Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt

Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk niinimetatud baaside leping (ja selle juurde kuuluv salajane protokoll) oli 1939. aasta 28. septembri keskööl Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel Moskvas sõlmitud leping, millega Eesti sunniti lubama oma territooriumile Punaarmee üksused.

1939. aasta ülestõusmispühade paiku toimusid Eesti kagupiiri vahetus läheduses Punaarmee demonstratiivsed õppused-manöövrid, mille käigus arvukad ratsaväe üksused liikusid lahingukorras rünnates Eesti piirini, kus peatusid.

Alates aprillist 1939. aastal toimusid Inglise-Prantsuse-Vene läbirääkimised, talitsemaks Saksamaad. Balti riigid kahtlustasid, et nende seljataga tehakse mõjusfääride või nö garanteerimise otsuseid Nõukogude Liidu kasuks ja tundsid end ebamugavalt. 2. juulil 1939 esitasid Eesti, Läti ja Soome Londoni suursaadikud Briti välisministeeriumile noodi, et nende riigid ei soovi enda käsitlemist kolme suurriigi kokkuleppes.

7. juunil sõlmiti Saksamaa ettepanekul (ajendiks oli USA presidendi läkitus 15. aprillil 1939) Eesti ja Saksa välisministrite poolt Berliinis Eesti-Saksa mittekallaletungileping. Sarnane leping allkirjastati samaaegselt ka Saksamaa ja Läti vahel. Berliinist ei antud Tallinnale mingeid konkreetseid abistamislubadusi, kuid kahe riigi suhted soojenesid.

26.- 29. juulil 1939 külastas Eestit ristlejal Admiral Hipper Wehrmachti staabiülem kindralooberst Franz Halder. Infot liikus ka Abwehri ülema admiral Wilhelm Canarise visiidist.

14.-17. augustil toimusid kogu Soome lahe ulatuses suuremahulised Balti laevastiku manöövrid, kus harjutati tegevust peamiselt Saksa sõjalaevade vastu, kes saabuksid toetama Eesti kaitsmist Punaarmee maismaarünnaku korral.

21. augustil lõppesid kevadel alanud ja vahelduva eduga kulgenud Inglise-Prantsuse-Vene läbirääkimised tulemusteta, ehkki juulis-augustis oldi kokkuleppele juba üsna lähedal. Nõukogude Liit oli siiski jätkuvalt lepinguga venitanud, vaieldes detailide üle. Hiljem selgus aga, et Nõukogude Liit oli suvel alustanud salaja paralleelselt läbirääkimisi ka Saksamaaga.

21. augustil, keset pingestuvat olustikku, külastas president Konstantin Päts pidulikult Saaremaad. Paar kuud varem oli presidendi sünnikodus Tahkurannas avatud aga tema auks mälestussammas. President soovis hoida jätkuvalt rahva seas üleval oma populaarsust, lugupeetust ja ka usaldust.

23. augustil 1939 kirjutasid Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop ja Nõukogude Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees Vjatšeslav Molotov Moskvas üllatuslikult alla mittekallaletungilepingule, hämmastades kogu Euroopat ja Ameerikat. Lepingu salajases lisaprotokollis aga jagati omavahel Ida-Euroopa: Berliin sai Poola lääneosa ja Leedu (viimane läks hilisema täienduslepinguga siiski Nõukogude Liidule), Moskvale jäid Soome, Eesti, Läti, Ida-Poola ja Bessaraabia. Loetud päevadega jõudis info salaprotokollist tegelikult ka Eesti ametkondadeni, kuid seda ei avalikustatud.

