Bangalo

See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2020) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2017) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Bangalo on hoonetüüp, mis kujunes välja Bengali piirkonnas Lõuna-Aasias, kuid nüüdseks on levinud üle kogu maailma. Sõna "bangalo" tähendus erineb rahvuseti. Peamiselt on bangalod suure veranda, madala kaldkatuse ja horisontaalse orientatsiooniga. Horisontaalsed jooned ja nelinurgad kirjeldavad bangalo välimust. Madal kaldkatus aitab talvel kasutada päikese soojust hoone soojendamiseks ja suvel hoonet jahutada.^[1] Pärast I maailmasõda sai Austraalias populaarseks Ameerikast pärit California bangalo stiil. Tänapäeval on bangalo Põhja-Ameerikas ja Ühendkuningriigis eraldiseisev majatüüp madala teise korruse või pööninguga. Eestis mõistetakse sõna "bangalo" all ühe- või poolteisekorruselist kerget puumaja, mille katus ulatub üle rõdude.^[2]

Sõna "bangalo" pärineb Indiast, hindikeelsest sõnast "बंगला" (baṅgala), mis tähendab "Bengali".^[3] Sõna kasutatakse, kirjeldamaks Bengali stiilis maja. See Aasia arhitektuurivorm ja disain pärinevad Bengali maapiirkonnast Lõuna-Aasiast. Selline maja oli traditsiooniliselt väike, ühekorruseline ja eraldiseisev ning laia verandaga. Sõna "bangalo" leiti esmakordselt kasutusel olevat inglise keeles 1696, kui Indias kasutati seda East India Company inglise meremeeste kirjeldamiseks. Hiljem kasutati seda Ameerikas ja Suurbritannias ruumikate kodude kirjeldamiseks. 19. sajandi lõpus hakati sõna "bangalo" kasutama suuremate maamajade ja äärelinna ehitatud suurte eramajade kohta. Hiljem hakkasid arendajad seda sõna kasutama väiksemate ehitiste puhul.^[2]

Bangalod on väga mugavad koduomanikule, sest kogu elamispind on ühel korrusel. Bangalo on sobilik inimestele, kes on piiratud liikumisvõimega, nagu näiteks eakad ja ratastoolis olevad isikud.^[2]

Naabruskonnad, kus on ainult bangalod, pakuvad rohkem privaatsust kui sarnased naabruskonnad kahekorruseliste majadega. Kuna bangalod on ühe- või pooleteistkorruselised, siis strateegiliselt istutatud puudest ja põõsastest piisab, et blokeerida naabrite vaade. Kahekorruseliste majade puhul peavad puud olema kõrgemad, et saavutada sama tulemus. Austraalias on bangalotel suured verandad, et kaitsta interjööri intensiivse päikse eest. Selle tulemusena on nad tihti seest pimedad ja vajavad päevasel ajal tehisvalgust.^[4]

Bangalote ehitamise ruutmeetri hind on kallim kui kahekorruseliste majade ehitamisel, sest vaja läheb suuremat vundamenti ja rohkem katusepinda sama suure elamispinna kohta. Sellest tingitult läheb bangalote ehitamiseks vaja suuremat krunti, mille tõttu on need tavaliselt eraldiseisvad hooned ja ei jaga ühist vundamenti ega vaheseina.^[4]

Enne esimest maailmasõda maksid Ameerikas väiksemad bangalod 900 dollarit ja suuremad juba kuni 3500 dollarit.^[5]

Ehkki bangalo vundament on üldjuhul ristkülik, on igasugune vundamenditüüp võimalik. Tellisseinaga bangalote puhul on aknad tavaliselt paigutatud kõrgele, katuse lähedale. Tänu sellisele arhitektuurilisele meetmele ei vajata võlve või silluseid toetamaks tellismüüritist akende peal. Kahekorruselise maja puhul ei ole muud võimalust kui jätkata tellisseina akna peal kasutades sillust.^[2]

Alates 1891. aastast levis üle Austraalia föderatsiooni poolt välja mõeldud bangalo stiil. Esmalt Camberwellis, Victorias ja pärast 1895. aastat Sydney põhjapoolel. Arendaja Richard Stanton ehitas föderatsiooni poolt välja töötatud bangalo esimest korda Haberfieldis ja pärast seda Roseberys Uus-Lõuna-Walesi osariigis Sydneys (1912). Palju föderatsiooni stiilis bangaloid leidub Beecroftis, Hornsbys ja Lindfieldis, mis on ehitatud aastatel 1895–1920.^[2]

