Ateism

Antiik-Kreekas tähendas omadussõna atheos jumalata. Sõnal tekkis konkreetsem tähendus 5. sajandil eKr, kui varasema asebes'i ehk jumalakartmatu asemel mõisteti seda kui eitamist ja ebajumalikku. Tänapäevasemad tõlked klassikalistest tekstidest omistavad sõnale atheos tähenduse ateistlik ja abstraktse nimisõna atheotes tähenduseks ateism. Cicero tõi kreekakeelse sõna ladina keelde kujul atheos. Mõistet kasutasid ka näiteks kristlased ja hellenistid omavahelistes debattides, kus mõlemad kasutasid seda vastaspoole kohta halvustavas tähenduses.^[1]

Inglise keelde võeti sõna ateism (ingl atheism) prantsuskeelse sõna atheisme eeskujul üle umbes 1587. aastal.^[2] Terminit ateist (ingl atheist) mõistetuna kui 'see, kes eitab Jumalat või kahtleb Jumala olemasolus' on esmamainitud 1571. aastal.^[3] Teised selle mõistega seostuvad sõnad ilmusid hilisematel aastatel: deist (ee deist) 1621; theist (ee teist) 1662; theism (ee teism) 1678; ja deism (ee deism) 1682. Deism ja teism vahetasid ateismi mõjul tähendusi 1700. aastate paiku. Algselt kasutati deismi tänapäevase teismi sünonüümina, hiljem hakati nende sõnadega tähistama eraldiseisvaid filosoofilisi doktriine.

Enda maailmavaate eristamiseks usust Aabrahami monoteistlikku Jumalasse on mõistet ateism esimest korda kasutatud 18. sajandi Euroopas. Seoses globaliseerumisega 20. sajandil hakkas termin tähendama kõigi religioonide jumalate eitamist. Läänemaailmas peetakse ateismi enamasti lihtsalt Jumalasse mitteuskumiseks.^[4]

Ateismi defineerimisel ja klassifitseerimisel puudub üksmeel.^[5] Sealhulgas ei olda üksmeelel, milliste üleloomulike olendite kohta see käib, kas seda peaks käsitlema kui omaette usku või igasuguse usu puudumist ja kas see nõuab usu teadlikku tagasilükkamist. On loodud hulganisti kategooriaid, mille alla ateismi vorme liigitada.

Kuna eri religioonides ja usundites puudub mõistete jumal ja looja kohta ühene definitsioon, siis esineb omakorda ka ateismi defineerimisel mitmetähenduslikkust ja vastuolusid. Kontekstis, kus teismi defineeritakse kui usku ühte isikustatud jumalasse, liigitatakse ateistide hulka ka need, kes teistsuguseid jumalaid kummardavad, aga ka deistid ja polüteistid. Näiteks iidsed roomlased süüdistasid kristlasi ateismis, kuna viimased ei kummardanud roomlaste paganlikke jumalaid. 20. sajandiks oli selline lähenemine ebasoosingusse langenud, kuna teismi all mõistetakse usku ükskõik mis liiki jumalusse.^[4]

Ateist võib end vastandada nii jumala kui mis tahes spirituaalse, üleloomuliku või transtsendentse nähtuse olemasolule, eitades nii ka näiteks hinduismis ja budismis leiduvaid uskumusi.^[6]

Ateismi defineerimine varieerub ka tulenevalt sellest, kas inimene on enne (enda) ateistide hulka liigitamist jumala ideed kui sellist arvesse võtnud. Ateismi on võrreldud ka igat tüüpi mitteteismiga, lisades ateistide hulka needki, kes ei usu vähemalt ühe jumala olemasollu. Taoline küllaltki laialdane definitsioon arvab ateistide hulka ka vastsündinud ja need inimesed, kelleni teistlikud ideed ei ole jõudnud. 1772. aastal ütles parun d'Holbach (1723–1789): "Kõik lapsed sünnivad ateistidena – neil ei ole jumalast aimugi."^[7] Sarnaselt pakkus George H. Smith: "Inimene, kes ei ole tutvunud teismiga, on ateist, kuna ta ei usu jumalat. Selline liigitus hõlmab ka last, kes on juba võimeline jumala mõistest aru saama, kuid pole sellega veel tutvunud. Fakt, et taoline laps ei usu jumalat, liigitab ta ateistide hulka."^[8] George H. Smith hakkas usu puudumist ilma selle teadliku eitamiseta tähistama terminiga kaudne ateism ja usu teadlikku tagasilükkamist terminiga otsene ateism.

Lääne ühiskonnas on arusaam lastest kui sündinud ateistidest suhteliselt uudne. Enne 18. sajandit oli jumala olemasolu niivõrd enesestmõistetav, et tõelise ateismi olemasolu seati kahtluse alla. Oli levinud teistlik innatism – arusaam, et kõik inimesed usuvad sünnist saati jumalat. Seetõttu arvati, et ateistid on lihtsalt eituses kinni.^[9] Tänapäevalgi on olemas arvamus, mille kohaselt ateistid hakkavad jumalat uskuma kriisiolukordades ja/või tunnistavad jumalat oma surivoodil. Sellise arvamuse pooldajad väidavad, et religiooni üks antropoloogilisi eeliseid on, et see aitab inimestel rasketes olukordades paremini toime tulla – n-ö rebaseurgudes ateiste ei leidu (ingl There are no atheists in foxholes). Selle arvamuse vastu võitlejad aga toovad välja näiteid vastupidistest olukordadest – parafraseerides eelmisi näidetega ateistid rebaseurgudes.^[10]