1939. aasta sügiseks olid Eesti sõjavägede staabi andmeil koondunud Eesti idapiiride taha suured Punaarmee väekoondised, mille arvukust hinnati septembri teisel poolel 160 000 mehele, 700 suurtükile, 600 tankile ja 600 lennukile (tegelikult oli piiridel u 135 000 meest, aga hinnangust märksa enam raskerelvastust). Eesti sõjaväe ja Sõjaministeeriumi rahuaegne ette nähtud koosseis oli 16 671 inimest (tegelikult oli 1939. aasta kevadel rivis u 15 665) ja sõjaaegne koosseis 105 749 meest. Olemas oli u 230 suurtükki, 12 vananenud tanki ja u 40 suuresti vananenud lennukit. 1930-ndate lõpul oli küll tellitud ka moodsat relvastust, kuid sõja aimuses Euroopas hoogu võtnud relvastumise ning eriti alanud sõja tõttu lükkus paljude tellimuste täitmine edasi.

1. septembril 1939 algas Saksamaa kallaletungiga Poolale Teine maailmasõda. Sõja puhkemise järel kuulutas President Konstantin Päts oma otsusega nr 179 1. septembrist 1939, et Eesti jääb välisriikide vahel puhkenud sõjas erapooletuks. 2. septembril 1939 arutas valitsus mobilisatsiooni korraldamist. Seda ei peetud siiski vajalikuks: ei tahetud provotsee­rida Nõukogude Liitu ega tekitada paanikat ning suuri kulusid. Pikendati vaid kordusõppustel viibivate reservväelaste ja ajateenijate teenistusaega. Mobilisatsioon oli vajadusel plaanitud siiski läbi viia vaid 3 päevaga. Rahva ja sõjaväe kaitsetahe ning moraal olid samas üsna kõrged.

17. septembril 1939. tungisid Poolasse Nõukogude Liidu väed. Suurbritannia ja Prantsusmaa kuulutasid sõja Poolat rünnanud Saksamaale, aga mitte paar nädalat hiljem samuti Poolat rünnanud NSV Liidule. Juba 22. septembril 1939 pidasid Poola pinnal kokku saanud Wehrmacht ja Punaarmee koos võiduparaadi Brestis, tähistamaks ühist võitu Poola üle. See tekitas Eestis kõhklusi, et Nõukogude Liidul on Ida-Euroopas nö "vabad käed".

Sõjategevus Poolas tähendas, et Balti riigid lõigati maismaalt praktiliselt ülejäänud Euroopast ära, mis põhjustas lisaks veel ka Saksamaa poolt Suurbritanniale kehtestatud mereblokaadiga tarbekaupade tarneraskusi.

Sõja puhkemine põhjustas Eestile majanduslikke raskusi ja selgus, et Nõukogude Liit on huvitatud vastastikuse kaubavahetuse laiendamisest ja transiidist. 1939. a 12. septembril sõitiski Eesti välisministeeriumi väliskaubanduse osakonna direktor Georg Meri uue kaubanduslepingu sõlmimiseks Moskvasse läbi rääkima.

14. septembri öösel saabus ootamatult Tallinna reidile sõjas osaleva Poola allveelaev Orzeł ja soovis kasutada neutraalses riigis abi - komandör olevat haige ja laeval rike. Laev interneeriti peagi Eesti võimude poolt, kuid meeskond jäi veel laeva. Kui aga NSV Liit 17. septembril Poolale kallale tungis, õnnestus Orzeł-il järgmise päeva ööl Tallinnast põgeneda. Tulemusi ei andnud laeva otsingud Eesti vetes järgmistel päevadel. Nõukogude Liit aga kasutas olukorda ära, et tungida vaenuliku allveelaeva otsingute ettekäändel mitmel korral Eesti territoriaalvetesse ja õhuruumi. Seni teadmata Nõukogude allveelaev teostas ka ebaõnnestunud torpeedorünnaku Eesti miiniveeskajale Suurop, mis oli Poola allveelaeva otsimas^[1]. Välisminister Vjatšeslav Molotov teatas Moskvas saadik August Reile, et Nõukogude Liit laseb otsida Poola allveelaeva ka Tallinna ümbruses. Järgmisel päeval teatas Rei vastuseks, et Eesti valitsus peab otstarbekaks, et Nõukogude Liit käivitab Poola allveelaeva otsingud. 19. septembril ilmusid Nõukogude sõjalaevad Aegna ja Naissaare juurde, üle Tallinna lendasid aga madalalt 10 Nõukogude sõjalennukit. Samal päeval viidi Eesti Merelaevastiku divisjoni laevad lahinguvalmidusse. Järgnevail päevil asuti tugevdama ka õhukaitset ja tankitõrjet ning suurtükiväegruppidele jagati laiali kevadel Eestisse toodud 114 mm haubitsad. Naissaare komandantuuris kordusõppustel olnud reservväelased kasutati ära ka merekindluste tugevdamiseks. 21. septembril ilmus kadunud allveelaev viimaks välja Rootsi rannikul, kus saadeti paadiga maale Tallinnast põgenemisel vangistatud Eesti mereväelased.

