Efektiivne altruism

Efektiivne altruism erineb teistest heategevuslikest praktikatest, sest see paneb rõhku heategevuslike tegevuste kvantitatiivsele võrdlusele eesmärgiga suurendada teatud moraalseid väärtusi. Nii sarnaneb see konsekventsialismiga, mida mõned liikumise liidrid selgelt toetavad.^[11]

Kuigi järjest enam pannakse mittetulunduslikes organisatsioonides rõhku efektiivsusele ja tõendusmaterjalidele, tehakse seda tavaliselt ühe kaasuse nimel, nagu näiteks haridus või kliimamuutused. Efektiivsed altruistid aga võrdlevad eri kaasuste suhtelist tähtsust.^[12][13][14]

Efektiivsed altruistid püüavad valida kõige prioriteetsemaid kaasusi selle alusel, kuidas iga kaasus saaks tõhusalt edendada suuri eesmärke, nagu näiteks loomade või inimeste heaolu. Seejärel pööravad nad tähelepanu kõrge tähtsusega aladele. Mitmed organisatsioonid teevad kaasuse tähtsustamise alal uurimistööd.^[15][16][17]

Mõned efektiivsete altruistide tähtsamad kaasused on arengumaade vaesus, loomade kannatused tööstustaludes ja inimkonna pikaajaline tulevik.^[18][12][14]

Efektiivsed altruistid püüavad määrata kõrge kulutõhususega heategevusorganisatsioonid ehk sellised, mis teevad teatud rahasumma eest võimalikult palju head.^[7] Näiteks valivad nad tervisealaseid kaasusi nende mõju põhjal, vaadatakse, mitu elu päästetakse dollari kohta, kvaliteetselt elatud eluaastate (QALY) juurde lisamine dollari kohta või haiguskoormuse tõttu kaotatud eluaastate (DALY) ärahoidmine dollari kohta.

Efektiivse altruismi organisatsioonid kasutavad randomiseeritud kontrollitud uuringuid primaarsete tõendusmaterjalidena.^[7][19] Randomiseeritud kontrollitud uuringuid peetakse usaldusväärseks teadusliku tõendi vormiks tõendite hierarhias, mis mõjutab tervishoiupoliitikat ja -praktikat.

Efektiivsete altruistide organisatsioonid väidavad, et mõned heategevuslikud organisatsioonid on teistest efektiivsemad kas seetõttu, et mõned neist ei saavuta oma eesmärke või seetõttu, et nende eesmärkide saavutamise kulud on erinevad. Tervise parandamisega seotud kõrge mõjualaga projektid võivad olla sada korda efektiivsemad kui madala mõjualaga projektid.

Efektiivsed altruistid ei poolda seisukohta, et ühed elud on teistest väärtuslikumad. Näiteks usuvad nad, et arengumaal elav inimene on sama väärtuslik kui inimene nende enda kogukonnas.^[20] Peter Singer kirjutas oma 1972. aasta essees "Famine, Affluence, and Morality" järgmist:

„Pole vahet, kas inimene, keda ma aidata saan, on 10 jardi eemal asuv naabri laps või bengal, kelle nime ma kunagi teada ei saa. [...] Moraalne seisukoht nõuab, et vaataksime kaugemale enda ühiskonna huvidest. Varem ei olnud see eriti võimalik, kuid nüüd on küll. Eetilisest vaatenurgast peab miljonite inimeste nälgimise ennetamine olema meie ühiskonnas vähemalt sama aktuaalne kui omandiõiguste tagamine.“^[21]

Lisaks sellele arvavad paljud efektiivsed altruistid, et tulevikugeneratsioonidel on praegu eksisteerivate inimestega võrdne moraalne väärtus, mistõttu nad keskenduvad inimkonna eksistentsiaalsete riskide vähendamisele. Teised usuvad, et loomade huvidel peaks olema sama moraalne kaal kui inimeste huvidel, ja töötavad loomade kannatuste vähendamise nimel.^[22]

Efektiivsed altruistid väidavad, et kontrafaktiline analüüs on oluline, et määrata, milline tegevus maksimeerib positiivset mõju. Paljud inimesed oletavad, et otsesed meetodid, nagu näiteks heategevus või sotsiaalteenuste pakkumine, on kõige parem viis teisi aidata.^[23][24] Kuna heategevusorganisatsioonid ja sotsiaalteenusepakkujad tavaliselt leiavad inimesi, kes sooviksid töötada nende jaoks, siis efektiivsed altruistid võrdlevad kellegi positiivset mõju konventsionaalsel altruistlikul töökohal selle mõjuga, mida oleks olnud paremuselt järgmisel kandidaadil sellele ametikohale. Selle analüüsi kohaselt võib traditsioonilise altruistliku karjääri valiku mõju olla väiksem, kui näib.^[25]

