Mine sisu juurde

Julius Kuperjanovi Selts

Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 9. august 2024, kell 16:26 kasutajalt Kuriuss (arutelu | kaastöö)
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)

Kuperjanovi pataljoni 20. aastapäeval 23. detsembril 1938 asutas Paju lahingu veteran kolonelleitnant Johannes Soodla koos oma lahingukaaslastega Kuperjanovi Partisanide Polgu Seltsi [1], mille eesmärgiks oli õhutada ja teostada Kuperjanovi partisanide Vabadussõja-aegse tegevuse väärikat jäädvustamist ning ajaloo väljaandmist väeosa sõjaaegse tegevuse kohta. Eesmärgiks seatut kannab edasi Julius Kuperjanovi Selts, mille taasasutasid 23.12.2009 Kuperjanovite sugulased ja teised entusiastid. Seltsi lipuks sai Kuperjanovi jalaväepataljoni Vabadussõja-aegse lipu koopia.

Tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

J. Kuperjanovi Seltsi tegevuse peaeesmärk on arhiivipõhiste dokumentide alusel leitnant Kuperjanovi tegevuse avaldamine. Väljastatud on nii brošüüre kui ka raamatuid[2] ning filme.

2009 valmis eluloofilm "Julius Kuperjanovi rääkimata lugu"

2024 valmis film "Leitnant Kuperjanov Paju lahingus"

2024 valmis film "Leitnant Kuperjanov Kikka lahingus"

Kavas on teha ka neljas film "Leitnant Kuperjanovi partisanitegevus Puurmanis ja Tartu vabastamine".

Lühidalt filmidest ja väärlegendidest

[muuda | muuda lähteteksti]

Filmist "Julius Kuperjanovi rääkimata lugu"

Lugu on filmitud J. Kuperjanovi sünnikohas Lihhovas Pihkvamaal, tema I maailmasõja rinde kohas Skartševos Valgevenes ja Eestis. Muusika Tõnu Trubetski, teksti loeb Toomas Lõhmuste.

Filmist Leitnant Kuperjanov Paju lahingus

„Leitnant Kuperjanov Paju lahingus“ on 2024. aastal valminud dokumentaal-õppefilmi esimene osa, mis on koostatud Olev Teder stsenaariumi käsikirja ainetel. Film on pühendatud Paju lahingu ohvrite mälestuseks. Kasutatud on arhiivide, raamatute, ajakirjade ja ajalehtede artiklite materjale Paju lahingust. Leitnant Kuperjanovi tegevuse kohta on rahva hulgas levinud mitmeid erinevaid väljamõeldisi, mis põhinevad ebausutavatel ning isegi naiivsetel allikatel. Need allikad avaldati kiiresti pärast Vabadussõda eesmärgiga varjata lahingu ohvrite suurt arvu põhjustanud valede otsuste tegijaid.

Sõjaolukorras teeb alati keegi valesid otsuseid, olgu need siis tingitud pahatahtlikkusest või oskamatusest, meelehärmist või omakasupüüdes. Paju lahingu ohvrite arv sõltus valikust: kas seista inimelu kaitsel või eelistada sõjasaaki. Seega on filmi kaasatud ka neid dokumente[3][4][5], mis aitavad kokku seada sündmuste loogilisemat käsitlust. Filmis on sündmusi kajastatud kronoloogilises järjestuses ning filmilõike ja fotosid esitatakse teksti peale lugemisega.

Kust said Paju lahingu väärlegendid alguse?
[muuda | muuda lähteteksti]

Luuletaja ja kirjanik Henrik Visnapuu. Põhja poegadel külas.[6]

Valga vallutamise järelpäeval seadsin sammud Põhja Poegade staapi. Hans Kalm oli väga erutatud ja vihane. Kui ta kuulis, et tulen „Postimees“ ja „Vaba Maa“ poolt, ei tahtnud ta minuga üldse kõnelda. Aga ta ei saanud ka ütlemata jätta, mis ta südamel pakitses. Nõnda ta võttis minult sõna, et ma tema kõnelusest midagi ei kirjutaks ja rääkisime siis umbes 2 tundi.

Mis mulle sellest pikast vestlusest olulist on meelde jäänud, see oleks järgmine. Kõige päält oli Kalm põhjalikult kuri eesti ajakirjanduse ja Peastaabi peale, kes tema vastu intrigeerib ja tema teened maha salgab, kirjutades need Kuperjanovile ja ta partisanidele. Eriti tige oli Kalm „Postimehe“ pääle, kes olevat tema teened kirjutanud kõik eestlaste arvele. Ta ähvardas oma rügemendiga tagasi sõita ja frondi jumala hoolde jätta. „Mina Valga võitsin ja võin ta enamlastele tagasi anda“, ütles ta."

