Britannia (Rooma provints)

See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Britannia. Lisateavet artikli arutelust

See artikkel vajab toimetamist. (August 2019) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis puuduvad viited. (August 2019) Palun aita artiklit täiendada, lisades sobivaid viiteid.

Rooma Britannia (ladina: Britannia või hiljem Britanniae, "britid") oli Suurbritannia saare ala, mida aastatel 43–410 pKr valitses Rooma keisririik. See koosnes peaaegu kogu Inglismaast ja Walesist ning lühikest aega Lõuna-Šotimaast.

Julius Caesar tungis Britanniasse aastatel 55 ja 54 eKr osana oma Gallia sõdadest. Caesari sõnul olid britid teiste keldi hõimude poolt Briti rauaajal vallutatud või kultuuriliselt allutatud ja olid abistanud Caesari vaenlasi. Ta kogus andamit, paigaldas trinovandide üle sõbraliku kuninga Mandubraciuse ja naasis Galliasse. Kavandatud sissetungid Augustuse ajal jäeti aastatel 34, 27 ja 25 eKr ära. Aastal 40 pKr kogus Caligula mandril Kanali äärde 200 000 meest, Suetoniuse sõnul ainult selleks, et nad saaksid merekarpe koguda, võibolla sümboolse žestina, et kuulutada Caligula võitu mere üle. Kolm aastat hiljem suunas Claudius neli leegionit Britanniasse tungima ja taastama kukutatud kuningas Verica atrebaadide üle. Roomlased võitsid katuvellaune ja moodustasid siis vallutusest Britannia provintsi (ladina: Provincia Britannia). 47. aastaks omasid roomlased maad Fosse Wayst kagus. Kontroll Walesi üle viibis tagasilöökide ja Boudicca ülestõusu mõjude tagajärjel, kuid roomlased laienesid kindlalt põhjasuunas.

Britannia-vallutus jätkus Gnaeus Julius Agricola juhtimisel (77–84), kes laiendas Rooma keisririiki kuni Kaledooniani. 84. aasta suvel seisis Agricola Mons Graupiuse lahingus vastamisi Calgacuse juhitud kaledoonlaste armeega. Tacituse hinnangul oli lahingohvrite arv umbes 10 000 Kaledoonia poolel ja umbes 360 Rooma poolel. Mons Graupiuse veresaun lõpetas 40 aastat kestnud Britannia-vallutuse, mille jooksul tapeti 100 000 kuni 250 000 britti. Eeltööstusliku sõja ja Britannia rahvaarvu u. 2 miljonit kohta olid need väga suured arvud.

2. sajandi keisrite Hadrianuse ja Antoninus Piusi ajal ehitati Rooma provintsi kaitseks kaks valli kaledoonlaste vastu, kelle valdusi Põhja-Šoti mägismaal kunagi ei kontrollitud. 197. aasta paiku jaotasid Septimius Severuse reformid Britannia kaheks provintsiks: Britannia Superior ja Britannia Inferior. Diocletianuse reformidega 3. sajandi lõpul jaotati Britannia neljaks provintsiks vicariuse juhtimisel, kes haldas Britannia diötseesi. Viies provints Valentia on tõendatud 4. sajandi lõpus. Suure osa Rooma okupatsiooni hilisemast perioodist tabasid Britanniat barbarite sissetungid ning see sattus sageli keiserlike usurpaatorite ja keiserlike pretendentide kontrolli alla. Rooma lõplik taandumine Britanniast toimus 410. aasta paiku; pärismaised kuningriigid moodustasid pärast seda Rooma-järgse Britannia.

Pärast brittide vallutamist tekkis omanäoline rooma-briti kultuur, kuna roomlased tutvustasid paremat põllumajandust, linnaplaneerimist, tööstustoodangut ja arhitektuuri. Rooma jumalanna Britanniast sai Britannia naissoost personifikatsioon. Pärast esialgset sissetungi mainivad Rooma ajaloolased Britanniat üldiselt vaid möödaminnes. Seega pärineb suurem osa praegustest teadmistest arheoloogilistest uuringutest ja juhuslikest epigraafilistest tõenditest, mis ülistavad keisri Britannia-saavutusi. Rooma kodanikud asusid Britanniasse keisririigi mitmest osast.

 Pikemalt artiklis Caesari ekspeditsioonid Britanniasse

Britannia oli klassikalisele maailmale tuntud; kreeklased, foiniiklased ja kartaagolased kauplesid 4. sajandil eKr korni tinaga. Kreeklased viitasid Kassiteriididele või "Tinasaartele" ja paigutasid need Euroopa lääneranniku lähedale. Kartaago meresõitja Himilkon olla saart külastanud 5. sajandil ja Kreeka maadeavastaja Pytheas 4. sajandil eKr. Seda peeti saladuslikuks kohaks, kusjuures mõned kirjanikud keeldusid uskumast, et see üldse olemas on.

Esimene otsene Rooma kontakt oli siis, kui Julius Caesar võttis ette kaks ekspeditsiooni aastatel 55 ja 54 eKr, osana tema Gallia vallutusest, uskudes, et britid aitasid Gallia vastupanuliikumist. Esimene ekspeditsioon oli pigem luuretegevus kui täielik sissetung ja saavutas sillapea Kenti rannikul, kuid laevade tormikahjustuste ja ratsaväe puudumise tõttu ei saanud ta edasi liikuda. Sõjalisest ebaõnnestumisest hoolimata oli see poliitiline edu, kuna senat kuulutas Roomas 20-päevase riigipüha, et austada pretsedenditu saavutust saada Britanniast pantvange ja alistada mandrile naastes Belgia hõimud.

Teine sissetung hõlmas oluliselt suuremaid jõude ja Caesar sundis või kutsus paljusid põliseid keldi hõime üles maksma rahu eest andamit ja andma pantvange. Paigaldati sõbralik kohalik kuningas Mandubracius ja tema rivaali Cassivellaunusega sõlmiti leping. Võeti pantvange, kuid ajaloolased on eriarvamusel, kas pärast Caesari Galliasse naasmist mingit andamit maksti.

Caesar ei vallutanud ühtegi territooriumi ega jätnud maha vägesid, kuid ta rajas kliendid ja tõi Britannia Rooma mõjusfääri. Augustus kavandas sissetunge aastatel 34, 27 ja 25 eKr, kuid olud polnud kunagi soodsad ning Britannia ja Rooma suhted kujunesid diplomaatia ja kaubanduse suheteks. Strabon, kirjutades Augustuse valitsemisaja lõpul, väitis, et kaubandusmaksud tõid aastas rohkem tulu, kui ükski vallutus suutis. Arheoloogia näitab, et Kagu-Britannias suurenes imporditud luksuskaupade arv. Strabon mainib ka Briti kuningaid, kes saatsid saadikuid Augustuse juurde ja Augustuse enda Res Gestae viitab kahele Briti kuningale, kelle ta võttis vastu põgenikena. Kui mõned Tiberiuse laevad tormis Britanniasse sattusid, tema Germaania-kampaania ajal aastal 16 pKr, tulid nad tagasi juttudega koletistest.

Rooma näib olevat julgustanud võimu tasakaalu Lõuna-Britannias, toetades kahte võimsat kuningriiki: Tasciovanuse järeltulijate valitsetud katuvellaunid ja Commiuse järeltulijate valitsetud atrebaadid. Seda poliitikat järgiti aastani 39 või 40 pKr, kui Caligula võttis vastu katuvellaunide dünastia pagendatud liikme ja kavandas sissetungi Britanniasse, mis varises kokku jantlikes oludes enne Galliast lahkumist. Kui Claudius tungis aastal 43 pKr edukalt kallale, oli see abiks teisele põgenevale Briti valitsejale, atrebaatide Vericale.