Teenida-et-anda-strateegia on võimaliku strateegiana efektiivsetele altruistidele välja pakutud. See strateegia sisaldab töötamist kõrgelt tasustatud töökohtadel selge eesmärgiga annetada suuri rahasummasid heategevusse.^[26] Benjamin Todd ja William MacAskill on väitnud, et kellegi potentsiaalselt ebaeetiliste tegevuste mõju sellisel tulutooval karjääril oleks väike, kuna keegi oleks niikuinii neid teinud, kuid annetuste mõju oleks olnud suur.^[27]

Karjäärivalik on väga oluline tegur hea tegemise määra määramisel, olgu siis otseselt (maailmale pakutavate teenuste kaudu) või kaudselt (teenitud raha paigutamise kaudu). 80 000 Hours pakub karjääriplaneerimist inimestele, kellel on efektiivselt altruistlikud eesmärgid, et suurendada nende positiivset mõju. See organisatsioon arvab, et karjäärivalik peaks sõltuma nii kohesest mõjust (sealhulgas raha teenimine ja selle annetamine) kui ka karjäärikapitali suurendamisest (mida saab kasutada hiljem).

Efektiivne altruism edendab oluliselt heategevuslikku annetamist. Propageerimisel keskendutakse annetatava rahasumma suurendamisele või efektiivse altruismi kriteeriumidele vastavate mittetulundusühingute tuvastamisele. Heategevuse hindaja GiveWell keskendub suuresti viimasele probleemile, määrates parimad annetamisvõimalused. Giving What We Can Pledge: see tõotus julgustab inimesi pühenduma annetamisele 10% oma sissetulekutest ja soovitab teatud heategevusi, mida toetada.

Paljud efektiivsed altruistid annetavad oluliselt rohkem, kui nende ühiskonnas tavaks on. Mõned usuvad, et neil on moraalne kohustus leevendada kannatusi, annetades nii, et ärajäänud ostud ei põhjusta neile kannatusi. Nii elavad mõned neist võimalikult kokkuhoidlikult, et rohkem head teha.

Teised efektiivsed altruistid püüavad rohkem annetada, töötades kõrgelt tasustatutel ametikohtadel, nagu näiteks tehnoloogia või majanduse vallas, millest viimane on äratanud vaidlusi. New York Timesi kolumnist David Brooks on kritiseerinud selle strateegia valinud efektiivseid altruiste. Ta kirjutas, et suurem osa inimesi, kes töötavad majanduse valdkonnas ja teistel kõrgelt tasustatud aladel, kasutavad raha eelkõige isiklikel eesmärkidel ja selliste inimeste ümber olemine muudab efektiivsed altruistid vähem altruistlikeks. Mõned efektiivsed altruistid teadvustavad seda võimalust ja on seadnud endale eesmärgiks vähendada seda riski sidususkogukondade, avalike tõotuste ja doonorfondi annetuste kaudu.

Efektiivne altruism on põhimõtteliselt avatud mistahes kõige enam head tegevate valdkondade aitamisele.^[14][28] Praktikas on aga efektiivsete altruistide liikumine tähtsustanud järgmist kolme valdkonda.^[15][14][19]

Globaalse vaesuse leevendamine on olnud mõnede kõige esimeste ja prominentsemate efektiivse altruismi organisatsioonide tähelepanu keskmes.^[29][30] Heategevuse hindaja GiveWell on väitnud, et raha on parim vahend rahvusvahelise vaesuse vähendamiseks ja terviseprobleemide lahendamiseks arengumaades.^[31][32] Selle kaasuse juhtivad organisatsioonid on Against Malaria Foundation, Schistosomiasis Control Initiative, Deworm the World Initiative, ja varasem VillageReach globaalses tervishoius ja GiveDirectly otsestes tingimusteta rahaülekannetes.^[33][34]

Giving What We Can, The Life You Can Save jt organisatsioonid samuti keskenduvad suuremal või vähemal määral ülemaailmse vaesuse vähendamisele.^[35] Sellega tegeleb ka Peter Singeri raamat "The Life You Can Save" (sellest sai organisatsioon alguse).

