Viktor Kingissepp

See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2011) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Viktor Kingissepp

Viktor Kingissepp (dateerimata foto)
Sünniaeg	24. märts 1888
Sünnikoht	Kaarma-Suure vald Anseküla kihelkond Saaremaa Liivimaa kubermang
Surmaaeg	3. mai 1922 (34-aastaselt)
Erakond	VSDT(b)P
Haridus	kõrg
Õppeasutus	Keiserlik Peterburi ülikool
Eriala	jurist

Viktor Kingissepp (24. märts (12. märts vkj) 1888 Kaarma-Suure vald, Kaarma kihelkond, Saaremaa – 3. mai 1922 Tallinn) oli kommunistlik revolutsionäär, Eestimaa Kommunistliku Partei rajaja ja juht.

Viktor Eduard Kingissepp sündis 12. märtsil (ukj 24. märtsil) 1888 Saaremaal Kaarma-Suure vallas sepp Eduard Kingissepa ja Elise Kingissepa viielapselise pere teise lapsena. Viktori vanem õde Helmi Melita (1886–1890) ja noorem vend August Voldemar (1892–1893) surid lapsena, täiskasvanuks elasid vend Oskar Theodor (1890–1943) ja õde Metha Melita (1895–1976). ^[1]

Alghariduse sai Kingissepp kodus ja kolmeklassilises erakoolis. 1889. aastal kolis pere Kuressaarde ja aastatel 1898–1906 õppis Kingissepp Kuressaare Poeglastegümnaasiumis. Kingissepp oli edukas õpilane, tema lemmikained olid matemaatika ja keeled.^[viide?]

Koolis kuulus ta õpilaste põrandaalusesse revolutsioonilisse ringi, kus loeti marksistlikku kirjandust. Seal olid enamasti Leedust, Poolast ja Venemaalt pärit õpilased, kes olid oma maa koolidest poliitilise tegevuse tõttu välja visatud. Kingissepp oli üks 1906. aasta õpilasstreigi algatajaid. Gümnaasium suleti mitmeks nädalaks.

1906. aastal astus ta Keiserliku Peterburi ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonna loodusteaduse osakonda. Kingissepp kuulus Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste partei (VSDTP) Peterburi Eesti osakonda, mille ülesandel käis aastatel 1907–1908 Tallinnas. 1907. aastal osales ta VSDTP Eesti organisatsioonide Terijoki konverentsil. 1908. aastal heideti ta poliitilise tegevuse tõttu ülikoolist välja ja aastatel 1908–1909 elas ja õppis ta Moskvas, 1910 jätkas õpinguid Keiserliku Peterburi ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna romaani-germaani keelte osakonnas, 1911–1917 õppis ja lõpetas sama ülikooli õigusteaduskonna.

Aastatel 1912–1914 oli ta Narvas Jaan Anvelti väljaantava VSDTP bolševistliku suunitlusega ajalehe Kiir kaastööline. Aastatel 1914–1916 oli ta mõistetud kolmeks aastaks administratiivkorras asumisele Tveris ja Kaasanis.

Pärast asumiselt vabanemist 1916. aastal mobiliseeriti Kingissepp Esimeses maailmasõjas sõjaväeteenistusse ning kuni 1917. aastani teenis ta sanitaarrongi ülemana Taga-Kaukaasia rindel.

Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni lahkus Viktor Kingissepp sanitaarrongilt ja läks 9. mail Petrogradi, kus sai ülikoolist õigusteaduskonna lõpudiplomi ning seejärel suundus Eestisse. 5. juunil 1917 jõudis Kingissepp Tallinna ning oli juulist septembrini parteitööl Narvas, kus organiseeris Narva Punakaardi ja kuulus ka Eesti Punakaardi moodustamise kolleegiumi.

1917. aasta septembris Kornilovi mässu ajal organiseeris Kingissepp raudteetranspordi blokeerimise, millega pidid Petrogradi sõitma Lavr Kornilovi kavatsusi toetavad ja Petrogradis võimu haaravate bolševike vastased Rakvere piirkonnas asunud 49. korpuse väed.

Oktoobrirevolutsiooni ajal asutati 4. novembril (vkj 22. oktoobril) 1917 ülestõusu juhtimiseks Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, selle esimeheks valiti Ivan Rabtšinski ja aseesimeheks Viktor Kingissepp.