Mõned filosoofid, näiteks Antony Flew,^[11] Michael Martin^[4] ja William L. Rowe, vastandavad tugeva (positiivse) ateismi nõrgale (negatiivsele) ateismile. Tugev ateism eitab üheselt, et jumal eksisteerib. Nõrk ateism aga kaasab kõik teised mitteteismi ideed. Sellise liigitamise järgi jagunevad kõik, kes ei ole teistid, kahte liiki: tugevad ja nõrgad ateistid. Terminid nõrk ateism ja tugev ateism on küllaltki uudsed, sarnase tähendusega vanemaid termineid negatiivne ateism ja positiivne ateism on kasutatud filosoofilises kirjanduses ja katoliku apologeetikas. Selle liigituse kohaselt kvalifitseerub enamik agnostikuid nõrkade ateistide hulka.

Kui Michael Martin kaasab agnostikud nõrkade ateistide hulka, siis enamik agnostikuid eraldab end ateismist, kuna nad ei näe seda rohkem õigustatuna kui teismi – mõistes mõlemad osapooled hukka. Kuna nende arvates pole võimalik teadmist jumala olemasolust või mitteolemasolust tõestada ega ümber lükata, siis vajab ateism ise teatavat irratsionaalset usku. Tavapärane ateismi vastuargument sellisele vaatele on, et igasugune tõestamata religioosne nähtus väärib samapalju skeptitsismi kui iga teine tõestamata nähtus ning jumala mitteolemasolu ja olemasolu tõestamatus ei ole argumentidena samaväärsed. Šoti filosoof J. J. C. Smart arutleb: "Mõnikord võib tõeline ateist end kirglikult kirjeldada kui agnostikut irratsionaalselt loodud filosoofilise skeptitsismi tõttu, mis takistaks meil öelda, et me ei tea midagi absoluutset, kui võib-olla välja arvata matemaatilised tõed ja formaalne loogika."^[12] Mõned populaarateistlikud kirjanikud, näiteks Richard Dawkins, eelistavad agnostikuid ja ateiste üksteisest eristada vastavalt sellele, kuidas nad suhtuvad väitesse "jumal on olemas".^[13]

Nagu eespool mainitud, on filosoofilises kirjanduses kasutatud termineid positiivne ateism ja negatiivne ateism sarnaselt terminitega tugev ateism ja nõrk ateism. Oma raamatus "Positiivne ateism" ("Positive atheism", 1972) tutvustas India ateist Gora (sünninimega Goparaju Ramachandra Rao, 1902–1975) väljendi positiivne ateism uuemat laadi kasutust. Olles üles kasvanud hierarhilises süsteemis, mis põhines suuresti religioonil, keskendus Gora ilmalikule Indiale ja rajas positiivse ehk nn positiivseid väärtusi edendava ateismi põhisuunad. Tema õpetusega käisid ateismi jutlustamise asemel kaasas õigluse püüdlus ja austus põhjuste vastu, miks inimesed usuvad. Ta seadis vaidluse n-ö võitmise püüdest olulisemaks väidete tõesuse.

Laiemalt võttes liigitatakse ateismi põhimõtted praktilisteks ja teoreetilisteks. Erinevalt filosoofilisest ateismist, mis vajab konkreetseid filosoofilisi argumente, ei vaja praktiline ateism spetsiifilisi tõdesid ning võib muu hulgas tuleneda ükskõiksusest või teadmatusest jumala idee kohta.

Praktilise või pragmaatilise ateismi korral elatakse nagu jumalat poleks olemas ja loodusnähtuste puhul ei kasutata jumalikku põhjuslikkust. Jumala olemasolu otseselt ei eitata, kuid jumalat käsitletakse kui ebavajalikku või kasutut ilmingut, mis ei mõjuta igapäevast elu. Üks teadusliku suunaga praktilise ateismi vorme on metoodiline naturalism – "filosoofilise naturalismi omaksvõtt teaduslikus meetodis, seda ise täielikult aktsepteerides või mitte".

Praktiline ateism võib võtta eri vorme:

• religioosse motivatsiooni puudumine – jumalasse uskumine ei ole moraalsete tegude motivatsiooni allikas;
• jumala olemasolu probleemi teadlik väljaarvamine intellektuaalsetest püüdlustest ja praktilistest tegudest;
• ükskõiksus – igasuguse huvi puudumine jumala olemasolu suhtes;
• puudub teadmine jumala kontseptsiooni kohta.

Teoreetiline ehk mõtisklev ateism argumenteerib otseselt jumala olemasolu vastu, oponeerides levinud teistlikele argumentidele nagu näiteks intelligentne disain ja Pascali kihlvedu. Teoreetilised põhjused jumala olemasolu eitamiseks hõlmavaid psühholoogilisi, sotsioloogilisi, metafüüsilisi ja epistemoloogilisi arutlusi.

Epistemoloogiline ateism väidab, et inimestel ei ole võimalik jumalat tunnetada ega tema olemasolu kontrollida. Epistemoloogilise ateismi aluseks on eri vorme võttev agnostitsism. Immanentses filosoofias on jumal(us) maailmast (sh inimese mõistusest) väljaarvamatu, kuid seejuures on inimese teadvus selle teema suhtes siiski lukustunud. Selle agnostitsismi liigi järgi pole sellise perspektiivi kohaselt võimalik objektiivselt teada jumala/jumaluse kohta, see saaks tuleneda eelkõige usust. Immanuel Kanti ratsionaal-agnostitsism ja valgustus aktsepteerib vaid teadmist, mis järeldub inimlikust ratsionaalsusest. Sellise ateismi kohaselt pole jumalad põhimõtteliselt tajutavad ja seetõttu ei saa neid ka olemas olla. David Hume'i ideedel põhinev skeptitsism ütleb, et ei ole võimalik olla kindel mitte milleski, mistõttu keegi ei saa eales teada ega väita jumala olemasolu.