Eesti-Vene kaubandusläbirääkimised Moskvas kestsid 10 päeva ja kulgesid samal ajal soodsalt. Allveelaeva intsidenti isegi ei arutatud. 22. septembril saabus Eesti välisminister Karl Selter isiklikult koos abikaasaga Moskvasse, et Eesti – NSV Liidu kaubanduslepingule alla kirjutada. 24. septembril esitas NSV Liidu valitsus välisministrile aga ootamatult nõudmise sõjaväebaaside rajamiseks Eesti territooriumile. Ettekäändeks toodi Poola allveelaeva põgenemine nädal varem. Moskva süüdistas nüüd Eestit Nõukogude Liiduga sõjas oleva riigi abistamises – Poola meremeeste mahitamises ja "nende põgenema aitamises" – ning nõudis Eestilt ultimatiivselt vastastikuse abistamise leppe sõlmimist, ähvardades keeldumise korral sõjalise jõuga. Eesti välisminister pidi sõitma kokkuleppe kohaselt esmalt Tallinna nõu pidama, kuid kutsuti ootamatult kaaskonnaga keskööks tagasi nõupidamisele, kus esitati juba valmis abistamise pakti projekt.

24. septembri keskpäeval tungisid Nõukogude Liidu sõjalaevad Loksa piirkonnas Eesti territoriaalvetesse ja üks hävitaja tulistas ka mõned suurtükimürsud Eru lahe suunas.

25. septembril lendas välisminister Selter Riia kaudu Tallinna ja informeeris riigi- ja sõjaväe juhtkonda kujunenud olukorrast. Samal päeval andis sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner väe­osadele korralduse lõpetada väli­õppused ja koonduda oma alalistesse asukohta­desse. Rahuaegne Eesti sõjavägi viidi võimalikult lahinguvalmidusse, kuna polnud kindel, et Punaarmee ei alusta invasiooni juba enne läbirääkimiste lõppu. Katteväeosad pidid olema valmis kattekava teostamiseks, kuna kaadriväeosad pidid valmistuma mobilisatsiooniks. Mobilisatsiooni ega kordusõppusi siiski ei alatud, vaid piirduti ajateenijate reservi arvamise erakorralise edasilükkamisega.

26. septembril toimus Eesti Vabariigi valitsuse koosolek, kus otsustati NSV Liidu nõudmised vastu võtta, kuna oli selgunud, et Eestil polnud lootust välisabile. Läti ega Soome esindajad polnud isegi valmis kohtuma ja Saksamaa ei saanud liitlassuhete tõttu Nõukogude Liiduga abi võimaldada. Erinevalt samal ajal peetud Nõukogude Liidu-Soome läbirääkimistest, millest ei olnud teadlikud isegi kõik Soome valitsuse liikmed, sai Eesti valitsus lepingu sõlmimiseks üksmeelse nõusoleku Riigivolikogu ja Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoni ühiselt koosolekult. Jaan Tõnisson leidis isegi, et "Venemaal pole vallutamise tahet ning ta nõuab ainult seda, mis on tema julgeolekuks vajalik."

27. septembri varahommikul sisenes Narva lahte Toila meresideposti vaatluspiirkonda NSV Liidu kaubalaev Metallist, mis jäi ankrusse. Pärast lõunat tulid Metallisti juurde kolm Balti laevastiku sõjalaeva. Metallistilt võeti meeskond maha ja õhtupimeduses uputati laev samasse. Kohe alustasid Nõukogude Liidu raadiojaamad aga teate levitamist, nagu oleks "tundmatu allveelaev" uputanud torpeedoga Narva lahes Nõukogude kaubalaeva. Laeva SOS-signaali (koos uppumise põhjusega) pidanuks aga Eesti raadiojaamadki sel juhul kuulma.

