Mine sisu juurde

Lukoil

See on B-klassi artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 1. juuni 2024, kell 15:15 kasutajalt InternetArchiveBot (arutelu | kaastöö) (Lisatud 1 allikale arhiivilink ja märgitud 0 mittetöötavaks.) #IABot (v2.0.9.5)
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)
PAO Neftjanaja kompanija "LUKOIL"
Tüüp avatud aktsiaselts
Asutatud 1991, praeguse nime all 1993
Asutajad Venemaa valitsus
Peakorter Moskva, Venemaa
Tegevuspiirkond rahvusvaheline
Võtmeisikud Vagit Alekperov (president)
Valeri Graifer (direktorite nõukogu esimees)
Valdkonnad nafta ja maagaasi tootmine, töötlemine ja müük
Tooted nafta, maagaas, nafta- ja gaasitooted, naftakeemiatooted
Käive 144,17 mld USD (2014)[1]
Puhaskasum 4,75 mld USD (2014)[1]
Vara 111,8 mld USD (2014)[1]
Omakapital 81,35 mld USD (2014)[1]
Emaettevõte Bank of New York Mellon (61,78%)
Koduleht http://www.lukoil.ru
Lukoili peakorter Moskvas (2009)

Lukoil (ametlik venekeelne nimi PAO Neftjanaja kompanija "LUKOIL", ПАО «Нефтяная компания "ЛУКОЙЛ"»[2][3], tõlkes AS Naftakompanii Lukoil) on Venemaa nafta- ja gaasiettevõte.

Ettevõtte nimi tuleb kolme naftatööstuslinna (Langepass, Urai ja Kogalõm) esitähtedest ning ingliskeelsest sõnast oil (eesti keeles 'nafta').[4][5]

Lukoili peamised tegevusalad on nafta ja maagaasi otsimine, tootmine, töötlemine ja müük, samuti nendest valmistatud toodete müük.

2014. aastal oli Lukoil ajakirja Forbes hinnangul tuludelt Venemaa suurim ettevõte – firma tulud ületasid 144 miljardit USA dollarit ja puhaskasum ulatus 5 miljardi USA dollarini.[6] 2012. ja 2013. aastal oli Lukoil reitinguagentuuri Ekspert andmetel tuludelt Gazpromi järel Venemaa suuruselt teine ettevõte.[7] Kuni 2007. aastani oli Lukoil ühtlasi Venemaa suurim naftat tootev ettevõte, kuid kaotas siis liidrikoha Rosneftile, mis omandas sel aastal naftafirma Jukos varad.[8] Tõendatud süsivesinike varudelt oli Lukoil 2014. aasta seisuga maailmas suuruselt teine eraettevõte, tõendatud naftavarude poolest aga suuruselt esimene eraettevõte.[9]

Kaubamärgid "Lukoil" ja "Baltika" olid kaks Venemaa kaubamärki, mille Suurbritannia ajaleht Financial Times võttis aprillis 2007 maailma 100 suurima kaubamärgi nimekirja.[10] Kaks aastat hiljem, aprillis 2009 koostatud samasuguses nimestikus Lukoili kaubamärki enam ei esinenud.[11]

Ettevõtte peakorter asub Moskvas Sretenski bulvaril. Lisaks on firmal peakorter ka Põhja-Ameerikas, mis asub New Yorgi eeslinnas East Meadow's.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Ettevõtte asutamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Riiklik naftakontsern LangepassUraiKogalõmneft (LUKoil) asutati NSV Liidu Ministrite Nõukogu otsusega nr 18 25. novembrist 1991. Uude kontserni liideti kolm naftatootmisettevõtet – Langepassneftegaz, Uraineftegaz ja Kogalõmneftegaz –, samuti naftatöötlemisettevõte Permnefteorgsintez ning Volgogradi ja Novoufimski naftatöötlemistehased[12], millest viimane läks küll peatselt Baškortostani võimude kontrolli alla.

Vastavalt Venemaa presidendi ukaasile nr 1403 17. novembrist 1992 loodi tulevase aktsiaseltsi Lukoil põhikapital.[13] Vastavalt Venemaa valitsuse määrusele nr 299 5. aprillist 1993 moodustati senisest riiklikust kontsernist avatud aktsiaselts Naftakompanii Lukoil.[14]

1990. aastad

[muuda | muuda lähteteksti]

1994. aastal alustati ettevõtte erastamist ja algas kauplemine Lukoili aktsiatega järelturul.[15]

1. septembril 1995 väljastatud Venemaa valitsuse määrus nr 861 liitis Lääne-Siberis, Uuralis ja Volga-äärsetel aladel nafta tootmise, müügi ja nende tööstusharude teenindamisega tegeleva üheksa ettevõtte aktsiate kontrollpaketid Lukoili põhikapitaliga. Nende ettevõtete hulka kuulusid teiste seas Nižnevolžskneft, Permneft, Kaliningradmorneftegaz ja Astrahannefteprodukt.[16]

Samal aastal müüs riik oksjonil suhteliselt väikese osa (5%) Lukoili aktsiatest. Ostu sooritas aktsiate alghinnast veidi kõrgemal hinnatasemel üks Lukoiliga seotud firma, välismaiseid ettevõtteid oksjonile ei lubatud.[17]

1996. aastal alustas Lukoil lääneriikide fondiosakute turgudel kauplemist Ameerika hoidmistunnistustega. Samal aastal liitus Lukoil Aserbaidžaani suurima gaasitootmisprojektiga Şahdəniz, samuti hakkas firma ehitama oma nafta- ja gaasitankrite laevastikku.[18]

1997. aastal allkirjastas Lukoil Iraagi naftaministeeriumiga lepingu naftavälja Lääne-Qurnah-2 opereerimiseks ja sealt saadud nafta töötlemiseks. Pärast Şaddām Ḩusayni võimult kõrvaldamist peatati projekti elluviimine ja leping katkestati.[19][20] Samal aastal asutati tütarettevõte Lukoil-Neftehim, mille alla koondusid järgmistel aastatel omandatud naftakeemiatööstuse ettevõtted (Stavrolen, Saratovorgsintez, Lukor).

1999. aastal omandas Lukoil mitmed suured objektid ja ettevõtted, sealhulgas Ukrainas Odessas ja Bulgaarias Burgases asuvad naftatöötlemistehased ning avatud aktsiaseltsi KomiTEK.[16][21]

2000. aastad

[muuda | muuda lähteteksti]

2000. aastal omandas Lukoil Ameerika Ühendriikide kütusemüügifirma Getty Petroleum Marketing ja koos sellega ka nimetatud firmale kuulunud bensiinijaamade keti. Sellega sisenes Lukoil esmakordselt naftatoodete jaeturule Ameerika Ühendriikides.[16]

Samal aastal saavutas ettevõte kontrolli Kstovo naftatöötlemistehase üle ja sattus seetõttu konflikti firmaga Sibur, mis pretendeeris kõigile selle naftatöötlemistehasega tehnoloogiliselt seotud naftakeemiaettevõtetele. Konflikti lahendamiseks sõlmiti tehing, millega Lukoil võttis üle Permi gaasitöötlemistehase ja loovutas kõik aktsiad Nižni Novgorodi oblasti naftakeemiafirmades Siburile.

2001. aastal tegi Lukoil järgmised suured ostud, omandades ettevõtted Jamalneftegazdobõtša ja Arhangelskgeoldobõtša ning Lokossovo gaasitöötlemistehase.[22] 2002. aastal hakkas Lukoil ehitama Leningradi oblastisse Võssotski sadamasse oma naftatoodete terminali.[23]

2004. aastal sai Lukoilist lõplikult eraettevõte – riigi kätte jäänud viimased 7,59% aktsiatest müüdi Ameerika Ühendriikide naftaettevõttele ConocoPhillips. Tehingu väärtus oli 1,988 miljardit USA dollarit. Osa kommentaatorite arvates olid ettevõtte müügiks korraldatud oksjoni tulemused juba varem kokku lepitud Venemaa presidendi Vladimir Putini ja ConocoPhillipsi presidendi James Mulvey isikliku kohtumise käigus.[24][25] Pärast oksjonit teatasid mõlemad ettevõtted strateegilise alliansi moodustamisest. Hiljem suurendas ConocoPhillips oma osalust Lukoilis ning müüs Venemaa firmale ka osa oma bensiinijaamadest Ameerika Ühendriikides ja Lääne-Euroopas.