Teistlaadi ateistlikud argumentatsioonid, mis võivad kvalifitseeruda epistemoloogiliste hulka, muu hulgas loogiline positivism ja agnostitsism, kinnitavad terminite jumal ja väidete jumal on kõikvõimas mõttetust ja arusaamatust. Teoloogiline ebakognitivism ütleb, et väide jumal eksisteerib ei väljenda väidet, vaid on iseenesest absurdne ja kognitiivselt mõttetu. Taoliste ideede puhul on vaieldav, kas need kuuluvad ateismi või agnostitsismi valdkonda. Filosoofid A. J. Ayer (1910–1989) ja Theodore M. Drange (1934–...) ei tunnista kumbagi kategooriat, öeldes, et mõlemad pooled aktsepteerivad mõtet jumal eksisteerib kui väidet; selle asemel paigutavad nad ebakognitivismi eraldiseisvasse kategooriasse.^[14][15]

Metafüüsiline ateism põhineb metafüüsilisel monismil – vaade, mille kohaselt on reaalsus homogeenne ja jagamatu. Absoluutsed metafüüsilised ateistid pooldavad teatavat füüsilisust, mistõttu nad eitavad otseselt igasuguste mittemateriaalsete olendite olemasolu.^[16][17] Suhtelised metafüüsilised ateistid säilitavad kaudse eituse jumala kontseptsioonide suhtes, mis on ühitamatud nende individuaalse filosoofia ja omaduste vahel, mida tavaliselt jumalustele omistatakse – üleloomulikkus, isiklik suhe või ühtsus inimestega. Suhtelise metafüüsilise ateismi hulka kuuluvad panteism, panenteism ja deism.

Epikuros (341–270 eKr) oli esimene, kes tõstatas nn kurjuse probleemi. David Hume (1711–1776) oma töös "Dialoogid loomulikust religioonist" ("Dialogues concerning natural religion", 1779) viitas Epikurose probleemile, esitades rea küsimusi, mis illustreerivad kurjuse probleemi: "Kas Jumal tahab kurjust tõrjuda, kuid ei suuda? Siis on ta võimetu. On ta võimeline, aga ei taha? Siis on ta pahatahtlik. On ta võimeline ja ka tahab? Kust tuleb siis kurjus? Pole ta ei võimeline ega tahtlik? Miks teda siis kutsuda Jumalaks?"

Filosoofid nagu Ludwig Andreas Feuerbach (1804–1872) ja Sigmund Freud (1856–1939) väitsid, et jumal ja muud religioossed uskumused on inimeste leiutatud, loodud täitma nende psühholoogilist tahet ja vajadusi. Sarnane on ka paljude budistide arvamus. Karl Marx (1818–1883) ja Friedrich Engels (1820–1895), mõjutatuna Ludwig Feuerbachi töödest, ütlevad, et religioon ja jumal on ühiskondliku funktsiooniga – neid kasutavad võimul olevad isikud töölisklassi survestamiseks. Mihhail Bakunin (1814–1876) on öelnud: "Jumala idee ajendab loobuma arukusest ja õiglusest; see on kõige lõplikum inimvabaduse eitus ja lõpeb tingimata inimkonna orjastamisega, nii teoorias kui ka praktikas." Ta parafraseeris Voltaire'ie kuulsat aforismi kui jumalat poleks, tuleks ta leiutada, kirjutades selle asemel kui jumal eksisteeriks, tuleks ta ilmtingimata kaotada.^[18]

Loogiline ateism väidab, et paljud jumala kontseptsioonid, nagu näiteks kristlik isikustatud jumal, on loogiliselt vasturääkivate omadustega. Sellised ateistid esitavad jumala olemasolu kohta deduktiivseid argumente, mis kinnitavad ebakõlasid teatud omaduste vahel – näiteks täiuslikkus ja muutumatus, isikulisus ja mittemateriaalsus, täiuslikkus, loojaks olemine, täielik headus, üleloomulikkus, õiglus ja halastus.^[19]

Ateistid arvavad, et maailma, nagu nemad seda kogevad, ei saa lepitada teoloogide kirjeldatud jumala kontseptsiooniga. Nad ütlevad, et kõiketeadev, kõikhea ja kõikvõimas jumal ei ole vastav maailmale, kus esinevad kurjus, ebaõiglus ja kannatused.^[20] Sama argument on esitatud Siddhārtha Gautamale (u 5.–4. saj eKr), budismi loojale. Ateistid toovad välja maailma asjadesse sekkuva ja looja jumala olemasolule viitavate tõendite puudumise; lisades vastukaaluks teaduslikult üldtunnustatud tõendeid loodusseadusega vastavuses tekkinud ja kulgenud universumi ja selles toimivate süsteemide kohta, nagu näiteks evolutsioon, Suur Pauk, Newtoni mehaanika ja termodünaamika seadused.