Neil päevil jätkasid õhuruumi rikkumist ka üksikud Nõukogude sõjalennukid (ilmselt luurati, kas Eestis toimub vägede liikumisi või mobiliseerimisi), mida ei lubatud tulistada.

28. septembril sõlmiti NSV Liidu ja Eesti vahel Moskvas vastastikuse abistamise pakt. Pakti sõlmimise läbirääkimistest võtsid osa NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees Vjatšeslav Molotov ja Stalin ühelt poolt ja Eesti Vabariigi välisminister Karl Selter, Riigivolikogu esimees Jüri Uluots, Ants Piip ja Eesti saadik Moskvas August Rei teiselt poolt. Alla kirjutasid Molotov ja Selter päeva viimastel minutitel. Alla kirjutati ka kaubanduslepe ja pakti konfidentsiaalne protokoll, mis täpsustas garnisonide suuruse ja paiknemise. Pakti sõlmimise järel toimunud koosviibimisel tõstis Stalin pitsi Eesti ja Pätsi terviseks.

• Eestis loodi sõjaväebaasid 25 000 Nõukogude Liidu sõjaväelasele (esialgne soov oli 35 000).
• Pakti elluviimine ei tohtinud mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda.
• Eesti Vabariik lubas Nõukogude Liidul tuua oma sõjalaevastiku Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiski linna. Samuti oli lubatud laevastikku toetada teist liiki väeosadega. Muude baaside ja lennuväljade täpsed kohad lepiti vastastikku kokku väljaspool baaside lepingut.

• 
  Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, lk 1
• 
  Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, lk 2
• 
  Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, lk 3
• 
  Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, lk 4

29. septembril 1939 esines Eesti president Konstantin Päts seoses eelmisel päeval sõlmitud Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahelise vastastikuse abistamise paktiga raadiokõnega. Ta rõhutas, et sõlmitud leping ei riiva Eesti suveräänseid õigusi ja riik jääb iseseisvaks.

30. septembril tegi NSV Liidu kaitserahvakomissar Leningradi Sõjaväeringkonna Sõjanõukogule ülesandeks paigutada Punaarmee üksused mitte üksnes lepinguga saavutatud baasidesse Saaremaal ja Hiiumaal ning Paldiski piirkonnas, vaid ka Haapsalu–Tallinna, Viljandi–Valga, Haapsalu–Pärnu ja Paide piirkonda.

Lepingu elluviimiseks moodustati Eesti ja NSV Liidu vahelise vastastikuse abistamise pakti segakomisjon, kuhu kuulusid Eesti poolt Sõjavägede Staabi ülem kindralleitnant Nikolai Reek, kolonel Richard Maasing, kolonel Tomberg, kolonel Villem Saarsen, mereväekapten Johannes Santpank, direktor Aavik ja saadik Aleksander Warma. NSV Liidu poolt kuulusid komisjoni Leningradi sõjaväeringkonna juhataja 2. järgu armeekomandör Kirill Meretskov, korpusekomandör Pavlov, lennuväekomandör Ptuhhin, diviisikomandör Aleksandr Tjurin, brigaadikomandör Kalmõkov, korpusekomandör Vašugin ja neid saatvad staabiohvitserid. 2.–10. oktoobril toimusid Tallinnas läbirääkimised. 10.–11. oktoobril allkirjastati protokollid, mis täpsustasid vägede sissetoomist ning Punaarmee maa-, õhu- ja merejõudude paiknemiskohti. NSV Liidu mereväebaaside kaitseks sai NSV Liit õiguse rajada ranna- ja õhukaitsepatareisid ning vaatlus- ja sideposte. Kahe aasta jooksul võisid Nõukogude sõjalaevad kasutada ka Tallinna sadamat ja Rohuküla sadamat.