2005. aastal ostis Lukoil 2 miljardi USA dollari eest Kasahstanis tegutseva ettevõtte Nelson Resources. Samal aastal anti käiku ka Nahhodkino gaasimaardla.[26]

25. jaanuaril 2006 teatas ettevõte, et andis Kaspia mere põhjaosas, 220 km kaugusel Astrahanist käiku silmapaistva naftatööstustegelase Vladimir Filanovski auks nimetatud nafta- ja gaasimaardla. Selle leiukoha naftavarudeks hinnatakse umbes 600 miljonit barrelit ja gaasivarudeks 34 miljardit m³, millest aastas on võimalik välja pumbata kuni 5 miljonit tonni. 2006. aasta detsembris teatas Lukoil, et ostis ConocoPhillipsilt kokku 376 bensiinijaama kuues Euroopa riigis – Belgias, Poolas, Slovakkias, Soomes, Tšehhis ja Ungaris.[27][28]

2007. aastal asutas Lukoil ühisettevõtte Gazprom Neftiga[16], juunis 2008 aga Itaalia naftakompaniiga ERG (see ühisettevõte hakkas haldama kahte ERG naftatöötlemistehast Sitsiilias, 49% osaluse eest ettevõttes maksis Lukoil 1,3475 miljardit eurot)[29].

2009. aastal võitis Lukoil koos Norra firmaga Statoil uue avaliku enampakkumise Iraagi nafta- ja gaasimaardla Lääne-Qurnah-2 omandamiseks (2012. aasta algul lahkus Statoil projektist ja Lukoili omandas projektis 75% osaluse).[16][19][20][30]

2010. aastad

[muuda | muuda lähteteksti]

Veebruariks 2011 lahkus ConocoPhillips täielikult Lukoili aktsionäride ringist, müües oma aktsiad raske finantsolukorra tõttu.[31]

2012. aasta lõpul võitis Lukoil riikliku oksjoni, millega müüdi õigused nafta ja maagaasi otsimiseks ja töötlemiseks kolmel Handi-Mansi autonoomses ringkonnas asuval süsivesinike leiukohal. Sellel konkursil edestas Lukoil Rosnefti ja Gazprom Nefti, makstes riigile õiguste eest 50,8 miljardit Venemaa rubla.[32]

Veebruaris 2013 sõlmis Lukoil kokkuleppe Odessa naftatöötlemistehase müügiks. Tootmine oli seal peatatud ebarentaabluse tõttu juba oktoobris 2010. Tehase ostis Ukraina energeetikakontsern VETEK.[33]

2014. aastal tõi Venemaa ja Ukraina suhete halvenemine Lukoilile kaasa ulatusliku jaemüügi languse Ukraina turul. Ettevõtte presidendi Vagit Alekperovi sõnul langes müük võrreldes 2013. aastaga 42%. Tulenevalt sellest teatati juulis 2014, et Lukoili juhtkond sõlmis Austria firmaga AMIC Energy Management kokkuleppe 100% osaluse müümiseks senises tütarettevõttes Lukoil Ukraina.[34][35]

2014. aastal müüs Lukoil lisaks oma bensiinijaamade ketid Slovakkias, Tšehhis ja Ungaris, 2015. aastal lahkus Lukoil ka Eesti kütuse jaemüügi turult.[36]

2016. aasta alguses sõlmis Lukoil kokkuleppe Austria firmaga AMIC ka Lätis, Leedus ja Poolas asuvate tanklate müügiks. Kokku vahetas tehingu tulemusel 2016. aasta teises kvartalis omanikku ligi 240 tanklat.[37]

2020. aastad

[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaa sissetungi järel Ukrainasse kukkus Lukoili aktsiahind ligi 95%.[38] Ettevõtte juhtkond kritiseeris sõja alguses Venemaa tegevust Ukrainas ja kutsus üles rahu saavutama. 2020. aastast ettevõtte direktorite nõukogu esimees olnud Ravil Maganov leiti 1. septembril 2022 surnuna pärast väidetavat kukkumist Moskva haigla 6. korruse palatist, kus teda raviti.[39]

Omanikud ja juhtkond

[muuda | muuda lähteteksti]

Juulis 2010 kuulus suurim aktsiapakett ettevõttes (üle 30%) selle tippjuhtidele, neist Lukoili presidendile Vagit Alekperovile 20,6% ja asepresidendile Leonid Fedunile 9,08%. Ameerika Ühendriikide ettevõttele ConocoPhillips kuulus 19,21% aktsiatest, kuid veebruariks 2011 müüs ConocoPhillips kõik oma aktsiad, osaliselt ka Lukoilile endale.[40][41] Ülejäänud aktsiatega kaubeldi vabalt Londoni, Frankfurdi ja Moskva börsil.

1. septembri 2014 seisuga oli Lukoili turukapitalisatsioon 47,4 miljardit USA dollarit ja sellega oli ta Venemaa ettevõtete seas kolmandal kohal (kuus aastat varem, 1. septembril 2008 oli sama näitaja 64,4 miljardit USA dollarit).[42][43]

2014. aasta seisuga kuuluvad Lukoili aktsiad nominaalselt 61,78% ulatuses Ameerika Ühendriikide pangale Bank of New York Mellon ja 10,79% ulatuses Küprosel registreeritud ettevõttele Lukoil Employee Ltd.[44]

2011. aastal valiti Lukoili presidendiks järgmiseks viieaastaseks ametiajaks tagasi Vagit Alekperov.

Ettevõtte direktorite nõukogusse kuulub 11 liiget. 2015. aastal valitud koosseisu kuuluvad Vagit Alekperov, Leonid Fedun, Viktor Blažejev, Valeri Graifer, Igor Ivanov, Ravil Maganov, Richard Macke, Sergei Mihhailov, Roger Mannings, Guglielmo Moscato ja Ivan Pikte. Nõukogu esimees on Valeri Graifer.[45]

Tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Nafta- ja gaasitootmine

[muuda | muuda lähteteksti]

Süsivesinike varud

[muuda | muuda lähteteksti]

31. detsembri 2014 seisuga võrdusid Lukoili valduses olevad tõendatud süsivesinike varud 17,585 miljardi naftabarreliga, sealhulgas oli 13,594 miljardit barrelit naftat ja 0,679 triljonit m³ maagaasi. Nafta moodustas ettevõtte varudest 77%, maagaas 23%.[46][47] Lukoil oli ühtlasi nende näitajatega naftavarudelt maailma suurim eraettevõte, gaasivarudelt aga suuruselt kuues eraettevõte. 1% maailma tõendatud naftavarudest kuulub Lukoilile.[9]

Lukoili valduses olevad tõenäolised süsivesinike varud võrdusid samal ajal 6,823 miljardi naftabarreliga ja võimalikud süsivesinike varud 3,375 miljardi naftabarreliga. Kõigi kolme kategooria peale kokku võrdusid ettevõtte süsivesinike varud 27,783 miljardi naftabarreliga.[46]

Lukoilil oli 2014. aasta lõpuks 17 kasutusse võetud süsivesinike maardlat, aastaga kasvas nende arv 8 võrra.[48] Aasta jooksul tootis ettevõte keskmiselt 1,954 miljonit barrelit naftat ööpäevas, mis tähendas võrreldes 2013. aastaga tootmismahtude kasvu 6,4%.[49]

Üle poole Lukoili naftavarudest (42,9% ettevõtte kõigist süsivesinike varudest) asuvad Venemaal Siberi lääneosas, eelkõige Handi-Mansi autonoomses ringkonnas, kus naftatootmisega tegeleb 100-protsendiliselt Lukoilile kuuluv tütarettevõte Lukoil-Zapadnaja Sibir. Ligi pool Lukoili maagaasivarudest asub leiukohtades Gõda poolsaarel Jamali-Neenetsi autonoomses ringkonnas. Pidevalt on kasvanud ka väljaspool Venemaad asuvate leiukohtade osatähtsus ettevõtte varude ja toodangu seas.[47]

Koostööprojektid Venemaal

[muuda | muuda lähteteksti]