Maapiirkonnas, mille järgi Bangladeshi bangalo stiil on nimetatud, tuntakse seda kui "Bangla Ghor" ehk Bengali stiilis maja. Bangalo stiilis majad on endiselt Bengali maapiirkonnas populaarsed. Peamine ehitusmaterjal tänapäeval on laineline plekk. Varem kasutati puitu, bambust ja heina, mida tuntakse kui "Khar". Khari kasutati katuste tegemiseks ja hoone jahedana hoidmiseks kuumadel suvepäevadel. Bangalote katusekattematerjaliks on kasutatud ka punaseid katusekive.^[2]

Kanadas kasutatakse sõna "bangalo" ühekorruseliste ühepereelamute kohta.^[2]

Esimesed kaks bangalot ehitati Inglismaale Põhja-Kenti 1869. või 1870. aastal. Bangalo oli ühekorruseline tehasetoode, mida kasutati mereäärse suvilana. Seda tüüpi maja hakkas Ühendkuningriigis laialt levima kahe maailmasõja vahel, eriti mereäärsetes kuurortides. Paljudes külades ja merekuurortides on 1960. aastate bangalod, kus tänapäeval elavad üldjuhul pensionärid.^[2]

Indias nimetatakse bangaloks kõiki eramaju, mis on vastandiks India keskklassi korterelamule. Algselt olid sealsed bangalod ühekorruselised, kuid aja möödudes hakati ehitama ka kahekorruselisi, et mahutada ära kõik pereliikmed ja koduloomad. 1920.–1930. aastatel ehitati New Delhi bangalotest eraldi rajoon, mida kutsutakse Lutyens Bangalo alaks, millest on saanud arhitektuuriline kultuuripärand. Mumbai äärelinnas Bandras on mitu bangalorajooni, mida ähvardab lammutamine toimuva uusarenduse ees.^[2]

India bangalod olid üldjuhul ehitatud tellistest või kividest, millele anti valge toon. Hoone keskel asus tavaliselt esik ning toad kahel pool esikut. Bangalo aiapoolsemas küljes oli veranda, vahel ka tänavapoolses. Katuse tüüpidest oli kasutatud viil-, kelp- või lamekatust. Teenijate toad ja köök asusid eraldi ehitises peahoone taga.^[6]

Iirimaa maakohtades on bangalo kõige tavalisem hoonetüüp. 20. sajandi lõpul Iirimaa majanduskasvu ajal oli ühekorruseline bangalo ehitamine keelatud, inimesed ehitasid rohkem kahekorruselisi või katuseakendega bangaloid. Sel ajal oli nii Iirimaa kui ka Põhja-Iirimaa trendiks, et inimesed kolisid maakohtadesse ja ostsid maatükke. Tihtipeale olid need alad suured, seega ühekorruselised bangalod olid praktilised, eriti pensionäridele.^[2]

Singapuris ja Malaisias kasutati sõna "bangalo" hoonete kohta, mis oli ehitatud koloniaalajastul. Seda tüüpi hooneid ehitati 19. sajandi algusest kuni teise maailmasõja lõpuni. Need hooned ehitati brittide poolt sõjaväeohvitseridele, kõrgematele kohtunikele ja kõigile teistele koloniaalühiskonna tähtsamatele isikutele.^[2]

Singapuris ja Malaisias on koloniaalajastu bangalote järele siiani suur nõudlus. Enamasti kasutatakse bangaloid elamuna. Aastate jooksul on paljud bangalod muudetud kontoriteks, hotellideks, galeriideks, spaadeks ja restoranideks.^[2]

Postkoloniaalperioodil sõna "bangalo" tähendus muutus – seda hakati kasutama iseseisvate majade kohta, sõltumata nende suurusest, arhitektuurilisest stiilist või piirkonnast, kus see hoone asus.^[2]

Lõuna-Aafrikas ei kasutata bangalo mõistet kunagi elumaja kohta. See tähendab väikest puhke-, palk- või rannamaja.^[2]

Ameerika kunsti- ja käsitööliikumise ajastule on tüüpiline Ameerika käsitööliste bangalo. Maja oli tavaliselt madala kaldkatusega ning pikalt välja ulatuva räästaga, mida kaunistasid katmata sarikad või räästa alused dekoratiivsed toed. Veranda võib paikneda peakatuse pikenduse all või räästa all. Seda tüüpi bangaloid võis leida kahe firma, Searsi ja Aladdini tootevalikust 20. sajandil.^[2][7]

