Vana-inglise lambakoer

Vana-inglise lambakoer on karjakoerte hulka kuuluv koeratõug. Tal on väga pikk ja kohev karv, mis annab talle iseloomuliku välimuse. Teda hüütakse ka bobtail'iks, sest algul kupeeriti neil koertel sabasid (bobtail – inglise keeles nudisaba).

Vana-inglise lambakoer on suur koer, kelle põhitunnus on ta pikk, tihe ja kohev halli-valgekirju karv, mis katab ka näo ja silmad. Kõrvad on lontis vastu pead. Varem kupeeriti sellest tõust isendite saba lühikeseks, mis andis koerale karu moodi tagapoole. Tänapäeval on sabaga vana-inglise lambakoerad järjest enam levinud, sest paljudes riikides on kosmeetilistel eesmärkidel kupeerimine keelustatud. Saba on pika karvaga, madala asetusega ja ripub tavaolekus lõdvalt. Vana-inglise lambakoer on õlalt madalam kui puusalt, mis annab talle karu astumist meenutava rulluva kõnnaku.

Turjakõrgus on vähemalt 61 cm, emastel veidi vähem kui isastel. Keha on lühike ja kompaktne. Ideaalkaal pole kindlaks määratud, kuid võib suurte isaste puhul ulatuda 46 kilogrammini.^[1]

Koera topeltkarva värv võib olla igas toonis hall, grizzle, must, sinine või sinine merle, lubatud on valged markeeringud. Aluskarv on veekindel. Kutsikad sünnivad mustvalge karvastikuga ja lõplik värv selgub alles pärast karvavahetust.^[2]

Kupeerimata sabadega vana-inglise lambakoerad muutuvad üha tavalisemaks, sest järjest rohkem riike keelab selle ära. Ühendkuningriigi ja Austraalia kennelliidud ei tee vahet kupeeritud ja kupeerimata sabadega koerte vahel ning mõlemad variandid on näitustel lubatud.^[3] Arvatakse, et sabade kupeerimine algas 18. sajandil seaduste tõttu, mis nõudsid töökoerte sabade lõikamist, tõendamaks, et neid kasutatakse töös. Tänapäeval kupeeritakse enamasti kosmeetilistel põhjustel. Eestis on koerte sabade kupeerimine keelatud, välja arvatud töös kasutatavatel jahi- ja linnukoertel.^[4]

Vana-inglise lambakoer pärineb Inglismaa vanadest karjakoerte liinidest, kuid tollal ei peetud neid kusagil arvel, seega võib tõu põlvnemise kohta teha vaid oletusi. Väike lontiskõrvaline koer ühel 1771. aasta Gainsborough' maalil võib olla algupärase vana-inglise lambakoera kujutis. 19. sajandi alguses täheldati Inglismaa edelaosas nudisabalisi karjaajavaid koeri, kes võisid olla selle tõu eellased. Enamik kasvatajaid nõustub, et vana-inglise lambakoera aretamisel kasutati habekollit, võimalik, et ka lõuna-vene ovtšarkat.^[5]

Algul oli tõu nimi lihtsalt Shepherd's Dog, karjuse koer. Esimest korda esitati teda näitusel Inglismaal Birminghamis aastal 1873. Osalejaid sellest tõust oli ainult kolm ning kohtunik hindas nende kvaliteedi nii halvaks, et andis välja vaid teise koha. Koera kehakuju on aastatega väga vähe muutunud. Juba 20. sajandi alguses hakati kasutama kõikvõimalikke meetodeid, millega koera karva stiliseerida. Peagi muutus tõug populaarseks näitusekoeraks ja on seda tänapäevalgi.^[6]

Veterinaarmeditsiini koolide andmete järgi on vana-inglise lambakoerte keskmine eluiga 7 aastat, kuid Ameerika ja Ühendkuningriigi uuringud näitavad selle olevat 10-11 aastat.^[7][8] Haigused, mille kohta neil koertel uuringuid tehakse, on puusadüsplaasia, kataraktid, glaukoom, entroopia, kilpnäärmehaigused, kurtus, diabeet, HD, PRA, allergiad ja nahahaigused. Andmed haigusi põdevate koerte arvu või haiguste levimuse kohta puuduvad. Täiskarvaga koerte puhul on tõsine oht kuumarabandus. Üks tavalisematest surmapõhjustest on vähk.^[9]

Tõustandardite järgi ei tohi ideaalne vana-inglise lambakoer olla närviline ega agressiivne. Uus-Meremaa Kennelliit on lisanud, et nad on tihtipeale diivanil molutajad ja võivad kerge müksimisega püüda karjatada isegi lapsi. See tõug on intelligentne, seltskondlik ja kohanemisvõimeline.^[10] Ameerika Kennelliidu järgi on sellel koeral klounilik energia ja ta võib püüda karjatada ümbritsevaid olendeid.

Vana-inglise lambakoera jaoks ideaalne keskkond on lage avatud maastik, seega sobib ta suurepäraselt elama maale, näiteks talusse töökoeraks. Piisava füüsilise koormuse ja hea koolituse korral saab ta hakkama ka linnas. Tema silmapaistvaid ja kaasasündinud karjaajamisintinkte, kohusetunnet ja territooriumitunnetust saab omanik vajaduse põhjal arendada ning töös kasutada või koolitamisega piirata. Vana-inglise lambakoeralt ei tohiks võtta ära inimeste seltsis viibimise võimalust.

Vana-inglise lambakoera pikk karv vajab vähemalt korra nädalas põhjalikku harjamist, mis võib kesta kuni kolm tundi. Ilma sagedase hoolduseta hakkab karv koguma endasse tolmu, prahti, väljaheiteid ja niiskust. Karva matistumine tekitab koerale valu ja võib äärmuslikel juhtudel piirata liikumist. Harjamisega võiks alustada karvajuurest, et hoida aluskarv korras ja puhas. Kutsikaid tuleks harjamisega harjutada juba väga noorest peast, et nad sellega kohaneksid. Karva silmade eest eemal hoidmiseks võib kasutada juuksekummi. Paljud omanikud pügavad oma koera karva lühemaks, et seda lihtsamini hooldada. Näitustel osalevatel koertel peab karv jääma loomulikuks.^[11]