Olgu siinkohal esitatud üks kirjandusest[7] rahva hulka levinud väärlegend, kus Kuperjanov olevat hommikul kella 9 ajal tormanud üle lageda välja vastasele peale ja põhjustanud selle rumala teoga suure ohvrite arvu. Tuleb mainida, et pealetung mõisale algas siiski kell 12.30 ning enne seda tegid punased paremal tiival kaks pealetungikatset, mis suruti maha. Leitnant Kuperjanov oli kui mitte päris esimene haavatu sel päeval, siis üks esimesi, kes tund pärast pealetungi algust kell 13.30 surmava haava sai. Seega puudus tal võimalus põhjustada veel 112 haavatu ja 42 hukkunu tekkimise.[8] Tava kohaselt ei pidanuks pataljoni ülem üldse viibima eesliinil, vaid juhtima lahingut virgatsite abil ohutust kaugusest. Ainult kohusetunne ja ülimalt kõrge ohutase olid need, mis sundisid teda viibima oma alluvate kõrval, kes teda jäägitult usaldasid ja kuulasid. Pataljonil tuli kõrgema käsu kohaselt astuda lahingusse ilma abivägedeta ja soomlaste kahurpatareide tule all oludes, kus pataljoni kaugus vastase lähima positsioonini (rehevaremed) oli vaid 350 m.

Ka soomusrongide ülem kapten Irv olevat palunud hommikul leitnant Kuperjanovit mitte alustama rünnakuga ilma soomusrongide toetuseta.[9][10]. Arhiividokumentides puudub kinnitus, nagu oleks leitnant Kuperjanov kavatsenud isepäiselt alustada rünnakut. Pealetungi katse tegi kell 9 ja 9.50[11] esimesena siiski vastane, mille kuperjanovlased tõrjusid. Kapten Irve esitatud palve näib veider ka seetõttu, et eelmisel õhtul toimunud operatiivnõupidamise otsusena määras kolonel Kalm üsna selgelt ja üheselt oma alluvatele: pealetungi algus järgneb minult. Seda pealetungi alguse käsku ootas leitnant Kuperjanov oma Laane talu[12] staabis varahommikust alates. Seega ei ole kapten Irve palve Kuperjanovile tõene ega sobi loogilise ajakava raamidesse.

Kaitsevägede juhataja kindralmajor Johan Laidoner pani 12. juunil 1938 Paju lahingu mälestusmärgile nurgakivi. Ühtlasi toimusid ehitatava monumendi muldkeha juures Vabadusristi Vendade Ühenduse X päevad. Oma kõnes mainis ta: „Vaatamata sellele, et Paju lahingus langes rivist välja meie võitlevate vägede kohapealne üldjuht leitnant Kuperjanov …“

Leitnant Kuperjanov ei olnud meie võitlevate vägede kohapealne üldjuht. Tartu-Valga grupi ülem oli kolonel Hans Kalm, kellele allusid Põhja Poegade rügement, Tartu partisanide pataljon (Kuperjanovi pataljon), Tartu vabatahtlike pataljon ja 4 soomusrongi.[13]

Samal üritusel esitas kolonelleitnant Johannes Soodla, kes juhtis Paju lahingus 3. roodu, lahingust ülevaate tuhandele kuulajale. Soodla kriitilise tooniga sõnavõtu katkestas kindralmajor Laidoner omapoolsete arusaamadega tollasest olukorrast ja võimalustest[14], millega taas püüti pehmendada otsustajate vigasid.

Väärlegende vürtsitas väljamõeldistega ka nõukogude ajakirjandus[15]. Seetõttu usutakse veel tänagi, et leitnant Kuperjanovit tulistasid oma sõjamehed või soomlased. Kuperjanovi alluvate arv Puurmanist kuni Paju lahinguni oli kokku 1224 sõjameest[16], kes kõik on nimeliselt teada. Kui keegi omadest ka tulistas, siis ei saanuks see nimi kuidagi jääda saladusse. Pealegi viibis Kuperjanov lumes lamajate taga ning kuul liikus vasakust õlavarrest alla puusa. Soomlased saabusid lahinguväljale aga hetkel, mil regi haavatud Kuperjanoviga neile tee peal vastu sõitis.

Filmist Leitnant Kuperjanov Kikka lahingus

Pärast Tartu vabastamist 14.jaanuaril viibis Julius Kuperjanovi pataljon linnas lühikesel puhkusel ning täiendas oma koosseisu. Legendaarsust kogunud partisanide pataljoniga liituda soovijate arv ületas tuhandet, mistõttu suunati suur osa vabatahtlikke teistesse väeosadesse.[16] Soomusrongid võitlesid Elva all, kus kerkis üles küsimus abijõudude vajaduses. Valik langes Kuperjanovile, kelle 1. rood saabus eesliinile juba 23.jaanuaril. Järgmisel päeval ühinesid nendega ülejäänud, kokku ligi 500 sõjameest[17]

Pärast Rõngu ja Puka vabastamist puhati 26. jaanuaril Puka mõisas ning oodati järele soomusronge, kuna raudtee oli enamlaste poolt tõsiselt rikutud. Kuperjanovi pataljoni koosseisus oli kolm roodu 360 sõjamehega ja 25-meheline ratsakomando. Sõjasaagina saadi 7 suurtükki. Neljast roodust ühe loovutas Kuperjanov appi Tartu Kaitsepataljoni löögivõimsuse suurendamiseks Pikasilla vallutamisel[17]

