Reeglina pageb kormoran talve eest lõunasse, sest kala saab ta püüda kohtadest, kus jääd ei ole. Soojal talvel võib neid näha ka meie rannikul. Linnud rõngastatakse nende liikumisteede ja talvitamispaikade teada saamiseks. Tänapäeval kasutatakse ka moodsamaid tehnilise jälgimise võimalusi, rääkis linnuökoloog Marko Mägi aasta linnu teadusuudises.

Kormoranide arvukus on Euroopas ja Eestis kasvanud. Kui 1983. aastal talvitus Euroopas ligikaudu 91 000 lindu, siis paarkümmend aastat hiljem (2013) loendati neid juba 690 000. Tänapäeval on arvukus veelgi suurem, kuid näitab stabiliseerumise märke.

Kormorani arvukuse suurenemine on põhjustanud konflikti kaluritega ja kalakasvatajatega. Samuti on see sundinud otsima lahendusi kalavarude kaitsmiseks kormorani talvitamisaladel, sest linnud võivad veeta talve mõnes kalakasvanduses.

Külalised läänest

Pikka aega ei olnud Kesk-Euroopasse talvitama koonduvate kormoranide päritolu teada. See sättis küsimuse alla talvitajate ohjamise tõhususe, sest sellest loodeti abi ka pesitsuskolooniate ohjamisel. Pesitsuskolooniad võivad aga asuda kaugel, nt Eesti rannikumeres.

Talvitamisalade teada saamine on oluline, et mõista konflikti võimalikku lahendamist. Seetõttu on vaja peale pesitsevate kormoranide arvukuse, uurida ka talvitamisalasid. Oluline on teada, kas linnud talvitavad ühes kohas või kas erinevate asurkondade linnud talvitavad erinevates kohtades.

Selguse saamiseks analüüsisid teadlased 30 aasta jooksul Euroopa pesitsusaladel pojana rõngastatud 220 000 kormorani andmeid. Baltimaade ja Loode-Venemaa aladel rõngastatud 21 500 linnu seas olid ka Eestis rõngastatud linnud.

Lindude kohta saadi talvitamisaladelt 4500 taasleidu, neist 2000 olid kütitud linnud ning 2500 leiti surnuna. Taasleidude hulk võimaldas teadlastel hinnata lindude liikumist, asurkondade arvukuse muutusi ning sedagi, kas muutused on tingitud asurkondade rändsusest ehk rännukäitumisest või pesitsusedukusest.

Rõngastusandmed näitasid, et noorlindudest jäävad esimesel aastal ellu 41 protsenti. Edaspidi on ellujäämus poole suurem – kui õnnestub esimene aasta üle elada, on tõenäosus järgneval aastal ellu jääda 80 protsenti. Aastate jooksul langes kormoranide taasleiu tõenäosus kõikides asurkondades, mis seletub üldise asurkondade arvukuse tõusuga. Kokku oli 741 taasleidu Läänemere-äärsete riikide rannikul.

Läänepoolsete asurkondade linnud Taanis ja Hollandis talvitavad varasemast sagedamini lääne- ja põhjapoolsetel aladel Läänemere kaldal ning Prantsusmaa rannikul. Nad on hüljanud ida- ja lõunapoolseid alad Itaalias ning Lääne-Balkanil. Just talvitavate lindude päritolu osakaalus toimunud muutused näitasid Läänemere idaosa, näiteks Soome ja Baltimaade, kormoranide arvukuse hilisemat tõusu võrreldes teiste Lääne-Euroopa asurkondadega. Seetõttu on ka Läänemere kormoranide osakaal erinevates talvitamise piirkondades tõusnud.

Ohjamine ühes kohas ei aita

Niisiis on teada, et mõne asurkonna linnud kasutavad mõnda piirkonda talvitamiseks rohkem ning sellest teadmisest võib abi olla lindude ohjamisel. Sellegipoolest näitavad rõngastusandmed, et ühe pesitsusala linnud hajuvad talvitama siiski mitmesse piirkonda ning ühe pesitsusasurkonna põhjustatud kaluri ja kormorani konflikti ei lahenda lindude arvukuse ohjamine talvitusaladel.

Näiteks Baltimaade kormoranid ei veeda talve ühes kohas, vaid peaaegu üle kogu Euroopa ning ka Põhja-Aafrikas. Samamoodi ei vähenda talvitamisalal konflikti ühe kindla pesitsusasurkonna ohjamine, sest talvitusaladel segunevad erinevate alade linnud.

See tähendab, et lindude surmamise mõju hajub paljude asurkondade vahel ning ilmselt suudavad ellujäänud isendid korvata väikese arvukuse vähenemise. Seda kinnitab Prantsusmaa asurkonna 6–43-protsendiline küttimine aastatel 1996–2013. Küttimisele järgnevatel talvedel kormoranide arvukus ei vähenenud.

Uuringu autorite arvates muutub talvitavate kormoranide koosseis ka lähimatel kümnenditel. Seetõttu ei ole mõistlik võimaliku kahju ja konflikti vähendamiseks konkreetse pesitsusasurkonna ohjamine. Seni levinum lindude hirmutamise meetod on olnud küttimine. Kalavarude kaitsmiseks on tõhusad ka kohaliku tasandi kaitsemeetmed näiteks kalatiikidele ligipääsu takistamine või üle-euroopaline tegutsemine kormoranide rändetee ulatuses.

Oluline on kohandada ohjamise ning meetmete ja intensiivsust vastavalt teaduspõhiselt kogutud andmetele. Meie piirkonnas on tõhusaim looduslik kormorani arvukuse piiraja karm talv. Kliima on aga soojenenud ning nii külmi talvi, mis hakkaks Läänemere kormorani konte murdma, on napiks jäänud. Kasvanud on nii kormoranide arvukus kui ka negatiivne suhtumine nendesse. Musta lindu on lihtne halvustada – seda suudab igaüks, mõistmine nõuab aga enda ninaotsast kaugemale vaatamist.

Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Applied Ecology.