August Traksmaa
August Hans Traksmaa VR I/3 ja VR II/3 (enne eestistamist 1935 Traksmann; 27. august 1893 Põlula mõis, Rägavere vald, Virumaa – 16. juuli 1942 Sevurallag, Gorelniki vangilaager, Sverdlovski oblast NSV Liit) oli Eesti sõjaväelane (kindralmajor, 1939), diplomaat ja sõjaajaloolane, mitme Eesti Vabadussõda käsitleva teose kaasautor.
| August Traksmaa | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
27. august 1893 Rägavere vald, Virumaa |
| Surmaaeg |
16. juuli 1942 Sverdlovski oblast NSV Liit |
| Teenistus |
Venemaa keiserlik armee Eesti sõjavägi |
| Auaste | kindralmajor |
| Juhtinud |
1. Soomusrongirügement 2. Diviis |
| Sõjad/lahingud |
Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda |
| Autasud |
Püha Anna ordeni 4. järk Püha Anna orden 3. järk Püha Stanislavi ordeni 3. järk Püha Stanislavi orden 2. järk Vabadusristi I liigi 3. järk Vabadusrist II liigi 3. järk Kotkaristi II klassi teenetemärk, 1940 |
Elulugu
muudaAugust Traksmaa sündis Virumaal Põlula mõisas kupja peres. Õppis Vilula ministeeriumikoolis ja lõpetas 1912. aastal Tartu Õpetajate Seminari ja töötas seejärel 1912. aastast Virumaal Salatse küla algkooli juhatajana.
Esimese maailmasõja ajal lõpetas 1915. aastal Peterburi 3. lipnike kooli. Septembrist 1915 septembrini 1917 teenis 228. Zadonski jalaväerügemendis nooremleitnandina läänerindel, Rumeenia ja edelarindel ning sai ta kaks korda haavata.
Eesti Vabadussõjas oli alates 1918. aasta novembrist 5. Jalaväepolgu 3. roodu ja hiljem ka II pataljoni ülem nooremleitnandi auastmes, 19. mail 1919 ülendati kiiduväärse teenistuse eest kapteniks ja 11. veebruaril 1920 alampolkovnikuks vanusega 18. jaanuarist 1920.
Pärast Vabadussõda õppis aastatel 1924–1926 Kõrgemas Sõjakoolis ja oli ajakirja Sõdur toimetaja aastatel 1926–1928 ja 1930–1932. Pärast seda Sõjakooli ülem, kompaniiülem ning Kindralstaabi VI õppeosakonna ülem ja Sõjavägede Staabi VI osakonna ülem. Aastatel 1928–1930 õppis Prantsuse Sõjaväeakadeemias ning ülendati 24. veebruaril 1930 koloneliks. August Traksmaa oli Eesti eugeenikaseltsi Tõutervis Tallinna osakonna juhatuse liige[1].
Aastatel 1932–1934 koostas Eesti Vabadussõja ülevaateteose "Eesti Vabadussõda 1918–1920" ja kuulus Vabadussõja Ajaloo Komiteesse.
1934. aasta 1. aprillist oli A. Traksmaa 1. Soomusrongirügemendi ülem Tapal, 30. septembrist 1934 2. Diviisi ülem Tartus ning Sõjakooli ja Kõrgema Sõjakooli lektor.
Aastatel 1936–1937 oli A. Traksmaa Eesti Vabariigi saadik Moskvas, 1937. aastal töötas Eesti Vabariigi Välisministeeriumis ja seejärel Tartu Ülikooli Riigikaitselise Õpetuse Instituudi juhatajana.
1939. aasta 24. veebruaril ülendati A. Traksmaa kindralmajoriks, 1939. aasta oktoobrist sõjaministri abi ning juunist 1940. aastal Sõjakooli ülema asetäitja.
Ta oli Teise maailmasõja eelses Eestis üks tuntumaid ja nooremaid kindraleid. Traksmaa omab märkimisväärset tähtsust Eesti Vabadussõja populariseerimisel.
A. Traksmaa arreteeriti Nõukogude okupatsioonivõimude poolt 14. juunil 1941 ning küüditati koos perega NSV Liitu. NKVD Erinõupidamine mõistis ta 15. juulil 1942 surma. Väidetavalt suri Traksmaa Sverdlovski vangla Urallagi/Gorelniki vangilaagris südamerabandusse päev pärast surmaotsuse tegemist.
Mälestuse jäädvustamine
muudaA. Traksmaa mälestuseks on Tartus paigaldatud bareljeef.
8. septembril 2009 avati Lääne-Virumaal Põlula mõisa/kooli kõrval mälestuskivi Eesti sõjaväestruktuuri rajajale, kindralmajorile, diplomaadile ja sõjaajaloolasele August Traksmaale (1893–1942).
Teosed
muuda- "Riigikaitse õpetuse käsiraamat kesk- ja kutsekoolidele" Koostajad: A. Traksmann, J. Lukas ja M. Haber. Kaitsevägede staabi VI osakonna väljaanne Tallinnas, 1933
- "Eesti Vabadusristi kavalerid" Koostajad: A. Traksmann jt. Tallinn: Vabadusristi Vendade Ühenduse keskjuhatus, 1935
- "Eesti Vabadussõda". Stockholm: Eesti Kirjanduse Komitee: EMP, 1964
Viited
muudaKirjandus
muuda- "Lühike Vabadussõja ajalugu". Tallinn: Olion, [1992]