7. novembril (vkj 25. oktoobril) kukutati Venemaa Ajutine Valitsus ja kehtestati Petrogradis Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu võim.

8. novembril 1917 valiti Kingissepp Eestimaa Nõukogude II Kongressil Eesti bolševike võimuorgani Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee liikmeks. Ta valiti ka EN Täitevkomitee Sõjakomitee ja Toitlustuskomitee liikmeks ning osales pankade, maa ja tööstusettevõtete natsionaliseerimisel.

Eestimaal võttis Petrogradi Nõukogu eeskujul Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee 9. novembril (vkj 27. oktoobril) 1917 võimu ja asjaajamise üle Venemaa Ajutise Valitsuse poolt ametisse määratud Eestimaa kubermangukomissarilt Jaan Poskalt kubermangu Sõja-Revolutsioonikomitee esindaja Viktor Kingissepp.^[2]

Kingissepp korraldas nii Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu laialiajamist kui ka iseseisvusliikumise mahasurumist Eestis.

Sakslaste Eestisse saabumise järel 24. veebruaril 1918 läks Kingissepp Balti laevastiku evakueerimise käigus ristlejal Rjurik läbi kodusõjas oleva Soome ja Helsingi Nõukogude Venemaale, kus osales IV Erakorralisel tööliste, soldatite, talupoegade ja kasakate nõukogude kongressil Eesti delegaadina. Seal valiti ta Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liikmeks ning määrati ka sõjaväeringkondade moodustamise inspektsiooni komissariks^[3].

Viktor Kingissepp oli 1918. aasta (märtsist^[küsitav]) juunist augustini Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuva Revolutsioonilise Tribunali juurdlusosakonna ning augustist novembrini Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni uurija, kus ta oli Tšekaa asutaja ja juhataja Feliks Dzeržinski lähedane kaastööline.

Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuva Revolutsioonilise Tribunali juurdlusosakonna ning Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni uurijana viis ta läbi eeluurimist:

• Moskvas asunud Suurbritannia MI6 residendi Robert Bruce Lockhardi poolt Kremli Läti küttidest koosneva valvemeeskonna äraostmise ja riigipöörde katse kohta (nn Saadikute vandenõu);
• 1918. aasta suvel-sügisel 1911. aasta suvel toimunud nn vasakesseeride mässu kohta;
• pärast 1918. aasta 30. augustil Moskvas Vladimir Uljanovile sooritatud atentaadi uurimist kuulas üle atentaadi sooritajat Fanny Kaplanit;
• septembris 1918 oli ta erakorralise komisjoni registratsiooni-teadeteosakonna esimene ülem^[4].
• 1918. aasta oktoobris Petrogradis asunud Suurbritannia sõjaväeatašeele Francis Newton Allan Cromiele luurealast teavet edastanud Sõjamerelaevastiku Rahvakomissariaadi Sõjamerelaevastiku Registrikeskteenistuse juhtkonna ja Ragnar Åkerlundi juhitud luurevõrgu suhtes.

Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni Venemaa võimu haaranud bolševikud ei järginud Venemaa Keisririigi ja Venemaa Ajutise Valitsuse poolt sõlmitud liitlaskohustusi Suurbritannia ja Prantsusmaa suhtes ning ajasid Saksamaaga "Ei sõda, ei rahu" poliitikat. Venemaa sõjalaevastiku ohvitserkond, kes koosnes enamikus endise Venemaa Keisririigi privilegeeritud ohvitserkonnast, ei nõustunud bolševike poolt võimu säilitamiseks valitud poliitilise kursiga ning kasutades sõjamerelaevastiku luure kontakte endiste liitlasvägede esindajatega, edastasid neile luureandmeid Nõukogude Venemaa – Saksamaa rindelt. Viktor Kingissepa korraldatud juurdluse tulemusel tuvastati grupi poolt salajaste andmete edasiandmine Suurbritannia sõjaväeatašeele Cromiele ning tegevus kvalifitseeriti kontrrevolutsiooniliseks – Nõukogude võimu vastaseks. Kõrgema tribunali otsusel hukati 1919. aasta aprillis: endine sõjamerelaevastiku Skandinaavia luurevõrgustiku juht Ragnar Åkerlund, sõjamerelaevastiku kontrolli (algse Nõukogude sõjamerelaevastiku vastuluureorgani) juht A. K. Abramovitš; Registrikeskteenistuse juhataja polkovnik А. I. Levitski ja tema asetäitja А. M. Sõrobojarski määrati kuni kodusõja lõpuni kinnipidamiseks koonduslaagrisse^[5].