Aksioloogiline (konstruktiivne) ateism hülgab idee jumala humaansusest jumala kui kõrgema absoluudi kasuks. Taoline ateismi vorm esitab humaansust kui absoluutset eetika ja moraalsete väärtuste allikat ning soovitab inimestel moraalseid probleeme lahendada jumala kontseptsiooni kaasamata. Karl Marx, Friedrich Nietzsche (1844–1900), Sigmund Freud ja Jean-Paul Sartre (1905–1980) kasutasid sellist lähenemist, et anda edasi sõnumeid vabastamisest, täielikust arengust ja aheldamata õnnest. Kõige tavalisem kriitika ateismi vastu on olnud aga vastupidine – õiglase jumala eitamine viib moraalirelativismini, jättes inimesed moraalse ja eetilise aluspõhjata või muutes elu mõttetuks ning meeleheitlikuks. Paljud ateistid on sellele vastu vaielnud väites, et Jumal ei ole eetika ja moraali autor, vaid inimeste endi positiivsete omaduste ja soovide peegeldus. Jean Meslier (1664–1729) järeldas: "Kas Jumal eksisteerib või mitte, [---] inimese moraalne aluspõhi jääb alati samaks, tulenedes tema enda loomusest."

Kuigi termin pärineb 16. sajandi Prantsusmaalt, on dokumenteeritud ideid, mida tänapäeval tuntakse kui ateismi, leitud nii klassikalisest antiigist kui ka veedade perioodist.

Ateistlikud koolid asutatakse hinduismis, mis on muidu väga teistlik religioon. Läbinisti materialistlik ja antiteistlik filosoofiline Cârvâka koolkond, mis sai alguse umbes 6. sajandil eKr on ilmselt kõige otsesemalt ateistlik koolkond Indias.^[21][22] Seda filosoofilist haru klassifitseeritakse kui heterodoksset süsteemi ja seda ei peeta osaks kuuest ortodokssest koolkonnast hinduismis, aga on sellegipoolest mainimist vääriv materialistlik liikumine hinduismis. Chatterjee ja Datta selgitavad, et meie teadmised Cârvâka filosoofiate kohta on lünklikud ja põhinevad suuresti teiste koolkondade kriitikal ning see ei ole elav traditsioon:

• "Kuigi mingil kujul on materialism Indias alati eksisteerinud, ja sellele on aeg ajalt ka viidatud veedades, budistlikus kirjanduses ja eepostes, ei leidu hilisemates filosoofilistes töödes mingit süstemaatilist materialismi, ega ühtki jäljendavat koolkonda. Kuid peaaegu iga töö teiste koolkondade poolt sisaldab kriitikat materialistlikke ideede vastu, mida Carvaka esindas. Teadmised India materialismi kohta põhinevad peamiselt just neil."

Teised India filosoofid, keda tavaliselt võetakse, kui ateistlikke, on Samkhya ja Purva Mimamsa. Isikupärase jumaluse eitamist Indias on näha ka jainismis ja budismis.

Läänelik ateism pärineb Sokratese-eelsest Vana-Kreeka filosoofiast,^[23][24] kuid see ei ilmunud kui eraldiseisev maailmavaade, enne hilist Valgustust. 5. sajandil eKr elanud Vana-Kreeka filosoof Diagorast teatakse kui "esimest ateisti", kes tugevalt kritiseeris religiooni ja müstitsismi. Critias pidas religiooni inimlikuks leiutiseks, mis kasutatuna hirmutamiseks sunnib inimesi moraali. Atomistid, nagu Democritus, üritasid maailma puhtalt materialistlikult seletada, kasutamata midagi spirituaalset või müstilist. Teiste Socratese-eelsete filosoofide, kellel oli ateistlike kalduvusi, kuulusid Prodicus ja Protagoras. 3. sajandil e.Kr filosoofid Theodorus ja Lamsacuse Strato ei uskunud samuti jumalate olemasollu.

Socratest (ca 471–399 eKr) süüdistati jumalakartmatuses, kuna ta julgustas inimesi küsitlema jumalate olemust. Kuigi ta vaidles oma süüdistustele vastu, öeldes, et ta ei saa olla täielik ateist, kuna ta usub hingi, mõisteti ta surma.

Euhemerus (ca 330–260 eKr) ütles, et jumalad on kõigest jumalikustatud mineviku valitsejad, vallutajad ja asutajad ning kultused ja religioonid on jätk kadunud kuningriikidest ja varasematest poliitilistest struktuuridest. Kuigi Euhemerus ei olnud täielik ateist süüdistati teda ateismi levitamises üle asustatud maa ning jumalate kadunuks tembeldamises'.

Atomistlik materialist Epicurus (ca 341–270 eKr) vaidlustas paljusid religioosseid doktriine, sealhulgas hauataguse elu ja isikutaolise jumaluse eksisteerimist. Ta pidas hinge täielikult materiaalseks ning surelikuks. Epikurism ei välistanud jumalate olemasolu, kuid ta arvas, et kui need oleks olemas, siis ei huvituks viimased inimkonnast.

Rooma poeet Lucretius (ca 99–55 eKr) nõustus, et kui jumalad eksisteeriks, siis ei hooliks nad inimkonnast ning nad oleksid võimetud mõjutama loomulikku maailma. Samal põhjusel arvas ta ei inimesed ei tohiks karta üleloomulikust. Oma teoses "De rerum natura" ("Asjade olemus") seletas ta lahti oma epikuursed vaated kosmosele, aatomitele, hingele, moraalile ja religioonile – samuti oli ta Epicuruse filosoofia populariseerija Roomas.

Rooma filosoof Sextus Empiricus (ca 160–210 pKr) tegi ettepaneku jätta otsuse tegemata peaaegu igasuguse usu kohta (skeptitsismi vorm, nimega pyrronism). Miski pole loomupäraselt halb ning meelerahu on saavutatav hukkamõistmisest loobumisega. Tema suure mahuga säilinud tööd on jätnud jäädava jälje hilisematele filosoofidele.