1. juulil 2005 asutasid Lukoil ja ConocoPhillips oma strateegilise alliansi raames Jamali-Neenetsi autonoomses ringkonnas nafta ja maagaasi tootmise ning töötlemisega tegeleva ühisettevõtte Narjanmarneftegaz, milles mõlemal oli algselt 50% osalus.[50] Hiljem suurendas Lukoil oma osalust ühisettevõttes 70% aktsiakapitalist ja augustis 2012 ostis seoses ConocoPhillipsi tegevuse lõpetamisega Venemaal neile jäänud 30% aktsiatest samuti välja. Väidetavalt oli tehingu hinnaks 600 miljonit USA dollarit. 2013. aastal ühendas Lukoil emaettevõttele väikese tootlikkusega pettumuse valmistanud ettevõtte oma teise tütarettevõttega Lukoil-Komi.[51]

8. detsembril 2011 asutas Lukoil koos Bašneftiga ühisettevõtte Trebsi ja Titovi naftamaardla ekspluatatsiooniks, omandades 25,1% osaluse ettevõttes Bašneft-Poljus. Tehingu väärtuseks oli 4,768 miljardit Venemaa rubla.[52] See ühisettevõte tegutseb siiani. Nimetatud naftamaardlat ei ole veel käiku antud, kuid selle tõendatud naftavarud on 104,9 miljonit barrelit, kokku hinnatakse sealseid naftavarusid aga 271,7 miljonile barrelile. Tootmine peaks seal saavutama tipptaseme 2020. aastaks.[53]

Välismaised projektid

[muuda | muuda lähteteksti]

Geoloogiliste uuringute ja nafta tootmisega väljaspool Venemaad tegeleb Lukoili tütarettevõte Lukoil Overseas.[54]

2014. aasta seisuga osales Lukoil süsivesinike otsimise, nende leiukohtade kasutuselevõtmise ja tootmise projektides 11 riigi territooriumil:[55]

Ettevõtte osalus neis projektides ulatub 5–100%.[55] Varem on Lukoil osalenud sarnastes projektides ka Colombias, Ghanas, Iraanis ja Venezuelas.

2014. aastal toodeti välismaistes projektides kokku 10,88 miljonit tonni naftat ja 5,885 miljardit kuupmeetrit maagaasi.[55]

Nafta- ja gaasitöötlemine

[muuda | muuda lähteteksti]
Ettevõtte Lukoil-Permnefteorgsintez naftatöötlemistehas Permis (2010)
Panoraamvaade Lukoil Neftohim Burgase kombinaadist Burgases Bulgaarias (2006)

Lukoilile kuulub kaheksa naftatöötlemistehast (neist neli Venemaal):[56]

Riik Nimi Asukoht Asutatud Ostetud Võimsus
(mln tonni)
Venemaa Lukoil-Nižegorodnefteorgsintez Kstovo 1958 2000 17,0
Venemaa Lukoil-Permnefteorgsintez Perm 1958 1991 13,0
Venemaa Lukoil-Volgogradneftepererabotka Volgograd 1957 1991 11,0
Venemaa Lukoil-Uhtaneftepererabotka Uhta 1934 2000 3,7
Bulgaaria Lukoil Neftohim Burgas Burgas 1964 1999 8,8
Rumeenia Petrotel-LUKOIL Ploiești 1904 1998 2,4
Itaalia ISAB Priolo Gargallo 1975 2008 16,0
Holland TRN¹ Vlissingen 1973 2009¹ 7,9

¹ – TRNi aktsiatest kuulub Lukoilile 45%, seega ametlikus aruandluses Lukoil ise seda sageli ei loetle.

Lisaks loetletud kaheksale tehasele kuulub Lukoilile kaks mininaftatöötlemistehast Venemaal, üks Kogalõmis ja teine Urais. Samuti on ettevõttel Venemaal neli gaasitöötlemistehast: Korobkovos, Lokossovos, Permis ja Ussinskis.[57] Aastatel 1999–2013 kuulus Lukoilile ka Odessa naftatöötlemistehas Ukrainas.[58]

2014. aastal töödeldi ettevõttele kuuluvates naftatöötlemistehastes kokku 66,6 miljonit tonni toornaftat, sellest 45,3 miljonit tonni Venemaa tehastes ja 21,3 miljonit tonni välismaistes tehastes. Samal ajal töödeldi ettevõtte gaasitöötlemistehastes kokku 3,221 miljardit m³ maagaasi, 64% sellest Lokossovo gaasitöötlemistehases.[59]

18. juulil 2006 ütles Lukoili president Vagit Alekperov New Yorgis pressikonverentsil, et tema ettevõte ei kavatse Venemaale ehitada ühtegi uut naftatöötlemistehast, sest see ei ole majanduslikult kasumlik.[60] Seda põhimõtet on Lukoil siiani ka järginud. Pigem on suurendatud olemasolevate tehaste võimsust ja ostetud osalusi tehastes väljaspool Venemaad.

Nafta- ja gaasikeemia

[muuda | muuda lähteteksti]

Lukoili tütarettevõttele Lukoil-Neftehim kuuluvad naftakeemiakombinaadid Stavrolen Budjonnovskis ja Saratovorgsintez Saratovis. Naftakeemiatooteid valmistavad ka Bulgaarias Burgases asuv naftatöötlemiskombinaat ja Itaalias Priolo Gargallos tegutsev naftatöötlemiskombinaat ISAB. Viimane andis 2014. aastal 41% kontserni naftakeemiatoodangust.[61] Samuti kuulub alates 2004. aastast 76% ulatuses Lukoilile Ukrainas Kalušis asuv naftakeemiaettevõte Karpatnaftohim.[62]

2014. aastal tootis Lukoil 668 000 tonni naftakeemiatooteid. Võrreldes 2013. aastaga oli seda üle 300 000 tonni vähem, kuid aastase toodangu languse põhjustas Stavroleni kombinaadis 2014. aasta alguses toimunud põleng.[61]

Lukoili naftakeemiaettevõtted on spetsialiseerunud kindlat tüüpi toodangule: Stavrolen toodab polüeteeni, polüpropüleeni ja muid polümeere; Saratovorgsintez akrüülhappe nitriili, naatriumtsüaniidi ja muid orgaanilise sünteesi teel saadavaid tooteid; Karpatnaftohim polüeteeni, polüvinüülkloriidi, naatriumhüdroksiidi ja teisi analoogseid tooteid; Bulgaaria tehas on keskendunud polümeeride tootmisele ja Itaalia tehas kumeeni tootmisele.[63]

Lukoili olulisim tulevikuprojekt nafta- ja gaasikeemia valdkonnas on Venemaale Stavropoli kraisse rajatav Kaspia gaasikeemiakompleks, mis kuulub Stavroleni struktuuri ja mille ehitustööd algasid 2013. aastal. Esimene tootmisüksus sooviti käiku anda 2015. aasta keskpaigas, teine tootmisüksus peaks valmima 2019. aastal.[64] Kaspia mere põhjaosast ammutatava maagaasi töötlemiseks mõeldud esimene tootmisüksus anti väikese viivitusega käiku 2016. aasta veebruaris.[65][66]

Nafta ja gaasi transport

[muuda | muuda lähteteksti]

Lukoili poolt Venemaal toodetud nafta transport toimub suuremas osas Transnefti torujuhtmeid kasutades (2014. aastal 78,8%)[67], aga ka raudteid ja veeteid pidi. Kasahstani leiukohtadest saadud naftat transporditakse muuhulgas Kaspia torujuhtme konsortsiumi torustikku kasutades.

Lukoilile kuuluvad neli nafta- ja naftatoodete terminali, mida kasutatakse nende toodete ekspordiks. Kulude optimeerimiseks on Lukoil suurendanud nafta väljavedu oma terminalide kaudu. 2014. aastal eksportis ettevõte sel teel 6,7 miljonit tonni naftat.[68] Need terminalid on:[67]

Varem oli Lukoilil ka oma terminal Iljinka asulas Astrahani oblastis.