• Venemaa Riigiduuma VSDTP bolševike fraktsiooni liikme ja ohranka agendi Roman Malinovski (1876–1918) süüdimõistmine^[6].

1918. aasta oktoobris saadeti Kingissepp VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee poolt veel Saksa vägede poolt okupeeritud Eestisse illegaalsele parteitööle, kuhu ta jõudis 17. oktoobril. 15. oktoobril 1918 oli Petrogradis moodustatud Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee valmistas ette Punaarmee ja Eestis asunud illegaalsete eesti kommunistlike organisatsioonide koostööd Eesti vallutamisel. Eestis asusid lisaks Kingissepale põrandaalusele illegaalsele õõnestustegevusele Rudolf Vakmann, Richard Vennikas, J. Rästas, Martin Likemets, M. Koolmeister, August Koni, Richard Majak, Harald Vennikas^[7] jt.

Nõukogude Venemaa Punaarmee sissetungiga Eesti Vabariiki 28. novembril 1918 alanud Vabadussõja ajal tegeles Kingissepp Eestis põrandaaluse enamlaste agitaatorina. Detsembris 1918 määrati ta Narvas välja kuulutatud nn Eesti Töörahva Kommuuni siseasjade komisjoni komissariks, kuid tegelikult viibis ta sel ajal illegaalselt Tallinnas. Kingissepp osales 1919. aasta septembris Tallinnas toimunud Eestimaa ametiühingute I kongressil, kus peetud avalikus kõnes agiteeris ta kiire vaherahu poolt Nõukogude Venemaaga.

Pärast Vabadussõja lõppu 1920. aastal lahkus Kingissepp Eestist ja tegutses Nõukogude Venemaal Kominternis, suunates Eestis läbiviidava kommunistliku agitatsioonitegevuse ja kommunistide suunatava ametiühingutegevuse finantseerimist.

Kingissepp valiti EKP I Kongressil (1920) ja EKP II Kongressil (1921) EKP Keskkomitee ja EKP KK Poliitbüroo liikmeks.

Tööliste rongkäigu ajal 1. mail 1922 õnnestus Kaitsepolitseil kinni võtta põrandaalune kommunist Johannes Linkhorst (parteiline hüüdnimi Malm), kes teadis, kus varjab end Viktor Kingissepp, kuid ei andnud kapole kedagi üles. Siis andis kapo asja üle Sõjaväe välikohtule, kes mõistis mehe mõne tunniga surma.

Hukkamise eel kuulas Tallinna komandant 2. mai hilisõhtul Linkhorsti veel kord üle, lubades Kingissepa varjupaiga väljaandmise eest tühistada Linkhorsti surmaotsuse. Linkhorst teatas ülekuulajale, et Kingissepp varjab ennast Karu tänava salakorteris. Vastavalt konspiratsioonireeglitele oleks Kingissepp pärast sidemehe kinnipidamist pidanud konspiratiivkorterist lahkuma, kuid ei teinud seda.

Kingissepa konspiratiivkorterit rünnati 3. mail kell 1 öösel. Toimunust on olemas kaks vasturääkivat raportit, sõjaväelaste ja kaitsepolitseinike oma. Neist esimese järgi tungisid ohvitserid majja ühes kapo Tallinna osakonna ülema abi Julius Palmiga. Kingissepa tuppa viiva salaukse lõi veltveebel Tamm püssipäraga lahti ja tormas koos kahe ohvitseri ja Palmiga sisse. Alamleitnant Kitvell ja veltveebel Tamm lõid Kingissepa voodisse pikali, nii et ta ei saanud vastu hakata. Sõjaväelaste raporti järgi Kingissepp ei jõudnud mingit vastupanu osutada.

Kaitsepolitsei versioon oli teistsugune. Selle järgi leiti Kingissepa peidupaik seinu kombates, millega salauks leiti. Ukse taga seisis laskevalmis revolvriga aluspesu väel mees. Järgnevat kirjeldas kaitsepolitseinik Julius Palm nii: "Mina kargasin selle isiku juurde ja lõin oma revolvriga temale vastu kätt, nii et temal revolver maha kukkus ja teise käega haarasin tema rinna eest kinni ja tõmbasin ta sealt salajasest ruumist välja tuppa."

