Guadalupe saar

See artikkel on Mehhiko saarest; Prantsusmaa ülemerepiirkonna ja -departemangu kohta vaata artiklit Guadeloupe

Guadalupe
Guadalupe topograafiline kaart
Koordinaadid	29° 3′ N, 118° 17′ W
Pindala	242 km²
Pikkus	35 km
Laius	9,5 km
Kõrgeim koht	1297,5 m üle merepinna
Elanikke	100 <1 in/km²

Guadalupe on 242 km² suurune vulkaaniline saar Vaikses ookeanis, mis asub 260 km kaugusel California poolsaarest (Baja Californiast).

Saar kujutab endast Mehhiko kaugeimat paika riigi lääne- ja põhjapiiril. Guadalupe on ainulaadne territoorium eelkõige elurikkuse poolest.^[1]

Guadalupe avastas 1602. aastal hispaania maadeuurija Juan Sebastían Vizcaíno. Saar jäi asustamata kuni 19. sajandi alguseni, mil Vene, Inglise ja Ameerika nahakütid saart külastama hakkasid. Kütitavate loomade hulgas olid peamiselt põhja-merikaru, merisaarmas ja põhja-lonthüljes.^[1]

Saar asub 2005. aastal moodustatud biosfääri kaitsealal, mida haldab looduskaitsealade riiklik komisjon ja kaitseb Mehhiko merevägi, mis on selle territooriumi üle valvanud juba 1900. aastate algusest. Lisaks mereväebaasile saare lõunatipus on seal veel kaks asustatud punkti – kalandusühistu asula läänerannikul ja bioloogiline välijaam umbes 1200 meetri kõrgusel merepinnast saare loodeosas.^[1]

Saarel elab kokku 100 inimest (2013). Ainus majandustegevus on kaubanduslik kalapüük, mida teostab kohalik kalandusühistu.^[1]

Guadalupe kliima on vahemereline, mida iseloomustavad kuumad ja kuivad suved ning jahedad ja niisked talved. Õhutemperatuur on aastaringselt suhteliselt stabiilne, keskmiselt 17,2 ± 2°C. Suhteline õhuniiskus kõigub vahemikus 61–87%, ilma selgelt määratletud hooajalise mustrita, ning aasta keskmine summaarne sademete hulk on 193 ± 119 mm. Arvestades saare keerulist topograafiat, esineb mõneti erineva mikrokliimaga alasid. Guadalupe lõunaosa on ülejäänud saarega võrreldes kuivem, õhuniiskus suureneb põhja poole liikudes, peamiselt tänu udule. Talvel on registreeritud jää ja lume esinemist kõrgemal kasvavates küpressisaludes. Samuti on tõenäoline, et sademete hulk on suhteliselt suurem kõrgemal asuvatel aladel. Kohalikku kliimat võivad mõjutada ka piirkondlikud kliimatingimused. Suvest kuni sügiseni (augustist oktoobrini) toovad troopilised tormid saarele aeg-ajalt tugevaid vihmasadusid. Lisaks sellele võivad tavalist sademete mustrit häirida ebakorrapärased El Niño või La Niña sündmused, mis on seotud ebatavaliste sademetega detsembrist märtsini (talvel ja kevadel). Ookeanisaart mõjutab tugevalt California hoovus, mis tekitab omapärase tuule, udu ja sademete mustri. Tuuled puhuvad peamiselt loodest, samas kui saare kliimat mõjutab sageli esinev udu, mis võimaldab vaatamata vähesele sademete hulgale puudel kasvada.^[1]

Saare taimestik on sarnane USA Kanalisaartega. Enne inimeste sekkumist esines saarel rikkalik taimestik, mis hõlmas mitmeid piirkonna saartel esinevaid ja ainult Guadalupe endeemilisi liike. Kokku on saarel registreeritud 225 liiki soontaimi, millest 7% on saartel kasvavad endeemid (ühised piirkonna teiste saartega) ja 12% Guadalupe endeemid. Lisaks sellele on saarel registreeritud 36 soonteta taime ja 104 samblikuliiki.^[1]

Mitmeid algseid taimekooslusi on kirjeldatud ajalooliste andmete põhjal. Nende hulka kuuluvad metsad, salud, põõsastikud, põlisrohumaad ja madalate põõsaste poolt domineerivad kooslused. Saare endeemilistest puuliikidest on tüüpilised Guadalupe lääneküpress (Cupressus guadalupensis), kiirjas mänd ja söödav brahheapalm (Brahea edulis).^[1]