11. oktoobril saabusid Nõukogude Balti laevastiku sõjalaevad Tallinna: liider Minsk ja 3 hävitajat. 15. oktoobril saabusid Tallinna lisaks lahingulaeva Oktjabrskaja revolutsija juhtimisel ristleja Kirov, 4 hävitajat ja 4 vahilaeva.

18. oktoobril liikusid Nõukogude Punaarmee üksused Eestisse üle maismaapiiri. Sissemarss maanteedel toimus kahel põhisuunal: Narva–Kohila–Keila kaudu Paldiskisse ja Haapsalu piirkonda ning Irboska–Võru–Pärnu kaudu Saaremaale. Raudteel saabus kokku 82 rongitäit.

Novembris-detsembris lükkas Eesti valitsus tagasi ettepaneku, lubada Eestisse elama baasides teenivate Nõukogude ohvitseride perekondadel, keda oli kokku 5000 inimest.

Veebruaris 1940 esitas NSV Liit maavägede paigutamiseks vajaminevate kapitaalsete püsiehitiste programmi projekti ja veebruaris-märtsis nõuti täiendavaid baasialasid Osmussaarele, Saare- ja Hiiumaale.

Veebruaris-märtsis 1940 nõustus Eesti Valitsus aga 10 000 ehitustöölise toomisega baasidesse, kellele lisaks palgati Eestist veel 10 000 töölist. NSV Liit soovis Eestisse tuua "8–9 pataljoni inseneriväeosi või niinimetatud sõjaväestatud töölisi – 1200 meest igas pataljonis, 5000 meretehniliste tööde spetsialisti ja 1200 meest insener-tehnilist personali".

14. oktoobril ilmus seni teadmata asukoha ja sõidusihiga allveelaev Orzeł lõpuks välja Suurbritannia rannikul. Nõukogude Liit ei ilmutanud siiski huvi lepingut ümber vaadata. 18. oktoobril algas Hitleri kutsel baltisakslaste ümberasumine.

Eestisse saabunud Nõukogude Liidu sõjaväelased olid sügavalt hämmastunud neile harjumatust elatustasemest ja kaupade küllusest, mis ei olnud kooskõlas Nõukogude Liidu propagandaga, mida nad seni kuulnud olid. Nad küsisid avalikult, kui kaua suudab Eesti valitsus seda näitust ülal hoida ja millal see lõpeb^[2]. Nõukogude Liidu sõjaväelaste kultuurikonfliktidest ja kogenematusest neile harjumatute esemete (nagu WC) kasutamisel on teada arvukalt kirjeldusi.

Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov saatis täievolilisele esindajale Eestis Kuzma Nikitinile 23. oktoobril 1939 telegrammi, kus oli muuseas öeldud: "Te olete kohustatud lõpuks mõistma, et igasugune selliste Eesti "sovetiseerimise" meeleolude õhutamine või isegi sellistele meeleoludele mittevastuastumine on vaid meie vaenlaste Nõukogude-vastaste provokaatorite huvides. Sellise ebaõige käitumisega Te viite segadusse ka eestlased, näiteks Piibu, kes näib arvavat, et tal on nüüd 7. novembril vaja pidada Nõukogude-sõbralikke kõnesid. Te peate hoolitsema vaid selle eest, et meie inimesed, sealhulgas ka sõjaväelased Eestis, täpselt ja hoolikalt täidaksid abistamispakti ja Eesti asjadesse mittesekkumise printsiipi, ja hoolitsema, et ka Eesti pool suhtuks pakti samamoodi^[3]."

30. novembril algas Nõukogude Liidu kallaletungiga Soomele Talvesõda. 2. detsembril otsustas Soome valitsuse väliskomisjon pöörduda Rootsi poole, palvega teatada Nõukogude Liidu valitsusele, et Soome on valmis jätkama katkenud läbirääkimisi ja tegema uusi konstruktiivseid ettepanekuid. Rootsi sõjaväeatašee Kempfi hinnangul oli välisminister Väinö Tanner sõja lõpetamise nimel nõus enam-vähem mistahes tingimustega^[4].

