Iyād ‘Allāwī

See artikkel vajab ajakohastamist. Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Iyād ‘Allāwī
Koduleht	http://www.ayad-allawi.com
[muuda Wikidatas]

Doktor Iyād ‘Allāwī (اياد علاوي [ij'aad allaau'ii]; lihtsustatud kirjapilt Iyad Allawi; sündinud 1945) on Iraagi poliitik. 30. juunist 2004 kuni 7. aprillini 2005 oli ta ajutine peaminister.

Ta on väljapaistev šiiidi usutunnistusega (kuid sekulaarne) Iraagi neuroloog ja poliitik, kes sai pärast 2003. aasta sissetungi Iraaki loodud Iraagi Ajutise Valitsusnõukogu liikmeks. Valitsusnõukogu istungil 28. mail 2004 valiti ta ühehäälselt Iraagi esimeseks valitsusjuhiks pärast Saddam Husseini.

Allawi elas pool elu Suurbritannias ning tal on endiselt Briti kodakondsus ja ärihuvid Londonis.

Allawi kaudu läks liikvele väide, et Iraagi massihävitusrelvad saab seada kasutusvalmis 45 minuti jooksul.

Allawi sündis 1945. aastal väljapaistvas Iraagi šiiitide perekonnas. Tema vanaisa aitas pidada läbirääkimisi Iraagi iseseisvumisel. Tema isa oli arst ja parlamendiliige.

1960. aastatel Bagdadis arstiks õppides sai ta tuttavaks Saddam Husseiniga.

Talib Shabibi mälestuste järgi, mille avaldas 1999. aastal Ali Karim Said Abdullah al-Khafaji, alustas Iyād ‘Allāwī poliitilist tegevust 1963. aasta paiku atentaatide sooritajana. Ta toetas aktiivselt Iraagi Ba'athi parteid selle algusaegadel ning korraldas oma õppeasutuses parteikoosolekuid. Noore arstina astus ta partei liikmeks, kuid oli 1971. aastal sunnitud minema eksiili, sest ta läks Saddam Husseiniga tülli. Ta asus elama Suurbritanniasse, kus ta õppis neurokirurgiks. Teistel andmetel saatis Iraak ta Londonisse neuroloogiat edasi õppima. Ta jäi Suurbritanniasse peaaegu 30 aastaks, kuid osales endiselt Iraagi poliitikas.

Allawi olevat olnud Ba'athi partei koordinaator Suurbritannias ning teinud koostööd Iraagi julgeolekuteenistusega. 1975. aastal Londonis elades astus Allawi Ba'athi parteist välja, kuid Saddam Hussein püüdis teda ähvarduste ja äraostmisega tagasi meelitada. Kui ta keeldus ning tal tekkisid sidemed Briti julgeolekuteenistusega MI6, olevat Saddam korraldanud tema tapmise. Ta olevat üle jooksnud siis, kui teda kutsuti Bagdadisse ja ta keeldus minemast.

1978. aastal, kui Allawi elas Surreys Kingston-upon-Thamesis, ärkas ta kord keset ööd sellepeale, kui keegi oli majja sisse murdnud ja püüdnud tema pead kirvega maha lüüa. Üks löök oleks äärepealt tema parema jala ära raiunud ja üks löök tabas rinda. Sissetungija põgenes, arvates, et Allawi on surnud, kuid ta jäi ellu ning teda raviti haiglas terve aasta. Sellest ajast saadik ta lonkab. Arvatakse, et atentaadi korraldas Iraagi tollane asepresident Saddam Hussein.

Allawist sai ärimees, kellel olid sidemed Saudi Araabias.

1980. aastatel käis ta sageli Lähis-Idas, kohtudes salaja teiste Iraagi pagulastega ning pidades sidet Iraaki jäänud mässuliste ohvitseridega.

1990. või 1993. aastal aitas Allawi rajada organisatsiooni Iraagi Rahvuslik Leppimine (Iraqi National Accord, INA), mis koosnes põhiliselt Saddam Husseini Iraagist põgenenud sõjaväelastest ja julgeolekuohvitseridest, ning sai selle juhiks. See rühmitus tõmbas ligi ka Iraagist põgenenud Ba'athi partei tegelasi, eriti sunniite. Nad kavandasid sõjaväelise riigipöörde provotseerimist.