Nafta ja gaasi vedu raudteel korraldab Lukoili oma raudteetranspordi ettevõte Lukoil-Trans, mis on suurim vedelkütuste vedaja Venemaa raudteedel.[69]

Lukoili laevastik

[muuda | muuda lähteteksti]

1997. aastal alustas Lukoil oma tankerilaevastiku rajamist. Laevaehitusse investeeriti üle 400 miljoni USA dollari. Kokku ehitati Saksamaa ja Venemaa laevatehastes ettevõttele 15 tankerit. Laevadega opereerimiseks asutati eraldi tütarettevõte Lukoil-Arktik-Tanker.[70]

2002. aasta sügisel otsustas Lukoil laevastiku opereerimisest kui ettevõtte jaoks mitteprofiilsest tegevusalast vabaneda, kuid hiljem otsustas müüa vaid osa laevastikust. 18. märtsil 2004 müüdi viis tankerit 52 miljoni USA dollari eest Maltal registreeritud ettevõttele IP Shipping.[70]

Hiljem on Lukoil oma laevastikku taas laiendanud. 2009. aastal soetas firma esimese jäälõhkuja Varandei, mis ehitati Lukoili tellimusel Singapuris ja mis on mõeldud Varandei sadama laevateede jäävabana hoidmiseks.[71] Laevade opereerimine on tänapäeval jagatud tütarettevõtete vahel: nii kuulub osa laevu ettevõtte Lukoil-Kaliningradmorneft bilanssi, punkerdustankeritega opereerib aga Lukoili punkerdamisega tegelev tütarettevõte Lukoil-Bunker.[71][72]

Lisaks tellitakse merevedusid teistelt firmadelt nagu BF Tanker.[73] Väljaspool Venemaad tegelevad Lukoili nafta ja gaasi meretranspordi korraldamisega tütarettevõtete gruppi Litasco Group kuuluvad Lukoil Sweden ja Eiger Shipping, millel aga samuti oma laevastik puudub.[74]

Jaemüük

[muuda | muuda lähteteksti]
Lukoili tankla Venemaal Tulas (2007)
Lukoili tankla USA-s New Yorgi osariigis (2006)

2014. aastal tegutsesid Lukoili kütuse jaemüügiga tegelevad ettevõtted kokku 24 maailma riigis, sealhulgas Ameerika Ühendriikides, mitmetes Euroopa Liidu ja Sõltumatute Riikide Ühenduse riikides, Gruusias, Horvaatias, Montenegros, Serbias, Türgis ja Ukrainas. Ettevõttel oli kokku 157 naftabaasi ja 5782 bensiinijaama (kaasa arvatud frantsiisi alusel tegutsenud tanklad). Venemaa kütuse jaemüügiturust oli Lukoili käes 83 naftabaasi ja 2481 bensiinijaamaga 22%.[75]

2010. aastate keskel alustas Lukoil väljatõmbumist Ida-Euroopa riikide jaemüügiturult. Juulis 2014 sõlmiti Austria ettevõttega AMIC Energy Management kokkulepe 100% osaluse müümiseks tütarettevõttes Lukoil-Ukraina, millele kuulus 6 naftabaasi ja ligi 240 bensiinijaama Ukrainas. Sama aasta augustis müüdi 138 bensiinijaama Slovakkias, Tšehhis ja Ungaris ettevõtetele MOL ja Norm Benzinkút. See tehing viidi lõpule detsembris 2014.[76]

2015. aastal lahkus ettevõte Eesti turult.

Veebruaris 2016 jõudis Lukoil AMIC Energy Managementiga kokkuleppele veel ligi 240 bensiinijaama müügis, seekord Leedus, Lätis ja Poolas. Tehing peaks lõpule viidama 2016. aasta teises kvartalis.[37]

Enamasti tegutsevad ettevõtte tanklad Lukoili kaubamärgi all, aga Ameerika Ühendriikides on ka kaubamärke "Getty" ja "Mobil" kasutavaid Lukoili bensiinijaamu.[77]

Lukoil Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Lukoil Eesti

Eesti turule sisenes Lukoil 1993. aastal. Siin tegeldi tütarettevõtte Lukoil Eesti kaudu kütuse, õlide ja määrdeainete jae- ja hulgimüügiga ning ehitati üles oma tanklate keti.[78]

2014. aastal, viimasel täielikul tegevusaastal, oli Lukoil Eesti müügitulu 68,7 miljonit eurot, mille juures teeniti vaid 216 000 eurot kasumit.[78]

2015. aastal lahkus Lukoil Eesti turult. Juunis 2015 avalikustatud tehingu kohaselt müüs Lukoili varahaldusfirma Lukoil European Holdings kõik Eestis asunud 37 bensiinijaama Eesti ärimeestele Antti Moppelile ja Andres Linnasele kuuluvale ettevõttele AS Olerex, täpsemalt selle varahaldusfirmale Aqua Marina AS.[36] Tehingu kiitis juulis 2015 heaks Konkurentsiamet ja alates 1. augustist 2015 läksid kõik Lukoili tanklad Eestis Olerexi kaubamärgi alla.[79][80]

Lukoili osa kütuse hulgimüügiturul jäi küllaltki piiratuks ja kahanes aastate jooksul veelgi. Lukoil Eesti tegevuse lõpetamise eel kuulus ettevõttele vaid 0,02% Eesti kütuste hulgimüügiturust.[80]

Elektroenergeetika

[muuda | muuda lähteteksti]

Lukoilile kuulub ka arvestataval hulgal elektroenergeetikatööstuse rajatisi. Ettevõtte suuremad elektrijaamad Venemaal asuvad peamiselt Lõuna föderaalringkonnas. Lisaks kuulub Lukoilile Venemaal veel mitmeid väikese võimsusega elektrijaamu (kuni 700 MW), mis on peamiselt koondunud Siberi lääneossa ja Komi Vabariigi territooriumile. Lukoil toodab elektrit ka Bulgaarias ja Rumeenias.[81]

Kokku tootsid Lukoili tütarettevõtted 2014. aastal 17,145 miljardit KWh elektrienergiat ja kõrvalsaadusena ka 14,122 miljonit Gcal soojusenergiat. Lukoili elektroenergeetika sektor suudab enda toodetud elektriga katta umbes 21% kontserni elektrienergia vajadusest.[81]

Lukoil pöörab tähelepanu ka taastuvenergia üha laiemale kasutuselevõtule. Venemaal tegeleb selle suunaga tütarettevõte Lukoil-Ekoenergo, mille koosseisu kuulub neli hüdroelektrijaama. Bulgaarias ja Rumeenias on ettevõte astunud esimesed sammud päikeseenergia kasutamiseks endale kuuluvatel objektidel.[82]

Muu tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Juunis 2014 sisenes Lukoil ka teemantide kaevandamise valdkonda. Ettevõte alustas kaevetöid Venemaal Arhangelski oblastis asuvas Gribi teemandikaevanduses. Plaani kohaselt peaks sealne tootmisvõimsus jõudma 4,5 miljoni karaadini aastas.[76]

Keskkonnakaitse

[muuda | muuda lähteteksti]

2015. aastal kiitis Lukoili juhatus heaks ametliku dokumendi, milles on välja toodud ettevõtte poliitika tootmisohutuse, töökaitse ja keskkonna valdkonnas 21. sajandiks. Muuseas tunnistab ettevõte seal oma ühiskondlikku vastutust keskkonna säilitamisel ja loodusressursside ratsionaalsel kasutamisel.[83] Lukoilis keskkonna-, tootmis- ja tööohutuse juhtimiseks kasutatavad süsteemid vastavad standarditele ISO 14001 ja OHSAS 18001. Seda kinnitas viimati 2013. aastal läbi viidud audit.[84]

2014. aastal eraldas Lukoil keskkonnaohutuse suurendamiseks 59,2 miljardit rubla. 71% sellest summast suunati õhu kvaliteedi parandamisse, mis hõlmas nii nafta- ja gaasitoodete kvaliteedi tõstmist kui ka tootmisel tekkivate jääkgaaside puhastamist õhku saastavatest ühenditest. 21% summadest suunati avariide ennetamisse, sealhulgas torujuhtmete diagnostikasse ja uuendamisse. Aastatel 2010–2014 suurenesid Lukoili kulud keskkonnaohutuse tagamisele ligi kolm korda (20,1 miljardilt rublalt 59,2 miljardi rublani).[85]

Keskkonna säilitamise initsiatiivide alla kuulub ka Lukoili tegevus taastuvenergia kasutamisel ja tootmisel, mida on käsitletud elektroenergeetika alapeatükis.

