Nakbah

Nakbah (araabia keeles النكبة an-Nakbah, 'õnnetus, hukatus, katastroof') oli sündmus, mille käigus umbkaudu 711 000 kuni 725 000 Palestiina araablast jättis kodu maha, põgenes või aeti välja oma kodudest tollal Suurbritannia mandaadi all olnud Palestiinas puhkenud kodusõjas 1947.–1948. aastal ja sellele järgnenud Araabia-Iisraeli sõjas 1948.–1949. aastal.

Termini nakbah võttis selles tähenduses esimest korda kasutusele Süüria ajaloolane Constantin Zureiq (قسطنطين زريق‎) oma raamatus Ma'na an-Nakba ("معنى النّكب", "Katastroofi tähendus") 1948. aastal.

Iga aasta 15. mail tähistavad palestiinlased selle sündmuse mälestuseks Nakbah' päeva.

Kodusõda palestiinlaste (araablaste) ja kiiresti kasvanud juudi elanikkonna vahel puhkes, kui ÜRO Peaassamblee tühistas 29. novembril 1947 senise Suurbritannia mandaadi Palestiinas, otsustades asutada seal kaks iseseisvat riiki. Iisraelile määrati 14 100 ruutkilomeetri suurune ala (umbes 56 % Palestiinast), kus elas 498 000 juuti ja 497 000 palestiinlast (araablast); Palestiina riigile määrati 11 100 ruutkilomeetri, kus elas 725 000 palestiinlast ja 10 000 juuti.^[1] Jeruusalemmast pidi saama iseseisev rahvusvaheline haldusüksus.

Pärast seda, kui juudid kuulutasid 1948. aasta 14. mail välja Iisraeli riigi, ründasid Transjordaania, Egiptus, Süüria, Liibanon ja Iraak Iisraeli ning kodusõda muutus Araabia-Iisraeli sõjaks. Sõda lõppes Iisraeli võiduga 1949. aasta kevadel ja vaherahulepingute sõlmimisega kõigi nimetatud riikidega. Sõja käigus okupeerisid Iisraeli väed 6700 ruutkilomeetrit Palestiina riigile määratud aladest ning Lääne-Jeruusalemma. Iisraeli territooriumilt või Iisraeli hõivatud palestiinlaste aladelt põgenes sõjategevuse ja sionistliku terrori eest või aeti kodudest välja üle 700 000 palestiinlase.

• Deir Yassini massimõrv

• Nakba: Palestine, 1948, and the Claims of Memory. Edited by Ahmad H. Sa'di, Lila Abu-Lugho. Columbia University Press. ISBN 0231135793.