Justus Nicolaus Ripke

Justus Nicolaus Ripke (14. juuni/26. juuni 1818 Peterburi – 18. veebruar/2. märts 1886 Tallinn) oli Eestimaa vaimulik.

Justus Nicolaus Ripke sai algõpetuse isa, (kes oli elementaarkooliõpetaja) käest. Õppis aastatel 1825–1828 Tallinna Püha Vaimu koguduse kösterkoolmeister Jakob Niemanni koolis ja aastatel 1829–1836 Tallinna kubermangugümnaasiumis. Aastatel 1837–1841 õppis ta Tartu Ülikoolis majandust, filoloogiat ja usuteadust. Aastatel 1842–1844 oli eraõpetajaks Narvas. Ordineeriti 31. detsembril 1844/12. jaanuaril 1845 Peterburis õpetajaks. Saadeti aastal kroonu stipendiaadina (oli seal aastatel 1845–1853) Bessaraabiasse, Klöstitzi (praeguse haldusjaotuse järgi Vessela Dolõna Odessa oblasti Tarutõne rajoonis) koguduse õpetajaks.

12. veebruaril/24. veebruaril 1854 kutsuti Tallinna Niguliste kiriku koguduse abiõpetajaks; 14. veebruaril/26. veebruaril 1854 introdutseeriti ametisse. Tallinna Niguliste koguduse ülemõpetajaks kutsuti 22. aprillil/4. mail 1855, ametisse introdutseeriti 29. mail/10. juunil 1855 (oli Tallinna Niguliste koguduse ülemõpetajaks aastatel 1855–1885). Tallinna Linnakonsistooriumi vaimulikuks assessoriks sai 19. septembril/1. oktoobril 1862, oli vaimulikuks assessoriks aastatel 1862–1869; Peterburi Peakonsistooriumi vaimulikuks liikmeks, konsistoriaalnõunikuks oli aastatel 1869–1872. Jäi emerituuri aastal 1885.

Ripke oli aastast 1854 Piibliseltsi Eestimaa sektsiooni liige, aastast 1856 Eestimaa Abiseltsi liige. Ta kuulus linna koolikolleegiumi, oli Tõnismäe lastevarjupaiga asutuse eestseisja ja aastatel 1870–1880 Tallinna vaeslastekoolide direktor. Talt on ilmunud palju erineva sisuga trükiseid: käsitles reformatsiooni ajalugu Tallinnas ja Eestis, publitseeris Johannes Hobbingi testamendi ja epitaafi teksti^[1].