Vaatamata sellele on Lukoili sarnaselt enamiku nafta- ja gaasiettevõtetega teravalt kritiseeritud hoolimatu suhtumise pärast looduskeskkonda. Mõnede kriitikute hinnangul on Lukoil keskkonda suhtumisel üle võtnud nõukogude naftatööstuse halvimad standardid. Lähemalt on Lukoilile tehtud etteheiteid käsitletud kriitika peatükis.

Ettevõtte sotsiaalpoliitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Lukoili kontserni kuuluvad ettevõtted kannavad kõrget sotsiaalset koormust, eriti naftatootmisega seotud piirkondades ja asulates. 2004. aasta andmetel moodustasid Lukoili töötajad ja nende perekonnaliikmed näiteks 42,7% Langepassi elanikest, 37,4% Kogalõmi elanikest ja 29,5% Urai elanikest.[86]

Ettevõttel on 2002. aastal vastu võetud sotsiaalkoodeks, mis sätestab Lukoili kohustused oma töötajate ja mittetöötavate pensionäride ees, aga ka ettevõtte peamised põhimõtted ühiskonna laiemasse heaollu ja arengusse panustamisel.[87]

Ettevõttesisese sotsiaalpoliitika kolm põhisuunda on:[88]

  • Tervishoiuteenused – Lukoil pakub töötajatele vabatahtlikku tervisekindlustust, maksab toetusi ajutise töövõimetuse, raseduse ja lapse sünni puhul, pakub töötajatele tervise taastamise ja puhkamisvõimalusi, pakub esmast meditsiiniabi ettevõtte meditsiinipunktides ja korraldab erinevaid ettevõtmisi haiguste ennetamiseks. Firma enda andmetel on üle 90% töötajatest Lukoili vabatahtlik tervisekindlustus.
  • Eluasemeprogramm – töötajate kindlustamine elamispinnaga, eriti kui töökohale asumine eeldab elukoha muutust.
  • Pensionikindlustus – Lukoilil on oma pensionifonde haldav tütarettevõte Lukoil-Garant, kus 2014. aasta lõpu seisuga kogus pensionit 80 452 kontserni töötajat.

Ettevõttest väljapoole tegeleb Lukoil laialdaselt heategevuse ja sponsorlusega. Toetatakse haridust, teadust, religiooni, sporti, Venemaa põhjaalade rahvusvähemuste kultuuri, lastekodusid, mitmesuguseid muuseume ja muusikakollektiive. Ettevõte on toetanud ka arhitektuurimälestiste taastamist ja muid suuri kultuuripärandiprojekte. 2014. aastal kulutas Lukoil heategevusele ja sponsorlusele kokku 2,672 miljardit Venemaa rubla.[89]

Lukoil ja sport

[muuda | muuda lähteteksti]
Mihhail Antonov Lukoil Racing Teami masina roolis Vormel F1600 võistlustel

Alates 2000. aastast on ettevõte jalgpalliklubi Moskva Spartak peasponsor. Alates 2003. aastast kuulub Spartak Lukoili asepresidendile Leonid Fedunile, kes oli ühtlasi aastatel 2003–2015 ka jalgpalliklubi direktorite nõukogu esimees. 2015. aasta seisuga ei ole kindel, kas Fedun on ikka veel Spartaki tegelik omanik või mitte.[90]

Alates 2001. aastast toetab Lukoil Venemaal laste jalgpalliliigat. 2002. aastal käivitasid laste jalgpalliliiga ja Lukoili spordiklubi rahvusvahelise laste jalgpalliturniiri, mis kannab nime Lukoili rahvusvaheline tšempionide lasteliiga ja kus osalevad mitmete eri maade jalgpallikoolid. 2013. aastal seadis Lukoili spordiklubi oma tegevuse 15. aastapäeva puhul koos Venemaa föderaalvõimude, Venemaa Jalgpalli Liidu ja spordis rassismi vastu võitlemise võrgustikuga Football Against Racism in Europe sisse laste karikavõistlused jalgpallis, mis ühendavad 30 Euroopa riigi noori jalgpallureid. Projektis on kaasa löönud selle saadikutena ka maailmakuulsad jalgpallurid Dimitǎr Berbatov, Branislav Ivanović, Wesley Sneijder jt. Projekti kuraator on endine jalgpallikuulsus Hristo Stoichkov.[91]

Lisaks sellele toetab Lukoil veel mitmeid Venemaa võistkondi eri spordialadel. Ettevõtte toetusel tegutseb näiteks Volgogradi veepoloklubi Lukoil-Spartak, ettevõttele kuulub ka üks Venemaa autospordi tippmeeskondi, 1997. aastal asutatud Lukoil Racing Team[92]. Alates 1998. aastast toetatakse Venemaa meeste mäesuusatamise rahvusmeeskonda, 2006. aastast ollakse Venemaa Mäesuusatamise Föderatsiooni peasponsoriks. Samuti toetab Lukoil Venemaa Olümpiakomiteed.[91]

Lisaks Venemaa spordile toetab Lukoil mitmeid klubisid ja võistkondi ka teistes riikides.

Õnnetused

[muuda | muuda lähteteksti]

Vahemikus 25. juulist 8. augustini 1996 põles Lukoili tütarettevõtte Lukoil-Volgograd-neftepererabotka üks naftajääkide tiikidest, põlengu põhjustasid selle juures ilma loata tehtud keevitustööd. 1996. aasta tulekahjus põles ära ligi 50 000 tonni naftatoodete jääke. Tulekahju tekitas õhusaaste mitmetes põlengukoha lähedastes asustatud punktides, muuhulgas ka sealt 7 km kaugusel asuvas Volgogradi Krasnoarmeiski rajoonis. Suuri keskkonnakahjustusi põhjustanud põlengu likvideerimisse kaasati ka Venemaa eriolukordade ministeeriumi allüksused.[93]

23. aprillil 2002 toimus Permi krais Jugo-Kamski asula piirkonnas plahvatus Lukoili tütarettevõttele Lukoil-Permnefteprodukt kuuluval Permi-Almetjevski torujuhtmel. Plahvatuse tagajärjel valgus maapinnale ligi 100 tonni diislikütust. Avarii tagajärjel sattusid naftatooted joogiveevõrku, asulas tuli pikaks ajaks sulgeda lasteaiad ja puudus võimalus aiamaade kastmiseks. Asula joogivesi muutus vähemalt pooleks aastaks kasutamiskõlbmatuks.[94]

Sügisel 2003 avalikustas Venemaa eriolukordade ministeerium faktid Lukoili tütarettevõttele Lukoil-Ussinskneftegaz kuulunud tööstustevahelise torujuhtme purunemisel tekkinud naftalekete kohta Komi Vabariigi territooriumil Ussinski linna lähistel. Ühel juhul reostus naftaga 1800 m², teisel juhul 377 m² maapinda.[95]

10. märtsil 2007 süttisid seadmete purunemise tagajärjel naftatooted Volgogradi naftatöötlemistehase territooriumil. Põleng haaras enda alla 500 m², see tunnistati raskuselt kolmanda kategooria põlenguks ja selle kustutamiseks kulus ligi kaks tundi.[96]

4. aprillil 2008 toimus Stavropoli krais Budjonnovskis tehases Stavrolen polüpropüleeni väljalaskmeseadmes plahvatus, mis põhjustas omakorda põlengu. Õnnetuses hukkus neli ettevõtte töölist.[97]

25. jaanuaril 2011 süttis Lukoili tütarettevõtte Langepassneftegaz masinaruumis põlema välja voolanud õli. Tulekahju kustutamisel osales 50 tuletõrjujat ja tehas pidi oma töö ajutiselt peatama.

