Mine sisu juurde

Transnistria

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 29. juuni 2024, kell 11:52 kasutajalt Kuriuss (arutelu | kaastöö)
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)
 See artikkel räägib iseseisvast tunnustamata vabariigist Moldova alal; Moldova haldusüksuse kohta vaata artiklit Dnestri vasakkalda autonoomne territoriaalüksus

Transnistria Moldaavia Vabariik

moldaavia Република Молдовеняскэ Нистрянэ
Republică Moldovenească Nistreană
vene Приднестровская Молдавская Республика
Pridnestrovskaja Moldavskaja Respublika
ukraina Придністровська Молдавська Республіка
Prõdnistrovska Moldavska Respublika
Transnistria asendikaart
Riigihümn Slăvită să fii, Nistrene
Pealinn Tiraspol
Pindala 4163 km²
Riigikeeled Vene keel
Moldova keel
Ukraina keel
Rahvaarv 475 665 (2015)[1]
Rahvastikutihedus 114,3 in/km²
Riigikord Presidentaalne vabariik
President Vadim Krasnoselski
Iseseisvus 27. august 1991
SKT 1,052 mld $ (2013) Muuda Vikiandmetes
Valuuta Transnistria rubla
Ajavöönd Ida-Euroopa aeg
Telefonikood +373

Transnistria (ametlik nimi Transnistria Moldaavia Vabariik, moldova keeles Република Молдовеняскэ Нистрянэ, vene keeles Приднестровская Молдавская Республика) on rahvusvaheliselt tunnustamata riik Ida-Euroopas. Transnistria territoorium on rahvusvaheliselt tunnustatud Moldova riigi osana, kuid Moldova ei ole piirkonda üle 30 aasta kontrollinud. Transnistria on merepiirita ning asub Moldova ja Ukraina vahel. Tegemist on presidentaalse vabariigiga, mis Freedom House'i hinnangul ei ole demokraatlik.[2] Keeruka geograafilise asendi ja poliitilise olukorra tõttu on riigi majandus naabrite omast maha jäänud ning püsib sõltuvuses Venemaa toetustest.[3]

Transnistria kuulutas iseseisvuse välja 1990. aastal ja suutis kehtestada sõltumatuse Moldovast 1992. aastal pärast lühikest Transnistria sõda. Riigi iseseisvuse väljakuulutamisest peale on Transnistrias olnud algselt Nõukogude Liidu, hiljem Venemaa väed, mis on kindlustanud Transnistria iseseisvuse püsimajäämise. 2006. aastast taotleb Transnistria Venemaaga liitumist.[4] Ametlikult on Transnistrias kolm riigikeelt, kuid kõige arvukam Transnistria rahvus on venelased, riigi ametlikud seisukohad toetavad enamasti Venemaad ning Transnistria hariduses domineerivad venekeelsed koolid.[5][6]

Nimi

[muuda | muuda lähteteksti]

Transnistria nimi tuleneb rumeenia keelest ja nimi tähendab Dnestri-tagust ala, kirjeldades riigi ala Moldova poolt vaadates. Nime kasutatakse eeskätt kõnekeeles ning peamiselt Transnistriast läände jäävatel aladel. Transnistria enda määratud ametlik nimi on Pridnestrovje Moldaavia Vabariik ning lühike ametlik nimekuju on Pridnestrovje, tähendab Dnestri-äärset ala ilma poolele viitamata.[7] Pridnestrovje tuleneb vene keelest. Seetõttu on eesti keeles võimalik kohata ka nimekuju Dnestri-äärne Moldaavia Vabariik (või lihtsalt Dnestri-äärne vabariik[8]). Ametlik Moldova nimi regioonile on Stînga Nistrului või Stânga Nistrului, mis tähendab Dnestri vasakkallast ja viitab Moldova ametlikule haldusüksusele.[9][10]

