Carl Wilhelm Scheele

Carl Wilhelm Scheele (9. detsember 1742 Stralsund – 21. mai 1786 Köping) oli rootsi keemik ja apteeker, hapniku avastaja.

Scheele sündis Saksamaal Pommeris, mis kuulus tollal Rootsile. 15-aastaselt sai temast apteekriõpilane Rootsis. Ta töötas apteekri ja apteegijuhatajana 1770. aastani Stockholmis, siis 1775. aastani Uppsalas ja hiljem Köpingis, loobudes ülikooli õppejõu kohast, mida talle pakkus isegi Preisimaa kuningas Friedrich Suur.

Scheele emakeel oli saksa keel ja ta eelistas rääkida just saksa keeles. Tollal rääkisidki rootsi farmatseudid üldiselt saksa keeles.

Scheele oli tuntud eksperimentaator. Ta avastas 1772. aastal hapniku ("tuliõhu"), sai 1773. aastal lämmastikku ja tegi kindlaks, et õhk on kahe komponendi segu, kuid ei suutnud koostist määrata. Ta avastas või valmistas baariumi, kloori ja mangaani (1774), molübdeeni (1778) ja volframit (1781), oksiide (BaO, MoO₃, WO₃), happeid (vesinikfluoriidhapet HF, vesiniksulfiidi H₂S, vesiniktsüaniidhapet HCN, arseenhapet H₃AsO₄, sidrunhapet) ja glütseriini. Samuti töötas ta välja pastöörimisele lähedase menetluse. Kuna ta ei avaldanud kohe oma töid, läks avastajaau vahel teistele. Ta leiutas meetodi, kuidas fosforit suurtes kogustes toota, ja see võimaldaski Rootsil saja aasta pärast saada maailma juhtivaks tuletikkude tootjaks.

Kuigi Scheele looming oli oluline flogistoniteooria ümberlükkamisel, jäi ta ise siiski surmani flogistoniteooria pooldajaks.^[1]

Koos teiste teadlastega töötas ta välja fosfori saamise meetodi luudest ja avastas söe võime siduda gaase. Ta viitas esimesena võimalusele, et raual, vasel ja elavhõbedal on eri ühendeis erinev oksüdatsiooniaste.

Oma ainsa raamatu "Chemische Abhandlung von der Luft und dem Feuer" ("Õhu ja tule keemiline käsitlemine") avaldas ta 1777. Selles kirjeldaski ta hapniku saamist. Joseph Priestley oli hapnikku saanud juba 1774 ja oma uurimistulemused varem avaldanud, kuid Priestley oli olnud Scheelega kirjavahetuses ja tugines oma leiutistes sedavõrd suurel määral Scheele töödele, et pole kindel, kas ta seda Scheele abita üldse suutnud oleks. Ka Lavoisier oli hapnikku saanud enne kui Scheele oma teose avaldas, kuid ikkagi hiljem kui Scheele ise hapnikku eraldanud oli. Scheele eristas oma raamatus soojusülekannet soojuskiirguse kaudu konvektsioonist või konduktsioonist.

Carl Wilhelm Scheele oli Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia liige.

Scheele töötas nagu teisedki tema aja teadlased rasketes ja isegi eluohtlikes tingimustes. Lisaks oli tal harjumus nuusutada ja maitsta enda valmistatud aineid. Neist paljud olid aga väga mürgised: elavhõbe, plii, fosfor, vesiniksulfiidhape, vesiniktsüaniidhape, arseenhape ja kloor, kui vaid mõnda nimetada. Seetõttu suri Scheele suhteliselt noorelt. Kaks päeva enne surma abiellus ta ühe lesknaisega, et oma vara ja apteek kellelegi pärandada.

• Scheele väitekirja "Chemische Abhandlung von der Luft und dem Feuer" täistekst