 Pikemalt artiklis Rooma Britannia-vallutus

Sissetungiväge aastal 43 pKr juhtis Aulus Plautius, kuid pole selge, mitu leegionit saadeti. Legio II Augusta, mida juhtis tulevane keiser Vespasianus, oli ainus kindlalt tõestatud osavõtja. Legio IX Hispana, Legio XIV Gemina (hiljem Martia Victrix) ja Legio XX Valeria Victrix (hiljem Valeria Victrix) on teadaolevalt teeninud Boudicca ülestõusu ajal aastal 60/61 ja olid seal ilmselt alates algsest sissetungist. See ei ole kindel, kuna Rooma armee oli paindlik, üksusi liigutati vajadusel ümber. Legio IX Hispana võis püsivalt paikneda, kirjed näitavad seda aastal 71 Eboracumis (Yorkis) ja hoonesildil on aasta 108, enne kui see hävitati keisririigi idaosas, arvatavasti Bar Kohba mässu ajal.

Sissetung lükkus vägede mässu tõttu edasi, kuni keiserlik vabakslastu veenis neid ületama oma hirmu ületada ookean ja tegutseda väljaspool teadaoleva maailma piire. Nad purjetasid kolmes jaos ja randusid arvatavasti Richborough's Kentis; vähemalt osa väest võis randuda Fishbourne'is West Sussexis.

Katuvellaune ja nende liitlasi võideti kahes lahingus: esiteks, Richborough's randumise eeldusel, Medway jõel, teiseks Thamesi jõel. Üks nende juhtidest, Togodumnus, tapeti, kuid tema vend Caratacus jäi ellu, et jätkata vastupanu mujal. Plautius peatus Thamesi ääres ja teatas Claudiusele, kes saabus abivägedega, sealhulgas artilleeria ja elevandid, viimaseks marsiks katuvellaunide pealinnale Camulodunumile (Colchester). Vespasianus alistas edela, Cogidubnus tehti mitme territooriumi sõbralikuks kuningaks, ja sõlmiti lepingud hõimudega väljaspool otsest Rooma kontrolli.

 Pikemalt artiklis Rooma-briti kultuur

Pärast saare lõunaosa vallutamist suunasid roomlased oma tähelepanu sellele, mis nüüd on Wales. Siluurid, ordovikid ja dekeanglid olid lepitamatult sissetungijate vastu ja olid esimesed aastakümned Rooma sõjalise tähelepanu keskpunktis, vaatamata aeg-ajalt toimunud väikestele mässudele Rooma liitlaste seas, nagu brigantid ja ikeenid. Siluure juhtis Caratacus ja ta korraldas tõhusa sissikampaania kuberner Publius Ostorius Scapula vastu. Lõpuks aastal 51 meelitas Ostorius Caratacuse kavandatud lahingusse ja võitis teda. Briti liider otsis varjupaika brigantide seas, kuid nende kuninganna Cartimandua tõestas oma lojaalsust, loovutades ta roomlastele. Ta viidi vangistatuna Rooma, kus ta Claudiuse triumfi ajal peetud väärikas kõnes veenis keisrit oma elu säästma. Siluure ei lepitatud endiselt ja Cartimandua eksabikaasa Venutius asendas Caratacust kui kõige silmapaistvam Briti vastupanu juht.

Nero troonileasumisel laienes Rooma Britannia põhjas Lindumini. Mauretaania (tänapäeva Alžeeria ja Maroko) vallutaja Gaius Suetonius Paulinus sai Britannia kuberneriks ning aastatel 60 ja 61 liikus ta Mona (Anglesey) vastu, et õiendada druidismiga lõplikult arved. Paulinus viis oma armee üle Menai Straits ning mõrvas druiidid ja põletas nende pühad hiied.

Kui Paulinus Monas kampaaniat pidas, tekkis Britannia kaguosas mäss Boudicca juhtimisel. Boudicca oli hiljuti lahkunud ikeenide kuninga Prasutaguse lesk. Rooma ajaloolane Tacitus teatas, et Prasutagus oli jätnud testamendi, jättes poole oma kuningriigist Nerole lootuses, et ülejäänud osa jääb puutumata. Ta eksis. Kui tema tahe jõustati, vastas Rooma vägivaldselt hõimu maade täies ulatuses hõivamisega. Boudicca protestis. Selle tagajärjel karistas Rooma teda ja ta tütreid peksmise ja vägistamisega. Vastuseks hävitasid ikeenid liidus trinovandidega Rooma koloonia Camulodunumi (Colchester) ja lõid põgenema Legio IX osa, mis oli appi saadetud. Paulinus ratsutas mässuliste järgmisse sihtmärki Londonisse (toona Londinium), kuid jõudis järeldusele, et seda ei saa kaitsta. Hüljatuna see hävitati, nagu ka Verulamium (St. Albans). 70 000 kuni 80 000 inimest olla tapetud kolmes linnas. Kuid Paulinus rühmitas kaks oma kolmest leegionist ümber, valis lahinguvälja ja vaatamata sellele, et oli vähemuses rohkem kui 20:1, võitis mässulisi Watling Streeti lahingus. Boudicca suri varsti pärast seda, kas mürgitas end või haiguse tõttu. Sel ajal kaalus keiser Nero Rooma vägede Britanniast täielikult väljaviimist.

Rohkem rahutusi oli aastal 69, "Nelja keisri aastal". Kui Roomas puhkes kodusõda, ei suutnud nõrgad kubernerid Britannias leegioneid kontrollida ja brigantide Venutius kasutas oma võimalust. Roomlased olid eelnevalt kaitsnud tema vastu Cartimanduat, kuid seekord ei suutnud seda teha. Cartimandua evakueeriti ja Venutiusele jäeti kontroll maa põhjaosa üle. Pärast seda, kui Vespasianus keisririigi kindlustas, asusid tema kaks esimest määramist kubernerideks, Quintus Petillius Cerialis ja Sextus Julius Frontinus, maha suruma vastavalt brigante ja siluure. Frontinus laiendas Rooma võimu kogu Lõuna-Walesile ning algatas maavarade kasutamise, nagu kullakaevandused Dolaucothis.

Järgnenud aastatel vallutasid roomlased rohkem saart, kasvatades Rooma Britannia suurust. Kuberner Gnaeus Julius Agricola, ajaloolase Tacituse äi, vallutas aastal 78 ordovikid. XX Valeria Victrix leegioniga võitis Agricola aastal 84 kaledoonlasi Mons Graupiuse lahingus Põhja-Šotimaal. See oli Rooma territooriumi suurim ulatus Britannias: varsti pärast oma võitu kutsuti Agricola Britanniast tagasi Rooma ja roomlased taandusid kaitstavamale joonele piki Forthi–Clyde'i maakitsus, vabastades sõdureid, keda vajati hädasti teistel piiridel.

Suure osa Rooma Britannia ajaloost oli saarel garnisonis suur hulk sõdureid. See eeldas, et keiser määras provintsi kuberneriks usaldusväärse vanema mehe. Seetõttu teenisid paljud tulevased keisrid selles provintsis kuberneride või legaatidena, sealhulgas Vespasianus, Pertinax ja Gordianus I.

Pole ajaloolisi allikaid, mis kirjeldaks aastakümneid pärast Agricola tagasikutsumist. Isegi tema asendaja nimi pole teada. Arheoloogia on näidanud, et mõned Rooma kindlused Forthi–Clyde'i maakitsusest lõunas ehitati ümber ja laiendati; teised näivad olevat maha jäetud. Rooma mündid ja keraamika on ringelnud Šoti madaliku põlistes asulakohtades enne 100. aastat, mis näitab kasvavat romaniseerimist. Selle ajastu olulisemad allikad on Northumberlandi Vindolanda kindlusest pärit kirjutustahvlid, mis pärinevad enamasti aastatest 90–110. Need tahvlid annavad ilmekaid tõendeid Rooma keisririigi servas asuva Rooma kindluse toimimise kohta, kus ohvitseride naised hoidsid viisakat ühiskonda, samas kui kaupmehed, vedajad ja sõjaväelased hoidsid kindlust töövalmis ja varustatuna.