Asend ja suurus

[muuda | muuda lähteteksti]
Dnestri jõgi

Transnistria on merepiirita riik Ida-Euroopas. Läänes moodustab Dnestri jõgi suurema osa Transnistria-Moldova de facto piirist, idas piirneb riik Ukrainaga. Kokku on piiri pikkus 816 km.[7] Põhjast lõunasse on Transnistriat võimalik läbida üle 200 kilomeetri, samas kui läänest itta liikudes on maksimaalselt läbitav distants 40 kilomeetrit.[11]

Loodus

[muuda | muuda lähteteksti]

Transnistria pikim jõgi on Dnestri jõgi, mis voolab Moldova-Transnistria piiril.[11] Dnestri kaldad on suures osas kaetud metsadega, kaldast kaugemad maa-alad on enamuses tehtud põllumaaks.[12]

Transnistria asub mandrilises kliimavöötmes, mistõttu on riigis suved soojad ning pikad ja talved pehmed ja lühikesed.[13] Päike paistab Transnistrias umbes 300 päeva aastas ja sademete umbkaudne hulk aastas on umbes 460 mm.[14] Suurem osa Transnistriast on tasane ja kaetud peamiselt stepiga, väiksem osa metsaga (10%). Põhja-Transnistria on Podoolia kõrgustiku ääremaal, mistõttu on põhjapoolsed piirkonnad künklikumad. Neid kahte maastiku eraldab Jagorlõki veehoidla. Küngaste vahelt voolavad läbi mitmed Dnestri lisajõed. Pinnases peitub maavaradest lubjakivi, savi, kruusa, liiva ning liivasavi, kuid üle 80% maast katab viljakas mustmuld. Seismilise tegevuse tõttu Karpaatides esineb Transnistrias aeg-ajalt maavärinaid.[12][15]

Loomadest elavad Transnistrias metskitsed, metssead, jänesed, rebased, saarmad ja kärbid, lindudest võib riigis näha nurmkanasid ja faasaneid. Transnistria veekogudes elab rohkelt kalu, stereotüüpne kohalik kala on tuur.[12]

Riik

[muuda | muuda lähteteksti]

Transnistria seostab enda omariiklust Moldaavia Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi pärandiga, mistõttu kasutab riik kohandatud MNSV vappi ja lippu.[16] Pridnestrovje esimene põhiseadus võeti vastu 1990. aastal; praegune põhiseadus võeti vastu 1995. aasta jõulude aegu.[7] Transnistrial on oma piirivalve, politsei ja relvajõud, kus teenib umbes 7500 meest.[17][18] Välja on antud Transnistria pass, aga riik ei ole topeltkodakondsuse vastu, omandada võib nii Vene kui ka Moldova kodakondsust. 200 000 transnistrialast on omandanud ka Vene kodakondsuse.[19][20] Riiklikute meediakanalite hulka kuuluvad nii kohalik riiklik televisioon kui ka riiklik raadiokanal. Suurimad kohalikud ajalehed on venekeelne Pridnestrovje, ukrainakeelne Gomin ja moldaaviakeelne Adevărul Nistrean.[12]

Riigikord

[muuda | muuda lähteteksti]

Transnistria on presidentaalne vabariik, mille eesotsas on president. President esindab riiki rahvusvahelisetel kohtumistel ning on kõrgeim sõjaväeline juht riigis. Presidendi ülesandeks on määrata valitsusasutuste sihid ning koordineerida erinevate asutuste koostööd. Presidendivalimised toimuvad iga viie aasta tagant, aga valimisvabadus on riigis väike: riiklikul meedial on täielik infomonopol ja opositsioonikandidaate on nii vahistatud kui ka valimistelt eemaldatud. Hetkel on Transnistria presidendiks Vadim Krasnoselski.[2][7]

Täidesaatvat võimu teostab riigis Transnistria Ministrite Kabinet, mis koosneb ministritest ja ministeeriumite osakondade juhatajatest ning linnade ja rajoonide juhtidest. President nimetab peaministri, kes peab nädala jooksul esitlema presidendile valitsuse koosseisu (välja arvatud välis-, kaitse-, sise- ja julgeolekuminister ning tolliteenistuse juht, kelle määrab president).[21]

