Celâl Bayar

Prinditavat versiooni ei toetata enam ja selles võib olla viimistlusvigu. Palun uuenda enda brauseri järjehoidjad ja kasuta selle versiooni asemel brauseri harilikku prindifunktsiooni.

Mahmud Celâleddin Bayar (16. mai 1883, Umerbey Bursa lähedal Türgis – 22. august 1986, İstanbul) oli Türgi poliitik, riigi kolmas president.

Ta oli kooliõpetaja poeg ning teda õpetati kodus. Hiljem läks ta Prantsuse kooli Bursas majandust ja rahandust õppima. Tema esimeseks töökohaks oli Deutsche Orient Bank, kus ta sai laialdase pangandusalase kogemuse.

Tema poliitiline karjäär algas 1907. aastal, kui ta astus Türgi Uniooni ja Progressi Parteisse. Aastal 1908 edutati ta partei İzmiri haru sekretäriks. Aastal 1920 valiti Celâl Bayar Osmanite riigi viimasesse parlamenti. Kui impeerium langes ja Esimene maailmasõda oli lõppemas, põgenes ta Ankarasse. Seal pidas ta mitmeid ministri ametikohti Suures Rahvusassamblees, mis pani aluse tänapäeva Türgi riigile.

Ta oli 1921–1922 majandusminister ja 1922–1924 rekonstruktsiooni- ja asunduste minister. Aastal 1924 pöördus ta tagasi panganduse juurde. Ta töötas Tööpangas (İş Bankası), millest sai Türgi suurim pank.

Pärast poliitikasse tagasipöördumist sai temast 1932. aastal rahvamajandusminister. Ta koostas viieaastase arenguplaani, mis arendas majandust industrialiseerimisega. Aastal 1937 sai temast Türgi peaminister, kuid pärast Mustafa Kemal Atatürki surma jaanuaris 1939 astus ta sellelt ametikohalt tagasi.

Pärast Teist maailmasõda astus ta välja Vabariiklikust Rahvaparteist, mille oli rajanud Mustafa Kemal Atatürk. Ta hakkas juhtima opositsioonilist Demokraatlikku Parteid. Parteil oli suur populaarsus just tänu temale ja see viis Celal Bayari edukalt uuele presidendivalimistele 1950. aastal. Temast sai Türgi uus president ja ta valiti tagasi aastatel 1954 ja 1957.

Tema majanduspoliitika andis prioriteedi eraettevõtluse kätte, mille suhtes riik käitus koordinaatori ja reguleerijana. Samuti pani Celâl Bayar suurt rõhku välispoliitikale.

Järgnenud sõjaväelise riigipöörde käigus mais 1960 kõrvaldati ta võimult. Temale ja ta parteikaaslastele määrati surmanuhtlus, kuid see kergendati tema puhul eluaegseks vanglakaristuseks. Aastal 1964 lasti ta haiguste ja vanaduse tõttu vabadusse.

Tema kodanikuõigused taastati 1974. aastal, kuid ta keeldus vastu võtmast oma õigusjärgset kohta Senatis.

Celâl Bayar suri 103-aastaselt, olles sellega vanimaks elanud endine riigipea kuni 2009. aastani, kui 103 aasta ja 135 päeva vanuselt suri Kambodža endine valitsusjuht Chau Sen Cocsal Chhum.