Allawid toetas USA riigisekretär Colin Powell, erinevalt Pentagonist, kes eelistas teist pagulast Ahmad Chalabid.

Tema pikaajalised sidemed Luure Keskagentuuriga (LKA ehk CIA) on hästi tõendatud. 1990. aastate keskel kinnitas INA, et neil on laialdased sidemed Iraagi ohvitseridega. Allawi hakkas tegema koostööd MI6 asemel rohkem CIA-ga. Ta veenis ameeriklasi, et nad suudavad Bagdadis sõjaväelise riigipöörde organiseerida. USA, Suurbritannia ja Saudi Araabia toetusel avas ta Jordaania pealinnas ‘Ammānis 1996. aastal peakorteri ja raadiojaama, kuulutades, et see on Iraagi opositsioonile ajalooline hetk. Riigipöördekatse aastal 1996 ebaõnnestus. Kindralid, keda CIA oli toetanud, ei viinud oma tanke Saddami vastu. Bagdadis järgnesid massilised arreteerimised. Enamikku vandenõulasi piinati ja nad hukati. Saddam maksis Allawile kätte, võttes Allawi rikkalt kaupmehesuguvõsalt ära maa, mis oli sajandeid nendele kuulunud. Tolleaegne Jordaania peaminister Abdul-Karim al-Kabariti ütles, et kogu INA võrgustik oli Iraagi julgeolekuteenistustest läbi imbunud.

Kui Allawi koos INA-ga pärast Saddami kukutamist 2003. aastal Iraaki tagasi läks, nimetas Paul Bremer ta Iraagi 25-liikmelisse, USA poolt määratud Ajutisse Valitsusnõukokku. 2003. aasta oktoobris oli ta Valitsusnõukogu roteeruva presidendi ametis.

INA rajas üle riigi oma bürood Ba'athi partei mahajäetud büroodes. Rahva hulgas INA-l toetust ei paistnud olevat. Bayjī linnas 2003. aastal toimunud ülestõusu ajal süütas rahvahulk kohe INA büroo.

Alates 2003. aastast maksis Allawi väljapaistvatele Washingtoni lobistidele ja New Yorgi avalikkussuhete agentidele üle 300 000 USA dollari, et pääseda ligi Washingtoni poliitikakujundajatele ja ajakirjanikele. Raha tuli tema austajalt Suurbritannias Mashal Nawabilt.

28. detsembril 2004 ilmus ajalehes Washington Post Allawi artikkel, kus ta vastustas endiste Ba'athi partei liikmete väljapuhastamist riigiasutustest, mis oli Bremeri poliitika, mida toetas ka Ahmad Chalabi. 29. detsembril tsiteerisid kaks Londoni araabiakeelset ajalehte Allawi sõnu, et Saddam on tunnistanud miljardite USA dollarite välismaale kõrvale panemist ning nimetanud küsitlejatele nende inimeste nimed, kes teavad, kus raha on.

Allawi juhatas Valitsusnõukogu julgeolekukomiteed ning oli vastu armee laialisaatmisele Paul Bremeri korraldusel. Ta leiab, et vana režiimi politsei ja armee laialisaatmine on tekitanud julgeolekuvaakumi, milles on levinud kuritegevus ja terrorism. Ta on astunud välja laialisaadetud armee ohvitseride huvide eest.

Protestiks USA okupatsioonivägede rünnaku vastu Al-Fallūjah' linnale astus ta julgeolekukomitee juhi kohalt tagasi.

Allawi mainet rahva hulgas on kahjustanud koostöö algul Saddami luure agentidega ja hiljem MI6 ja LKA agentidega.

12. veebruaril ilmus ühes Londoni araabiakeelses ajalehes kirjutis Californias elavalt günekoloogilt Haifa al-Azawilt, kes õppis Allawiga koos Iraagis meditsiiniõppeasutuses. Tema sõnul kandis Allawi omal ajal vööl relva, millega ta sageli teisi terroriseerides vehkis, oli halb õppija, kes tavaliselt seisis kooli õuel või jälitas naisüliõpilasi nende koduni. Inglismaal õppides olevat ta ajanud asju atentaatide sooritajatega, kuni ta langes ise nende ohvriks.

