Karl Brandt

Karl Franz Friedrich Brandt (8. jaanuar 1904 Elsass, Mülhausen – 2. juuni 1948 Landsbergi vangla) oli prantsuse päritolu Saksa arst, Adolf Hitleri saatekirurg. Saksamaa poliitik ja sõjaväelane SS-Gruppenführer, Relva-SS-i Generalleutnant, sanitaar- ja tervishoiuasjanduse kindralkomissar ja sanitaar- ja tervishoiu riigikomissar^[1]. Nürnbergi kohtuprotsessil kuritegudes osalenud arstide vastu mõisteti Brandt ameeriklaste poolt sõjakuritegudes süüdi ja poodi.

Brandt oli kena välimusega ja sihvakas. (Irving 1983:33.)

Gümnaasiumi lõpetas Brandt Dresdenis. Arstiteadust õppis ta aastail 1922–1928 Jena, Freiburgi, Müncheni ja Berliini Ülikoolis. Õpingute järel töötas ta kolm aastat professor Georg Magnuse assistendina Bochum Bergmannsheili haigla kirurgiaosakonnas.(Irving 1983:33.)

Adolf Hitler jäänud talle silma Esseni lähistel 1932. aasta suvel.

15. augustil 1933 oli ta Hitleri saatjaskondlaste hulgas kui Hitler Baieri ringreisil oli. (Irving 1983:33.)

Reit-im-Winkeli lähistel sai Hitleri adjutant Wilhelm Brückner (11. detsember 1884 Baden-Baden – 18. august 1954 Herbsdorf) autoõnnetuses vigastada, mõne allika kohaselt ka Geli Raubal, Brandt osutas kohe esmaabi; toimetas abivajaja(d) Traunsteini haiglasse ning opereeris jalga ja koljut. (Irving 1983:33.) Hitler pidas heaks ettevaatusmeetmeks edaspidi reisidel arsti enda kõrval omada. Kui Hitler 1934. aastal Veneetsiasse lendas, et kohtuda Benito Mussoliniga, oli pardale palutud ka saatekirurg Brandt. (Irving 1983:33.)

1. märtsil 1932 astus Brandt NSDAP-sse, tema liikmekaardi nr oli 1009617; 1933. SA ja 1934. SS-i liikmeks.

1934. aastal tehti talle ettepanek hakata Adolf Hitleri saatearstiks. (Irving 1983:43.)

Dr. med Brandti assistendiks 1936. aastast alates oli dr Hanskarl von Hasselbach(Irving 1983:43- ^[2]).

Sageli oli Brandti lähedal ka Hitleri isiklik fotograaf Heinrich Hoffmann. (Irving 1983:47.) Dr Theodor Morelli abikaasale valmistas nende ilusate "Brandti Gangi" SS-vormides meeste kudrutamine tuska. (Irving 1983:47.)

1939. aasta oktoobris allkirjastas Hitler korralduse, koostamisel osalesid Bouhler, Leonardo Conti ja Max de Crinis, mille kohaselt tuli Reichsleiter Philipp Bouhleril ja dr. med. Brandtil täiendada nende arstide nimekirja, kellel oli õigus hinnata parandamatute haigete terviseseisundit ja määrata nad halastussurmale. (Neumann ja Eberle 2013:63)

Brandti sõnul arvanud "füürer", et "kõrvaldamisele" kuulukse 40–50 protsenti kõigist haigla- ja hooldusravil olevatest vaimuhaigetest. (Neumann ja Eberle 2013:63)

28. juulil 1942 määras Hitler Brandti sanitaar- ja tervishoiuasjanduse kindralkommisariks ja kaks aastat hiljem (25. augustil 1944) ülendati Brandt sanitaar- ja tervishoiu riigikomissariks. Reichsgesetzblatti I. osa 39. numbris avaldati ametikõrgendus alles 30. augustil 1944.^[3]

Pärast 1944. aasta 20. juuli atentaati Hitlerile põhjustasid Antigasi-pillid skandaali Hitleri arstide vahel. Need pillid sisaldasid karumustikaesktrakti (Atropa belladonna) ja hariliku strühniinipuu (Strychnos nux-vomica L.) seemneist saadavat strühniini. Nende pillide valmistajaks tol ajal oli Dr. Köstner & Co, Berliin-Wilmersdorf.

