Vilniuse Ülikool

Vilniuse Ülikool
Vilniaus universitetas
Vilniuse Ülikooli hoov ja Jaani kirik
Ladina keeles: Universitas Vilnensis
Asutatud	1579
Tüüp	riiklik ülikool
Rektor	Rimvydas Petrauskas
Üliõpilasi	22 830
Asukoht	Vilnius
Ühendused	Utrechti võrgustik, Coimbra grupp

Vilniuse Ülikool (leedu keeles Vilniaus universitetas, ladina keeles Universitas Vilnensis) on alates 1579. aastast kõrgemat haridust andev õppeasutus Leedu pealinnas Vilniuses. Tegu on Leedu vanima ja suurima ülikooliga. Vilniuse ülikool on ka üks vanemaid kõrgkoole kogu Ida- ja Põhja-Euroopas.

2020. aastast on ülikooli rektor professor Rimvydas Petrauskas.

Vilniuse ülikooli eelkäijaks oli 1569. aastal jesuiitide rajatud Vilniuse Akadeemia. Akadeemia tegutses Vilniuse piiskopi poolt selle jaoks ostetud hoonetes, mis on siiani jäänud ülikooli südameks. Esimesed õpilased võeti akadeemiasse vastu 1570. aastal ja neil oli võimalus õppida ühes kolmest teaduskonnast: humanitaarteadused, filosoofia ja teoloogia. Neil aastatel pandi alus ka tänapäevasele Vilniuse Ülikooli Raamatukogule. 1575. aastal rajati akadeemia juurde vürst Kristupas Radvila toetusel trükikoda, kus muu hulgas trükiti 1595. aastal esimene tänapäevani säilinud leedukeelne raamat.

1. aprillil 1579 andis tollane Rzeczpospolita valitseja, Poola kuningas ja Leedu suurvürst Stefan Batory akadeemiale võrdsed õigused Krakówi Jagiełło ülikooliga. Tema otsuse kinnitas sama aasta 30. oktoobril oma bullaga paavst Gregorius XIII. Ülikooli ametlikuks ladinakeelseks nimeks sai Almae Academia et Universitas Vilnensis Societatis Jesu. Ülikooli esimeseks rektoriks nimetati poola jesuiit Piotr Skarga.

1641. aastal lisandus õigusteaduskond. Hiljem 17. sajandil mõjutas ülikooli käekäiku tugevalt Rzeczpospolita sõjaline ja majanduslik allakäik, vähenes oluliselt üliõpilaste arv. Ülikoolihooned said tugevalt kannatada ka 1655. aastal Moskva suurvürstiriigi vägede poolt toime pandud Vilniuse rüüstamises.

18. sajandil ülikooli olukord paranes. 1753. aastal rajati Vilniusesse esimene observatoorium kogu Rzeczpospolita territooriumil. Samuti jääb sellesse perioodi ülikooli allutamine ilmalikele võimudele – 1773. aastal allus Vilniuse ülikool seoses jesuiitide ordu tegevuse keelustamisega Poola-Leedu haridusministeeriumile. Uue võimu all koostati ka ülikooli uus põhikiri ja 1783. aastast sai õppeasutuse uueks ametlikuks ladinakeelseks nimeks Academia et Universitas Vilnensis. 1781. aastal avati ülikoolis arstiteaduskond.

Kui Leedu alad läksid 1795. aastal Poola kolmanda jagamise tulemusel Venemaa koosseisu, jätkas ülikool tegevust Schola Princeps Magni Ducatus Lituaniae nime all.

1803. aastal kinnitas keiser Aleksander I ülikooli uue põhikirja. Selle kohaselt hakkas õppeasutus kandma nime Vilniuse Keiserliku Ülikool (Императорскiй Виленскiй Университетъ) ja sai endale kontrolli kõigi Leedu aladel tegutsenud haridusasutuste üle. Ülikool arenes kiiresti ja oli 1823. aastaks muutunud üheks suuremaks kogu Euroopas. Vilniuse ülikooli õpilaste arv ületas isegi kuulsa Oxfordi ülikooli oma.