28. mail 2004 valis Valitsusnõukogu oma presidendi kohusetäitja Ghazi Yawari poolt pärastlõunaks kokku kutsutud eriistungil ta ühehäälselt Iraagi ajutiseks peaministriks, kes hakkab riiki valitsema, kui USA 30. juunil 2004 võimu üle annab. Ta jääb ametisse kuni valimisteni, mis peavad toimuma 2005. aasta alguses.

Hääletus võttis aega vaid mõne minuti. 23- või 22-liikmelisest Valitsusnõukogust puudus 3 liiget, sealhulgas Iraagi Rahvuskongressi juht Ahmed Chalabi. Kohal ei olnud veel šiiidid Salama al-Khafaji ja Abdul-Karim al-Mohammedawi.

Selle kohta, kuidas Allawi valimiseni jõuti ja kas algatajaks oli Valitsusnõukogu või Iraagi ajutist valitsust kokku panevad Brahimi, Bremer ja USA presidendi saadik Robert Blackwill, on vastakaid teateid. Ühtedel teadetel mõjutas otsuse tegemist suuresti ÜRO erisaadiku Iraagis Lakhdar Brahimi (al-Akhdhar al-Ibrahimi) nõuanne ning Brahimi andis toetuse Allawile pärast konsultatsioone Iraagi poliitiliste, usu- ja hõimujuhtidega. Teistel andmetel tegi Allawi Valitsusnõukogu liikmete seas mitu nädalat lobitööd ning lõpuks olid Brahimi ja Bremer sunnitud tema taha asuma. Enne seda olid Valitsusnõukogu liikmed tagasi lükanud tuumateadlase, šiiit Hussain Shahristani kandidatuuri, mille oli esitanud Brahimi. Brahimi tahtis, et peaminister ei oleks Valitsusnõukogu ega mõne partei liige, vaid kohalik tehnokraat, kuid Valitsusnõukogu liikmed nõudsid, et peaminister oleks mõne suure šiiidi partei juht. Vastasel korral ähvardasid mõned Valitsusnõukogu liikmed ajutise valitsuse toetamisest loobuda. Seega jäid sõelale Valitsusnõukogu liikmed Allawi, Iraagi Islamirevolutsiooni Ülemnõukogu juht Adel Abdel-Mehdi ja Dawa partei Ibrahim Jafari. Brahimi, Bremer ja Blackwill valisid Allawi, sest teised parteid on eksklusiivselt šiiitlikud. Allawi saavutas ka Valitsusnõukogu toetuse.

Allawi valiti mõõduka šiiidina, Iraagi enamusreligiooni esindajana, kelle usulised ja poliitilised vaated on mõõdukad. Šiiitide kõrgem vaimulik juhtkond toetab teda. Iraagi vaatlejad nimetasid teda kompromisskandidaadiks, kelle kogemust julgeoleku ja riigikaitse valdkonnas läheb tarvis. Ta saab hästi läbi nii sunniitide kui ka šiiitidega. Iseloomulik on see, et INA-sse võttis ta ka sunniite ja kurde. Peale selle on hea kontakt ka teiste araabia maadega, sest ta on panaraabia rahvuslane. Rahva hulgas teda ei toetata, sest ei usuta, et välismaal elanud mees saab riigi ühendamisega hakkama.

1. juunil esitles ta oma valitsuse 26 liiget, kellest mõned kuulusid juba Ajutisse Valitsusnõukokku, sealhulgas välisminister Hoshyar Zebari, kes on kurd, ja naftaminister Al Ghahban.

8. novembril 2004 andis ta USA ja Iraagi sõjaväele loa Falluja ründamiseks. Järgmisel päeval ähvardas Iraagi sunniitide partei sel põhjusel valitsusest lahkuda.^[1]

Allawi on pikka kasvu.

Iraagi kaitseminister Ali Allawi on Iyād ‘Allāwī nõbu. Ka Ahmad Chalabi on tema sugulane, kuid nende suhted ei ole head.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Iyād ‘Allāwī

• Foto