Anu Kaal
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
_2013.jpg)
Foto: Jaan Künnap
.jpg)
Foto: Jaan Künnap
Anu Kaal (neiupõlvenimi Anu Kindlam, sündinud 4. novembril 1940 Tallinnas) on eesti ooperilaulja (teatmeteoste andmeil koloratuursopran, ta enda väitel koloratuurse kallakuga lüüriline sopran[1][2]).
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Lauluõpinguid alustas Tallinna Muusikakoolis 1959. aastal ning jätkas 1963–1968 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Aastatel 1963–1967 oli ühtlasi kooriartist RAT Estonias. Tema esimene roll ooperis oli Mozarti "Võluflöödis" 1964. aastal.
Aastal 1968 lõpetas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi Viktor Gurjevi klassis. Hiljem, 1971–1972 oli täiendõppel Itaalia La Scala laulukoolis Renata Carosio juures.
Anu Kaal on korporatsiooni Indla auvilistlane.
Aastatel 1967–1996 oli ta RAT Estonia ooperi- ja operetisolist.
Ta on üles astunud nii oratooriumi- kui ka kammerlauljana, esinenud korduvalt välisriikides nii ooperigastrollidel kui ka soolokontsertidega.
Aastatel 1984–2015 töötas ta Eesti Muusikaakadeemias õppejõuna.
Ta on olnud ka Eesti NSV Ülemnõukogu IX koosseisu[3] saadik (1975–1980), ENSV Ülemnõukogu haridus- ja kultuurikomisjoni liige.
Ooperirollid Estonias
[muuda | muuda lähteteksti]- Esimene poiss W. A. Mozarti "Võluflöödis" 1964
- Öökuninganna W. A. Mozarti "Võluflöödis" 1966
- Maasikamüüja G. Gershwini ooperis "Porgy ja Bess" 1968
- Elle A. Garšneki ooperis "Vägev võlur" 1968
- Gilda G. Verdi ooperis "Rigoletto" 1968
- Vaike Evald Aava ooperis "Vikerlased" 1969
- Pipi Ülo Vinteri ja Ülo Raudmäe muusikalis "Pipi Pikksukk" 1969
- Lucia G. Donizetti ooperis "Lucia di Lammermoor" 1970
- Sophie R. Straussi "Roosikavaleris" 1970
- Tebaldo ja Ingel G. Verdi operis "Don Carlos" 1971
- Konstanze W. A. Mozarti "Haaremiröövis" 1973
- Adele J. Straussi "Nahkhiires" 1973
- Lucy G. C. Menotti "Telefonis" 1973
- Violetta G. Verdi ooperis "Traviata" 1974
- Zerlina W. A. Mozarti ooperis "Don Giovanni" 1975
- Roxane E. Tambergi ooperis "Cyrano de Bergerac" 1976
- Musette G. Puccini ooperis "Boheem" 1977
- Maria G. Donizetti ooperis "Rügemendi tütar" 1979
- Ännchen C. M. v. Weberi ooperis "Nõidkütt" 1980
- Serpina G. B. Pergolesi ooperis "Teenija-käskijanna" 1981
- M-lle Silberklang W. A. Mozarti "Teatridirektoris" 1981
- Luisa G. Verdi ooperis "Luisa Miller" 1981
- Mařenka B. Smetana "Müüdud mõrsjas" 1983
- Violetta Cavallini Imre Kálmáni "Montmartre'i kannikeses" 1983
- Lucia G. Donizetti ooperis "Lucia di Lammermoor" uuslavastuses 1985
- Morgana G. F. Händeli ooperis "Alcina" 1985
- Oscar G. Verdi operis "Maskiball" 1985
Plaadid
[muuda | muuda lähteteksti]- 1982 Laule ja romansse, klaveril Frieda Bernstein
- 1984 Mozarti, Bellini, Donizetti aariad. Koos ERSO-ga, dirigendid Peeter Lilje ja Paul Mägi
- 1985 Kaks aariat (Mozart, Donizetti) ja duett (Mozart) koos Voldemar Kuslapiga albumil "RAT Estonia ooperisolistid"
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1967 – II koht Eesti lauljate võistlustel
- 1968 – I preemia Leedu, Valgevene ja Eesti noorte lauljate konkursil Tallinnas
- 1968 – üleliidulise Mihhail Glinka nimelise vokalistide võistluse (Kiievis) laureaat
- 1969 – medal "Eeskujuliku töö eest"
- 1974 – Eesti NSV teeneline kunstnik
- 1975 – Eesti NSV Teatriühingu preemia Violetta osa täitmise eest
- 1977 – Eesti NSV rahvakunstnik
- 1978 – ELKNÜ preemia Roxane ja Musette osa täitmise ning kontserdiprogrammide eest
- 1979 – Georg Otsa nimeline auhind
- 1980 – Rahvaste Sõpruse orden
- 1980 – Eesti NSV Teatriühingu preemia Maria osa eest "Rügemendi tütres"
- 1981 – NSV Liidu rahvakunstnik
- 1983 – diplom üleliiduliselt telefilmide festivalilt Alma-Atas
- 1983 – Nõukogude Sõprusühingute Liidu aumärk
- 1985 – Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukiri
- 2001 – Valgetähe III klassi teenetemärk[4]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Oma alpinistist abikaasa Hillar Kaalu õhutusel harrastas mägironimist (üritas 1958. aastal Elbruse tippu ronida).[5] Abikaasa suri 1983. aastal. Aastatel 1986–2023 oli tema elukaaslane näitleja Väino Aren.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Hääle järgi olen ma olnud ikka lüüriline sopran, koloratuurse kallakuga. Koloratuuriks ma ennast ei nimeta ja ma seda ei ole ka kunagi olnud." – "Anu Kaal: Öökuninganna roll oli mulle tundmatusse vette viskamine", ERR/Klassikaraadio "Delta", 04.09.2013 (vaadatud 03.11.2022)
- ↑ "Ma ise ei peagi end koloratuursopraniks, pigem lüüriliseks." – Jüri Aarma, "Anu Kaal: Mul ei ole üldse kahju, et ma ise enam laval ei laula", Maaleht, 21 oktoober 2010 (vaadatud 03.11.2022)
- ↑ Anu Arvidi t. Kaal, Eesti NSV Ülemnõukogu IX koosseis = Верховный Совет ЭССР IX созыв: biograafiline lühiteatmik. EESTI RAAMAT TALLINN 1976, lk 45
- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
- ↑ Anu Kaalu mäed. reisiajakiri.gomaailm.ee
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- A. Alas. Anu Kaal. Noorus, 1979, nr. 2
- S. Endre. Mäkketõusul. Nõukogude Naine, 1980, nr. 3
- Anu Kaal. Dialoog. Teater. Muusika. Kino, 1982, nr. 9
- P. Kuusk. Anu Kaal. Perioodika, Tallinn 1987
- M. Taggo . Anu Kaal. Seitsmes vaatus. Tallinn 1996
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Anu Kaal |