Kuigi algul keskenduti rohkem otsestele strateegiatele, nagu tervisealastele sekkumistele, rahaülekannetele, mikromaksetele ja mikrolaenudele, siis samuti on huvitutud süstemaatilisematest sotsiaalsetest, majanduslikest ja poliitilistest reformidest, mis aitaksid kaasa pikaajalisele vaesuse vähendamisele.^[36]

Paljud efektiivsed altruistid usuvad, et loomade kannatuste vähendamine peaks olema peamine prioriteet ja et praegu on selle saavutamiseks olemas kulutõhusad viisid.^[37] Põhiliseks selle valdkonnaga tegelevaks efektiivse altruismi organisatsiooniks on Animal Chairy Evaluators (ACE), mis hindab ja võrdleb kulutõhususe ja läbipaistvuse alusel loomadega seotud heategevusorganisatsioone, iseäranis neid, mis võitlevad tööstusliku põllumajandustootmise vastu.^[38] Filosoof Peter Singer tsiteerib aktivistide hinnangut, et üle saja miljoni kana sõna otseses mõttes kannatavad suurfarmides surmani, ja väidab, et efektiivsed loomade heaolu altruistid peaksid esikohale seadma tööstusfarmid, mitte ülerahastatud populaarsed kaasused, nagu näiteks koduloomade heaolu. Samuti leiab Singer, et kui farmiloomadele nagu kanadele rohkem tähelepanu pöörata, siis tööstuspõllumajandusliku tootmise vähendamise püüded on veelgi enam alafinantseeritud ja kulutõhusam viis globaalse kannatuse vähendamiseks kui inimeste vaesuse leevendamine.

Mõned efektiivsed altruistid usuvad, et kauge tulevik on äärmiselt tähtis. Eriti leiavad nad, et mistahes tähendusrikka mõõdiku (rikkus, kannatamise potentsiaal, õnne potentsiaal jne) koguväärtus summeerituna üle tuleviku inimpõlvede on palju suurem kui tänapäeva inimeste kohta.^[15][39]

Veelgi enam, eksistentsiriske, nagu näiteks nanotehnoloogia, biotehnoloogia, tehisintellekti ja globaalse soojenemisega seotud ohtusid, on tihti esile toodud ja aktiivselt uuritud. Bostrom väidab, et sõnnikukärbse elust on tehtud rohkem uurimusi kui eksistentsiriskidest.

Mitmed organisatsioonid, mis teevad aktiivselt uuringuid ja propageerivad kauge tuleviku paremaks muutmist, olles ühtlasi seotud efektiivse altruismi liikumisega, on Future of Humanity Institute, Centre for the Study of Existential Risk ja Future of Life Institute.^[40] Machine Intelligence Research Institute keskendub kitsamale eesmärgile arendada sõbralik tehisintellekt enne ebasõbralikku.^[41][42]

Heategevust hindav organisatsioon GiveWell alustas tegevust 2007. aastal. Eesmärk on keskenduda eelkõige kaasuste ja heategevuste tuvastamisega, mida hinnatakse kasulikkuse seisukohalt. Enamus organisatsiooni soovitustest on seotud maailma tervishoiu arendamisega ja vaesuse leevendamisega. GiveWell on osa efektiivse altruismi liikumisest.

2011. aasta septembris teatas organisatsioon GiveWell Labsi avamisest, et avastada veelgi enam potentsiaalseid kaasusi. 2014. aasta augustis teatati nimemuutusest „Open Philanthropy Project“. Eesmärk oleks koostöö GiveWell ja Good Venturesi vahel, viimane on heategevusfond, mille asutasid Facebooki kaasasutaja Dustin Moskovitz ja tema abikaasa Cari Tuna.

Giving What We Can (GWWC) on grupp inimesi, kes huvituvad maksimaalsest heategevusest, mida nad saavad maailmale teha annetuste kaudu. Organisatsiooni asutas 2009. aasta novembris filosoof Toby Ord ning selle eesmärk on keskenduda kaasustele, mis leevendavad globaalset vaesust. Kuigi GWWC tegeleb osaliselt organisatsioonisisese uurimistööga, mille käigus hinnatakse kaasusi ja heategevusprojekte, toetutakse suurel määral teiste organisatsioonide, näiteks GiveWelli uurimustele. Giving What We Can tõotusega liitudes annavad inimesed lubaduse, et annetavad vähemalt 10% oma sissetulekust kaasustele, mis nende arvates on kõige efektiivsemad. Giving What We Can organisatsiooni juhib heategevuslik organisatsioon Centre for Effective Altruism.

80 000 Hours on Oxfordi ja Suurbritannia organisatsioon, mis uurib karjääre, millel on positiivne sotsiaalne mõju, ja tegeleb karjäärinõustamisega. Grupp rõhutab, et ametivaliku positiivset mõju tuleks mõõta heategudes, mis tehakse kaudselt karjääri valimisel, mitte otsestes heategudes. Võetakse arvesse kaudseid viise, kuidas saab head teha, näiteks teenides kõrget palka ja annetades sellest osa ära, aga ka otseseid viise, näiteks teaduslikud uurimistööd. 80 000 Hoursit juhib heategevuslik organisatsioon Centre for Effective Altruism. Organisatsiooni nimi tuleneb sellest, et terve inimene töötab oma karjääri jooksul 80 000 tundi.