Guadalupe jäi inimeste poolt asustamata kuni 19. sajandi alguseni, mil saarele saabusid nahaküttid. On tõenäoline, et koduhiired ja kassid toodi sisse pärast esimeste inimasustuste tekkimist. Mõlemad liigid toodi saarele umbes 1880. aasta paiku ja nad hakkasid kohapeal kiiresti levima. Lisaks sellele tõid saart baasina kasutavad vaalapüüdjad värske liha saamiseks sisse kodukitsed, kes saarel metsistusid ja paljunema hakkasid.^[1]

Pärast kitsede sissetoomist muutus kohalik taimestik sedavõrd, et kohalikud taimekooslused kas kadusid, piirdusid väga lünkliku levikuga või olid esindatud ainult üksikute taimede poolt. Vähemalt 26 taimetaksonit hävis või kadus saarelt metsistunud kitsede tõttu. Lisaks sellele, et terved taimekooslused hävisid ja paljud endeemilised liigid kadusid, on sisse toodud ka palju võõrliike. Alates 1875. aastast on saarele toodud vähemalt 69 taimeliiki. Metskitsede poolt põhjustatud ökosüsteemi ulatuslik muutmine koos invasiivsete taimede sissetulekuga tõi kaasa palja pinnase ulatusliku laienemise ja taimestiku, kus domineerivad peamiselt Euroopast pärinevad rohttaimed (rohumaakooslus), nagu habekaer ja punakas luste.^[1]

Kohalik taimestik hakkas taastuma pärast kitsede lõplikku eemaldamist saarelt 2007. aastal. Saarelt välja surnud või kadunud taimi on taasavastatud ja saarel on registreeritud uusi taimi, sealhulgas vähemalt üks kirjeldamata liik. 2001. aastal läbi viidud uuring endeemilise kiirja männi hulgas näitas, et neid on saarel hinnanguliselt alles vaid 220 täiskasvanud isendit. Pärast kitsede saarelt äraviimist on uute seemikute arv kasvanud mitme tuhandeni. Mitte ainult puud ei ole taastunud, vaid ka põõsad on tagasi pöördunud, konkureerides hästi invasiivsete rohttaimedega. Punajuure perekonda kuuluv põõsaliik Ceanothus arboreus (võib kasvada 6 kuni 7 meetri kõrguseks) on nüüdseks levinud Guadalupe lääneküpresside ja männi-tamme (kiirjas mänd ja Quercus tomentella) segakoosluste ümbruses. Samuti on mereäärsele kõrbepiirkonnale iseloomuliku põõsastiku osakaal loodusliku taimestiku katvusest tõusnud nullist 52%-le.^[1]

Aktiivne looduse taastamisprojekt sai alguse 2015. aastal. Mõned puud, põõsad ja rohttaimed taastuvad kiiresti. Siiski on palju liike, mis on endiselt väga tundlikud, arvestades nende väikest arvukust (nt kalifornia kadakas, kanalisaarte tamm Quercus tomentella, kliburoosik Cistanthe guadalupensis) ja teised liigid, mille levik on ajalooliselt vähenenud väikesteks isoleeritud laikudeks. Saare looduse taastumiseks on vajalik taimestiku ning erodeerunud ja degradeerunud muldade aktiivne taastamine. Ülekarjatamise ja pinnase tihendamise negatiivne mõju süveneb vulkaanilisel saarel, kus mullaga alad on piiratud ja väga vastuvõtlikud kadumisele erosiooni tõttu. Guadalupe saare küpressimetsale keskendunud uuringus jõuti järeldusele, et erosioonimäärad on erakordselt kõrged, kusjuures minimaalne registreeritud kadu oli 44 tonni/ha aastas ja maksimaalne 142 tonni/ha aastas. Kuigi seda hinnati ainult küpressimetsade puhul, on erosiooniprobleem ilmne kogu saarel, eriti kõrgemal asuvatel aladel. Taastamisprojekt hõlmab metsa taastamist, erosioonitõrjet ja tulekahjude ennetamist erinevate taimekoosluste puhul. Projekti raames ehitati saarele puukool, kus kasvatatakse umbes 15 kohalikku ja endeemilist liiki.^[1] 2023. aastaks on saarele istutatud üle 138 000 puu ellujäämusega 85%. Järgnevate aastate eesmärgiks on veel 45 000 puu istutamine.^[2]