Õitseng ei kestnud kaua, sest seoses rahvusliku liikumise elavnemisega Venemaa poolt annekteeritud Leedu ja Poola aladel sattus poliitiliste sündmuste keskele ka ülikool. Seoses Vilniuse ülikooli üliõpilaste aktiivse osalemisega rahvuslikus liikumises ja 1832. aastal keisri vastu korraldatud vandenõus lasi keiser Nikolai I sama aasta sügisel ülikooli sulgeda. See jäi suletuks kuni 1919. aastani. Suurem osa ülikooli varadest viidi 19. sajandi jooksul ära Venemaale, peamiselt Peterburi.

Kui 1919. aastal vallutasid Vilniuse Poola väed, otsustasid Poola võimud ülikooli taasavada. See sai teoks sama aasta 20. augustil. Ülikool hakkas kandma oma asutaja, Stefan Batory nime - Stefan Batory Ülikool (poola keeles Uniwersytet Stefana Batorego).

Ülikoolis töötasid sellel perioodil mitmed mainekad poola teadlased, nagu filosoof Władysław Tatarkiewicz, füüsik Henryk Niewodniczański ja filoloog Marian Zdziechowski. Seal omandas hariduse 1980. aastal Nobeli kirjandusauhinna võitnud poola kirjanik Czesław Miłosz.

1938. aastal õppis ülikoolis 3110 üliõpilast, keda õpetas 104 õppejõudu. Tegutses seitse teadusinstituuti ja kaks haiglat. Lisaks poolakatele oli üliõpilaste seas venelasi, leedulasi, valgevenelasi, ukrainlasi ja sakslasi.

NSV Liidu vägede sissetungi järel Poolasse 17. septembril 1939 ülikool suleti, kuid avati uuesti juba sama aasta 1. oktoobril. Sama aasta 28. oktoobril tagastati Vilnius koos ülikooliga Leedu riigile, mis oli selleks ajaks juba samuti faktiliselt NSV Liidu vägede kontrolli all. Stefan Batory Ülikool nimetati alates 15. detsembrist 1939 ümber Vilniuse Ülikooliks ja võeti vastu ülikooli uus põhikiri. Ametlikuks õppekeeleks sai leedu keel, kuid osas teaduskondades jätkus õppetöö ka poola keeles.

1940. aastal reorganiseeriti ülikooli tegevus vastavalt NSV Liidu kõrgkoolidele kehtinud nõuetele; mitmed ebasobivate poliitiliste vaadetega õppejõud vahistati, saadeti asumisele ja isegi hukati.

Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944 oli ülikool ametlikult suletud, kuid mitmed õppejõud ja üliõpilased jätkasid põrandaaluseid loenguid.

Ülikool taasavati sügisel 1944 pärast Saksa vägede taganemist ja Leedu NSV taaskehtestamist Leedu territooriumil. Ülikooli ametlikuks nimeks sai Vilniuse Riiklik Ülikool. 1955. aastal anti ülikoolile Leedu Kommunistliku Partei rajaja Vincas Kapsukase nimi. Vaatamata nõukogude režiimi kehtestatud piirangutele ülikool arenes ja tagas kõrgetasemelise leedukeelse kõrghariduse kogu Nõukogude okupatsiooni kestel.

Pärast Leedu taasiseseisvumist 11. märtsil 1990 võeti vastu ülikooli uus põhikiri, taastati ülikooli autonoomia ja võeti ametliku nimetusena taaskasutusele nimi Vilniuse Ülikool.

Vilniuse ülikool kuulub Euroopa Ülikoolide Assotsiatsiooni.

Ülikooli juures tegutseb kaksteist teaduskonda, arvukalt instituute ja uurimiskeskusi. Osaletakse nii üleeuroopalistes kui ka ülemaailmsetes teadusprojektides.

Vilniuse ülikooli peamisteks akadeemilisteks struktuuriüksusteks on teaduskonnad, instituudid ja uurimiskeskused.

Eraldi struktuuriüksustena tegutsevad Vilniuse Ülikooli Raamatukogu ja Vilniuse Ülikooli Kirjastus, samuti mitmed ülikooli igapäevase töö korraldamiseks moodustatud osakonnad. Üliõpilasi teenindavad karjääri-, arvuti- ja kultuurikeskus.