Transnistria haldusjaotus

Seadusandlikku võimu teostab Transnistria parlament, mille ametlik nimi on Transnistria Moldaavia Vabariigi Ülemnõukogu. Parlamenti valitakse iga viie aasta tagant majoritaarse valimissüsteemi järgi. Parlament täidab rahvaesinduslikku funktsiooni, on ühekojaline ja 33-kohaline.[22] Ülemnõukogu etteotsa valitakse parlamendi liikmete hulgast esimees, kes juhib Ülemnõukogu tegevust.[7] Parlamendis omab absoluutset enamust erakond Uuenemine.[23]

Kohtuvõimu teostavad Transnistrias konstitutsioonikohus ja riigikohus. Riigiprokuratuur teostab järelevalvet kohtuvõimu halduses. Arbitraažikohus ning revisjonikoda teostavad kohtuvõimu majandusküsimustega seotud juhtumite puhul.[7]

Haldusjaotus

[muuda | muuda lähteteksti]

Administratiivselt jaguneb Transnistria kahetasandiliseks halduslikeks üksusteks. Kõrgemal tasemel jaguneb Transnistria 5 rajooniks: Grigoriopoli, Dubăsari, Camenca, Rîbnița ja Slobozia rajoonid. Sellele lisaks moodustavad omaette haldusüksused Tiraspoli, Benderi, Rîbnița ja Dubăsari linnad. Teise taseme moodustavad kohaliku tähtsusega linnad: Slobozia, Grigoriopol ja Camenca, kohalikud külanõukogud, alevid ning külad. Kokku on ametlikult Transnistrias 147 küla.[7] Kohaliku tasandi omavalitsus, mida nimetatakse Rahvasaadikute Nõukoguks, haldab regiooni majanduslikke, kultuuriga seotud ning poliitilisi probleeme ning esindab kohalikul tasemel riigi huvisid ning vajadusi.[24]

Inimõigused

[muuda | muuda lähteteksti]

Transnistria ei ole enamiku rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul vaba riik. Mitmetes rahvusvahelistes aruannetes on täheldanud ajakirjanike, valitsusväliste organisatsioonide, võimupartei suhtes kriitiliste kodanike ja opositsiooniliikmete ahistamist, arreteerimist ning ebaseaduslikku kinnihoidmist. Transnistria võime on korduvalt süüdistatud inimõiguste rikkumises.[25] Kogu riigis on jäänud ainult üks sisuline opositsioon, mille moodustab kohalik Transnistria Kommunistlik Partei, kuid ka kommunistide esimees Oleg Horžan arreteeriti "ekstremismi ja presidendi solvamise eest" 2018. aastal ja mõrvati 2023. aastal.[2][3][26]

Keel ja haridus

[muuda | muuda lähteteksti]

Ametlikult on Transnistria riigikeeled moldaavia, vene ja ukraina keel. Kõik kolm keelt on ametlikult võrdsed, samuti on garanteeritud rahvusvähemuste õigus oma keelt kasutada.[24] Kõik seadused tuleb avaldada kõigis kolmes keeles ja omavalitsused võivad kohapealselt otsustada, milline keel neile kõige paremini sobib. Vene keel saab ametlikul tasandil erakordset kohtlemist vaid rahvusvahelisel tasandil, kus see keel on eelispositsioonis. Eriti tugevalt on reguleeritud moldaavia keele kasutus, mis erinevalt Moldovast kirjutatakse Transnistrias jätkuvalt kirillitsa tähestikus. Kirillitsa kirjaviisi säilitamine ja kasutus moldaavia keele õpetamisel on määratud seadustega, sest Pridnestrovje seostab nõukogudeaegse kirjaviisi jätkamist traditsioonilise moldaavia kultuuri kaitsmisena. Tegelik mitmekeelsuse soodustamine toimib peamiselt paberil: vene keel domineerib nii riigiasutustes kui ka rahvustevahelises suhtluses. Seadusi avaldatakse peamiselt vaid vene keeles ning suurem osa ametlikke riigi veebilehti on saadaval vaid vene keeles.[6]