New Yorgi koorekihi jaoks sai sõna "bangalo" uue tähenduse 1930.–1970. aastatel – siis mõeldi sellega väikeste renditud suvekodude kogumit, tavaliselt Catskilli mäestiku piirkonnas, mis on tuntud ka kui "Borcsht Belt". Esimese ja teise generatsiooni Ameerika juutide peredele meeldis neid välja rentida. Vanad koloniaalbangalod eksisteerivad endiselt Catskillsis ja on tänapäeval peamiselt juutidega omandis.^[2][7]

California bangalo oli üks esimesi 20. sajandi bangalo liike ning populaarseim elamutüüp Austraalias 1920.–1930. aastatel. See tagasihoidlik maalähedane stiil põhineb Jaapani stiilis ühekorruselisel eraldiseisval majal. Los Angelese äärelinnas muutus see standardseks majaks pärast I maailmasõda. Paljude austraallaste jaoks näitas Hollywood säravat Ameerika elustiili ja Californias nähti Austraalia tuleviku eeskuju. Algul ameeriklased ehitasid bangaloid puidust, aga austraallaste eeskujul hakati kasutama ka telliseid.^[2]

California bangalo on üks esimesi, mille kõrvale hakati ehitama eraldi garaaži. Post- ja traataiad asendasid seni kasutatud puitaiad.^[8]

Seda tüüpi bangaloid nimetatakse ka pooleteistkorruselisteks majadeks. Esimesel korrusel asuvat ala nimetatakse pööningukorruseks, seal võivad asuda mõned lisa magamistoad. Kui tavaliselt on bangalote katused üsna madalad, siis suvila tüüpi bangalo katus on pööningu olemasolu tõttu kõrgemal.^[2]

Enamik Chicago bangaloid ehitati 1910.–1940. aastatel. Tavaliselt ehitati need tellistest, pooleteisekorruselised ja kogu maja ulatuses oleva keldriga. Rohkem kui 80 000 bangalot, oma stiiliga esindavad kolmandikku Chicagos asuvaid ühepereelamuid. Üks peamine erinevus Chicago bangalo ja muud tüüpi bangalote vahel on see, et otsaseina katusealune sein on paralleelselt tänavaga, mitte risti. Verandad võivad olla avatud või osaliselt suletud, selleks et suurendada sisemisi ruume.^[2][7]

Seda tüüpi bangalod sarnanevad tüübilt kunsti ja käsitöö bangalotega, mis ehitati aastatel 1910–1925 Detroitis. Järgides kunsti- ja käsitööliikumist, ehitati bangalod kohalikest ehitusmaterjalidest.^[2]

Suur hulk vanematest elumajadest Milwaukees sarnaneb kunsti ja käsitöö stiilis bangalotega, mis asuvad Chicagos, kuid otsaseina katuse alune osa on risti tänavaga. Samuti erinevad Milwaukee bangalod selle poolest, et neil on fassaadi alumine osa krohvitud.^[2]

Esimene bangalo, mis seisis vaiadel, ehitati 1967. aastal troopilises laguunis, ehitajaks oli kuurordi omanik, kellel ei olnud oma kinnisvara rannaaladel, sellest ajast on need bangalod saanud troopikapuhkuse sümboliks.^[2]

Tõstetud bangalo puhul ulatub keldrikorrus maapinnast kõrgemale. Selle tulemusel jõuab keldrisse rohkem looduslikku valgust läbi keldriakende. Majja sisenemisel on fuajees, mis ühendab keldri- ja esimest korrust, tänu sellele on fuajees lagi kõrgel, sest ühtib esimese korruse laega. Garaaž asub selles bangalos üldjuhul keldris, sest keldrikorrus ei ole kuigi sügaval maa sees.^[2]

Rantšo bangalo on selline, kus magamistoad on ühel poolel ja köök, elutuba ja söögituba on teisel poolel. Kui bangalole on lisatud ka garaaž, siis see on elutoa ja köögiga samal poolel, et otsene sisenemine oleks võimalik, juhul kui see on õigusaktidega kooskõlastatud. Väiksematel majadel on köök ja elutoad maja eesküljel paigutatud nii, et toad ei sarnaneks rantšo tüüpi bangalote omadega. Sellised hooned on tavaliselt väiksemad ja kahe magamistoaga hoone tagaküljel.^[2]

Luksusbangaloks nimetatakse tavaliselt väga suurt ja detailset käsitööliste stiilis hoonet USA-s. Disain on tavaliselt seotud selliste California arhitektidega nagu Bernard Maybeck ja Julia Morgan.^[2]