Ateismi tähendus muutus läbi klassikalise antiigi. Varajast kristlust nimetati ateismiks, kuna kristlased keeldusid uskumast tollastesse paganlikesse jumalustesse. Rooma impeeriumi aegadel hukati kristlasi nende usu puudumise tõttu Rooma jumalatesse. Kui Theodosius I ajal kristlus sai Rooma ametlikuks usuks, tehti ketserlus karistatavaks.

Ateistlike vaadete omaksvõtt Euroopas varajasel keskajal ja keskajal oli küllaltki haruldane (vt Keskaegne inkvisitsioon); huvi metafüüsika, religiooni ja teoloogia vastu oli inimeste hulgas valdaval kohal. Ometi oli ka liikumisi, mis tegelesid heterodoksete kontseptsioonidega kristliku jumala kohta, sealhulgas peavoolust erinevate vaadetega loodusele ning Jumala kõikvõimsuse ja – teadlikkusele. Indiviidid ja grupid, nagu Johannes Eriugena, David Dinantist, Bena Amalric ja Vaba Vaimu Brethen säilitasid kristliku vaatenurga. Nicolas Cusa pooldas teatavat vormi fideismi, mida ta ise kutsus 'docta ignorantia' (õpitud ignorantsus), väites, et jumal on väljaspool inimlikku liigitamist ning meie teadmised Jumalast piirduvad oletustega. William Ockham inspireerituna anti-metafüüsilistest kalduvustest koos oma nominaalse piiranguga inimmõistusele seoses üksikute objektidega, arvas, et jumala olemust on võimatu inimintellekti poolt intuitiivselt või ratsionaalselt hoomata. Ockhami järgijad, nagu John Mirecourt ja Nicholas Autrecourt, edendasid ta vaateid. Tulemuseks olev usu ja mõistuspärasuse eraldumine mõjutas hilisemaid teolooge nagu John Wycliffe, Jan Hus ja Martin Luther.

Renessanss laiendas suurel määral ja skeptilise maailmakäsitluse ulatust. Inimesed, nagu Leonardo da Vinci, otsisid eksperimenteerimises võimalusi maailma ja jumala seletamiseks ja vastandusid religioossete autoriteetide argumentidele. Teiste religiooni ja kiriku kriitikute hulka kuulusid Niccolo Machiavelli, Bonaventure des Periers ja Francois Rabelais.

Renessansi- ja reformatsiooniajastud olid tunnistajaks religioosse tulisuse taasärkamisele, kuna vohasid uued religioossed ordud, kogukonnad ja usule pühendumised katolikus maailmas. Ilmus ühe enam askeetlikke protestantlikke sekte, nagu näiteks kalvinistid. See ajastu täis rivaalitsemist religioonis, edendas spekulatsioone teoloogia ja filosoofia vallas, millest suurt osa kasutati hiljem religiooni skeptilise maailmavaate edasiarendamiseks.

Kristluse kriitika muutus 17.–18. sajandil üha sagedamaks, seda eriti Inglismaal ja Prantsusmaal, kus tolleaegsete allikate sõnul näis religioon vaevlevat ebaterves olekus. Mõned protestantlikud mõtlejad, nagu Thomas Hobbes, võtsid omaks materialistliku filosoofia ja skeptitsismi seletamaks üleloomulikena näivaid ilminguid. 17. sajandil hilisemal poolel muutus deism üldtunnustatud vaateks intellektuaalide hulgas, nagu John Toland, ja praktiliselt kõik 18. sajandi filosoofid tunnistasid omaks mingit sorti deistliku maailmavaate. Hoolimata nende kristluse naeruvääristamisest, näitasid paljud deistid üles põlgust ateismi vastu. Esimene tõeline ateist, kes hülgas deismi idee ja otseselt eitas jumala(te) olemasolu oli Prantsuse preester Jean Meslier (1664–1729), kelle mahukas testament ateismist, leiti alles pärast tema surma. Meslier pidas religiooni õhulossiks ja teoloogiat ignorantsus looduslike põhjuste osas, mis on taandatud süsteemini, ta kahtles kristliku moraali õigsuses ja arvas, et religioon tervikuna on valitseva eliidi fabrikatsioon. Temale järgnes teisigi avalikult ateistlike mõtlejaid, nagu näiteks Baron d'Holbach, kes ilmutas ennast ateistina 18. sajandi lõpupoole – ajal, mil jumala eitamine oli vähem ohtlik seisukoht. David Hume oli kõige süstemaatilisem Valgustuse esindaja, kes arendas skeptilist epistemoloogiat, põhjendades seda empirismiga, õõnestades teoloogia metafüüsilisi aluseid.

Ludwig Feuerbach (1804–1872) kelle mõtlemise lähtepunkt oli Goethe lause: "Kellel on teadus, see ei vaja religiooni," õpetuse järgi ei loonud Jumal inimest oma näo järgi, vaid inimesed lõid Jumala oma soovide ja ootuste järgi – usk on inimkonna lapseuni, see tuleb asendada inimlikkuse, teaduse ja tsivilisatsiooniga. Feuerbach arvas, et kui inimesed lakkaksid uskumast Jumalasse, hakkaksid nad lõpuks ometi uskuma endasse ning eemaldaksid ühiskonnast selle tõelise kurjuse, mille peegelpildiks on jumalausk. Tema peateos "Kristluse olemus" ("Das Wesen des Christentums", 1841) mõjutas märgatavalt filosoofe nagu Engels, Marx, David Strauss ja Nietzsche.