20. aprillil 2012 toimus avarii Lukoili ja Bašnefti ühiskasutuses olevas Trebsi ja Titovi naftamaardlas, mis tekitas looduskeskkonnale olulist kahju: enam kui ööpäeva kestel purskas konserveeritud naftapuurkaevust naftat, põhjustades ümbruskaudse ala ulatusliku reostumise. Jamali-Neenetsi autonoomse ringkonna pressiteenistuse andmetel reostus naftaga enam kui 5000 m² suurune maa-ala. Bašnefti andmetel voolas välja 600 tonni naftat, sõltumatud allikad on aga hinnanud nafta hulka palju suuremaks, kuni 2200 tonnini.[98][99][100]

26. veebruaril 2014 toimus taas põleng Stavroleni tehases. Venemaa eriolukordade ministeeriumi andmetel põhjustas tulekahju rõhukaotus etüleenitsehhis. Mõned töötajad said õnnetuses vigastada, kuid nende arvu ei avalikustatud. Õnnetus seiskas pikaks ajaks tehases tootmise ja see mõjutas otseselt ka Lukoili 2014. aasta naftakeemiatoodangut (vaata nafta- ja gaasikeemia alapeatükki).[101][102]

Õigusrikkumised

[muuda | muuda lähteteksti]

Novembris 2009 määras Venemaa föderaalne monopolidevastane teenistus Lukoilile monopolidevastaste seaduste rikkumise eest rekordilise trahvi summas 6,54 miljardit rubla. Trahv määrati selle eest, et 2009. aasta esimesel poolaastal kuritarvitas Lukoil oma domineerivat positsiooni naftatoodete hulgiturul, "eemaldades kauba ringlusest" ja luues "teistele osapooltele naftatoodete realiseerimisel diskrimineerivad tingimused". Teenistuse hinnangul viisid need sammud 2009. aasta esimesel poolel bensiini, diislikütuse ja lennukikütuse hindade tõusuni hulgiturul.[103]

