Mine sisu juurde

Eesti Maaülikool

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib ülikoolist; ajalehe kohta vaata artiklit Maaülikool (ajaleht); märksõna "Põllumajanduse Akadeemia" suunab siia, ajalehe kohta vaata artiklit Põllumajanduse Akadeemia (ajaleht).

Eesti Maaülikool
Eesti Maaülikooli peahoone
Asutatud 1951
Tüüp avalik-õiguslik ülikool
Eelarve 25 mln eurot (2017)[1]
Rektor Ülle Jaakma
Akadeemilisi töötajaid 506[2]
Tugitöötajaid 570[2]
Üliõpilasi 2931[2]
Bakalaureuse­õppes 1174[2]
Magistriõppes 803[2]
Doktoriõppes 198[2]
Asukoht Tartu
Endised nimed Eesti Põllumajandusakadeemia
Eesti Põllumajandusülikool
Värvid Burgundia punane ja tumeroheline         [3]

Eesti Maaülikool (lühend EMÜ; ametlik ingliskeelne nimi Estonian University of Life Sciences) on Tartus asuv avalik-õiguslik ülikool.

Ülikool oli QS World University Rankingsi põhjal põllumajanduse ja metsanduse valdkonnas maailma 100 parema ülikooli hulgas, 2023. aasta andmete põhjal tõusnud 37. kohale[4]. Maaülikool kuulub taime- ja loomateaduste ning keskkonna ja ökoloogia valdkonnas maailmas 1% enim viidatud teadusasutuste hulka[5].

Eesti Maaülikooli peahoone Tartus aadressil Fr. R. Kreutzwaldi 1a

Ülikooli eripära

[muuda | muuda lähteteksti]

Maaülikooli keskseks uurimisvaldkonnaks on eesti ökosüsteemid, nende talitlus ja majandamine, koosseis, kujundamine ja kaitse. Maaülikool on Eesti peamiseks uurimisasutuseks mahemajanduse alal. Tähtsad õppe- ja teadustöö suunad on agroökosüsteemide ökoloogia ja majandamine, metsandus, Eesti elukooslused (Eesti taimestik ja Eesti loomastik), maamajandus ja ökonoomika, veterinaaria, loodusturism, maamajandustehnika ja mahetehnoloogiad jm.

Roheline ülikool

[muuda | muuda lähteteksti]

Roheline ülikool on 2008. aastal loodud kõiki Eesti Maaülikooli töötajaid ja üliõpilasi haarav algatus, mille eesmärk on tagada, et ülikool oleks avatud uutele ideedele ning keskenduks enam uute keskkonnasäästlike lahenduste väljatöötamisele ja rakendamisele oma igapäevases tegevuses.

Roheline ülikool ei ole Eesti Maaülikoolis omaette struktuuriüksus, vaid arengusuund, mille terve ülikool on võtnud.

2022. aastast on akadeemilise struktuuri põhiüksusteks kolm instituuti[6]:

Aastatel 2005–2022 oli EMÜ akadeemilise struktuuri põhiüksusteks viis instituuti:

Instituudivälised üksused:

Professorid

[muuda | muuda lähteteksti]

Tuntumate maaülikooli professorite sekka kuuluvad Ivar Etverk, Toomas Frey, Osvald Hallik, Elmar Haller, Ants Ilus, Mari Ivask, Ülle Jaakma, Andres Koppel, Tiiu Kull, Jüri Kuum, Hans Küüts, Endel Laas, Jaan Lepajõe, Anne Luik, Lembit Nei, Ülo Niinemets, Ingmar Ott, Tiit Paaver, Karl Peterson, Aarne Pung, Kalju Põldvere, Loit Reintam, Vassil Ridala, Gerhard Rägo, Kalev Sepp, Urmas Tartes, Julius Tehver, Rein Teinberg.

Ülikooli juures asub Eesti Maaülikooli spordihoone, kus tegutseb spordiklubi Eesti Maaülikooli Spordiklubi. Spordiklubi pakub harrastus- ja saavutusspordi võimalusi ning spordialast huviharidust. Saavutusspordi aladest on esindatud korvpall, maadlus, saalihoki ja võrkpall[7].

