Mine sisu juurde

Lagrits (loom)

Allikas: Vikipeedia
Lagrits

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Närilised Rodentia
Sugukond Unilased Gliridae
Perekond Eliomys
Liik Lagrits
Binaarne nimetus
Eliomys quercinus
Linnaeus, 1766

Lagrits ehk oravhiir ehk aedunilane (Eliomys quercinus) on unilaste sugukonda kuuluv endeemne Euroopa näriline, kes on Rahvusvahelise Looduskaitseliidu punases nimestikus kategoriseeritud ohulähedaseks (near threatened) liigiks[2].

Lagritsa kehapikkus on 10–15 cm, kaal 60–140 g. Karvastik on punakaspruun, kõhupool valge. Silmade ja kõrvade ümbrus on must. Kõrvad on suured.

Lagrits on öise eluviisiga loom, olles kõige aktiivsem veidi enne südaööd[3]. Samuti on täheldatud, et lagritsad muutuvad aktiivsemaks just kõige pimedamatel öödel ning isegi väldivad kuu valgust[4].

Nad toituvad suurematest putukatest, tigudest, linnu- ja hiirepoegadest, munadest, marjadest ja pähklitest.

Septembrist aprillini magab talveund.

Vahemere saartel elab mitmeid alamliike, nt sitsiilia lagrits (E. q. dichrurus) ja sardiinia lagrits (E. q. sardus). Lääne-Aasia ja Põhja-Aafrika asurkonnad on hiljuti tunnistatud eraldi liigiks Eliomys melanurus.

Elupaik

[muuda | muuda lähteteksti]

Lagrits elab peamiselt erinevat tüüpi metsades (okas-, lehtpuu- ja segametsades) ning veedab suurema osa ärkveloleku ajast maas[5][6], tihti kivisel pinnasel[7][2][4] toimetades, kuid võib liikuda ka kõrgemal taimestikus[3].

Arvukus

[muuda | muuda lähteteksti]

Liigi levila idapoolsed populatsioonid on viimastel kümnenditel märkimisväärselt kahanenud ja mitmes riigis on liik kriitilises seisundis või juba välja surnud [8]. Viimaste andmete kohaselt asustab lagrits vaid 48% 1978. aastal registreeritud elupaikadest ning 67% 2008. aastal registreeritud elupaikadest [9]. Täpsed arvukuse languse põhjused ei ole seni teada.

Eestis on lagritsa levila põhjapiir ja ta on siin üliharuldane. Viimane tõendatud leid Eestis pärineb 1986. aastast Raplamaalt.[10]

Toitumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Lagritsad otsivad toitu maapinnalt[5][7] ning põhiosa nende toidubaasist moodustavad erineva suurusega selgrootud[11][12]. Lisaks on hiljutises uuringus leitud, et lagritsad võivad toituda ka mahajäetud korjustest, mille nad oma pessa veavad[13].

Talveuinakul lagritsad Tallinna Loomaaias

UV-poolt indutseeritud fotoluminestsents lagritsas

[muuda | muuda lähteteksti]

Fotoluminestsentsi esinemist loomade seas on uuritud ka Eestis, Tallinna Loomaaia Liigikaitseuuringute keskuses, kus avastati, et lagritsad helendavad ultraviolett (UV) valguse all. Selleks valgustati UV taskulambiga talveunes magavat ning surnud oravhiirt, kelle karvastik tavalises valguses on selja pealt pruun ning kõhu alt valge. Avastuse tulemused avaldati teadusartiklis [14]. Talveunes emasel lagritsal esines erkroosat fluorestseerumist, mis aga kollase filtriga UV valguse all paistis erepunane ning erksam looma seljaosal. Rohekat-sinist fluorestseerumist täheldati looma naha, jalgade ja nina puhul ning üksnes rohekat fluorestsentsi saba mõlemal küljel. Kusjuures kollast filtrit kasutati pildistamisel selleks, et eemaldada liigne sinine UV-lambist tekkinud valgus, niiviisi oli näha fotoluminestsentsi täielikku värvispektrit [14].

