Maade haaramine

Maade haaramine või ka maade hõivamise all mõistetakse suuremahulisi tehinguid maaga, mille käigus rahvusvahelised või kohalikud ettevõtjad, avalik-õiguslikud juriidilised isikud või füüsilised isikud ostavad või rendivad suuri maatükke arengumaades. Rahvusvaheliselt tunnustatud ühtset definitsiooni maade haaramise kohta ei ole.

Termin „maade haaramine“ viitab 21. sajandil suuremahulistele tehingutele maaga, mille arv suurenes järsult pärast 2007.–2008. aasta ülemaailmset majanduskriisi. Toiduhindade järsk tõus ülemaailmse majanduskriisi ajal põhjustas arenenud riikides vajaduse kindlustada end toiduga ning uued majanduslikud võimalused, mis avanesid sellega seoses põllumajanduslikele investoritele, tõid omakorda kaasa kiire suuremahuliste põllumajanduslike investeeringute sissevoolu globaalsesse lõunasse. Suures ulatuses on maade haaramine leidnud aset Aafrikas, Lõuna-Ameerikas ja teistes sellistes piirkondades, kus maa hind on odavam kui arenenud riikides ja maailmas keskmiselt. Investeeringud pärinevad peamiselt rahvusvahelistest ettevõtetest ning nende eesmärgiks on tööstuslik toidu ja biokütuste tootmine. Hoolimata sellest, et Maailmapank on püüdnud maade haaramise juures esile tuua selle positiivset mõju kohalikule kogukonnale, on selline tegevus leidnud palju kriitikat mitmete kodanikuühiskonna organisatsioonide ja liikumiste poolt põhjusel, et maade haaramisel on suur negatiivne mõju kohalikule kogukonnale.

• Üha enam globaliseeruv maailm ja sellest tingitud kapitali vaba liikumine;
• rahvastiku juurdekasv ja linnastumine;
• kasvav nõudlus toidule ja bioenergiale;
• suurenev vajadus looduslike toormaterjalide järele;
• ellu viidud põllumajandus- ja keskkonnapoliitika varjuküljed;
• võimalus spekuleerida maa väärtuse tõusu ja tulevaste toetuste arvel.

• Peretaludel põhinev põllumajandusmudel asendub suurtootmisel põhineva tööstusliku põllumajandusega;
• väheneb kohalike toiduga kindlustatus, kuna suurem osa investeeringute abil kasvatatud saagist veetakse riigist välja;
• maapiirkondades kaovad töö- ja elukohad;
• maaelu hääbumine;
• säästva põllumajanduse asendamine monokultuuridel põhineva laiaulatusliku põllumajandustööstusega;
• bioloogilise mitmekesisuse vähenemine;
• keemiliste väetiste ja pestitsiidide ülemäärane kasutamine.