Äike

See artikkel räägib atmosfäärinähtusest; eesti jumala kohta vaata artiklit Äike (jumal); perekonnanime kohta vaata artiklit Äike (perekonnanimi).

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Äike on kompleksne õhuelektriline atmosfäärinähtus, mis tekib tavaliselt kõrgele tõusvate õhuvoolude ja konvektsioonipilvede intensiivse arengu tagajärjel ning koosneb mitmest komponendist, nagu rünksajupilved, sajualad, õhuvoolude süsteemid, laengud, välgud (nähtav sädelahendus valgussähvatusena) ja müristamine (kuuldav kaasnev heli) jne, moodustades äikeserinde. Äikese olemasoluks on vaja tingimata sorteeritud ruumlaenguid. ^[1].

Äike võib tekkida rünksajupilvede korral. Kaasnevad hoovihm, rahe ja tugevad tuuleiilid, harva tromb või vesipüks, külmal aastaajal sajab äikesega rünksajupilvedest lumekruupe, jääkruupe ja hooglund.^[2]. Talvel on äike siiski haruldane, sest selleks on vaja soojema ja külma õhukihi kohtumist, mis on sagedasem suvel. Talvel on õhutemperatuurid üldiselt madalamad, mistõttu puudub sageli vajalik temperatuurigradiendil põhinev energiakogunemine äikese tekkeks.

Äikese tekkimiseks peab olema täidetud kolm tingimust: a) õhumassi vertikaalne tasakaal on ebastabiilne (labiilne), b) maapinnalähedane õhukiht on suure niiskusega, c) olemas on päästikumehhanism õhuhulkade algtõukeks üles.

Äike liigitatakse õhumassisiseseks, frontaalseks ja orograafiliseks.

Õhumassisisene äike jaguneb omakorda termiliseks, advektiivseks. Termilist äikest põhjustab tormiline konvektsioon labiilses õhumassis, kaasnevate võimsate tõusvate õhuvooludega, mis tekivad maapinna ebaühtlase soojenemise tagajärjel harilikult pärast keskpäeva, mere kohal ka öösel ja hommikul.

Advektiivne äike tekib siis, kui soojale aluspinnale voolab külm õhumass, mistõttu tekivad konvektsioonivoolud päikeselt otseselt energiat saamata, tüüpiline on see külma frondi tagalas.

Orograafiline äike tekib mägisel maastikul, kui õhumass on õhurõhu horisontaalse gradiendi tõttu sunnitud liikumisel tõusma piki künka, mäe või mäeaheliku tuulepealset nõlva. Kõigi nende äikeseliikide tekkimise peamiseks eelduseks on ebapüsiva (labiilse) vertikaalse tasakaaliga õhumassi paiknemine antud geograafilisel alal.

Frontaalne äike on seotud enamasti külma- või oklusioonifrondiga (atmosfäärifront), arenedes neis tekkivais pilvedes. Sel juhul muutub ilm pärast äikest tavaliselt jahedamaks. Mõnikord tekib frontaaläike soojal frondil ja võib siis olla iseäranis tugev. Sel juhul võib ilm pärast äikest tuntavalt soojeneda. Frontaaläike hõlmab suuremat piirkonda ning kestab kauem kui kohalik äike.^[3]

Rünksajupilvede organiseerumise järgi

Rahvusvaheliselt kasutatakse frontaaläikeste klassifikatsiooni, mis põhineb rünksajupilvede organiseeritusel. Rünksajupilvedele on tüüpiline organiseerumine, st koondumine suuremateks kogumikeks. Organiseerumine saab toimuda siis, kui olemas on tuulenihe, mis on seotud tsükloni frontidega. Olenevalt organiseerumise astmest võib-olla äike lühi- või pikaealine, ohtlik või väheohtlik. Üldiselt organiseerumise astme suurenemisega muutub äike kestvamaks ja ohtlikumaks.

Üheelemendiline äike ei ole organiseerunud. See koosneb üksikust ja suhteliselt väikesest rünksajupilvest. Seda tüüpi äikese on väheohtlik ja lühikese elueaga (kestab harva üle 1 tunni) ning võib põhjustada äärmisel juhul lühiajalist paduvihma, rahehoogu või tuuleiile. Atmosfääris ei ole selle äikesetüübi puhul märkimisväärset tuulenihet, mistõttu kuulub enamasti termiliste äikeste hulka. On üsna haruldane.

Mitmeelemendiline äike on juba mõningal määral organiseerunud, st koosneb mitmest rünksajupilvest. Seetõttu katab selline äike palju suuremat ala ja on pikema elueaga. Võib põhjustada juba ägedamat äikest, peamine oht on tugevad tuuleiilid (äikesepagid), kuid ka rahe ja paduvihm. Enamik äikestest, mida kogeme, on just mitmeelemendilised.

