Olemine

Olemine (vanakreeka keeles to einai, ladina keeles esse, saksa keeles Sein) oli 20. sajandini filosoofia peamine uurimisala. Olemisega tegelev filosoofia valdkond on ontoloogia.

Olemise mõiste

Traditsiooniline loogika käsitleb olemist kõige üldisema mõistena, mis ühendab kõiki üldisuse taseme poolest madalamaid mõisteid ning on seetõttu mõistetest kõige fundamentaalsem ja tähtsam. Samas võib väita, et oma üldisuse tõttu on olemine kui mõiste kõige ebamäärasem, kuna ei määratle sisuliselt mitte midagi. Tihti käsitletaksegi olemist koopulana, mis on väites subjekti ja predikaati ühendav ollus, kuna hõlmab igal juhul neid mõlemaid.

Olemine ise

Tänapäeva kontinentaalne ontoloogia mõistab olemist kaasnevana iga asjaga, mis mingil viisil on. Seega, kui mingi asi mingil viisil on, siis peab sellel asjal olema ka olemine. Kui aga seda olemist pole võimalik kuidagi tuvastada või määratleda, siis tekib kahtlus, kas see asi, mida väidetakse olevat, ikkagi üldse on või pole ta hoopiski mitte. Kuna aga asjad ju kõigest hoolimata ikkagi on, siis ei saa käsitleda olemist üldmõistena kui kõige tühjemat ja ebamäärasemat, järelikult pole olemine üldse mõiste ning tuleb määratleda muul viisil.

Ajalugu

Keeruline on leida filosoofi, kes poleks olemisega mingis ulatuses tegelnud, olgu siis selle käsitlemise vajadust kritiseerides või õigustades.

Olemise küsimusega tegeles esimesena filosoofia ajaloos ilmutatud kujul Parmenides.
Olemise küsimuse arendas uuele tasemele Platon dialoogis "Sofist".
Mõiste üksikasjaliku liigenduseni jõudis Aristoteles.
Keskajal tegeles olemisega Aquino Thomas.
Tänapäeva filosoofias on olemine saanud keskseks saksa filosoofi Martin Heideggeri mõtlemise kaudu.
Tänapäeva prantsuse filosoofias on olemist käsitlenud Gilles Deleuze ja Alain Badiou.

Vaata ka