Üliõpilaste ja õppejõudude majutamisega ning ühiselamute haldamisega tegeleb 2002. aastal loodud mittetulundusühing "Vilniaus universiteto būstas".

Lisaks tegutsevad ülikooli juures rahvusvaheline ärikool ja Vilniuse jidiši instituut.

Ülikooli igapäevast tööd juhib rektor, keda assisteerivad tema tegevuses neli prorektorit: õppe-, teadus-, haldus- ja strateegilise arengu prorektor.

Kõrgeim võim Vilniuse ülikoolis kuulub ülikooli senatile, kus lisaks rektorile ja prorektoritele on liikmeteks kõigi teaduskondade, instituutide ning üliõpilaskonna esindajad. Kokku on ülikooli senatis 71 liiget.

Vilniuse ülikoolis on tänapäeval 12 teaduskonda.

• ajalooteaduskond
• arstiteaduskond
• filosoofiateaduskond
• füüsikateaduskond
• keeleteaduskond
• keemiateaduskond
• kommunikatsiooniteaduskond
• loodusteaduskond
• majandusteaduskond
• matemaatika- ja informaatikateaduskond
• õigusteaduskond

Teistest mõnevõrra eraldi tegutseb humanitaarteaduskond, mille õppehooned asuvad Kaunases. See Vilniuse ülikooli filiaal asutati 1939. aastal.

Vilniuse ülikooli juures tegutseb tänapäeval kaheksa instituuti, millest kolm on seotud meditsiinivaldkonnaga.

• eksperimentaal- ja kliinilise meditsiini instituut
• immunoloogia instituut
• materjali- ja rakendusteaduste instituut
• onkoloogia instituut
• rahvusvaheliste suhete ja politoloogia instituut
• teoreetilise füüsika ja astronoomia instituut
• võõrkeelte instituut
• ökoloogia instituut

• Greimasi semiootikakeskus
• kaugõppe uuringute keskus
• orientalistika keskus
• rakubioloogia ja laserite kompetentsikeskus
• soouuringute keskus
• spordi- ja tervisekeskus
• usuteaduse keskus

Kuni 1991. aastani õpetas Vilniuse Ülikoolis eesti keelt ülikooli leedu keele kateedri õppejõud Dalia Barauskaitė, kes suundus vahetuslektoriks Tartu Ülikooli. Eestist lähetati omakorda vahetuslektor Vilniuse Ülikooli. Selleks oli hilisem Tallinna Ülikooli keele- ja nimekorralduse lektor Annika Hussar. Eesti keele kursus kuulus valikainete hulka ja tööd alustas algajate ja edasijõudnute rühm. Tollal ei olnud Vilniuses veel soome keele lektorit ja nii paluti eesti keele lektoril juhendada ka soome keele algajate kursust. Paari aasta pärast jäi lektorite vahetus mõneks ajaks soiku. Kui 2000. aastast hakati ette valmistama eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe (EKKAV) programmi, mille eesmärk oli toetada Eestist huvitunute eesti keele ja kultuuri õpet välismaa kõrgkoolides, olid just Vilniuse ja Peterburi ülikool esimesed ülikoolid, kuhu 2002. aastal lähetati Eesti riigi rahastusel eesti keele ja kultuuri lektor.^[1]

Alates 2002. aastast saabki Vilniuse Ülikoolis õppida eesti keelt ja kultuuri eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe programmi (EKKAV) raames.^[1] Programmi koordineeris Eesti Instituut, alates 2021. aastast haldab programmi Haridus- ja Noorteamet.^[2] Lektorit ei lähetatud 2014/2015. õppeaastaks. Sel õppeaastal oli Vilniuse Ülikoolis võimalik eesti keelt õppida valikainena (õppejõud Sigita Komarovskytė). Järgmise aasta sügisel taasavati leedu filoloogia ja eesti keele liiteriala.^[3]

• 1991–1993 Annika Hussar
• 2002–2008 Tiina Kattel
• 2010–2014 Elvira Küün
• 2015–2020 Eve Raeste
• alates 2020 Eva Velsker

• Vilniuse Ülikooli koduleht (leedu ja inglise keeles)
• Universitas Vilnensis 1579–2004 (ülikooli ajalugu inglise keeles)