1802. aastal taasavati Tartu ülikool ja filosoofiateaduskonnas alustas 1806. põllumajandusloenguid, Tartu Ülikooli põllumajanduse ja tsiviilarhitektuuri professor Johann Wilhelm Krause. Krause surma järel hakkas loenguid pidama põllumajandusteadlane Friedrich Johann Leberecht Schmalz, kes asus looma Vana-Kuustesse katse- ja õppemajandit, mis sai tuntuks kui Vana-Kuuste Põllumajanduse Instituut (1834–1839), mille peamisteks uurimisvaldkondadeks olid kartuli- ja lambakasvatuse probleemid. Tartu Ülikooli põllumajandusõpe eestlaste jaoks väheatraktiivseks, kuna õppetöö toimus saksa keeles[8]. Eesti Maaülikooli ajalugu ulatub aastasse 1848, mil loodi Tartu veterinaariakool. 1873. aastal muudeti veterinaariakool Tartu veterinaariainstituudiks.

Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskond

[muuda | muuda lähteteksti]

1919. aastal ühendati Tartu veterinaariinstituut Tartu Ülikooliga ja nimetati loomaarstiteaduskonnaks. Samal aastal rajati Tartu Ülikoolis ka põllumajandusteaduskond, mis 1920. aastal jagati metsa- ja agronoomiaosakonnaks, kusjuures viimane osakond hõlmas lisaks taimekasvatusele ka loomakasvatust.

Agronoomiaosakonna õpe kestis seitse semestrit, teoreetiline õpe oli tihedalt seotud praktilise tööga, mis toimus endise Raadi mõisa aladel moodustatud Raadi katsejaamas, Jõgeva Sordiaretusjaamas ja Tooma Sookatsejaamas. Õppejõududena tegutsesid: prof. Anton Nõmmik (mullateadus ja agrikultuurkeemia), prof. Nikolai Rootsi (taimekasvatus), dots. Jaan Mets (rohumaaviljelus), prof. Leo Rinne (maaparandus ja geodeesia), prof. Aleksander Luksepp (põllutööriistad ja -masinad), August Mätlik (aiandus), prof. Elmar Emil Leppik (taimehaigused), prof. Jaan Mägi (loomakasvatus), prof. Elmar Liik (väikelooma- ja linnukasvatus), prof. Peeter Kõpp (agraarökonoomika, agraarpoliitika ja ühistegevus), prof. Peter Rubel (agraarpoliitika ja ühistegevus, agraarökonoomika ja plaanimajandus) ja Theodor Pool (talutööde ratsionaliseerimine).

Loomaarsti- ehk veterinaariateaduskonda kuulus algselt viis professuuri ja viis dotsentuuri, alates 1937. aastast 11 professuuri. Veterinaariateaduskonna kursus kestis algaastatel 4 aastat ja alates 1924. aastast viis aastat. Loomaarstiteaduskonna õppejõud olid prof. Karl Happich (vet. teaduskonna organiseerija; epizootoloogia ja bakterioloogia), prof. Woldemar Gutmann ja dots. Karl Saral (kirurgia), prof. Johann Waldmann (patoloogiline anatoomia), prof. Ludvig Kundsin (anatoomia), dots. Aleksander Rängel (hobuserautus ja kabjahaigused), prof. Johannes Kaarde (veiste haigused ja sünnitusabi), prof. Elmar Roots (loomatervishoid ja piimahügieen) ja prof. Julius Tehver (histoloogia ja embrüoloogia).

Metsaosakonnas oli kolm professuuri: metsakorraldus (prof. Andres Mathiesen), metsakasvatus (prof. Oskar Daniel) ja metsakasutus (prof. Kaarel Veermets). Metsaosakonna käsutuses olid praktilise õppebaasina Raadi dendropark, Kuusnõmme metsabioloogiajaam, Kuusnõmme mõisa maadel ja Kastre-Peravalla metskond.[9]

1946. aastal loodi metsaosakonna baasil metsandusteaduskond ja 1950. aastal nimetati loomaarstiteaduskond ümber veterinaariateaduskonnaks.