3. veebruaril 1940 esitas Eesti saadik Moskvas protesti Eesti sõjalennuki tulistamise asjus Nõukogude Liidu laevade poolt. Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar avaldas 4. veebruaril kahetsust^[5].

7. veebruaril 1940 protesteeris Eesti valitsus Eesti territooriumi pommitamise vastu Talvesõja käigus, Nõukogude Liidu lennukite maandumise vastu väljaspool neile määratud baaside maa-ala ja lepinguga ettenähtud Eestis asuva Nõukogude Liidu kontingendi suuruse (25 000 meest) ületamise vastu Nõukogude Liidu poolt (siis oli 27 300 meest)^[6]

USA suursaadik Nõukogude Liidus Laurence Steinhardt iseloomustas pärast oma ringreisi Eesti olukorda 17. veebruaril 1940 järgmiselt: "Oma enamuses tunnetavad eestlased ja lätlased, et Nõukogude relvajõud, kelle esindajaid leidub kõikjal, eriti aga hakkavad nad silma raudteejaamades, kujutavad endast tegelikult okupatsiooniarmeed^[7]."

Saksa sõjaväeatašee abi kapten Körneri hinnangul 21. veebruarist 1940 relvastusid eestlased kiirendatud korras, valmistudes juhuks, mil Nõukogude Liit lisaks Soome rindele peab võitlema mõnel teisel rindel – Kaukaasias. Eestlastele oleks üksnes Eesti pinnal asuv Nõukogude sõjavägi võinud vaenlasena arvesse tulla. Tõenäoliselt oleksid Balti riigid sel juhul tegutsenud üheskoos. Nikolai Reek olevat kapten Körnerilt korduvalt küsinud: "Kui palju meil veel aega on^[8]?"

Aprillis 1940 levitatud illegaalse EKP häälekandja Kommunist numbris on öeldud: "...just sellepärast, et valitsuse seisukord ühenduses rahvusvaheliste sündmustega on muutunud äärmiselt ebakindlaks, muudetakse politseilik terror ennekuulamatult teravaks ja rakendatakse töörahva kaelakondi murdmiseks tööle uued nuhkide armeed^[9].."

Paldiski elanikele tähendas baaside leping sunniviisilist kodude maha jätmist. Eesti võimud täitsid lepingut lootuses, et ka teine osapool seda täidab, mistõttu Vene vägede tulekuks oli linn elanikest juba tühjaks tehtud. Paldiskist kujunes venelaste üks tähtsamaid baase. Kohe alustati merekindlustuste ehitamist vastavalt plaanile panna Soome laht lukku. Patareisid hakati ehitama Suur- ja Väike-Pakrile ning Pakri poolsaare tippu. Samaaegselt ehitati ka raudteekahuritele tulistamiseks mõeldud platvorme, mis on veel tänapäeval alles, kuigi võsastunud ning kõrvalises kohas.

Pakri saartel agiteerisid Nõukogude Liidu sõjaväelased kohalikke elanikke mitte ära minema, kui Eesti valitsus neid sealt ära ajama peaks, sest Nõukogude Liidu pärast võivad nad seal edasi elada. Juhuks, kui elanikkonda oleks ikka saartelt lahkuma sunnitud, õpetasid sõjaväelased neid taludesse rahulikult edasi jääma ja Eesti valitsuselt lahkumise eest raha küsima^[10].

Osmussaare elanikkond evakueeriti ja 12. juunil 1940 hakati saarele rajama rannakaitsepatareid number 314.