Mõlemast raportist on selge, et Kingissepa vahistamine toimus ilma ohvriteta.

Läbiotsimisel leiti Kingissepa elukohast ja selle lähedusest kolm kirjutusmasinat, kaks telefoni, propagandakirjandust, lendlehti, kuulipilduja Maksim, dünamiiti jm.

Viktor Kingissepp kuulati Kaitsepolitseis üle ja anti seejärel sõjaväljakohtu alla, kes ta veel samal päeval surma mõistis. Välikohtu otsuses on kirjas ka see, et Kingissepp hakkas kaitsepolitseinik Palmile revolvriga vastu, eesmärgiga ta surmata.

Kingissepa surmaotsuse kinnitas 3. mail kell 9 õhtul sõjaminister Jaan Soots. Riigikukutaja lasti seejärel Ülemiste metsas maha, tema laip heideti hiljem Naissaare ja Aegna vahel Läänemerre.

Pärast 1940. aasta riigipööret saabus koos NKVD-ga Eestisse Kingissepa poeg Sergei Kingissepp, kes määrati NKVD eriosakonna ülemaks Eestis, et ta saaks isa surma eest kätte maksta. Kuigi Linkhorst elas nüüd Johan Nõmmiku nime all, ei päästnud see teda. Mõnedel andmetel hukkas Kingissepp Linkhorsti oma käega Scheeli villa krundil 1941. aastal. Samas hukati veel teinegi osaline, poliitilise politsei töötaja Hans Pipar, kes oli 1922. aastal üks Kingissepa arreteerijatest.^[8] Sergei ise hukkus põgenemisel Tallinnast Leningradi 29. augustil 1941, kui kaubalaev Järvamaa otsetabamuse sai.

1909. aastal abiellus Kingissepp Peterburis Berta (sünd Ringsmann) Kingissepaga. Abielust sündis kaks poega: Anatol Kingissepp (1907–1942) ja Sergei Voldemar Kingissepp (1909 – 29. august 1941). Abielu lahutati 1910.

1910. aastal (teistel andmetel 1918. aastal) abiellus Viktor Kingissepp Petrogradis Elsa Lellega. Nad abiellusid tegelikult 1911. a sügisel.

Elu kahel viimasel aastal Tallinnas ja selle ümbruses põrandaalusena elades sai Viktor Kingissepp lähedaseks oma abilise, sekretäri ja käskjalana tegutsenud Alise Stein-Anvelti alias Alise Leevaldiga.

• Kingissepa järgi nimetati 1922. aastal Jamburg Ingerimaal ümber Kingissepaks (vene keeles Кинги��епп)
• Aastatel 1952–1988 kandis ka Kuressaare linn Kingissepa nime.
• 12. oktoobri 1940. aasta Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega nimetati Eestimaa Õlikonsortsium, Seltsimees Viktor Kingissepa nimeliseks Põlevkivitööstuseks^[9].
• 1948. aastal avati Kuressaares Kingissepa lapsepõlvekodus aadressil Pargi tänav 5 Viktor Kingissepa Majamuuseum. Muuseum reorganiseeriti 1992. aastal ja likvideeriti 2003. aastal.
• 28. aprillil 1951 avati Tallinnas Harjumäel Viktor Kingissepa mälestussammas (eemaldati 1989? aastal).
• 1968. aastal püstitati talle mälestussammas Venemaal Kingissepas.
• 1988. aastal püstitati Viktor Kingissepa mälestussammas Kingissepa linna Saaremaal, kuid see eemaldati juba 1989. aastal (siis juba Kuressaarest).
• Aastatel 1952–1989 kandis Kingissepa nime Tallinna Riiklik Draamateater‎.
• Aastatel 1949–1988 kandis Viktor Kingissepa nime tänapäeva Kuressaare Hariduse Kool (vastavalt 1949–1952 Viktor Kingissepa nimeline Kuressaare Keskkool, 1952–1978 Viktor Kingissepa nimeline Kingissepa Keskkool ja 1978–1988 Viktor Kingissepa nimeliseks Kingissepa 1. Keskkool).
• Aastatel 1951–1990 kandis tänapäeva Tallinna Ühisgümnaasium nime Viktor Kingissepa nimeline Tallinna 20. Keskkool.
• 1988. aastal anti NSV Liidus Kingisseppa mälestav postmark.
• 1988. aastal andsid ENSV ORKA, filmiarhiiv ja Saaremaa muuseum välja 38st suureformaadilisest fotost koosneva komplekti tema elust ja tegevusest, paljud fotod avaldati esmakordselt, st polnud ilmunud 1982.a sarnases väljaandes.
• 26. märtsil 1988 avati Saaremaal tema memoriaalmuuseum.
• Maardus oli Kingissepa-nimeline ehitustrust.^[10]