Fotoluminestsentsi esinemine lagritsas

Lisaks talveunes magavate loomadele uuriti ka Eesti Loodusmuuseumi zooloogilisse kogusse kuuluvad lagritsanahkasid. Kõigi 14 lagritsanaha puhul täheldati fotoluminestsentsi, eriti looma kõhualusel osal, mis helendas ereroheliselt mõningaste punaste alatoonidega. Samuti olid rohelised eksemplaride saba ning jalad. Lagritsanahkade seljaosa helendas kerge punase alatooniga ning aluskarvastikku vaadeldes oli näha eredamat punast fluorestseerumist. Eksemplaride puhul võis märgata erinevust fotoluminestsentsi intensiivsuses, mis ei olnud aga seotud looma sooga. Muuseumi ekspositsioonis olevat lagritsatopist uuriti samuti, kuid topise puhul helendamist ei täheldatud [14].

Hiljuti surnud ning talveunes lagritsa puhul täheldati intensiivsemat fluorestseerumist kui muuseumi eksemplaride seas. Siiski ei helendanud surnud isend nii eredalt kui talveunes lagrits. Elus looma fluorestsents oli eredam punane karvastiku selja- ja kõhualuses osas, kuid samas oli looma saba roheline fotoluminestsents tuhmim, kui surnud isendil. Huvitavaks võib pidada seda, et nii muuseumi kui ka surnud looma saba oli sama värvusega. Looma jalgade puhul erisusi ei täheldatud [14].

Teadusartikli autorid leidsid, et erinevus intensiivsuses võib olla tingitud fotoluminestsentsi põhjustavate pigmentide valguse käes lagunemisest. Seda toetab tulemus, et lagritsa fotoluminestsents oli kõige intensiivsem elusal isendil ning intensiivsuse vähenemist täheldati juba hiljuti hukkunud isendi puhul ning veelgi madalamat intensiivsust muuseumi eksemplaride seas - näib, et surnud loomades ei toimu enam pigmentide juurde tootmist [14].

Teadustöö tulemused on pälvinud rahvusvahelist tähelepanu ning kajastatud erinevates ajakirjades nagu Nature [15], NewScientist [16], IFLScience [17] ning ajakirja Discover 2023. aasta oktoobrikuu väljaandes[18].