105. aasta paiku paistab, et Alba piktide hõimudelt on saadud tõsine tagasilöök: mitmed Rooma kindlused hävinesid tules, inimjäänuseid ja kahjustatud turviseid on leitud Trimontiumis (tänases Newsteadis Kagu-Šotimaal), mis viitab vaenutegevusele vähemalt selles kohas. Samuti on kaudseid tõendeid selle kohta, et Saksamaalt saadeti abivägesid ja selle aja nimetut Briti sõda on mainitud Küreene tribuuni hauakivil. Trajanuse Daakia sõjad võisid põhjustada vägede vähendamise selles piirkonnas või isegi täieliku taganemise, millele järgnesid kindluste purustamised piktide poolt, mitte registreerimata sõjaline lüüasaamine. Roomlastel oli kombeks korralise tagasitõmbamise korral ka oma kindlus hävitada, et vaenlasele ressursse mitte jätta. Mõlemal juhul kulges piir umbes sel ajal arvatavasti lõuna pool Stanegate'i joont Solway–Tyne maakitsusel.

Hadrianuse valitsemisaja alguses (117) tekkis uus kriis: ülestõus põhjas, mille Quintus Pompeius Falco maha surus. Kui Hadrianus oma kuulsal ringreisil Rooma provintsides 120. aasta paiku Britanniasse jõudis, juhendas ta ulatusliku kaitsevalli, mis on järeltulijatele tuntud kui Hadrianuse vall, ehitamist Stanegate'i piirijoone lähedale. Hadrianus määras selle töö kuberneriks Aulus Platorius Nepose, kes tõi Legio VI Victrix leegioni Germania Inferiorist kaasa. See asendas kuulsa Legio IX Hispana, mille kadumisest on palju räägitud. Arheoloogia näitab 2. sajandi esimesel poolel Šotimaal märkimisväärset poliitilist ebastabiilsust ja sel ajal nihkuvat piiri tuleb näha selles kontekstis.

Antoninus Piuse valitsemisajal (138–161) ulatus Hadrianuse piir põhjas lühikeseks ajaks Forthi–Clyde'i maakitsuseni, kuhu 142. aasta paiku ehitati Antoninuse vall, pärast Šoti madaliku sõjalist taasokupeerimist uue kuberneri Quintus Lollius Urbicuse poolt.

Esimene Antoninuse Šotimaa-okupatsioon lõppes täiendava kriisi tagajärjel aastatel 155–157, kui brigantid mässasid. Piiratud võimalustega abivägede saamiseks viisid roomlased oma väed lõunasse ja selle ülestõusu surus maha kuberner Gnaeus Julius Verus. Aasta jooksul vallutati Antoninuse vall tagasi, kuid aastal 163 või 164 jäeti see maha. Teine okupatsioon oli tõenäoliselt seotud Antoninuse kohustusega kaitsta votadiine või tema uhkusega laiendada keisririiki, kuna taganemine Hadrianuse piirile toimus varsti pärast tema surma, kui Antoninuse valli eelistele sai anda objektiivsema strateegilise hinnangu. Roomlased ei taandunud Šotimaalt sel ajal täielikult: suur kindlus Newsteadis säilis koos seitsme väiksema eelpostiga vähemalt aastani 180.

Kahekümne aasta jooksul pärast Hadrianuse valli piirile tagasipöördumist tegeles Rooma mandri asjadega, peamiselt probleemidega Doonau provintsides. Maetud mündiaarete kasvav arv Britannias sel ajal näitab, et rahu ei saavutatud täielikult. Šotimaal on leitud piisavalt Rooma hõbedat, mis vihjab tavapärasest suuremale kaubandusele, ja on tõenäoline, et roomlased tugevdasid lepinguid, makstes andamit oma vaenlastele piktidele.

Aastal 175 saabus Britanniasse suur 5500-meheline sarmaadi ratsavägi, et tugevdada registreerimata ülestõusudega võitlevaid vägesid. Aastal 180 murdsid piktid läbi Hadrianuse valli ja seal tapeti juhtiv ohvitser või kuberner, mida Cassius Dio kirjeldas kui kõige tõsisemat sõda Commoduse valitsemisajal. Ulpius Marcellus saadeti uueks kuberneriks ja aastaks 184 saavutas ta uue rahu, kuid pidi seisma silmitsi oma enda vägede mässuga. Kuna nad ei olnud Marcelluse rangusega rahul, üritasid nad legaat Caerellius Priscust usurpaator-kuberneriks valida; too keeldus, kuid Marcellusel õnnestus provintsist elusana lahkuda. Rooma armee Britannias jätkas allumatusega: nad saatsid 1500-mehelise delegatsiooni Rooma nõudama pretoriaanide prefekti Tigidius Perennise hukkamist, kes oli nende arvates varem neile ülekohut teinud, saates alamaid ratsanikuseisusest Britanniasse legaatideks. Commodus kohtus nendega väljaspool Roomat ja leppis kokku Perennise tapmises, kuid see pani neid vaid oma mässus kindlamini tundma.

Tulevane keiser Pertinax saadeti mässu vaigistamiseks Britanniasse ja oli kontrolli saavutamisel alguses edukas, kuid vägedes puhkes mäss. Pertinaxi rünnati ja ta jäeti surema, ning paluti Rooma tagasi kutsuda, kus ta varsti aastal 192 Commoduse järel keisriks sai.

Commoduse surm pani käima rea sündmusi, mis viisid lõpuks kodusõjani. Pärast lühikest Pertinaxi valitsemisaega kerkisid keisririigi jaoks esile mitmed rivaalid, sealhulgas Septimius Severus ja Clodius Albinus. Viimane oli uus Britannia kuberner ja võitis ilmselt kohalikke pärast nende varasemaid mässusid; ta kontrollis ka 3 leegionit, mis tegi temast potentsiaalselt olulise nõudja. Tema kunagine konkurent Severus lubas talle caesari tiitli vastutasuks Albinuse toetuse eest Pescennius Nigeri vastu idas. Kui Niger oli neutraliseeritud, pöördus Severus oma liitlase vastu Britannias – on tõenäoline, et Albinus nägi, et ta on järgmine sihtmärk, ja valmistus juba sõjaks.

Albinus läks aastal 195 Galliasse, kus ka provintsid olid teda toetamas, ja asus Lugdunumisse. Severus saabus veebruaris 196 ja sellele järgnenud lahing oli otsustav. Albinus jõudis võidule lähedale, kuid Severuse abiväed võitsid päeva ning briti kuberner tegi enesetapu. Severus eemaldas varsti Albinuse poolehoidjaid ja konfiskeeris ehk karistuseks suured maad Britannias.

Albinus oli näidanud Rooma Britannia peamist probleemi. Julgeoleku säilitamiseks nõudis provints 3 leegioni kohalolekut; kuid nende vägede juhtimine pakkus ambitsioonikatele konkurentidele ideaalse võimubaasi. Nende leegionite lähetamine mujale riisuks saarelt garnisoni, jättes provintsi kaitsetuks keldi põlisrahvaste ülestõusude ning piktide ja skottide sissetungi vastu.

Traditsiooniline seisukoht on, et Põhja-Britannia langes Albinuse äraolekul anarhiasse. Cassius Dio märgib, et uus kuberner Virius Lupus oli kohustatud ostma rahu jonnakalt põhjamaiselt hõimult, keda tunti maiataidena. Hiljem ametisse nimetatud sõjaliselt väljapaistvate kuberneride järjestus viitab sellele, et Rooma vaenlased olid keeruliseks väljakutseks ning Lucius Alfenus Senecio aruanne Roomale aastal 207 kirjeldab barbareid "mässuliste, maad vallutavate, rüüstavate ja hävitavatena". Mässamiseks peab muidugi olema alam – maiataid selgelt end selliseks ei pidanud. Senecio taotles kas abiväge või keiserlikku ekspeditsiooni ja Severus valis viimase, kuigi oli 62 aastat vana.

Arheoloogilised tõendid näitavad, et Senecio ehitas Hadrianuse valli kaitse ja kindlused selle ees taas üles ja Severuse saabumine Britanniasse ajendas vaenlase hõime viivitamatult rahu paluma. Keiser ei olnud tulnud selleks, et lahkuda võiduta, ja on tõenäoline, et ta soovis anda oma teismelistele poegadele Caracallale ja Getale vahetu kogemuse vaenuliku barbaarse maa kontrollimiseks.

