Otakar II

Otakar II Přemysl (tšehhi Přemysl Otakar II.; umbes 1230 – 26. august 1278) oli Böömimaa kuningas aastatel 1253–1278.

Otakar oli kuningas Václav I teine poeg. Esialgu pidi temast saama vaimulik, kuid kui tema vanem vend Vladislav suri, sai temast troonipärija. 1240. aastate lõpus mässas ta oma isa vastu ning vangistati.

Saksa-Rooma keiser Friedrich II suri 1250. aastal ja tema poja, Saksamaa kuninga Konrad IV surmaga 1254. aastal lõppes Hohenstaufenite valitsejate liin vaid kaheksa aastat pärast Babenbergide dünastia hääbumist. Järgnevate aastate interreegnumi ajal valiti mitu kandidaati Roomlaste kuningaks, kuid keegi neist ei suutnud tegelikult allutada enda kontrolli alla keisririiki, Austria ja Steiermark jäid vakantseks. Viidates "Privilegium Minusele", kinnitas paavst Innocentius IV, vastupidi feodaalsele isaliinis pärimise printsiibile, pärimisõiguse Friedrichi õele Margaretele, Heinrich von Hohenstaufeni lesele, ja tema õetütrele Gertrudile, kes abiellus Přemysliidist Määri markkrahvi Vladislaviga, Otakari vanema vennaga, kes suri aastal 1247. Pärast Gertrudi teise abikaasa, Badeni markkrahvi Hermann VI surma aastal 1250, tungis Otakar Austria maadele. 1251. aastal vallutas Václav aga Austria hertsogkonna, mis oli alates 1246. aastast olnud seadusliku valitsejata, ning nimetas Otakari selle hertsogiks. Otakar abiellus viimase Austria hertsogi (Friedrich II) õe Margaretega, kes oli temast ligi 30 aastat vanem, ning kindlustas oma võimu Austria hertsogkonna, Steiermargi ja teiste hertsogkonna koosseisus olnud valduste üle.

Sellega polnud rahul aga Ungari kuningas Béla IV, kes alustas 1252. aastal sissetungi ja nõudles Austriat endale ja kes viitas Gertrudi kolmandale abielule oma sugulase Galiitsia-Volõõnia Roman Danilovitšiga, hõivates Steiermargi maad, Otakar võidutses, võites Ungari vägesid 1260. aasta Kressenbrunni lahingus. 1253. aastal suri Václav ning Otakarist sai ka Böömimaa kuningas. Sõda Bélaga kulges Otakarile soodsalt ning too pidi 1254. aastal leppima vaid Steiermargi hertsogi tiitli ja poolega valdusest. 1254. aastal lootis Otakar saada Saksa kuningaks, kuid ei osutunud valituks.

Otakar II tegi 1254. aastal sõjakäigu paganlike preislaste vastu Preisimaale ning asutas linna, mis tema järgi nimetati Königsbergiks, mille toetuseks ta rahasummasid andis. Samuti toetas ta Saksa ordut abivägedega Läänemere ristisõdades paganlike preislaste vastu (Preisi ristisõda).

1260. aastal puhkes sõda Steiermargi pärast uuesti ning Béla ja ta poeg István said Otakarilt Kroissenbrunni lahingus lüüa. Seejärel sai Otakar võimu kogu Steiermargi üle, lasi oma varasema abielu tühistada ja abiellus Béla noore tütretütre Kunigundaga. 1269. aastal päris Otakar ka Kärnteni hertsogkonna ja Kraini marki ning temast sai võimsaim valitseja Püha Rooma riigis. Ta võitis uuesti ka ungarlasi ja sai nendelt mõningaid piirivalduseid. Aastast 1269 kontrollis Otakar ka tõhusalt Kärnteni hertsogkonda koos Kraini ja Windischi markidega kaugemal lõunas, kogu Kesk-Euroopa valdus ulatus Poola piirist Sudeetides kuni Aadria mere rannikuni lõunas.

1273. aastal ei õnnestunud Otakaril taas Saksa kuningaks valitud saada ja ta sattus Saksa kuningaks valitud Rudolf von Habsburgiga tõsisesse konflikti. Too nõudis endale kõiki keiser Friedrich II surma järel valitsejadünastiat vahetanud alasid, sealhulgas ka Austriat. 1276. aastal pani Rudolf Otakari riigivande alla ja hakkas Viini piirama. Seetõttu pidi Otakar Austriast sama aasta lõpus loobuma, kuid ta ei leppinud sellega. 1278. aastal alustas ta Rudolfi vastu sõda, kuid langes Marchfeldi lahingus ja tema Austria valdused anti Rudolfi poegadele ja pärijatele, kes lisasid need oma laialdastele pärusvaldustele Švaabimaal. Nii jäi Přemysliidide dünastia Austriast ilma, Böömimaa troonile sai aga tema poeg Václav II.