Prantsuse revolutsioon tõi ateismi peidust välja ning paiskas selle avalikku sfääri. Püüded kehtestada Vaimulikkonna Administratiivreformi 1790. aastal viisid vägivallani vaimulike vastu ning paljud neist kihutati maalt välja. Kaootilis-poliitilised sündmused revolutsioonilises Pariisis lubasid 1793. aastal lõpuks radikaalsetel jakobiinidel haarata võimu ja rakendada nende Terrorit.

Usupoliitikas üritasid jakobiinid algselt rakendada ateismi, kuid Robespierre – Prantsuse revolutsiooni üks tuntumaid juhte – leidis, et see ei ole kõige õigem tee, ning rajas kõrgema olendi kultuse. See oli veider segu ratsionaalsest maailmatunnetusest, kristlusest ja antiikaegsetest sümpoosionitest, mis enamikule inimestest tundus suhteliselt naeruväärne. Paralleelselt sellega eksisteeris ka Mõistuse kultus, kus kummardati mõistuse, tarkuse ja teiste analoogsete nähtuste ja omaduste personifikatsioone, Notre Dame'i kirik kuulutati Mõistuse templiks. Taoline religiooni tagakiusamine lõppes Termidoorlaste vastuhakuga, kuid mõned selle perioodi ilmalikkustavad meetmed jäid Prantsuse poliitika püsivateks osadeks.

Napoleoni ajastu isoleeris ilmaliku mõju Prantsuse ühiskonnas ja viis revolutsiooni edasi Põhja-Itaaliasse, lootuses luua uut kergesti vormitavat riiki. 19. sajandil pühendasid paljud ateistid ja muud anti-religioossed mõtlejad oma jõupingutused poliitilisele ja sotsiaalsele revolutsioonile, aidates kaasa Risorgimento liikumisele Itaalias ja rahvusvahelise sotsialismi kasvule. 19. sajandi viimasel poolel tõusis ateism tänu ratsionaalsetest vabamõtlejatest filosoofide mõjule olulisele kohale ühiskonnas. Selle ajastu prominentsed Saksa filosoofid eitasid jumaluste olemasolu ning kritiseerisid religiooni, nende hulgas Ludwig Feuerbach, Arthur Schopenhauer, Karl Marx ja Friedrich Nietzsche.

Karl Marx (1818–1883) väitis, et "jumal on ainult mask inimliku ahnuse ja ihade varjamiseks", vastandudes Hegelile, kelle meelest oli jumal see, kes meid kapitalismi juhtis. Marxi kuulus väljend on: "Religioon on oopium rahvale." Nietzsche ütles tollase religiooni seisundi kohta: "Jumal on surnud. Jumal jääb surnuks. Me tapsime ta." Ameerika Ühendriikide Kodusõja veteran, poliitik ja oraator Robert G. Ingersoll ütles: "Religioon ei reformi eales inimkonda, sest religioon on orjus."

Hilisem modernismi perioodsajandil arenes ateism, eriti selle praktiline külg, paljudes erinevates ühiskonna aspektides. Ateistlik mõtteviis leidis tunnustust paljudes teistes, laiemates filosoofiates, nagu eksistentsialismis, sekulaarses humanismis, nihilismis, loogilises positivismis, marksismis, feminismis ja üleüldistes teaduslikes ja ratsionaalsetes liikumistes.

Loogiline positivism ja teaduslik stsientism sillutasid teed neopositivismile, analüütilisele filosoofiale, strukturalismile ja naturalismile. Neopositivism ja analüütiline filosoofia loobusid klassikalisest ratsionalismist ja metafüüsikast range empirismi ja epistemoloogilise nominalismi kasuks. Selle toetaja Bertrand Russell (1872–1970) nimetas end filosoofiliseks agnostikuks ja praktiliseks ateistiks. Ta kirjutas, et suhtub kristlikku jumalasse nagu vana kreeka jumalatesse: ta on veendunud, et neid ei ole olemas, kuid ei suuda seda reaalselt tõestada. Oma positsiooni väljendas ta kirjutistes "Am I an Atheist or an Agnostic?" ("Kas ma olen ateist või agnostik?") ja "Why I am not a Christian?" ("Miks ma ei ole kristlane?"). Ludwig Wittgenstein (1889–1951) üritas oma varastes töödes eraldada üksteisest metafüüsilise ja üleloomulikust kirjeldava keele. A. J. Ayer (1910–1989) ütles, et religioossed väited on juba põhimõtteliselt tõendamatud ning seetõttu pole mõtet nende teemal arutleda. Seetõttu otsustas ta truuks jääda empiirilistele teadustele. Levi-Strauss arvas, et religioosne keel ja selle tähendus peitub inimese alateadvuses, seega pole selles midagi üleloomulikku. J. N. Findlay ja J. J. C. Smart väitsid, et Jumala olemasolu ei ole loogiliselt vajalik. Naturalistlikud ja materialistlikud monistid, nagu näiteks John Dewey, pidasid loodust ja selles kehtivaid seadusi kõige aluseks, seeläbi eirates jumaluse olemasolu ja surematust.