Severuse juhitud ja tõenäoliselt umbes 20 000 meest hõlmav sissetung Kaledooniasse liikus aastal 208 või 209 põhja poole, ületades valli ja läbides Ida-Šotimaa marsruudil, mida kasutas Agricola. Vaevatud põhjahõimude sissiretkede karistamisest ja aeglustunud andestamatu maastiku tõttu, ei suutnud Severus kaledoonlasi lahinguväljal kohata. Keisri väed tungisid põhjas kuni Tay jõeni, kuid sissetungiga näib olevat vähe saavutatud, kuna kaledoonlastega kirjutati alla rahulepingud. 210. aastaks oli Severus tagasi Yorkis ja piiriks oli taas kord Hadrianuse vall. Ta võttis endale tiitli Britannicus, kuid tiitel tähendas vähe vallutamata põhjaosa suhtes, mis jäi selgelt keisririigi võimust väljapoole. Peaaegu kohe läks teine põhjapoolne hõim maiataid taas sõtta. Caracalla lahkus karistusekspeditsiooniga, kuid järgmiseks aastaks oli tema kidur isa surnud ning tema ja ta vend lahkusid provintsist, et esitada nende nõue troonile.

Oma viimase teona üritas Severus lahendada Britannia võimsate ja mässuliste kuberneride probleemi, jagades provintsi kaheks: Britannia Superior ja Britannia Inferior. See hoidis mässupotentsiaali peaaegu sajandi vältel kontrolli all. Ajaloolised allikad pakuvad vähe teavet järgmiste aastakümnete kohta, mida nimetatakse "pikaks rahuks". Sellest hoolimata kasvab sellest perioodist leitud matmispaikade arv, mis viitab jätkuvatele rahutustele. Lõuna-Britannia rannikule ehitati piraatluse kontrollimiseks kindlused; ja järgmise saja aasta jooksul suurenes nende arv, nendest said Saksi ranniku kindlused.

3. sajandi keskpaigas kimbutasid Rooma keisririiki barbarite sissetungid, mässud ja uued keiserlikud pretendendid. Ilmselt vältis Britannia neid muresid, kuid suureneval inflatsioonil oli oma majanduslik mõju. Aastal 259 rajati niinimetatud Gallia keisririik, kui Postumus mässas Gallienuse vastu. Britannia oli selle osa aastani 274, kui Aurelianus keisririigi taasühendas.

280. aasta paiku juhtis poolbriti ohvitser Bonosus Rooma Reini laevastikku, kui germaanlased suutsid selle ankrus olles maha põletada. Karistuse vältimiseks kuulutas ta end Colonia Agrippinas (Kölnis) keisriks, kuid Probus purustas ta. Varsti pärast seda üritas ühe Briti provintsi nimetu kuberner samuti ülestõusu. Probus surus selle maha, saates üle kanali vandaalide ja burgundide irregulaarsed väed.

Carausiuse mäss viis lühiealise Britannia keisririigini aastatel 286 kuni 296. Carausius oli menapii, Rooma mereväe Britannia laevastiku komandör; ta mässas pärast surmaotsuse saamist, mille keiser Maximianus määras, süüdistatuna frangi ja saksi piraatide õhutamises ning sissenõutud varanduse omastamises. Ta tugevdas kontrolli kõigi Britannia ja mõne Põhja-Gallia provintsi üle, kui Maximianus tegeles teiste ülestõusudega. Sissetung aastal 288 ei suutnud teda kõrvaldada ja järgnes rahutu rahu, kus Carausius andis välja münte ja meelitas ametlikku tunnustust. Aastal 293 käivitas tseesar Constantius I Chlorus teise pealetungi, piirates mässajate sadamat Gesoriacumit (Boulogne-sur-Mer) maalt ja merelt. Pärast selle langemist ründas Constantius Carausiuse teisi Gallia valdusi ja frangi liitlasi ning Carausiuse usurpeeris tema varahoidja Allectus. Julius Asclepiodotus randus sissetungilaevastikuga Southamptoni lähistel ja võitis Allectust maalahingus.

 Pikemalt artiklites Britannia Prima, Britannia Secunda, Flavia Caesariensis, Maxima Caesariensis ja Valentia (Rooma Britannia)

Osana Diocletianuse reformidest korraldati Rooma Britannia provintsid diötseesiks, mis allus pretoriaanide prefektile, kes omakorda keisrile ja aastast 318 asus prefekt Julius Bassus Augusta Treverorumis (Trier), olles Constantinuse poja Crispuse prefekt. Enne seda määramist oli prefektide kanooniline arv "kaks" (usurpaatoreid arvesse võtmata). Territoriaalsed prefektuurid ilmusid esimest korda umbes aastal 325. Neli on loetletud aastal 331. On kindel, et diötseesi vikaar asus Londiniumis kui diötseesi peamises linnas, nagu see oli olnud 250 aastat; et Londinium ja Eboracum jätkasid provintsikeskustena; ja et territoorium jaotati haldustõhususe ja kohaloleku tagamiseks väiksemateks provintsideks, kuna kubernerid, kes seni olid peamiselt kohtu- ja haldusametnikud, võtsid rohkem rahalisi kohustusi (kuna riigikassa ministeeriumi prokuraatorid kaotati järk-järgult 4. sajandi esimesel kolmel kümnendil). Kubernerid vabastati väejuhtimisest (protsess lõpetati aastaks 314), mis anti üle duc'idele. Tsiviil- ja sõjalist võimu ei teostanud enam üks ja sama ametnik, välja arvatud harvad erandid kuni 5. sajandi keskpaigani, kui dux/kuberner määrati Ülem-Egiptusse. Vikaari ülesandeks oli kontrollida ja koordineerida kuberneride tegevust; jälgida, kuid mitte sekkuda riigikassa ja kroonivalduste igapäevasesse tegevusse, millel oli oma haldustaristu; ja tegutseda relvajõudude piirkondliku pealikuna. Lühidalt öeldes, ühe kõrgema võimuga tsiviilametnikuna oli tal üldine järelevalve halduse üle, samuti otsene kontroll, kuigi mitte absoluutne, kuberneride üle, kes olid osa prefektuurist; ülejäänud kahel rahandusametil ei olnud.

4. sajandi alguse Laterculus Veronensis, 4. sajandi lõpu Festuse töö ja 5. sajandi alguse Notitia Dignitatum ning Polemius Silviuse töö loetlevad kõik neli provintsi mõne erisusega nimedes: Britannia Prima, Britannia Secunda, Maxima Caesariensis ja Flavia Caesariensis; näib, et kõiki neid on algselt juhtinud ratsanikuseisusest kuberner (praeses). 5. sajandi allikad loetlevad viienda provintsi nimega Valentia ja annavad selle kubernerile ja Maximale konsulaarauastme. Ammianus Marcellinus mainib samuti Valentiat, kirjeldades selle loomist Flavius Theodosiuse poolt aastal 369 pärast Suure vandenõu mahasurumist. Ammianus pidas seda kunagise kadunud provintsi taasloomiseks, pannes mõned arvama, et seal on olnud varasem viies provints teise nime all, ja suunates teisi panema Valentiat Hadrianuse valli taha, mahajäetud territooriumile Antoninuse vallist lõunas.

Selle aja provintside ja provintsikeskuste rekonstrueerimine tugineb osaliselt kiriklikele andmetele. Eeldusel, et varajased piiskopkonnad imiteerisid keiserlikku hierarhiat, kasutavad õpetlased 314. aasta Arles'i kirikukogu piiskoppide loendit. Kahjuks on nimekiri ilmselgelt rikutud: briti delegatsiooni on kaasatud piiskop "Eborius" Eboracumist ja kaks piiskoppi "Londiniumist" (üks de civitate Londinensi ja teine de civitate colonia Londinensium). Viga on erinevalt parandatud: James Ussher pakkus välja Coloniat, Selden Col. või Colon. Camalodun. ja Spelman Colonia Cameloduni (kõik Colchesteri erinevad nimed); Gale ja Bingham pakkusid colonia Lindi ja Henry Colonia Lindum (mõlemad Lincoln); ning piiskop Stillingfleet ja Francis Thackeray lugesid selle kirjutamisveaks: Civ. Col. Londin. originaalse Civ. Col. Leg. II (Caerleon) jaoks. Laterculus Veronensis alusel omistatakse mõnes käsikirjas piiskoppidega koos käinud preester ja diakon neljandale provintsile.