27. jaanuari hommikul määras Kuperjanov oma pataljoni kolm roodu kaheks grupiks, I rood lipnik Rudolf Riivese juhtimisel liikus raudtee ääres ühes soomusrongidega, II rood leitnant Saare juhtimisel ja III leitnant Pekarski juhtimisel mööda Tartu–Valga maanteed Kikka talu poole.[17]

Mägiste pooljaamas sattusid soomusrongid kokku vastase rongiga, mille vagunitest väljus parajasti Vjatka 83. polgu pataljon. Polk löödi laiali, ellujäänud põgenesid kabuhirmus[18]

Rindel oli tekkinud olukord, kus vaenlase polkude osad hajutati üsna suurele alale laiali. Soomusrongi poolt segi paisatud ja Kuperjanovi I roodu poolt tagaaetav Vjatka 83. polgu esimene pataljon kartis ümberpiiramist ning taganes kiirkorras Tartu-Valga maantee suunas, kus loodeti saada tuge läti küttidelt ja soomusautolt. Lisaks 600 püssimehele liikus vjatkalastega ka 50-meheline ratsaeskadron.[19][20][21]

Mägiste pooljaamast Kikka taluni on 7 km. Taludevahelistel radadel sattusid Kuperjanovi ratsavirgatsid vastamisi taganeva vaenlasega. Kohaliku elaniku äraandmise läbi peeti käskjalad kinni, üks neist hukati, teine võeti vangi. Sidemeeste kaotuse tõttu puudus Kuperjanovil värske informatsioon tema suunas seljatagant lähenevast vastasest. Sündimas oli ohtlik vastasseis: 210 kuperjanovlast 650 vjatkalase vastu.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Kuperjanovi Partisanide Polgu Seltsi arhiivimaterjalid Riigi Keskarhiivi Fondis
  2. ↑ O. Teder “Hundikutsika surm”. 2011, “Werine Paju lahing”. 2012, “Verine Paju lahing”. 2015, “Vabadussõda ja kunst. Paju lahing sõnas ja pildis”. 2016, “Kikka lahing”. 2017. Lugusid Julius Kuperjanovist.2010. Grenader, T. Juntunen, O. Teder “Paju 31.1.1919”. Nekapaino Oy, Pirkkala 2019
  3. ↑ Kapten Adolf Kuusental. Paju lahing 31.01.1919.
  4. ↑ Vabadussõja Ajaloo Komitee. Luuletaja ja kirjanik H. Visnapuu :Põhja poegadel külas
  5. ↑ Meie vägede operatiivne ja taktikaline juhtimine vastupealetungi kestel lõunarindel 1919 jaanuaris ja veebruaris. Ernst Õunapuu. Tallinn 1939
  6. ↑ Vabadussõja Ajaloo Komitee. Luuletaja ja kirjanik H. Visnapuu: Põhja poegadel külas
  7. ↑ 1. Pohjan Poikain retki. Porvoo 1921
  8. ↑ Paju 31.1.19. Tuomo Juntunen, Olev Teder. 2019
  9. ↑ Soomusrongide diviis Vabadussõjas. Kokku seadnud Soomusrongide Brigaadi Ajaloo Komitee korraldusel Eduard Laamann. Tallinn 1923
  10. ↑ 1. Karl Parts. Kas võit või surm. Tallinn 1991. Printest
  11. ↑ Kuperjanovi kiri Kalmile. Põhja Poegade muuseum. Tampere
  12. ↑ Talu Paju mõisast 1,6km kirdes
  13. ↑ 1. Meie vägede operatiivne ja taktikaline juhtimine vastupealetungi kestel lõunarindel 1919 jaanuaris ja veebruaris. Ernst Õunapuu. Tallinn 1939
  14. ↑ 1. L. Vaska. Mälestused. Vabadusristi Vendade Ühenduse päevad. Tuna 2002/1
  15. ↑ Alleks Vallner. Ühe rahvusliku legendi purunemine. Valga 20.01.1976.
  16. ↑ 16,0 16,1 1. Olev Teder, Urmas Salo Leitnant J.Kuperjanovi alluvuses Vabadussõjas viibinud Kuperjanovi partisanide salga ja partisanide pataljoni liikmete nimekiri ajavahemikul 23.12.18. - 31.01.1919
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 1. ERA. 560/1/1. Tartu MK KL, Kuperjanovi Partisanide Salga ja Kuperjanovi Partisanide Pataljoni ülema päevakäsud
  18. ↑ Karl Parts. Kas võit või surm. Tallinn 1991. Printest.
  19. ↑ 1. Postimees nr 20, 6.02.19., nr 14, 30.01.19.
  20. ↑ Vaba Maa nr 27, 3.02.19
  21. ↑ 1. Eduard Groshmidt “Pealuu märgi all”. Tallinn. 1995

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Julius_Kuperjanovi_Selts&oldid=6700183"