20. sajand oli tunnistajaks poliitilise ateismi edasisele arengule, mida tõukas tagant Marxi ja Engelsi tööde levik ja avalik tõlgendamine. Pärast 1917. aasta Vene revolutsiooni suurenes mõneks aastaks vabadus vähemuslike religioonide osas, kuid lõppes järsult Stalini võimuletulekuga 1922. aastal, kui viimane kehtestas isikukultuse ning repressiooni poliitika. Nõukogude Liit ja muud kommunistlikud riigid edendasid ja propageerisid ateismi ning vastandusid religioonile, seda tihti vägivallaga. Muud juhid, nagu näiteks E. V. Ramasamy (Periyar), kes oli üks India juhte – võitles hinduismi ja brahmanismi vastu, süüdistades neid inimeste diskrimineerimises kastisüsteemi ja religiooni kaudu.

1966. aastal küsis ajakiri Time: "Kas Jumal on surnud?" viidates väitele, et hinnanguliselt elab pool inimkonnast mittereligioosse võimu all ning veel miljonitel inimestel Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas puudub teadmine kristlikust jumalast. Järgneval aastal teatas Albaania valitsus mõjutatuna kommunistlikust režiimist igasuguste religioossete institutsioonide sulgemisest, kuulutades Albaania maailma esimeseks ametlikult ateistlikuks riigiks. Taolised sündmused lõid negatiivseid seoseid ateismi kohta,seda eriti USA piirkondades, kus antikommunism oli päevakorras, sealjuures hoolimata faktist, et üldtunnustatud prominentsed ateistid olid anti-kommunistlike vaadetega.

Alates Berliini müüri langemisest vähenes aktiivsete ateistlike režiimide arv. 2006. aastal väitis Timothy Shaw, et Jumala-põhised liikumised kogevad üha kasvavat enesekindlust ja mõjukust, olles vastamisi ilmalike ideoloogiatega. Gregory S. Paul ja Phil Zuckermann peavad seda aga müüdiks ning arvavad, et tegelikult on situatsioon palju keerulisem ja nüansirikkam.

Raske on kindlaks määrata ateistide täpset hulka maailmas. Erinevad religiooniteemalised küsitlused võivad ateismi defineerida erinevalt või tõmmata erinevaid piire ateismi, mittereligioossete uskumuste, mitteteistlike religioonide või spirituaalsete uskumuste vahele. Lisaks eelmainitule, võivad erinevad inimesed hoiduda enda ateistiks nimetamisest, kartes diskrimineerimist, sotsiaalset halvakspanu või hukkamõistu. Britannica entsüklopeedias avaldatud uuring aastast 2005 väidab, et 11,9% maailma populatsioonist on mittereligioosne ja 2,3% ateistlik. See aga ei sisalda neid, kes järgivad ateistlike religioone, nagu näiteks osad budistid. Briti ajalehes Financial Times avaldatud küsitlus (november – detsember, 2006) kaasas USA ja viie Euroopa riigi elanikkonda. Uurimuses selgus, et ameeriklased on altimad uskuma jumalat (73%) või mõnda muud sorti kõrgemat võimu, kui eurooplased. Euroopa täiskasvanute hulgas näitas kõrgemat usumäära Itaalia (62%) ja väiksemat Prantsusmaa (27%). Prantsusmaal tunnistas 32% uurimuses osalejatest end ateistiks ja 32% agnostikuks. Ametlik Euroopa Liidu uurimus näitab sarnaseid tulemusi: 18% Euroopa Liidu elanikkonnast ei usu jumalat, 27% usub mingit sorti võimu või elujõudu ja 52% usub spetsiifilist jumalat. Proportsionaalselt 65% usklikest leidub nende seas, kes lahkusid koolist 15 aastaselt, samuti näitab uurimus, et need, kes peavad end pärinevat karmi üleskasvatusega perekonnast, soostuvad enam jumalat uskuma, kui need, kes peavad oma kasvatust vabameelseks.

Teadusajakirjas Nature 1998. aastal avaldatud uurimus märkis ära, et Ameerika Ühendriikide Teaduste Akadeemia (U.S. National Academy of Science) liikmete hulgas on usk jumalasse või hauatagusesse ellu väga madal – ainult 7% uskus isikulist jumalat võrreldes USA keskmisega, mis on 85%. 2009. aasta alguses uuringuagentuuri Gallup korraldatud küsitluses 143 riigi hulgas selgus, et kõige ilmalikuma ellusuhtumisega riik maailmas on Eesti. Küsimusele "Kas religioon mängib teie igapäeva elus olulist rolli?" vastas Eestis positiivselt vaid 14% küsitluses osalenutest. Eestile järgnes Rootsi (17%), Taani (18%), Norra (20%) Tšehhi ja Aserbaidžaan (21%), Hongkong (22%), Jaapan ja Prantsusmaa (25%) ja Mongoolia ja Valgevene (27%). Euroopa riikidest olid kõige religioossemad Itaalia, Portugal, Poola, Rumeenia ja Kreeka. Kõige religioossem aga Egiptus (100%), millele järgnesid Sri Lanka ja Indoneesia (99%). USA asus nimekirjas keskel (65%).

USA Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) poolt 1997. aastal avaldatud andmed USA vanglate populatsiooni kohta on näidanud, et võrdluses USA populatsiooni keskmisega, leidub vanglates oluliselt vähem ateiste, kui mõne religiooni esindajaid.

Kuigi inimesi, kes nimetavad enda ateistiks, peetakse enamasti ebareligioosseks, eksisteerib suuremate religioonide hulgas sekte, mis eitavad looja-jumala eksistentsi. Viimastel aastatel on teatud religioossed usulahud hakanud koguma hulgaliselt avameelselt ateistlikke järgijaid, nagu näiteks ateistlik või humanistlik judaism ja kristlikud ateistid.