12. sajandil kirjeldas Gerald Walesist legendaarsete pühakute Fagani ja Duviani poolt rajatud varabriti kiriku oletatavatest metropoliiditoolidest. Ta paigutas Britannia Prima Walesi ja Lääne-Inglismaale, keskus Urbs Legionum (Caerleon); Britannia Secunda Kenti ja Lõuna-Inglismaale, keskus Dorobernia (Canterbury); Flavia Merciasse ja Kesk-Inglismaale, keskus Lundonia (London); Maximia Põhja-Inglismaale, keskus Eboracum (York); ja Valentia "Albaniasse, mis nüüd on Šotimaa", keskusega Saint Andrews. Tänapäeva õpetlased üldiselt vaidlevad viimase üle: mõned panevad Valentia Hadrianuse vallile või selle taha, kuid Saint Andrews on isegi Antoninuse valli taga ja Gerald näib olevat lihtsalt toetanud poliitilistel põhjustel oma kiriku iidsust. Tavaline tänapäevane rekonstruktsioon asetab Maxima konsulaarprovintsi Londiniumisse, selle staatuse põhjal diötseesi vikaari asupaigana; asetab Prima vastavalt Geraldi traditsioonilisele kirjeldusele läände, kuid viib selle keskuse dobunnide Coriniumisse (Cirencester) seal avastatud eseme põhjal, mis viitab provintsirektor Lucius Septimiusele; asetab Flavia Maximast põhja, kuid selle keskuse asetab Lindum Coloniasse (Lincoln), et see vastaks Arles'i piiskoppide loendi ühele parandusele; ning asetab Secunda põhja, keskusega Eboracumis (York). Valentiat paigutatakse erinevalt Põhja-Walesi Deva Victrixi (Chester) ümber; Hadrianuse valli äärde Luguvaliumi (Carlisle) ümber; ja vallide vahele piki Dere Streeti.

Constantius Chlorus naasis aastal 306, vaatamata oma kehvale tervisele, eesmärgiga tungida Põhja-Britanniasse, kuna provintside kindlustused olid eelnevatel aastatel uuesti üles ehitatud. Tema napi arheoloogilise tõendusmaterjaliga kampaaniatest on vähe teada, kuid katkendlike ajalooallikate järgi jõudis ta Britannia kaugesse põhjaossa ja võitis suve alguses enne lõunasse naasmist suure lahingu. Ta suri Yorkis juulis 306, kui tema poeg Constantinus I oli tema juures. Seejärel kasutas Constantinus Britanniat edukalt stardipakuna oma marsil keisritroonile, erinevalt varasemast usurpaatorist Albinusest.

Sajandi keskpaigas oli provints mõned aastad lojaalne usurpaator Magnentiusele, kes järgnes Constansile pärast viimase surma. Pärast Magnentiuse lüüasaamist ja surma Mons Seleucuse lahingus aastal 353 saatis Constantius II oma keiserliku notari Paulus Catena Britanniasse Magnentiuse toetajaid jahtima. Uurimine muutus nõiajahiks, mis sundis vicarius Flavius Martinust sekkuma. Kui Paulus kättemaksuks Martinust riigireetmises süüdistas, ründas vicarius Paulust mõõgaga, kavatsedes ta mõrvata, kuid lõpuks sooritas enesetapu.

4. sajandi edenedes leidis aset üha suuremaid rünnakuid saksidelt idast ja skottidelt (iiri) läänest. Ranniku kaitseks oli juba ehitatud rida kindluseid, alustades 280. aasta paiku, kuid need ettevalmistused ei olnud piisavad, kui sakside, skottide ja attakottide üldine kallaletung koos ilmselge erimeelsusega Hadrianuse valli garnisonis jättis Rooma Britannia aastal 367 masendusse. Selle kriisi, mõnikord kutsutud barbarite vandenõuks või Suureks vandenõuks, lahendas Flavius Theodosius mitme sõjalise ja tsiviilreformiga.

Veel üks keiserlik usurpaator Magnus Maximus heiskas mässulipu Segontiumis (Caernarfon) Põhja-Walesis aastal 383 ja ületas Kanali. Maximus valdas enamiku läänekeisririigist ja võitles 384. aasta paiku edukas kampaanias piktide ja skottide vastu. Tema mandriosa asjad vajasid vägesid Britanniast ja näib, et kindlused Chesteris ja mujal jäeti sel ajal maha, mis päästis valla iirlaste rünnakud ja asumise Põhja-Walesi. Tema valitsemine lõppes aastal 388, kuid mitte kõik Briti väed ei naasnud: keisririigi väed viidi piirile piki Reini ja Doonaud. 396. aasta paiku oli rohkem barbarite sissetunge Britanniasse. Stilicho juhtis karistusekspeditsiooni. Näib, et rahu taastus aastaks 399 ja tõenäoliselt ei tellitud rohkem vägesid; aastal 401 viidi veel vägesid välja, appi sõtta Alarich I vastu.

 Pikemalt artiklis Rooma võimu lõpp Britannias

Ajaloolaste traditsiooniline vaade, mida tutvustas Mihhail Rostovtsev, oli ulatuslik majanduslangus 5. sajandi alguses. Järjepidevad arheoloogilised tõendid on rääkinud teist lugu ja aktsepteeritud seisukohta vaadatakse uuesti läbi. Mõnes tunnuses on kokku lepitud: valdavamad, kuid vähem linnamaju, uue avaliku hoone lõpp ja mõne olemasoleva mahajätmine, väljaarvatud kaitseehitised, ja "tumeda maa" lasundite ulatuslik moodustumine, mis viitab suurenenud aiandusele linnapiirkondades. Silchesteri basiilika üleviimine 3. sajandi lõpul tööstuslikuks kasutamiseks, mis oli kahtlemata ametlikult lubatud, tähistab Rooma Britannia lahtilinnastumise varajast etappi. Mõne paiga mahajätmine arvatakse nüüd olevat hilisem, kui seni arvati. Paljud hooned muutsid kasutust, kuid ei hävinenud. Kasvasid barbarite rünnakud, kuid need olid suunatud pigem haavatavatele maa-asulatele kui linnadele. Mõned villad, nagu Great Casterton Rutlandis ja Hucclecote Gloucestershires said umbes sel ajal uued mosaiikpõrandad, mis viitab sellele, et majandusprobleemid võisid olla piiratud ja ebaühtlased. Paljud kannatasid langust enne mahajätmist 5. sajandil; Püha Patricku lugu näitab, et villad olid endiselt hõivatud vähemalt aastani 430. Erandkorras kerkisid sel perioodil Verulamiumis ja Cirencesteris endiselt uued hooned. Mõned linnakeskused, näiteks Canterbury, Cirencester, Wroxeter, Winchester ja Gloucester, jäid 5. ja 6. sajandil aktiivseks, ümbritsetuna suurtest talupidamistest.

Linnaelu oli 4. sajandi neljandaks veerandiks muutunud üldiselt vähem intensiivseks ning ajavahemikus 378-388 vermitud mündid on väga haruldased, mis viitab tõenäoliselt majanduslanguse, vägede arvu vähenemise, sõdurite ja ametnike palgaprobleemide või ebastabiilsete tingimuste kombinatsioonile Magnus Maximuse usurpatsiooni ajal 383–87. Müntide ringlus suurenes 390. aastatel, kuid ei saavutanud kunagi varasemate aastakümnete taset. Pärast 402. aastat on vaskmündid väga haruldased, ehkki vermitud hõbe- ja kuldmündid aardeleidudest näitavad, et nad olid provintsis endiselt olemas, isegi kui neid ei kulutatud. 407. aastaks oli ringlusse lastud väga vähe uusi Rooma münte ja 430. aastaks oli tõenäoline, et müntidest kui vahetusvahendist loobuti. Masstoodanguna valmistatud kederkeraamika lõppes umbes samal ajal; rikkad jätkasid metall- ja klaasanumate kasutamist, vaesed tegid aga tagasihoidlikke "halltooteid" või otsisid abi nahk- või puidust anumatest.