Kriitika ja skandaalid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Mitmed Lukoili projektid on tekitanud tugevat looduskaitsjate vastasseisu. Üks selliseid on olnud ka Lukoili kava alustada nafta puurimist UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva Kura sääre lähistel Leedu rannikul, mis pidi algama 2003. aasta lõpus.[104] Reaalselt algas nafta tootmine seal 2004. aasta alguses, puurtorn asub Kura säärest vaid 22 km kaugusel.[105] Täie võimsuseni jõuti nafta tootmisel juulis 2004. Lisaks keskkonnakaitsjatele kutsus Lukoili tegevus esile Leedu võimude protesti, võimalike keskkonnakahjude pärast tundis suurt muret Leedu president Valdas Adamkus.[106]
  • Oktoobris 2005 sattus Lukoiliga seotud skandaali keskmesse toonane Leedu peaminister Algirdas Brazauskas. Leedu opositsiooniline erakond Isamaaliit hakkas koguma allkirju parlamendikomisjoni loomiseks, et uurida peaministri abikaasa Kristina Brazauskienė teatud äritehinguid. Eelkõige pakkus opositsioonile huvi Vilniuse luksushotelli Crowne Plaza 38% aktsiate omandamine Lukoili tütarettevõtte Lukoil Baltija juhi abikaasalt. Süüdistused olid seotud sellega, et Lukoil pretendeeris samal ajal Leedu ühe suurima ettevõtte, naftatöötlemistehase Mažeikių Nafta aktsiatele, mis varem kuulusid Venemaa ettevõttele Jukos. Brazauskas lükkas süüdistused korruptsioonis tagasi, kuid tunnistas, et tema abikaasale kuulub 51% mainitud hotelli aktsiatest ja veel 48% aktsiatest kuulub tema pojale. Lõpptulemusena omandas 2006. aastal Mažeikių Nafta hoopis Poola ettevõte PKN ORLEN, peaminister Brazauskasele korruptsioonisüüdistust aga ei esitatud.[107][108][109]
  • Venemaa väikeste ja keskmiste naftatööstusettevõtete ühendus Assoneft kritiseeris 2006. aastal Lukoili ja Komi Vabariigi võime regiooni naftatööstusettevõtetele takistuste tegemisel maksusoodustuste taotlemisel. Komis oli maksusoodustuste tingimuseks seatud nafta tootmine minimaalses mahus 7 miljonit tonni aastas või naftatöötlemine minimaalses mahus 3 miljonit tonni aastas. Neile tingimustele vastas regioonis vaid kaks ettevõtet – Lukoil-Komi ja Lukoil Uhtaneftepererabotka. Märtsis 2007 sai teatavaks, et sellega seoses algatas Venemaa föderaalne monopolidevastane teenistus Komi riiginõukogu suhtes juurdluse, tuues põhjuseks, et Komi võimud on rikkunud nafta tootmise ja töötlemise turul vaba konkurentsi piirates konkurentsiseaduse sätteid.[110][111]
  • 25. veebruaril 2010 sõitis Lukoili asepresidendi Anatoli Barkovi ametiauto Mercedes S-500 Moskvas Lenini prospektil otsa sõiduautole Citroën C4, milles viibisid õnnetuse ajal arstid Olga Aleksandrina ja Vera Sidelnikova. Mõlemad naised hukkusid, Lukoili asepresident sai vigastada.[112][113] Esialgne ametlik versioon, et õnnetuse põhjustas Citroëni juht, tekitas rohket avalikku vastukaja, sest usuti, et autoinspektsioon üritab tegelikku süüdlast, see tähendab Mercedese juhti vastutusest vabastada. Pealtnägijate sõnul oli Mercedes üritanud ummikust mööda pääseda ja sõitnud seetõttu vastassuunavööndis. Sõltumatud eksperdid leidsid hiljem kinnitust arvamusele, et Mercedese roolis oli Lukoili asepresident ise.[114][115][116] Mõni päev hiljem sai õnnetuskohal protokolli vormistanud ekipaaži ülem Moskva autoinspektsiooni juhilt ka noomituse, kuna ei olnud täitnud oma teenistusülesandeid korrektselt ja oli liialt rutates nimetanud süüdlasena Citroëni juhti Olga Aleksandrinat.[117] Ühe reaktsioonina toimunule korraldati kampaania, milles kutsuti inimesi üles boikoteerima Lukoili tanklaid ja mille üks eestvedajaid oli nüüd Eestis elav ajakirjanik Artemi Troitski.[118] Humorist Andrei Botšarov luges Lukoili toonasele reklaamile peale uue, nimetatud liiklusõnnetusest inspireeritud teksti[119], hiphopmuusik Noize MC salvestas aga reaktsioonina õnnetusele loo "Mercedes S666 (Dorogu Kolesnitse)"[120].
  • Juulis 2011 tekkis Lukoilil konflikt Bulgaaria võimudega. Riigivõimu andmetel ei paigaldatud Lukoili Burgase naftatöötlemistehasesse õigeaegselt mõõtureid valminud kütuse hulga mõõtmiseks, mille järgi arvutatakse kütuseaktsiisi summad. Seetõttu oli ettevõte jätnud ametnike hinnangul Bulgaaria riigieelarvesse maksmata ligi 250 miljonit eurot kütuseaktsiisi. Karistuseks võeti Lukoililt tegevusluba ja anti korraldus tehas sulgeda, kuid Sofia halduskohus tunnistas selle otsuse ebaseaduslikuks.[121]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Финансовые отчеты 2014 года Lukoili koduleht (vaadatud 24.02.2016)
  2. ↑ Устав Публичного акционерного общества «Нефтяная компания «ЛУКОЙЛ» Lukoili koduleht (vaadatud 22.02.2016)
  3. ↑ Пресс-сообщение Lukoili koduleht, 15.07.2015 (vaadatud 22.02.2016)
  4. ↑ История Бренда "ЛУКОЙЛ" Lukoili koduleht (vaadatud 22.02.2016)
  5. ↑ What does LUKOIL stand for? Acronym Finder (vaadatud 22.02.2016)
  6. ↑ Сегодня ЛУКОЙЛ это ... Lukoili koduleht (vaadatud 22.02.2016)
  7. ↑ Рейтинг крупнейших компаний России по объему реализации продукции Эксперт РА (vaadatud 22.02.2016)
  8. ↑ Крупнейшая добывающая Газета Коммерсантъ, 4.05.2007 (vaadatud 22.02.2016)
  9. ↑ 9,0 9,1 Основные факты Lukoili koduleht (vaadatud 23.02.2016)
  10. ↑ Кирилл Корюкин, Елена Виноградова, Александр Тутушкин. Цена бренда Ведомости, № 1846, 23.04.2007 (vaadatud 22.02.2016)
  11. ↑ Елена Виноградова, Михаил Оверченко. Дороже нефти Ведомости, № 2346, 28.04.2009 (vaadatud 22.02.2016)
  12. ↑ История Компании: 1991 год Lukoili koduleht (vaadatud 22.02.2016)
  13. ↑ История Компании: 1992 год Lukoili koduleht (vaadatud 22.02.2016)
  14. ↑ История Компании: 1993 год Lukoili koduleht (vaadatud 22.02.2016)
  15. ↑ История Компании: 1994 год Lukoili koduleht (vaadatud 22.02.2016)
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 Александр Тутушкин. "Моя миссия еще не закончена" Ведомости, № 2862, 2.09.2010 (vaadatud 22.02.2016)
  17. ↑ Как приватизировали нефтяную отрасль NEWSru.com со ссылкой на Российский нефтяной бюллетень 1995—1996 гг. (vaadatud 23.02.2016)
  18. ↑ История Компании: 1996 год Lukoili koduleht (vaadatud 23.02.2016)
  19. ↑ 19,0 19,1 Ольга Алексеева, Алексей Топалов. «Лукойл» управится с зарубежными активами из Дубая gazeta.ru, 28.12.2012 (vaadatud 23.02.2016)
  20. ↑ 20,0 20,1 Mikk Salu. Lukoil noolib Iraagi naftat Ärileht, 16.06.2009 (vaadatud 23.02.2016)
  21. ↑ История Компании: 1999 год Lukoili koduleht (vaadatud 23.02.2016)
  22. ↑ История Компании: 2001 год Lukoili koduleht (vaadatud 23.02.2016)
  23. ↑ История Компании: 2002 год Lukoili koduleht (vaadatud 23.02.2016)
  24. ↑ Пока ЮКОС агонизирует, с санкции Кремля продолжается приватизация «Лукойла» centryug.ru (vaadatud 23.02.2016)
  25. ↑ Александр Тутушкин, Родион Левинский. Почти партнеры Ведомости, № 1173, 29.07.2004 (vaadatud 23.02.2016)
  26. ↑ История Компании: 2005 год Lukoili koduleht (vaadatud 23.02.2016)
  27. ↑ История Компании: 2006 год Lukoili koduleht (vaadatud 23.02.2016)
  28. ↑ Вкратце // Ведомости, № 1766, 19.12.2006 (vaadatud 23.02.2016)
  29. ↑ Александр Тутушкин, Анна Цымбал. Дон Алекперов Ведомости, № 2137, 25.06.2008 (vaadatud 23.02.2016)
  30. ↑ Statoil müüb Lukoilile Iraagi naftamaardla Äripäev, 7.03.2012 (vaadatud 23.02.2016)
  31. ↑ Алиса Фиалко. Ни следа от Conoco Ведомости, № 2857, 23.05.2011 (vaadatud 23.02.2016)
  32. ↑ «Лукойл» купил Имилорское месторождение за 50,8 млрд рублей — вдвое выше стартовой цены gazeta.ru, 25.12.2012 (vaadatud 23.02.2016)
  33. ↑ Ирина Кезик. «Лукойл» договорился о продаже Одесского НПЗ Ведомости, № 3299, 5.03.2013 (vaadatud 23.02.2016)
  34. ↑ Вероника Лисовская, Анастасия Кленницкая, Владимир Тодоров. «ЛУКойл» продаст Украину gazeta.ru, 31.07.2014 (vaadatud 23.02.2016)
  35. ↑ «ЛУКойл» продал АЗС на Украине из-за давления со стороны «Правого сектора» gazeta.ru, 31.07.2014 (vaadatud 23.02.2016)
  36. ↑ 36,0 36,1 Olerex ostab Lukoili Äripäev, 3.06.2015 (vaadatud 24.02.2016)
  37. ↑ 37,0 37,1 Lukoil sells petrol stations in Eastern Europe Russia Today, 5.02.2016 (vaadatud 24.02.2016)
  38. ↑ "Russia's biggest bank plunges 95% to trade at a penny as companies' shares collapse on Ukraine conflict" Market Insider, 2. märts 2022
  39. ↑ Lukoili must päev: juhatuse esimees kukkus aknast surnuks ja USAs konfiskeeriti lennuk, Postimees, 1. september 2022
  40. ↑ Елена Мазнева. «Лукойл» потратится на себя Ведомости, № 2657, 29.07.2010 (vaadatud 23.02.2016)
  41. ↑ Вера Сурженко. Совместная покупка Ведомости, № 2107, 13.05.2008 (vaadatud 23.02.2016)
  42. ↑ Список крупнейших компаний по рыночной стоимости (капитализации) на 1 сентября 2008 года Эксперт, № 628, 6.–12.10.2008 (vaadatud 23.02.2016)