Hitler võttis neid pille kõhupuhituse vastu iga lõunasöögi eel kuni 1944. aasta oktoobrini ja need kirjutas talle välja 1935. aastal Ernst-Robert Grawitz.

Brandt, Hasselbach ja eriti Giesing arvanud 1944 aasta septembris, et Hitleri kollakas näovärv on strühiniini üledoosist tingitud. Seepeale lasknud SS-Gruppenführer Martin Bormann pille farmaatsiadoktor Carl Blumenreutheril analüüsida. Analüüside tulemused näitasid, et belladonna ja strühniini kogus pillides ei saanud mürgistavat toimet evida.(Neumann ja Eberle 2013:80.)

Saatearsti kohalt tagandati Brandt 1944. aasta sügisel.(Neumann ja Eberle 2013:64.)

Dr Morelli ja dr Brandti omavahelised suhted polnud korras. Nii kirjeldas pärast sõda, kuis tema olevat Hitleri tähelepanu pööranud penitsilliini uurimise olulisusele, Morell aga polevat asjast vähematki mõistnud, manustas aga Ultraseptyli edasi, iga väiksemagi külmetuse korral sulfoonamiide. (Irving 1983:74.)

16. aprillil 1945 arreteeris SS Brandti süüdistatuna defetismis ja reetmises, nimelt olevat ta enne Berliini langemist viinud oma naise ja poja "füüreri" loata Tüüringisse. Brandti surmaotsus kandis Hitleri allkirja. Surmaotsuse täideviimine lükkus edasi tänu Albert Speerile, kes käis Heinrich Himmleri juures kostmas ja pärast Hitleri surma lasi Speeri palvel Karl Dönitz Brandti vabaks.(Neumann ja Eberle 2013:64.)

Natsionaalsotsialismiaegse Saksamaa eutanaasiaprogramm aktsioon T4 (operatsioon T4).

Lasteeutanaasia olevat alanud ühe lapse mõrvamisest, juhtum on tuntud nimetusega "Knauer-Kind" ("Knaueri laps"). Knaueri laps sündis 20. veebruaril 1939 Leipzigi lähistel pimedana, tal puudus vasak küünarvars ja tema üks jalg oli vigane. Nende alusel oletati, et laps võib olla vaimse alaarenuga. Kui vanemad lapsega Leipzigi ülikooli lastehaiglas professori Werner Cateli juures käisid, soovinud nad kohe, et arst lapse surmaks. Arst esiotsa keeldus. Lapse isa pöördus venna nõuande kohaselt, kes oli NSDAP liige, füüreri kantselei poole. Suvel 1939 otsinud Karl Brandt lapse isa üles, rääkinud vanematega, otsinud üles professor Cateli ja algatanud "Einschläferung" ("magamapaneku"). Kirikuraamatu kohaselt märgiti lapse surmadaatumiks 25. juuli 1939.

Doktor Brandti süüdistati mitmete inimkatsete läbiviimise vastutamise eest, nagu malaariaeksperimendid (veebruar 1942 – aprill 1945) Dachau koonduslaagris, kus eelnevalt terveid vange immuniseeriti malaaria vastu või lasti neile sääsed peale – kui vangid (kasutati 1000 vangi) haigestusid malaariasse, siis püüti ravida. (Nurnberg Military Tribunals, lk 7)

Karl Brandt mõisteti 1946. aastal Nürnbergis toimunud protsessil surma osalemise eest inimeksperimentides ja vaimuhaigete mõrvamises.(Neumann ja Eberle 2013:64.)

17. märtsil 1934 abiellus ta Reinimaalt Langenbergist pärit Anni Rehborniga.(Neumann ja Eberle 2013:63)

• OFFICE OF MILITARY GOVERNMENT FOR GERMANY (US),Nurnberg Military Tribunals,Nürnberg, 1946
• Michael Mann, The Dark Side of Democracy: Explaining Ethnic Cleansing, Cambridge University Press, 2004
• Hans-Joachim Neumann ja Henrik Eberle, "Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos", 2013 ("War Hitler krank? Ein abschließender Befund", Gustav Lübbe Verlag, 2009