 Pikemalt artiklis Rooma-järgne Britannia

4. sajandi lõpu poole sattus Britannia barbarite rünnakute üha suurema surve alla ja tõhusa kaitse rajamiseks polnud piisavalt vägesid. Pärast kahe pettumustvalmistanud usurpaatori ülendamist valis armee 407. aastal keisriks sõduri, Constantinus III. Ta läks Galliasse, kuid sai Honoriuselt lüüa; pole selge, kui palju vägesid jäi või isegi tagasi tuli, või kas ülemjuhatajat Britanniasse enam määrati. Sakside sissetungi aastal 408 britid ilmselt tõrjusid ja aastal 409 mainib Zosimos, et põliselanikud kaotasid Rooma tsiviilhalduse. Zosimos võib osutada Armorica bretooni asukate bagaudide mässule, kuna ta kirjeldab, kuidas pärast mässu kogu Armorica ja ülejäänud Gallia järgib brittide eeskuju. Keiser Honoriuse kirja aastast 410 peetakse tavaliselt briti abipalve tagasilükkamiseks, kuid see võib olla adresseeritud Bruttiumile või Bolognale. Pärast keiserliku militaar- ja tsiviilvalitsusliku korra kadumist langes haldus- ja õigussüsteem omavalitsuste hooleks ning järk-järgult tekkisid kogu Britannias kohalikud sõjapealikud, kasutades endiselt rooma-briti ideaale ja tavasid. Laycock on seda protsessi uurinud ja rõhutanud järjepidevuse elemente alates briti hõimudest eel-Rooma ja Rooma ajal kuni põliste Rooma-järgsete kuningriikideni.

Briti pärimuses kutsus Vortigern paganlikud saksid appi võitlema piktide ja iirlastega. (Germaani ränne Rooma Britanniasse võis alata palju varem. Näiteks on kirjalikke tõendeid germaani abiüksustest leegionite toetuseks Britannias 1. ja 2. sajandil.) Uustulnukad mässasid, surudes maa sõdade sarja, mis viis Britannia madalmaa lõpuks aastaks 600 saksi okupatsioonini. Umbes sellel ajal põgenesid paljud britid Bretagne'i poolsaarele (sellest ka nimi), Galiciasse ja tõenäoliselt Iirimaale. Märkimisväärne daatum Rooma-järgses Britannias on Gemitus Britannorum, vastuseta pöördumine läänekeisririigi juhtiva kindrali Aëtiuse poole abi saamiseks saksi sissetungi vastu aastal 446. Teine on Deorhami lahing aastal 577, pärast mida langesid olulised linnad Bath, Cirencester ja Gloucester ja saksid jõudsid läänepoolse mereni.

Enamik teadlasi lükkab ümber hilisemate kuningas Arthuri legendide ajaloolisuse, mis näivad olevat paigutatud sellesse perioodi, kuid mõned, näiteks John Morris, arvavad, et nendes võib olla tõde.

Rooma perioodil oli Britannia mandrikaubandus suunatud peamiselt üle Põhjamere lõunaosa ja Kanali idaosa, keskendudes kitsale Doveri väinale, piiratud sidemetega Atlandi mereteede kaudu. Kõige olulisemad Briti sadamad olid London ja Richborough, samal ajal kui kõige tihedamalt Britannia kaubavahetusega tegelevad mandrisadamad olid Boulogne ning Domburg ja Colijnsplaat Schelde jõesuus. Hilis-Rooma perioodil mängisid rannikukindlused oma kaitsefunktsioonide kõrval tõenäoliselt rolli ka mandrikaubanduses.

Britanniasse veeti sisse: münte; keraamikat, eriti punase läikega terra sigillata Lõuna-, Kesk- ja Ida-Galliast, samuti muid kaupu Galliast ja Reiniprovintsidest; oliiviõli Lõuna-Hispaaniast amforates; veini Galliast amforates ja vaatides; soolakalatooteid Lääne-Vahemerelt ja Bretagne'i poolsaarelt vaatides ja amforates; säilitatud oliive Lõuna-Hispaaniast amforates; laavakäsikivisid Mayenist Reini keskjooksul; klaasi; ja mõnesid põllumajandustooteid. Britanniast väljavedu on arheoloogiliselt raskem tuvastada, kuid see sisaldas metalle, nagu hõbe ja kuld ning veidi pliid, rauda ja vaske. Muu eksport hõlmas tõenäoliselt põllumajandustooteid, austreid ja soola, samas kui suured kogused münte oleks tulnud ka mandrile tagasi eksportida.

Need tooted liikusid erakaubanduse tulemusel ning samuti Rooma riigi poolt saarel asuvate sõjaväe ja ametnike toetamiseks loodud maksete ja lepingute kaudu, samuti riiklike maksude ja ressursside ekstraheerimise kaudu. Kuni 3. sajandi keskpaigani näisid Rooma riigi maksed olevat tasakaalustamata – Britanniasse saadeti palju rohkem kaupu, oma suure sõjaväe toetuseks (2. sajandi keskpaigaks oli selle suuruseks umbes 53 000), kui saarelt välja viidi.

On väidetud, et Rooma Britannia mandrikaubandus saavutas haripunkti 1. sajandi lõpul pKr ning kahanes seejärel Britannia elanike üha suurema sõltuvuse tõttu kohalikest toodetest, mille põhjustasid saare majandusareng ja Rooma riigi soov säästa raha, loobudes kallist pikamaaimpordist. Välja on toodud tõendid, mis viitavad sellele, et Rooma Britannia mandrikaubanduse peamine langus võis aset leida 2. sajandi lõpul pKr, umbes alates 165. aastast pKr. See oli seotud keisririiki hõlmavate kriiside majandusliku mõjuga: Antoninuse katk ja Markomannide sõjad.

3. sajandi keskpaigast alates ei saanud Britannia enam nii ulatuslikku ja laiahaardelist välismaist importi nagu Rooma perioodi alguses; saarele jõudis suures koguses münte mandri rahapajadest, kuigi on olemas ajaloolisi tõendeid suures koguses Briti teravilja eksportimisest mandrile 4. sajandi keskpaigas. Rooma perioodi teisel poolel mängisid briti põllumajandustooted, mille eest tasusid nii Rooma riik kui ka eratarbijad, selgelt olulist rolli keisririigi mandriloodeosa sõjaväegarnisonide ja linnakeskuste toetamisel. See tulenes Briti garnisoni suuruse kiirest langusest alates 3. sajandi keskpaigast (vabastades seega rohkem kaupu väljaveoks) ja 'germaani' sissetungide tõttu üle Reini, mis näivad olevat vähendanud maapiirkondade asustust ja põllumajandustoodangut Põhja-Gallias.

 Pikemalt artiklites Rooma majandus ja Kaevandamine Rooma Britannias

Maavarade kaevandamise kohtades nagu Dolaucothi kullakaevandus töötas esimesena tõenäoliselt Rooma armee umbes aastast 75 ja hiljem läks see tsiviilkäitajatele. Kaevandus arenes rea karjääridena, peamiselt hüdrauliliste kaevandamismeetodite abil. Neid kirjeldab Plinius Vanem oma teoses Naturalis historia väga detailselt. Põhiliselt kasutati maagisoonte uurimiseks akveduktidega veevarustust, koorides aluskivimi paljastamiseks pinnast. Soonte olemasolul rünnati neid tulega ning maak eemaldati purustamiseks ja peenestamiseks. Tolmu pesti väikeses veevoolus ning raske kullatolm ja kullatükid koguti kärestikrennis. Parempoolsel joonisel on näha, kuidas Dolaucothi arenes umbes aastast 75 läbi 1. sajandi. Kui karjäär polnud enam teostatav, rajati soonte jälgimiseks tunnelid. Paiga tõendid näitavad arenenud tehnoloogiat, mis oli tõenäoliselt armee inseneride kontrolli all.