• Viktor Kingissepa nimeline kolhoos (Kingissepa rajoon) – Valjala
• Viktor Kingissepa nimeline kolhoos (Kohtla-Järve rajoon) – Maidla
• Viktor Kingissepa nimeline kolhoos (Tartu rajoon)
• Viktor Kingissepa nimeline kolhoos (Paide rajoon)
• Viktor Kingissepa nimeline kolhoos (Roela vald) 1954–1956
• Viktor Kingissepa nimeline kolhoos (Pärnu rajoon) – Tali vald

• Antslas – Veski tänav
• Haapsalus – Suur-Lossi tänav
• Jõgeval – Suur tänav
• Järvakandis – Nõlva tänav
• Kehras – Aia tänav
• Keilas – Tallinna maantee
• Kohtla-Järvel – Torujõe tänav
• Kuressaares – Pargi tänav
• Kärdlas – Pikk tänav
• Loksal – Mere tänav
• Maardus – Viktor Kingissepa tänav, endine tänav
• Mõisakülas – Pärnu tänav
• Narvas – Mõisa tänav
• Otepääl – Virulombi tänav
• Paides – Posti tänav
• Paldiskis – Muuli tänav
• Põltsamaal – Lossi tänav
• Pärnus – Kuninga tänav
• Püssis – Viktor Kingissepa tänav, endine tänav
• Raasikul – Meierei tänav
• Rakveres – Vabaduse tänav (alates 1. juunist 1950)
• Tallinnas – Karu tänav (1940–1941)
• Tallinnas – Liivalaia ja Juhkentali tänav (1944–197?) (vt artiklit Viktor Kingissepa tänav).
• Tallinnas – Liivalaia, Pronksi ja Jõe tänav (197?–1992)
• Tamsalus – Kandle tänav
• Tapal – Kalmistu tänav
• Tartus – Küütri ja Jakobi tänav ning Laulupeo puiestee
• Valgas – Ernst Enno tänav
• Viljandis – Lossi tänav ja August Maramaa puiestee
• Vändras – Vana tänav

• V. Kingissepp. "Kellele iseseisvus, kellele ike". (1918) Tallinn, 1988
• V. Kingissepp. "Iseseisvuse ikke all". (1920) Tallinn, 1953
• V. Kingissepp. "Teosed". I osa. Tallinn, 1987
• V. Kingissepp. "Wilsoni heeringa eest". (1919) Tallinn, 1988
• Daniil Rudnev. "Viktor Kingissepa elu. Elulooline jutustus". Tallinn, 1988
• Aigar Vahemetsa. "114 küsimust Viktor Kingissepale. Olematu intervjuu". Tallinn, 1988

• "Eelkäija" 1967 (dokumentaalfilm, režissöör Vladimir Karasjov)
• "Kaks päeva Viktor Kingissepa elust". Eesti Telefilm, 1981 (mängufilm, režissöör Tõnis Kask)
• "Saja aasta pärast mais". Tallinnfilm, 1986 (mängufilm, režissöör Kaljo Kiisk)

• Alise Stein-Anvelt

• "Viktor Kingissepa ots". // Võitleja, jaanuar 1964, nr 1, lk 7.
• Voldemar Miller. "Võib-olla oli Viktor Kingissepp rahvuslane?" // Oma Saar, 7. veebruar 2004
• "Saaremaa muuseumid" Kingissepa 1986
• O. Pesti, K. Rikas. "Kingissepa rajoon. Ajaloo ja kultuurimälestised". Kingissepa 1983
• D. Rudnev. "V. Kingissepa elu". 1988, Tallinn.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Viktor Kingissepp

• Maio Vaniko. "V. Kingissepp - võitja või märter" // Luup nr 9. 1997
• Viktor Kingissepa perekonna sissekanne Kaarma-Suure valla nimejuhatajas
• Viktor Kingissepp Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Tiit Noormets, Eesti kommunistide juhtkonna elust ja tegevusest Nõukogude Venemaal 1918––1919, Tuna 2000 nr 4
• FOTIS 129282