Friedrich August III

Friedrich August III (sündinud Saksi prints Friedrich August Johann Ludwig Karl Gustav Gregor Philipp; * 25. mai 1865 Dresdens; † 18. veebruar 1932 Sibyllenorti lossis) oli 1904 kuni troonist loobumiseni 13. novembril 1918 viimane Saksimaa kuningas. Ta kuulus Wettinite dünastia albertiinide liini.

Friedrich August sündis 25. mail 1865 hilisema kuninga Georgi ja Portugali printsessi Maria Anna neljanda lapse ja esimese pojana. Tema kaks vanemat õde Marie Johanna ja Elisabeth Albertine surid imikutena; lisaks oli tal vanem õde Mathilde ja nooremad õed-vennad Maria Josepha, Johann Georg, Maximilian ja Albert. Ta ristiti päev pärast sündi.^[1]

Tema sõjaline kasvatus algas juba imikuna, esimeseks sünnipäevaks tegi vanaisa, kuningas Johann temast prints Maximiliani nimelise jalaväebrigaadi juhi. Samal päeval anti talle ka ruutkrooni kojaorden. Kuu aega hiljem põgenes pere Austria-Preisi sõja eest Aussigisse ja hiljem Praahasse. Sõja lõppedes naases pere Dresdenisse.

1874 hakkas ta õppima Dresden-Neustadti Kuninglikus Gümnaasiumis. Oma kaheteistkümnendal sünnipäeval astus ta Saksi sõjaväe koosseisu, kus ta sai nooremleitnandiks. Pärast gümnaasiumi lõpetamist 1883. aastal hakkas ta tegevväelaseks ning ülendati vanemleitnandiks. 1884 asus ta Strasbourgi Ülikoolis õigus- ja riigiteadusi ning ajalugu õppima, 1886 lõpetas ta aga hoopis Leipzigi ülikooli. Edaspidi jätkas ta sõjaväelist karjääri ja ettevalmistusi kuningaks saamiseks.

1891 abiellus ta Austria-Toskaana Luisega; abielu lahutati skandaali järel 1902.

Kuningas Alberti surma järel 1902 sai Friedrich Alberti isast kuningas ning temast kroonprints. Sõjaväeliselt ülendati ta korpuseülemaks (Kommandierende General). Kroonprintsina oli tema peamiseks ülesandeks olid kuningakoja esindamine erinevatel üritustel. Oma isa tervise halvenedes võttis ta üha enam üle ka tema ülesandeid ning 14. oktoobril 1904 andis ta käskkirjaga riigivalitemisõiguse pojale üle. Järgmisel päeval ta suri.

Friedrich Augusti trooniletõus 15. oktoobril 1904 tõi kaasa põlvkondade vahetuse ja sellega ka suured reformilootused. Erinevalt oma isast oli ta rahva poolt armastatud ning ta võttis üheks oma eesmärgiks kuningakoja maine parandamise ning reformide läbiviimise.^[2] Tema võim oli küll piiratud, kuid ta kasutas oma protokolli-, esindus-, auhindamise-, ametisse nimetamise ja armuandmisõigusi muudatuste läbiviimiseks. Näiteks teostas ta eelarve-, valimisõiguse- ja haridusreforme.

Esimese maailmasõja ajal oli ta üks neljast oma sõjaväega saksa kuningriigi kuningast, kes andis juhtimise üle sõjaminister Max von Hausenile. Oma tegevust põhjendas ta arvamusega, et riigivalitseja ja sõjalise juhid rollid ei sobi kokku. Siiski külastas ta vähemalt 16 korda rinnet, et seal moraali parandada.

Sõja lõpus alanud Novembrirevolutsioon jõudis ka Saksimaale ning revolutsioonilised väed võtsid järjest linnu üle. 13. novembril loobus kuningas troonist.^[1]

Järgmised paar aastat käis ta kohut, et oma konfiskeeritud varad, mille väärtus ulatus kümnetesse miljonitesse markadesse, tagasi saada. 1922 tagastati talle 14 miljonit marka ning veel 7,5 miljonit marka kahjutasu kaotatud kunstikogu ja kinnisvara eest.

Oma ülejäänud elu veetis ta Sibyllenorti lossis eraisikuna. 1932. aasta 17. veebruari öösel tabas teda insult ning ta suri sama päeva õhtul. Talle korraldati sõjaväelised matused ning maeti Dresdeni õukonnakirikusse.^[2]

1891 abiellus Friedrich August Toskaana-Austria Luisega. Neil oli koos seitse last:^[1]

• Georg (1893-1943)
• Friedrich Christian (1893-1968)
• Ernst Heinrich (1896-1971)
• Maria Alix Carola (1898)
• Margarete Carola Wilhelmine (1900-1962)
• Maria Alix Luitpolda (1901-1990)
• Annika Monika Pia (1903-1976)

1902 lahkus Luise oma vanemate külastamise ettekäändel Saksimaalt ja keeldus tagasi tulemast; katsed teda tagasi tuua ebaõnnestusid. Katoliiklastena oli lahutus võimatu ning selle anulleerimine oleks muutnud nende lapsed vallaslasteks, see aga oleks nad troonijärgsusest kõrvaldanud. 1903 jaanuaris loobus Luise kirjalikult oma kroonprintsessistaatusest ning paavsti loal abielu siiski lahutati. Annika Monika Pia elas kuni 1908 emaga.^[2] 1907. aastal abiellus Luise Enrico Toselliga.