Näib, et Wealdi rauavalmistamisvöönd, Mendip Hillsi plii- ja hõbedakaevandused ning Cornwalli tinakaevandused olid riigilt tasu eest renditud eraettevõtted. Kaevandamist oli Britannias juba ammu praktiseeritud (vaata Grime's Graves), kuid roomlased tutvustasid uusi tehnilisi teadmisi ja suuremahulist tööstuslikku tootmist, et teha tööstuses revolutsioon. See hõlmas maagi leidmiseks hüdraulilist kaevandamist, eemaldades nii katendid kui ka uhtelised lasundid. Sellisteks suuremahulisteks operatsioonideks vajalikku vett tarnis üks või mitu akvedukti, eriti muljetavaldavad olid Dolaucothis säilinud akveduktid. Paljud potentsiaalsed alad olid ohtlikel kõrgendikel, ja kuigi maavarade hõlvamine oli oletatavasti Rooma sissetungi üks peamisi põhjuseid, tuli oodata, kuni need alad olid alistatud.

Kõige populaarsemad olid Rooma kujundused, kuid maapiirkonna käsitöölised valmistasid endiselt rauaaja La Tène kunstitraditsioonidest pärinevaid esemeid. Kohalik keraamika saavutas harva Gallia tööstuse standardid; Nene oru Castori nõud talusid impordiga võrdlemist. Enamik omamaist keraamikat oli lihtne ja mõeldud ainult kohalikule turule.

3. sajandiks oli Britannia majandus mitmekesine ja väljakujunenud, kaubavahetus ulatus romaniseerimata põhja. Hadrianuse valli kujundus võttis eriti arvesse vajadust kaupmeeste kaupade tollikontrolli järele.

Rooma keisririigi ajal oli rahumeelsete provintside haldamine lõppkokkuvõttes senati pärusmaa, kuid sellised, nagu Britannia, kes vajasid alalisi garnisone, anti keisri kontrolli alla. Praktikas valitsesid keiserlikke provintse residendist kubernerid, kes olid senati liikmed ja pidasid konsuliametit. Need mehed valiti hoolikalt, sageli oli neil suur sõjaline edukus ja haldussuutlikkus. Britannias oli kuberneri roll peamiselt sõjaline, kuid arvukalt muid ülesandeid oli ka tema vastutusalas, nagu diplomaatiliste suhete hoidmine kohalike kliendikuningatega, teede ehitamine, avaliku kullersüsteemi toimimise tagamine, civitaste järelevalve ja olulistes õiguslikes küsimustes kohtunikuna tegutsemine. Kui ta ei korraldanud kampaaniaid, reisis ta provintsi, kuulates kaebusi ja värvates uusi sõdureid.

Teda abistas juriidilistes küsimustes nõunik, legatus juridicus, ja näib, et Britannias olid need väljapaistvad juristid võib-olla põhjusel, et hõimude keiserlikku süsteemi integreerimine ja toimiva meetodi väljatöötamine nende maksustamiseks oli keeruline. Finantshaldusega tegeles prokuraator, kellel oli iga maksukohuslase jaoks nooremametnik. Igal leegionil Britannias oli ülem, kes vastas kubernerile ja sõja ajal valitses arvatavasti otseselt tülikaid ringkondi. Kõik need juhid läbisid eri provintsides kahe kuni kolmeaastase teenistuskäigu. Nende ametikohtade alluvuses oli haldusjuhtide võrk, mis hõlmas luureandmete kogumist, aruannete saatmist Rooma, sõjaliste varude korraldamist ja tegelemist vangidega. Alandatud sõdurite personal osutas vaimulikku teenust.

Colchester oli tõenäoliselt Rooma Britannia kõige varasem pealinn, kuid London varjutas selle peagi oma tugevate ärisidemetega. Britannia munitsipaalkorralduse eri vorme tunti kui civitas (mis jaotati muu hulgas kolooniateks nagu York, Colchester, Gloucester ja Lincoln ning omavalitsusteks nagu Verulamium), ja igaüht neist valitses kohalike maaomanike senat, kas Briti või Rooma oma, kes valis magistraadid kohtu- ja tsiviilküsimustes. Erinevad civitased saatsid esindajad iga-aastasse provintsinõukogusse, et avaldada lojaalsust Rooma riigile, saata erakorraliste vajaduste korral keisrile otseseid petitsioone ja kummardada keisrikultust.

Rooma Britannias elas 2. sajandi lõpus hinnanguliselt 2,8 kuni 3 miljonit inimest. 4. sajandi lõpus elas seal hinnanguliselt 3,6 miljonit inimest, kellest 125 000 olid Rooma armee ning nende perekonnad ja sõltlased.

Rooma Britannia linnaelanikkond oli 4. sajandi lõpus umbes 240 000 inimest. Pealinnas Londiniumis elas hinnanguliselt umbes 60 000 inimest. Londinium oli etniliselt mitmekesine linn, kus elas inimesi kogu Rooma keisririigist, sealhulgas Britanniast, Mandri-Euroopast, Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast. Ka teistes Rooma-briti linnades oli kultuuriline mitmekesisus, mida toetas märkimisväärne ränne nii Britannia siseselt kui ka teistelt Rooma aladelt, sealhulgas Põhja-Aafrikast, Rooma Süüriast, Ida-Vahemerelt ja Mandri-Euroopast.

Britannia okupatsiooni ajal rajasid roomlased mitmeid olulisi asulaid, millest paljud on siiani olemas. Linnad kannatasid 4. sajandi lõpul kurnatuse all, kui avalikud hooned lõpetati ja mõned jäeti isiklikuks tarbeks. Kohanimed säilisid deurbaniseeritud Rooma-järgsel ja varajasel anglosaksi perioodil ja historiograafia on olnud piinades, et anda märku oodatud ellujäämistest, kuid arheoloogia näitab, et pidevalt okupeeriti paljast käputäit Rooma linnu. S. T. Loseby järgi toodi linna idee võimu- ja halduskeskusena Inglismaal Rooma ristiusustamise missiooni poolt Canterburysse ja selle linnaline taaselustumine lükkus 10. sajandisse.

Rooma linnad võib laias laastus jagada kahte kategooriasse. Civitased, "avalikud linnad" olid ametlikult paigutatud võrgukavva ja nende roll keiserlikus halduses tingis avalike hoonete ehitamise. Palju arvukam kategooria vicused, "väikelinnad" kasvasid mitteametlikel plaanidel, sageli ümber laagri või koolmel või ristteel; mõned polnud väikesed, teised olid vaevalt linnalised, mõnda ei kaitstud isegi müüriga, mis on olulise tähtsusega koha iseloomulik tunnus.

Rooma päritolu või nende poolt ulatuslikult välja töötatud linnad on loetletud nende ladina nimedega sulgudes; civitas on tähistatud C.

• Alcester (Alauna)
• Alchester
• Aldborough (North Yorkshire) (Isurium Brigantum) C
• Bath (Aquae Sulis)
• Brough (Petuaria) C
• Buxton (Aquae Arnemetiae)
• Caerleon (Isca Augusta)
• Caernarfon (Segontium)
• Caerwent (Venta Silurum) C
• Caister-on-Sea C
• Canterbury (Durovernum Cantiacorum) C
• Carlisle (Luguvalium) C
• Carmarthen (Moridunum) C
• Chelmsford (Cesaromagus) C
• Chester (Deva Victrix)
• Chester-le-Street (Concangis)
• Chichester (Noviomagus Reginorum) C
• Cirencester (Corinium Dobunnorum) C
• Colchester (Camulodunum) C
• Corbridge (Coria) C
• Dorchester (Durnovaria) C
• Dover (Portus Dubris)
• Exeter (Isca Dumnoniorum) C
• Gloucester (Glevum) C
• Great Chesterford (selle vicuse nimi on teadmata)
• Ilchester (Lindinis) C
• Leicester (Ratae Corieltauvorum) C
• Lincoln (Lindum Colonia) C
• London (Londinium) C
• Manchester (Mamucium)
• Newcastle upon Tyne (Pons Aelius)
• Northwich (Condate)
• St Albans (Verulamium) C
• Silchester (Calleva Atrebatum) C
• Towcester (Lactodurum)
• Whitchurch (Mediolanum)
• Winchester (Venta Belgarum) C
• Wroxeter (Viroconium Cornoviorum) C
• York (Eboracum) C

Druiidid, keldi preestrikast, kes arvati olevat pärit Britanniast, keelustati Claudiuse poolt, ja aastal 61 kaitsesid nad oma pühasid hiisi edutult hävitamisest roomlaste poolt Mona (Anglesey) saarel. Rooma võimu all jätkasid britid kohalike keldi jumaluste, nagu Ancasta, kummardamist, kuid sageli segamini nende Rooma vastetega, nagu Mars Rigonemetos Nettlehamis.