 Pikemalt artiklis NSV Liidu sõjaväebaasid Eestis 1940. aastal

NSV Liidu relvajõud Eestis seisuga 1. mai 1940

• 65. Eriotstarbeline laskurkorpus (65-ый особой стрелковой корпус) asukohaga Haapsalu; ülem: korpusekomandör Aleksandr Tjurin (1884 – )
  • 123. Üksik sidepataljon,
  • 11. korpuse Õhutõrjedivisjon (11-й корпусной зенитный артдивизион),
  • 16. Laskurdiviis,
  • 18. Kergetankide brigaad,
  • 5. Motomehhaniseeritud salk,
  • 414. Autotransportpataljon,
  • 415. Autotransportpataljon
• Õhujõudude Erigrupp:
  • 35. Keskmaapommitajate polk,
  • 52. Keskmaapommitajate polk,
  • 7. Kaugpommitajate polk,
  • 53. Kaugpommitajate polk,
  • 15. Hävituslennukite polk,
  • 38. Hävituslennukite polk

Kokku: 21 347 inimest, 283 tanki, 54 soomusautot ja 255 lennukit.^[11]

Lisaks asusid Eestisse Balti laevastiku laevad ja maismaaüksused.

• Eesti-Saksa mittekallaletungileping
• 47 Eesti ohvitseri kiri
• Orzeli juhtum
• Sõjaväeline kokkulepe Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel
• Eesti okupeerimine 1940. aastal

• Heino Arumäe. Võrdlevalt Eesti-Nõukogude ja Soome-Nõukogude läbirääkimistest sügisel 1939. Tuna 2006, nr 1, lk 52–71.
• Heino Arumäe. President Konstantin Pätsi abipalve Saksa valitsusele. Tuna 2000, nr 3, lk 62–64.

• Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahelise vastastikuse abistamise pakti originaaltekst koos konfidentsiaalse protokolliga
• Pakti tekst, nagu see avaldati 1939. aasta Postimehes
• Eve Kubi. Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise leping ning sellest lähtuvad hilisemad kokkulepped KVUOA Toimetised nr 13.
• Allan Käro. Miks eesti 1939. aastal nii kiiresti alistus. Postimees 4. oktoober 2014. http://arvamus.postimees.ee/2942953/

v r Eesti Teises maailmasõjas
Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941) • Suvesõda • Sõjategevus Eestis 1941. aastal‎ ��� Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944) • Sõjategevus Eestis (1944) • Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)
Võitluste osapooled Lahingud Ohvitserid Saksamaa  Soome  Nõukogude Liit 1940 • Sidepataljoni lahing 1941, Barbarossa plaan Idarindel • Liivamäe lahing • Mudiste lahing • Tartu ülestõus • Märjamaa lahing • Virtsu dessant • Audru lahing • Loobu lahing • Kautla lahing • Kiviloo-Perila lahing • Juminda miinilahing • Porhovi lahing • Muhu dessant • Saarte vallutamine • Hiiumaa vallutamine 1942 Idarindel • Volhovi lahing • Volhovi kott • Stalingradi lahing • Velikije Luki operatsioon 1943 Idarindel • Teine Laadoga lahing • Izjumi lahing • Hadnitsa lahing 1944 Idarindel • Irdõni metsalahing • Tšerkassõ kott • Idarindel ja Eestis • Narva lahing • Meerapalu lahing • Meriküla dessant • Putki lahing • Märtsipommitamine • Märtsipommitamine Narvas • Märtsipommitamine Tallinnas • PA Narva pealetungioperatsioon • Auvere lahingud • Sinimägede lahing • Permisküla lahing • Tartu lahing • Tamsa lahing • Mehikoorma dessant • Kärevere lahing • Pupastvere lahing • Emajõe forsseerimine • Avinurme lahing • Porkuni lahing • Kose lahing • Keila lahing • Tallinna vallutamine • Tehumardi öölahing • Vintri dessant 1945 • Kuramaa lahing • Oppelni lahing Saksa riigi ja Soome poolel • Johannes Soodla • Alfons Rebane • Harald Riipalu • Ain Mere • Valter Pedak • Hando Ruus • Oskar Ruut • Johan Pitka • Paul Laamann • Georg Sooden • Karl Talpak • Juhan Peiker • Paul Maitla • Harald Nugiseks NSV Liidu poolel • Lembit Pärn • Karl Kanger • August Vassil • Karl Allikas • Artur Saueselg • Johan Lombak • August Feldman • Nikolai Trankmann • Jaan Lukas