rahva arvamise järele ketrajale tühja koonla tuppa kätte üteldes: Kedra seegi täis!
Thor nuhtleb niisama kui Taara tavalisi töid, õnnistab aga erakorralisi. Neljapäeval ajasid vanad germaanlased karja esimest korda välja, arstisid haigeid loomi ja inimesi. Lühidalt: kõik neljapäevased ettevõtted olid germaanlastel, niisama kui meil, keeldud ehk kästud. Suureks pühaks neljapäeva pidades söödi meil kui germaanlaste seas neljapäeval kõige paremat rooga. Keedeti sealiha ja herneleent. Herned tuletasid Thori haavlid — rahet — meelde. Herneleeme asemele astus tihti vahetuseks kapsaleem. Igatahes leiame Taara ja Thori ja nende austamise suhtes palju ühtlust.
Ma ei taha väita, nagu tuleks Taarat tingimata Skandinaaviast laenatud jumalaks nimetada, seda enam, et nime jälgi kaugemategi Soome sugu rahvaste seast leida, kuid tõeasjaks jääb, et Taara teenistus Soome sugu rahvaste seas elusse ei ole ärganud. Nagu suur osa meie usundist ja kultusest rahvusvaheline on, ni ka Taara ja palju muid Eesti kõrgemaid olevusi.
Taara algupära üle on palju vaieldud. Osa õpetlasi väidab ta põhja rahvastelt saadud laenuks, osa Soome-Ugri oma jumaluseks.
Ei või nimetamata jätta, et kui ka mitte kogu Eestis, mitmel pool Taara asemel Toorust räägitakse, näituseks Harjumaal, Järvamaal ja Võrumaal. Toorule — tihti öeldakse Tooru-jumalale — pühitseti neljapäeva õhtut ja peeti ohverdades ja lauldes pidu, kusjuures torupillimees sagedasti torupilli puhus. Mitmed väidavad, torupill pärinud nime Tooru-jumalast; seda pilli hüütud varemini toorupilliks; sellest tekkinud hiljemini torupill. Harju rannas nimetati möödaläinud aastasaja esimesel poolel neljapäeva õhtut „Tooru teeramise õhtuks“, ilma et oleks ometi teatud seletada, mida see „Tooru teeramine“ tähendab. Tingimata tuleb seda kõnekäändu