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Bertolino, S., Amori, G., Henttonen, H., Zagorodnyuk, I., Zima, J., Juškaitis, R., Meinig, H. & Kryštufek, B. (2008). Eliomys quercinus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2008.
  2. ↑ 2,0 2,1 IUCN (2008). "Eliomys quercinus: Bertolino, S., Amori, G., Henttonen, H., Zagorodnyuk, I., Zima, J., Juškaitis, R., Meinig, H. & Kryštufek, B.: The IUCN Red List of Threatened Species 2008: e.T7618A12835766" (inglise). DOI:10.2305/iucn.uk.2008.rlts.t7618a12835766.en. {{ajakirjaviide}}: viitemall journal nõuab parameetrit |journal= (juhend); kontrolli parameetri |doi= väärtust (juhend)
  3. ↑ 3,0 3,1 Vaterlaus-Schlegel, Christian (30. juuni 1997). "The garden dormouse (Eliomys quercinus L.) in the Petite Camargue Alsacienne (nature reserve, Alsace, France). An ecological study by trapping and radio tracking". Natura Croatica : Periodicum Musei Historiae Naturalis Croatici (inglise). 6 (2): 233–241. ISSN 1330-0520.
  4. ↑ 4,0 4,1 Mori, Emiliano; Sangiovanni, Giada; Corlatti, Luca (2020-01). "Gimme shelter: The effect of rocks and moonlight on occupancy and activity pattern of an endangered rodent, the garden dormouse Eliomys quercinus". Behavioural Processes (inglise). 170: 103999. DOI:10.1016/j.beproc.2019.103999. ISSN 0376-6357. {{ajakirjaviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |kuupäev= (juhend)
  5. ↑ 5,0 5,1 Bertolino, Sandro (jaanuar 2003). [Home ranges and habitat use of the garden dormouse (Eliomys quercinus) in a mountain habitat in summer "Conference: 5th International Conference on Dormouse (Myoxidae)"]. Acta Zoologica Academiae Scientiarum Hungaricae. Vaadatud 15.12.2023. {{netiviide}}: kontrolli parameetri |url= väärtust (juhend)
  6. ↑ Amori, Giovanni (jaanuar 2008). Mammalia II. Erinaceomorpha, Soricomorpha, Lagomorpha, Rodentia. Collana “Fauna d’Italia”. Vol. XLIV. Publisher: Edizioni Calderini de Il Sole 24 ORE Business Media Srl, Milano. ISBN 978-88-506-5302-7.
  7. ↑ 7,0 7,1 Storch, G (1978). Handbuch der Säugetiere Europas. Bd. 1, Rodentia 1 (Sciuridae, Castoridae, Gliridae, Muridae). Wiesbaden: Akademische Verlagsgesellschaft. Lk 201–280.
  8. ↑ IUCN (30. juuni 2008). "Eliomys quercinus: Bertolino, S., Amori, G., Henttonen, H., Zagorodnyuk, I., Zima, J., Juškaitis, R., Meinig, H. & Kryštufek, B.: The IUCN Red List of Threatened Species 2008: e.T7618A12835766" (inglise). DOI:10.2305/iucn.uk.2008.rlts.t7618a12835766.en. {{ajakirjaviide}}: viitemall journal nõuab parameetrit |journal= (juhend); kontrolli parameetri |doi= väärtust (juhend)
  9. ↑ Bertolino, Sandro (2017-04). "Distribution and status of the declining garden dormouse Eliomys quercinus". Mammal Review (inglise). 47 (2): 133–147. DOI:10.1111/mam.12087. ISSN 0305-1838. {{ajakirjaviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |kuupäev= (juhend)
  10. ↑ Moks, Epp; Remm, Jaanus; Kalda, Oliver; Valdmann, Harri (2015). Eesti Imetajad. Tallinn: Varrak.
  11. ↑ Gil-Delgado, José A.; Mira, Óscar; Viñals, Adrià; Gómez, Jaime; Banyuls, Nuria; Vives-Ferrándiz, Carmen (1. juuni 2010). "Diet of the garden dormouse ( Eliomys quercinus Linnaeus 1766) in orange groves: seasonal variation and use of available resources". mamm (inglise). 74 (2): 147–151. DOI:10.1515/mamm.2010.027. ISSN 1864-1547.
  12. ↑ Kuipers, L.; Scholten, J.; Thissen, J.B.M.; Bekkers, L.; Geertsma, M.; Pulles, C.A.T.; Siepel, H.; van Turnhout, L.J.E.A. (2012). "The diet of the garden dormouse (Eliomys quercinus) in the Netherlands in summer and autumn". Lutra. 55 (1): 17–27 – cit. via Wageningen Environmental Research Centre for Ecosystem Studies.{{ajakirjaviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  13. ↑ Díaz-Ruiz, Francisco; de Diego, Noelia; Santamaría, Ana Eugenia; Domínguez, Julio C.; Galgo, Alex; García, Jesús T.; Olea, Pedro P.; Viñuela, Javier (25. september 2018). "Direct evidence of scavenging behaviour in the garden dormouse ( Eliomys quercinus )". Mammalia (inglise). 82 (5): 486–489. DOI:10.1515/mammalia-2017-0087. ISSN 1864-1547.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 14,4 Nummert, Grete; Ritson, Karmel; Nemvalts, Kristel (1. aprill 2023). "Photoluminescence in the Garden dormouse (Eliomys quercinus)". Zoology. 157: 126075. DOI:10.1016/j.zool.2023.126075. ISSN 0944-2006.
  15. ↑ Stoye, Emma. "Alien sand dunes and a record-breaking cyclone — March's best science images". www.nature.com (inglise). Vaadatud 15. detsembril 2023.
  16. ↑ #author.fullName}. "The garden dormouse glows under UV light - but we don't know why". New Scientist (Ameerika inglise). Vaadatud 15. detsembril 2023. {{netiviide}}: parameetris |perekonnanimi= on üldnimi (juhend)
  17. ↑ "Garden Dormouse Is Latest Mammal To Glow Under UV Light, But Scientists Can't Explain Why". IFLScience (inglise). 4. aprill 2023. Vaadatud 15. detsembril 2023.
  18. ↑ "Discover Magazine". www.discovermagazine.com. Vaadatud 15. detsembril 2023.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Lagrits_(loom)&oldid=6728127"