Organiseerituselt järgmisel astmel on pagijoonena joondunud rünksajupilved (äike). Ka see koosneb paljudest rünksajupilvedest, kuid need paiknevad sel juhul pika reana, mille pikkus on sageli sadu kilomeetreid ja kestus tunde, vahel üle ööpäeva. Sellise rünksajupilvede süsteemi teke vajab palju soojust ja niiskust ning märkimisväärset baarilistes süsteemides esinevat tuulenihet. Tihti kujuneb pagijooneäike külma frondi ees nn ebapüsivuse joonel, kus on konvektsiooniks kõige soodsamad tingimused. Seda tüüpi äike on sageli ohtlik, põhjustades purustavaid pagisid (näiteks 8.8.2010 või 28.7.2011 kuuluvad siia alla), kuid ka hiidrahet ja paduvihma. Paljud võimsad äikesed, mille ees liigub huvitava ja pilkuköitva välimusega viiruline pilveosa, kuuluvad just selle tüübi alla.

Organiseerituse astmel kõige kõrgemal on ülielemendilised äikesed. Need on väga haruldased, mille tekkeks on vaja väga suurt frontidevahelist tuulenihet (nii tugevuse kui ka suuna mõttes), samuti palju soojust ja niiskust, kuid tõsised hiidrahe- ja tornaadojuhtumid (näiteks USAs) on eeskätt just selle äikesetüübiga seotud. Euroopast võib tuua näitena 16. augustil 2008 Poolat laastanud tornaadopuhangu ^[4][5][6][7]

Maakeral on äikest korraga keskeltläbi umbes 1800 kohas.^[viide?]

Äikese sagedus väheneb üldiselt ekvaatorilt pooluste suunas, näiteks Jaava saarel on aastas üle 300 äikesepäeva, Eestis keskmiselt 10–20. Selle põhjuseks on pooluselähedasemate alade madalam õhutemperatuur ja väiksemad pinnase temperatuurikontrastid.

2023. aasta äikesehooajal oli kogu Eesti peale kokku 82 äikesepäeva ning NORDLIS välgudetektorite võrgustik registreeris 24 390 pilv-maa välku.^[8]

Kõu ehk müristamine on summaarselt välgusähvatusele järgneva pikse raksatusena kostva lööklaine, mis tekib välgu kuumusest plahvatuslikult paisuvast õhust ja magnetväljast ning välgukanalites tekkivate paukgaasi plahvatuste ja plahvatuste heli peegeldumine pilvedelt või mägedelt kostev kõuemürin.

Mida kaugemal välku lööb, seda pikem on välgu ja müristamise vaheline aeg (1 kilomeetrile vastab umbes 3 sekundit). See tuleneb sellest, et heli levib atmosfääris normaaltingimustel ligikaudu kiirusega 330 m/s. Valguse levikuaja võib antud juhul arvestamata jätta kuna valguse kiirus on 300 000 km/s ja see jõuab vaatlejani praktiliselt silmapilkselt.

Hoonete kaitseks välgu eest, tuleb ehitiste kõrgematesse kohtadesse paigaldada korralikud piksevardad. Eemale tuleb hoida üksikutest kõrgetest puudest lagedal väljal. Eriti ohtlikud on lehtpuud (tammed) nende suure niiskusesisalduse tõttu.

Majades tuleb hoiduda telefoniga helistamisest, teleri sisselülitamisest (maailmas on küllaga näiteid tulekahjudest, mis on põhjustatud välgulöögist teleantenni) ja ahju kütmisest (suitsusammas toimib laetud osakeste suure kontsentratsiooni tõttu piksevardana). Eemale tuleb hoida isegi maja elektrivõrgu pistikupesadest.

Paljude rahvaste mütoloogias on äikese põhjustajaks usutud jumalaid või jumalusi. Vanakreeka mütoloogias on äikese- (ja peajumalaks) Zeus, Eesti rahvausundis Äike või Pikker või Pikne, Skandinaavias Thor ja Soomes Ukko, kes on ka peajumal. Vt ka seaduselaegas.^[viide?]

• Joonvälk
• Keravälk
• Kettvälk
• Piksevarras
• Piksenool
• Piksekivi
• Välk

• Sven-Erik Enno, Välk ja pauk, 2019, ISBN 9789949607884 (esimene eestikeelne populaarteaduslik teos äikesest)

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Äike

Tsitaadid Vikitsitaatides: Äike

• Piret Pappel: "Välgu salaelu püüti pildile" Novaator, 18. detsember 2010
• Sven-Erik Enno: "Kus lööb Eestis kõige sagedamini välku?" Novaator, 22. juuli 2011
• "Kuidas jälgida välku?" ERR Novaator, 4. august 2016
• Priit Ennet: "Laevateede kohal lööb taevas rohkem välku" ERR Novaator, 20. september 2017
• [1] Kui kaugel on äike? (Novaator 04.07.2022) Selgitusi jagab välguteadlane Sven-Erik Enno.