Varasemate põliste uskumuste säilimise määra on keeruline täpselt hinnata. Teatud euroopalikud rituaalsed tunnused, nagu number 3 tähtsus, pea ja veeallikate nagu lätete tähtsus, jäävad arheoloogilistesse registritesse, kuid erinevused Bathis termides tehtud pühalikes ohverdustes enne ja pärast Rooma vallutust viitavad sellele, et järjepidevus oli vaid osaline. Rooma keisri kummardamine on laialt registreeritud, eriti sõjaväe paikades. Rooma templi rajamine Claudiusele Camulodunumis oli üks tüssamisi, mis viis Boudicca mässuni. 3. sajandist suutis Paganate mäe rooma tempel Somersetis rahumeelselt eksisteerida ja tegi seda 5. sajandini.

Paganlikke usupraktikaid toetasid preestrid, mida Britannias esindasid preestriregaalide pühalikud panused, nagu West Stow ja Willingham Feni kettkroonid.

Idakultused, nagu mitraism, kasvatasid okupatsiooni lõpu poole samuti populaarsust. London Mithraeum on üks näide müsteeriumite populaarsusest sõdurite seas. Mithra templid eksisteerisid ka sõjalises kontekstis Vindobalas Hadrianuse vallil (Rudchester Mithraeum) ja Segontiumis Rooma Walesis (Caernarfon Mithraeum).

 Pikemalt artiklis Kristlus Rooma Britannias

Pole teada, millal või kuidas kristlus Britanniasse tuli. Manchesteri Rooma asulas Mamuciumis avastati 2. sajandi "sõnaruut". See koosneb amforatükile nikerdatud PATER NOSTER anagrammist. Akadeemikud on arutanud, kas "sõnaruut" on tegelikult kristlik ese, kuid kui see on, on see üks varasemaid näiteid varakristlusest Britannias. Varaseim kinnitatud kirjalik tõend kristlusest Britannias on Tertullianuse avaldus umbes aastast 200 pKr, milles ta kirjeldas "kõiki Hispaania piire, Gallia mitmesuguseid rahvaid ja brittide lemmikpaiku, roomlastele ligipääsmatud, kuid allutatud Kristusele". Kristlike kogukondade arheoloogilised tõendid hakkavad ilmnema 3. ja 4. sajandil. Väikesed puitkirikud on oletatavasti olnud Lincolnis ja Silchesteris ning ristimisastjaid on leitud Icklinghamist ja Saksi ranniku kindlusest Richborough'st. Icklinghami astja on tehtud pliist ja nähtav Briti muuseumis. Rooma kristlik kalmistu asub samas kohas Icklinghamis. Võimalik Rooma 4. sajandi kirik ja sellega seotud matmispaik avastati ka Colchesteri edelaservas Butt Roadil uue politseijaoskonna ehituse ajal, mis asetses varasema paganliku kalmistu kohal. Water Newtoni aare on 4. sajandi alguse kristliku hõbedase kirikutaldriku aardeleid ning Rooma villad Lullingstone'is ja Hinton St Marys sisaldasid vastavalt kristlikke seinamaalinguid ja mosaiike. Poundbury suur 4. sajandi kalmistu ida-lääne sihiliste matuste ja hauapanuste puudumisega on tõlgendatud varakristliku matmispaigana, ehkki sellised matmisrituaalid olid sel ajal ka paganlikes oludes üha tavalisemad.

Britannia kirik näib olevat välja töötanud tavapärase piiskopkonnasüsteemi, nagu selgub Arles'i kirikukogu dokumentidest Gallias aastal 314: kirikukogul olid esindatud piiskopid 35 toolilt Euroopast ja Põhja-Aafrikast, sealhulgas 3 piiskoppi Britanniast, Eborius Yorkist, Restitutus Londonist ja Adelphius, arvatavasti Lincolni piiskop. Ühtki muud varajast piiskopitooli ei dokumenteerita ning varajase kiriku struktuuride materiaalseid säilmeid on veel palju vaja otsida. Kiriku olemasolu Lincolni foorumiõuel ja Püha Albani martüürium Rooma Verulamium äärelinnas on erandlikud. Alban, esimene briti kristlik märter ja kõige silmatorkavam, suri usutavasti 4. sajandi alguses (mõnede arvates 3. sajandi keskpaiku), talle järgnesid pühakud Julius ja Aaron Isca Augustast. Constantinus I legaliseeris kristluse Rooma keisririigis aastal 313. Theodosius I tegi kristlusest aastal 391 keisririigi riigireligiooni ja 5. sajandiks oli see hästi välja kujunenud. Üks kirikuvõimude poolt ketserluseks nimetanud usk – pelagianism – oli pärit Roomas õpetanud briti mungalt: Pelagius elas u 354 – u 420/440.

Bathis pliitahvlil leitud kiri, pärit umbes aastast 363, oli laialdaselt avaldatud kui dokumentaalne tõend kristluse olukorra kohta Britannias Rooma ajal. Selle esimese tõlkija sõnul kirjutas selle Wroxeteris kristlik mees nimega Vinisius kristlikule naisele nimega Nigra ja see väideti olevat Britannias ristiusu esimene epigraafiline ülestähendus. See kirja tõlge põhines ilmselt tõsistel paleograafilistel vigadel ja tekstil pole tegelikult midagi pistmist kristlusega ja see on tegelikult seotud paganlike rituaalidega.

Roomlased tutvustasid Britanniale mitmeid liike, sealhulgas võibolla haruldast Rooma nõgeset (Urtica pilulifera), mida sõdurid kasutasid väidetavalt käte ja jalgade soojendamiseks, ning söödavat tigu Helix pomatia. On ka tõendeid, et nad võisid sisse viia küülikuid, kuid väiksemat lõunavahemere tüüpi. Eeldatakse, et tänases Suurbritannias levinud euroopa küülik (Oryctolagus cuniculus) on mandrilt sisse toodud pärast Normanni sissetungi aastal 1066. Pukspuud (Buxus sempervirens) on enne Rooma perioodi harva dokumenteeritud, kuid muutus tavaliseks linnades ja villades.

Britannia okupatsiooni ajal ehitasid roomlased ulatusliku teedevõrgu, mille kasutamist jätkati hilisematel sajanditel ja paljud on veel tänapäevalgi jälgitavad. Roomlased ehitasid ka veevarustuse, sanitaar- ja reoveesüsteeme. Paljud Britannia suurtest linnadest, nagu London (Londinium), Manchester (Mamucium) ja York (Eboracum), asutati roomlaste poolt, kuid algsed Rooma asulad jäeti maha varsti pärast roomlaste lahkumist.

Erinevalt paljudest teistest Lääne-Rooma keisririigi piirkondadest ei ole toonane enamuskeel romaani keel – ega Rooma-eelsetest elanikest põlvnenud keel. Briti keel oli sissetungi ajal tavabritooni ja jäi nii pärast roomlaste taandumist. Hiljem jagunes see piirkondlikeks keelteks, nimelt kumbri, korni, bretooni ja kõmri. Nende keelte uurimisel võib arvata, et umbes 800 ladina sõna lisati tavabritooni keelele (vaata britooni keeled). Praegune enamuse keel, inglise, põhineb germaani hõimude keeltel, kes rändasid saarele mandri-Euroopast alates 5. sajandist.

• Eelajalooline Britannia
• Rooma võimu lõpp Britannias
• Rooma klientkuningriigid Britannias
• Briti saarte ajalugu
• Rooma-briti kultuur
• Rooma-järgne Britannia
• Kaevandamine Rooma Britannias
• Dolaucothi kullakaevandused
• Šotimaa Rooma keisririigi ajal