  43. ↑ Список крупнейших компаний по рыночной стоимости (капитализации) на 1 сентября 2014 года Эксперт РА (vaadatud 24.02.2016)
  44. ↑ Ежеквартальный отчёт ОАО «Нефтяная компания "Лукойл"» за 4-й квартал 2014 г., c. 142. Lukoili koduleht (vaadatud 23.02.2016)
  45. ↑ Состав Совета директоров Компании, избранный на годовом общем собрании акционеров 25 июня 2015 года Lukoili koduleht (vaadatud 23.02.2016)
  46. ↑ 46,0 46,1 Запасы углеводородов Lukoili koduleht (vaadatud 23.02.2016)
  47. ↑ 47,0 47,1 Запасы нефти и газа Lukoili koduleht (vaadatud 23.02.2016)
  48. ↑ Разработка месторождений и добыча Lukoili koduleht (vaadatud 23.02.2016)
  49. ↑ Разработка месторождений и добыча Lukoili koduleht (vaadatud 23.02.2016)
  50. ↑ НАРЬЯНМАРНЕФТЕГАЗ Энергетика и промышленность России (vaadatud 23.02.2016)
  51. ↑ Atle Staalesen. Нарянмарнефтегаз, в прошлом СП «ЛУКойла» с «ConocoPhillips», перейдёт под контроль «ЛУКойл-Коми» Barents Observer, 19.01.2013 (vaadatud 23.02.2016)
  52. ↑ «Лукойл» и «Башнефть» создали СП для разработки месторождений Требса и Титова gazeta.ru, 27.12.2011 (vaadatud 23.02.2016)
  53. ↑ Месторождения им. Р.Требса и А.Титова Башнефть (vaadatud 23.02.2016)
  54. ↑ Дочерние компании Lukoili koduleht (vaadatud 24.02.2016)
  55. ↑ 55,0 55,1 55,2 Международные проекты группы Лукойл Lukoili koduleht (vaadatud 24.02.2016)
  56. ↑ Нефтепереработка Lukoili koduleht (vaadatud 24.02.2016)
  57. ↑ Переработка и сбыт Годовой отчет ОАО "Лукойл" 2014, стр. 40 (vaadatud 24.02.2016)
  58. ↑ Сергей Исполатов, Маргарита Казанцева. Лукойл» получил за Одесский НПЗ $45,5 млн Известия, 21.03.2013 (vaadatud 24.02.2016)
  59. ↑ Переработка и сбыт Годовой отчет ОАО "Лукойл" 2014, стр. 41–42, 45 (vaadatud 24.02.2016)
  60. ↑ Александр Тутушкин, Ирина Резник, Екатерина Дербилова. За счастьем на чужбину Ведомости, № 1724, 19.10.2006 (vaadatud 24.02.2016)
  61. ↑ 61,0 61,1 Нефтехимия Годовой отчет ОАО "Лукойл" 2014, стр. 45 (vaadatud 24.02.2016)
  62. ↑ Об обществе Карпатнефтехим (vaadatud 24.02.2016)
  63. ↑ Нефтехимия Lukoili koduleht (vaadatud 24.02.2016)
  64. ↑ ЛУКОЙЛ начал строительство газохимического комплекса на Ставролене Market Report Company, 26.03.2013 (vaadatud 24.02.2016)
  65. ↑ Lukoil commissions Stavrolen gas processing plant Oil and Gas Journal, 17.02.2016 (vaadatud 24.02.2016)
  66. ↑ Richard Higgs. Lukoil starts phase one of Stavrolen gas processing plant Plastic News Europe, 23.02.2016 (vaadatud 24.02.2016)
  67. ↑ 67,0 67,1 Поставки нефти Lukoili koduleht (vaadatud 25.02.2016)
  68. ↑ Реализация нефти и газа Годовой отчет ОАО "Лукойл" 2014, cтр. 47 (vaadatud 25.02.2016)
  69. ↑ О компании ООО «ЛУКОЙЛ-Транс» (vaadatud 25.02.2016)
  70. ↑ 70,0 70,1 Илья Хренников. Флот "ЛУКОЙЛа" уплыл на Мальту Ведомости, № 1086, 19.03.2004 (vaadatud 25.02.2016)
  71. ↑ 71,0 71,1 ЛУКОЙЛ создал собственный флот Морская Биржа, № 1 (27), 2009 (vaadatud 25.02.2016)
  72. ↑ Флот Lukoil-Bunker (vaadatud 25.02.2016)
  73. ↑ Денис Давыдов. ЛУКОЙЛ расширяет танкерный флот текноблог, 24.09.2015 (vaadatud 25.02.2016)
  74. ↑ LITASCO GROUP Companies LITASCO Group (vaadatud 25.02.2016)
  75. ↑ Сбыт нефтепродуктов Lukoili koduleht (vaadatud 25.02.2016)
  76. ↑ 76,0 76,1 Ключевые события 2014 года Годовой отчет ОАО "Лукойл" 2014, стр. 10 (vaadatud 25.02.2016)
  77. ↑ http://www.pei.org/wiki/getty-oil
  78. ↑ 78,0 78,1 Milline pruut on Olerexile Lukoil Eesti? Ärileht, 3.06.2015 (vaadatud 24.02.2016)
  79. ↑ Hea Lukoili klient! Olerex, 6.08.2015 (vaadatud 24.02.2016)
  80. ↑ 80,0 80,1 Koondumisele nr 10/2015 aktsiaselts Aqua Marina/Aktsiaselts Lukoil Eesti loa andmine Konkurentsiamet, 1.07.2015 (vaadatud 28.02.2016)
  81. ↑ 81,0 81,1 Энергетика Годовой отчет ОАО "Лукойл" 2014, стр. 46 (vaadatud 25.02.2016)
  82. ↑ Возобновляемая энергетика Lukoili koduleht (vaadatud 25.02.2016)
  83. ↑ Политика Компании Lukoili koduleht (vaadatud 26.02.2016)
  84. ↑ Сертификаты Lukoili koduleht (vaadatud 26.02.2016)
  85. ↑ Работы по охране окружающей среды Lukoili koduleht (vaadatud 26.02.2016)
  86. ↑ Отчет о деятельности в области устойчивого развития на территории Российской Федерации в 2003 – 2004 годах (vaadatud 26.02.2016)
  87. ↑ Социальный кодекс ОАО "ЛУКОЙЛ" Lukoili koduleht (vaadatud 26.02.2016)
  88. ↑ Социальные программы Отчет о деятельности в области устойчивого развития на территории Российской Федерации в 2013 – 2014 годах, стр. 47–48 (vaadatud 26.02.2016)
  89. ↑ Компания и общество Отчет о деятельности в области устойчивого развития на территории Российской Федерации в 2013 – 2014 годах, стр. 56–65 (vaadatud 26.02.2016)
  90. ↑ Андрей Вдовин. Кто владелец, сколько клуб стоит и другие тайны «Спартака» Еженедельник Футбол, № 50, 10.–17.12.2015 (vaadatud 26.02.2016)
  91. ↑ 91,0 91,1 Спорт Отчет о деятельности в области устойчивого развития на территории Российской Федерации в 2013 – 2014 годах, стр. 64–65 (vaadatud 26.02.2016)
  92. ↑ История Lukoil Racing Team (vaadatud 26.02.2016)
  93. ↑ Экологическое состояние природной среды Волгоградской области – 2 Väljavõte õppematerjalist: География и экология Волгоградской области: учеб. пособие для ср. шк. Волгоград: Перемена, 2005 (vaadatud 27.02.2016)
  94. ↑ Социально-экологический кризис в Юго-Камском ПРПЦ (vaadatud 27.02.2016)
  95. ↑ В районе Усинска в Коми произошел разлив нефти из нефтепровода "Лукойл-Усинскнефтегаз" oilcapital.ru, 1.10.2003 (vaadatud 27.02.2016)
  96. ↑ Пожар на волгоградском НПЗ потушен ИА REGNUM, 10.03.2007 (vaadatud 27.02.2016)
  97. ↑ В Москве умер пострадавший от пожара на «Ставролене» Росбалт-Кавказ, 21.04.2008 (vaadatud 27.02.2016)
  98. ↑ Лариса Зубова. Нефтяники пустили фонтан wek.ru, 23.04.2012 (vaadatud 27.02.2016)
  99. ↑ Площадь загрязнения из-за аварии на месторождении им. Требса превысила 5000 кв. м. gazeta.ru, 23.04.2012 (vaadatud 27.02.2016)
  100. ↑ Greenpeace предупреждает об экокатастрофе из-за аварии на месторождении Требса, «Башнефть» отрицает gazeta.ru, 23.04.2012 (vaadatud 27.02.2016)
  101. ↑ Fire breaks out at Lukoil's Stavrolen petrochemical plant in southern Russia Reuters, 26.02.2014 (vaadatud 26.02.2016)
  102. ↑ Fire at Stavrolen: consequences for the Russian HDPE market MRCplast, 28.02.2014 (vaadatud 27.02.2016)
  103. ↑ Александр Тутушкин. "Лукойлу" выписан рекордный штраф Ведомости, № 2480, 6.11.2009 (vaadatud 27.02.2016)
  104. ↑ Lukoil kavatseb Kura sääre juures naftat pumbata Ärileht, 14.07.2003 (vaadatud 27.02.2016)
  105. ↑ Tiiu Sandrak. Kura sääre nafta Lukoili kaukas Eesti Päevaleht, 6.03.2004 (vaadatud 27.02.2016)
  106. ↑ Adamkus muretseb naftatootmise pärast Kura sääre lähistel Postimees, 21.07.2004 (vaadatud 27.02.2016)
  107. ↑ Следствие ведут депутаты Парламентская газета, № 203 (1820), 17.11.2005 (vaadatud 27.02.2016)
  108. ↑ «Путин ищет дураков»: Литва за неделю REGNUM, 5.11.2005 (vaadatud 27.02.2016)
  109. ↑ History ORLEN Lietuva (vaadatud 27.02.2016)
  110. ↑ Гендиректор ООО «Лукойл-Коми» Владимир Муляк не опасается претензий антимонопольной службы Республика Коми Онлайн, 21.12.2006 (vaadatud 27.02.2016)
  111. ↑ Госсовет Коми подозревают в ограничении конкуренции нефтяных компаний Kreml.org, 22.03.2007 (vaadatud 27.02.2016)
  112. ↑ Алексей Ольшанский. Смертельная «встречка» Новые Известия, 26.02.2010 (vaadatud 27.02.2016)
  113. ↑ В крупном ДТП на площади Гагарина погибла врач-гинеколог и пострадал вице-президент "Лукойла" В Москве, 25.02.2010 (vaadatud 27.02.2016)
  114. ↑ ДТП на Ленинском проспекте: закон для всех един? РИА Новости, 3.03.2010 (vaadatud 27.02.2016)
  115. ↑ Свидетели и родственники погибших в аварии на Ленинском утверждают, что виноват водитель "Лукойла" В Москве, 27.02.2010 (vaadatud 27.02.2016)
  116. ↑ Эксперты ФАР считают, что Барков был за рулем до аварии на Ленинском В Москве, 25.02.2011 (vaadatud 27.02.2016)
  117. ↑ Глава ГИБДД Москвы наказал гаишника, оформлявшего ДТП на Ленинском РБК, 11.03.2010 (vaadatud 27.02.2016)
  118. ↑ Бойкотировать Лукойл! Радиостанция «Эхо Москвы», 2.03.2010 (vaadatud 27.02.2016)
  119. ↑ Сделали Лукойлу рекламку, бисплатна Bocharik in LiveJournal, 27.02.2010 (vaadatud 27.02.2016)
  120. ↑ Noize MC – Мерседес S666 (Дорогу Колеснице) hip-hop.ru foorum, 26.02.2010 (vaadatud 27.02.2016)
  121. ↑ Кирилл Мельников, Николай Марченко. Лукойл отбил лицензию Коммерсантъ, №140 (4681), 2.08.2011 (vaadatud 27.02.2016)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Lukoil&oldid=6662488"