Veel mitmed heategevuslikud organisatsioonid on seotud efektiivse altruismi liikumisega:

• Animal Charity Evaluators on organisatsioon, mis hindab mittetulundusorganisatsioone, mis keskenduvad loomade heaolu reformidele ja nende propageerimisele.
• Good Ventures on sihtasutus, mille kaasasutajad on Cari Tuna ja Dustin Moskovitz. Organisatsiooni tegevus on tihedalt seotus GiveWelliga.
• Innovations for Poverty Action on uurimisega tegelev mittetulundusühing, mis on läbi viinud mitmeid randomiseeritud kontrollitud uuringuid GiveWelli soovitatud kaasuste kohta. Nende hulka kuuluvad tasuta malaariavastaste võrkude jagamine ja tingimusteta rahaülekanded.
• The Life You Can Save on liikumine, mis propageerib võitlemist ekstreemse vaesuse vastu, annetades selleks 16 heategevusorganisatsioonile, mida peetakse väga efektiivseks.

Sotsiaalse liikumise ajalugu

Efektiivse altruismi ideed on olnud kaua aega olemas praktilises eetikas, eriti konsekventsialistlikus eetikas. Neid põhimõtteid on peegeldatud filosoofide Peter Singeri ja Peter Ungeri kirjutistes.

William MacAskill on öelnud, et nimi „efektiivne altruism“ jäi kasutusele 2011. aasta lõpust, mil „Centre for Effective Altruism“ (CEA) valiti organisatsiooni nimeks, mille alla kuuluvad Giving What We Can ja 80 000 Hours. See oli suuresti organisatsioonisisene nimi, kuid need, kes järgisid sarnast lähenemist, koondasid tegevused ühe nime alla.

Efektiivse altruismi konverents on iga-aastane üritus, mida peetakse 2013. aastast alates.

2015. aastal avaldas Peter Singer efektiivse altruismi raamatu „The Most Good You Can Do“.

Eestis tegeleb selle mõtteviisi tutvustamisega MTÜ Efektiivne Altruism Eesti^[43]

Filosoof Peter Singer on kirjutanud mitmeid töid efektiivse altruismi kohta, sealhulgas:

• 1972. aastal avaldatud töö "Famine, Affluence and Morality", milles ta väidab, et inimestel on kohustus aidata neid, kes abi vajavad: "Kui meie võimuses on ära hoida millegi halva juhtumist, ilma et me sellega ohverdaksime midagi, millel on võrreldav moraalne väärtus, siis me peame moraalsusest seda tegema."
• Raamat "The Life You Can Save", milles ta väidab, et inimesed peaksid kasutama heategevuslikke hindajaid selleks, et leida, kuidas nende annetus oleks kõige efektiivsem.
• Raamat „The Most Good You Can Do“, mis kirjeldab efektiivse altruismi filosoofilist ja sotsiaalset liikumist ning milles Singer põhjendab selle pooldamist.

Ta on asutanud efektiivse altruismi mittetulundusühingu The Life You Can Save, mis edendab efektiivsetele heategevustele andmist. Peter Singer ise annetab vähemalt 33% oma sissetulekust efektiivsetele heategevustele.

Toby Ord on Oxfordi ülikooli eetik. Ta edendab konsekventsialistlikku eetikat ja tegeleb globaalse vaesuse ning katastroofiliste riskide vähendamisega. Ta asutas organisatsiooni Giving What We Can, mis julgustab inimesi andma vannet annetada 10% oma sissetulekust heategevusele. Ta elab umbes 25 000 euro (27 000 USA dollari) eest aastas ja annetab ülejäänud osa sissetulekust heategevusele.

William MacAskill on Oxfordi Lincolni ülikoolis dotsent. Ta on ka organisatsiooni 80 000 Hours asutaja ja president ning organisatsiooni Giving What We Can kaasasutaja ja asepresident. MacAskilli vanne on annetada kõik, mis tema sissetulekus ületab 32 870 eurot aastas, organisatsioonidele, mis tema arvates teevad kõige rohkem head, sealjuures arvestades inflatsioonimäära ja elatustasemega. Tema lubadus tähendab umbes 60% oma eluaja sissetulekute äraannetamist.

David Brooks on seadnud kahtluse alla selle, kas kaugemates riikides elavaid lapsi tuleks kohelda samamoodi ja moraalselt võrdsetena läheduses elavate lastega. Tema väidab, et moraal peaks olema "seesmiselt õilistav".^[44]

Ajakirjas Jacobin väitis Mathew Snow, et efektiivne altruism "palub inimestel kasutada oma raha, et võimaldada eluks vajalik nendele, kes seda meeleheitlikult vajavad, kuid ei ütle sõnagi süsteemi kohta, mis üldse määrab, kuidas need eluks vajalikud asjad on toodetud ja jaotatud".^[45]

• Utilitarism