniga. Omapäraseks jõe ületamise viisiks on ka Kölni köisraudtee (Kölner Seilbahn), mis ühendab Reini eri kallastel asuvat Kölni loomaaeda ja Rheinparki.

Kölni kõrgeim hoone on 266 m kõrgune Coloniuse teletorn, mille vaateplatvorm on aga alates 1992. aastast suletud.

Kölni suurim staadion on RheinEnergieStadion, mida peamiselt kasutatakse jalgpalliks. Koduliiga mängudel mahutab see 50 374 pealtvaatajat ja rahvusvahelistel kohtumistel 46 134 pealtvaatajat. RheinEnergieStadion on kodustaadioniks Saksa kõrgliiga jalgpallimeeskonnale 1. FC Köln.

Köln on suur ülikoolilinn, kus üliõpilaste osatähtsus on umbes 7% (70 000).

Linnas on jalgpalliklubi 1. FC Köln.

• Kölni ametlik koduleht
• Kölni mitteametlik koduleht