Kuna isegi rangeim positiivne ateism ei dikteeri keeldu ühelegi uskumusele (v.a jumaluse eksisteerimine), siis võib ateistlik maailmapilt sisaldada kuipalju tahes erinevaid spirituaalseid uskumusi. Samal põhjusel varieeruvad ateistlikud eetilised tõekspidamised universaalsest humanismist (moraalkoodeks kehtib kõigile pidevalt), kuni moraalse nihilismini, mis ütleb, et igasugune moraal on tähtsusetu.

Kuigi on filosoofiline aabitsatõde, kapseldatud Plato Euthyphro dilemmas, et jumalate roll hea ja halva äratundmises on kas mittevajalik või meelevaldne, on olnud püsival kohal poliitilistes vaidlustes seisukoht, et moraalsus peab tulenema jumalast ja see ei saa eksisteerida ilma kõiketeadva loojata. Moraalseid ettekirjutisi nagu "tapmine on vale" nähakse kui taevalikku seadust, mis vajab kehtimiseks jumalikku seadustetegijat ja kohtunikku. Seevastu vaidlevad paljud ateistid selle paikapidavuses, öeldes et tegu on väära analoogiaga maiste seaduste vahel ja moraalsus ei sõltu seadusetegijast samal viisil nagu muul juhul. Briti evolutsiooni-bioloogia professor, Oxfordi Ülikooli teadusdoktor, võitlev ateist ja teaduse populariseerija Richard Dawkins (1941–...) väidab oma bestsellerist raamatus "The God Delusion" ("Luul Jumalast", 2006), et moraalile leidub evolutsiooniline seletus. Ta esitab küsimuse "Kas sa mõrvaksid, vägistaksid ja varastaks, kui teaksid, et Jumalat ei eksisteeri?" ja eeldab, et väga vähesed inimesed vastaksid sellele jaatavalt – seeläbi järeldades, et religioon ei ole vajalik moraalseks käitumiseks. Ta väidab, et moraalne konsensus mõjutas religioosseid juhte neid kasutama oma pühades tekstides; moraal ei pärine Piiblis kujutatud jumal-autoriteedilt, vaid me ise valikuliselt samastame tollast moraali juba olemasolevaga.

Filosoofid Susan Neiman (1955–...) ja Julian Baggini (1968–...) väidavad teiste hulgas, et eetiline käitumine jumaliku mandaadi põhjal ei ole tõeline eetika, vaid pime alluvus. Baggini ütleb, et ateism on ülem baas eetikale, kuna moraalsed alused religioossetes käskudes tulenevad kohustustest endist, kuid ateism võib pidada näiteks käsku "Sa pead varastama!" ebamoraalseks sõltumata religioonist, seetõttu on ateism paindlikum moraali tõeliste väärtuste kindlakstegemisel. Kaasaegne Briti poliitiline filosoof Martin Cohen on ajalooliselt tõlgendanud Piiblis esinevaid hukkamõiste piinamise ja orjuse kasuks, kui näiteid tõsiasjast, et religioosne hukkamõist järgneb poliitilistele ja sotsiaalsetele tavadele, mitte aga vastupidi. Samasugust kalduvust on ta ka omistanud väidetavalt kiretule ja objektiivsele filosoofiale. Cohen laiendab eelmainitud argumenti detailsemalt poliitilises filosoofias Platost Maoni tuues välja koraani, mida ta näeb kui keskaegsete moraalinormide säilitamist läbi muudatuste ilmalikus ühiskonnas. Ateistid, nagu Sam Harris (1967–...) arvavad, et Lääne religioonide toetumine jumalikule autoriteedile viib iseenesest autoritarismini ja dogmatismini. Religioosne fundamentalism ja väline religioon (kui religiooni aktsepteeritakse teenimaks teisi, rohkem tähtsamaid huve) on leitud olevat korrelatsioonis autoritarismi, dogmatismi ja eelarvamustega. See argument kombineerituna ajalooliste sündmustega, mis väidetakse ilmekalt demonstreerivat religiooni ohte, nagu ristisõjad, inkvisitsioon ja nõiajahid, kasutatakse tihti mittereligioossete ateistide poolt õigustamaks oma maailmapilti ilma jumala(te) ja religiooni(de)ta.

• uskmatu
• panteism
• agnostitsism
• naturalism
• materialism
• deism
• teism
• teaduslik ateism (poliitiline õppeaine Nõukogude Liidu kõrgkoolides)
• ketser
• Sam Harris

• Tarmo Kulmar. Üldine usundilugu I, õppesõnastik. Tartu 2000)
• Baggini, Julian (2003). Atheism: A Very Short Introduction. Oxford University Press. ISBN 978-0-19-280424-2.
• Dawkins, Richard (2006). The God Delusion. Bantam Press. ISBN 978-0-593-05548-9.
• Flew, Antony (1976). The Presumption of Atheism, and other Philosophical Essays on God, Freedom, and Immortality. New York: Barnes and Noble.
• Martin, Michael (1990). Atheism: A Philosophical Justification. Philadelphia: Temple University Press. ISBN 978-0-87722-642-0. OL 8110936M. Vaadatud 9. aprillil 2011.
• Martin, Michael, toim (2006). The Cambridge Companion to Atheism. Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-84270-9. OL 22379448M. Vaadatud 25. novembril 2013.
• Smith, George H. (1979). Atheism: The Case Against God. Buffalo, New York: Prometheus Books. ISBN 978-0-87975-124-1. LCCN 79002726. OL 4401616M.

• Remmel, Atko. Ateismi ajaloost Eestis (XIX sajandi lõpust kuni aastani 1989). Tartu: Tartu Ülikool, 2004.