Eesti Põllumajanduse Akadeemia

[muuda | muuda lähteteksti]
Endine Eesti Põllumajanduse Akadeemia peahoone, Riia tänav 12. Aastatel 1938–1940 ehitatud Kaitseliidu Tartumaa maleva staabi hoone

1951. aastal loodi Tartu Riikliku Ülikooli põllumajandus-, metsandus- ja veterinaariateaduskonna baasil Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA). Lisaks EPA veterinaaria- ja metsandusteaduskonnale moodustati põllumajandusteaduskonnast agronoomia- ja zootehnikateaduskond, Tallinna Polütehnilisest Instituudist viidi sinna üle põllumajanduse mehhaniseerimise teaduskond[10] ja avati hüdromelioratsiooni teaduskond. Kokku oli EPA-s seitse teaduskonda. 1955. aastal asutati EPA kaugõppeteaduskond ning Tartu Riikliku Ülikooli haldusalast viidi sinna üle Järvselja õppekatsemajand ja Raadi katsejaamad. EPA kujunes keskseks põllumajanduslikku, metsanduslikku ja veterinaarharidust andvaks õppeasutuseks Eestis. 1958. aastal ühendati EPA metsamajanduse ning maakorralduse ja hüdromelioratsiooni teaduskond metsmajanduse ja hüdromelioratsiooni teaduskonnaks, 1963. aastal nimetati teaduskond metsanduse ja maaparanduse teaduskonnaks. 1969. aastal loodi EPA põllumajanduse ökonoomika, majandusmatemaatika, raamatupidamise, matemaatika ja poliitilise ökonoomia kateedri baasil majandusteaduskond.

1960. aastatel hakati Tartu linna piirile Tähtvere mõisa naabrusse rajama Eesti Põllumajanduse Akadeemia uut hoonete kompleksi. 1976. aastal projekteeris arhitekt Valve Pormeister EPA metsamajanduse ja maaparanduse teaduskonna õppehoone[11] ning hoone valmis 1983. aastal[12].

1976. aastal nimetati EPA zootehnikateaduskond ümber zooinseneriteaduskonnaks.

1988. aastal toimus esimene demokraatlik rektorivalimine, alustati üleminekut ainesüsteemile, loodi üliõpilaste omavalitsus ja üliõpilaste esindusorgan. Maaparandusosakonna baasil moodustati maainseneriteaduskond. 1990. aastal suleti EPA sõjanduskateeder ja ühiskonnateaduste, keelte ja kehakultuurikateedri baasil moodustati humanitaarinstituut. 1991. aastal nimetati suured õppeinstituudid teaduskondadeks, mis jagunesid instituutideks, need aga õppetoolideks.

Eesti Põllumajandusülikool

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 26. septembri 1991 otsusega nimetati Eesti Põllumajanduse Akadeemia ümber Eesti Põllumajandusülikooliks (EPMÜ) ja ülikool kandis aastatel 1991–2005 Eesti Põllumajandusülikooli (EPMÜ) nime. 1997. aastal liideti ülikooliga Eesti keskne bioloogiline teadusasutus Zooloogia ja Botaanika Instituut, mis andis aluse ülikooli muutumisel peamiseks Eesti ökosüsteeme paljudest tahkudest uurivaks ja õpetavaks ülikooliks.

2005. aastal jõustus ülikooliseaduse muudatus, millega Eesti Põllumajandusülikool nimetati ümber Eesti Maaülikooliks.

  1. Eesti Maaülikooli 2017. aasta eelarve
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Ülikool arvudes. Eesti Maaülikool. Vaadatud 11. septembril 2023.
  3. "Stiiliraamat" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 24. september 2015. Vaadatud 9. novembril 2013.
  4. Estonian University of Life Sciences topuniversities.com
  5. "Thomson Reuters Essential Science Indicators". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. märts 2019.
  6. "Eesti Maaülikool". Vaadatud 4.11.2022.
  7. Saavutussportlase ankeet. Eesti Maaülikooli Spordiklubi. Vaadatud 17. septembril 2023.
  8. Rein Lillak, LÜHIÜLEVAADE EESTI PÕLLUMAJANDUSLIKU HARIDUS- JA TEADUSTÖÖ ARENGUST KUNI 1940. AASTANI
  9. Rein Lillak, LÜHIÜLEVAADE EESTI PÕLLUMAJANDUSLIKU HARIDUS- JA TEADUSTÖÖ ARENGUST KUNI 1940. AASTANI, lk 18
  10. Põllumajanduse mehhaniseerimise teaduskond, Võitlev Sõna: EKP Paide Rajoonikomitee ja Paide Rajooni RSN häälekandja, nr. 87, 24 juuli 1965
  11. EPA Metsanduse ja Maaparanduse Teaduskonna uus õppehoone, https://ajapaik.ee/
  12. Eesti Põllumajanduse Akadeemia (nüüd Eesti Maaülikool) õppehoone Tartus, www.arhitektuurimuuseum.ee

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]