Transnistria haridussüsteem soosib ka vene keele mõju laienemist. 2013. aasta seisuga oli Transnistrias 163 kooli, millest 114 õpetavad vene keeles, 32 moldaavia keeles, 2 ukraina keeles, lisaks on neist 12 moldaavia-vene ja 3 ukraina-vene segakoolid. Sellele lisaks on Transnistria aladel hoolimata riigi pingutustest kaheksa kooli, mis jälgivad Moldova riigi ametlikku haridusprogrammi ning õpetavad rumeenia keelt ladina tähestikus, mida Transnistria koolivõrku ei ole arvestatud. Koolis tuleb lisaks emakeelele õppida veel vähemalt ühte riigikeelt, mis tähendab, et moldovlased ja ukrainlased õpivad enamasti koolis vene keelt, kuid vene noored õpivad ka moldaavia või ukraina keelt. 2011. aastal valis 58% vene noortest moldaavia keele ja 30% ukraina keele. Rahvusvähemuste koolides peab lisaks emakeelele õppima veel vähemalt ühte riigikeelt. Rahvastiku vähenemise tõttu on õpilaste arv kõikides koolides languses, kuid moldaavia koolides on õpilaste arv kukkumas oluliselt kiiremini, kui vene koolides. Ülikoole on Transnistrias kaks: Transnistria Riiklik Ülikool ja Transnistria Muusikakõrgkool, samuti tegutsevad riigis 5 Vene kõrgkooli haru ja üks Ukraina kõrgkooli haru. Kutseharidust pakuvad 25 riiklikku kutsekooli. Kõrgemates õppeasutustes kasutatakse moldaavia keelt vaid 3,3% kõikidest programmidest.[6][12]

Rahvusvahelised suhted

[muuda | muuda lähteteksti]
Piirivaidlused Moldovaga

Transnistria on rahvusvaheliselt tunnustamata riik, mis tähendab, et ükski ÜRO liikmesliige ei ole tunnustanud Transnistria õigust iseseisvusele. Seetõttu on Transnistria diplomaatilised suhted väga piiratud. Riigil on oma välisministeerium, mis on keskendunud peamiselt suhtlusele Moldovaga, Venemaaga ning Ukrainaga. Suhtlus käib peaasjalikult infobüroode kaudu, kuigi Venemaa on Tiraspolis avanud ka konsulaadi.[19][27]

Transnistriat on iseseisva riigina tunnustanud kolm sarnase staatusega separatistlikku moodustist: Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ja Mägi-Karabahh.[28] Kolm riiki teevad ka rahvusvahelisel tasemel koostööd: 2006. aastal rajasid eelnimetatud neli tunnustamata riiki rahvusvahelise organisatsiooni Tunnustamata Riikide Ühendus, sihiga süvendada koostööd tunnustamata riikide vahel ning teadvustada nende riikide olemasolu.[19]

Suhted Venemaaga

[muuda | muuda lähteteksti]

Poliitiliselt on Transnistria iseseisvumisest peale orienteeritud Venemaale. Kuigi Venemaa ametlikult Transnistriat ei tunnusta, hoiab Vene majanduslik tugi Transnistria riigi toimimas ning enamus välisinvesteeringud ja humanitaarabi saabub riiki samuti Venemaalt. Samuti säilitavad Transnistria iseseisvust riigis umbes 1500 Vene sõdurit, kes korraldavad regulaarselt sõjaväeõppusi (2017. aastal toimus 256 õppust). Kuni Krimmi annekteerimiseni oli Venemaa armeel luba liikuda läbi Ukraina territooriumi Transnistriasse, kuid tänapäeval pääsevad Vene väed Transnistriasse vaid läbi Chişinău lennujaama.[17] Transnistria on kuulutanud 2006. aastast korduvalt, et riigi peamiseks sihiks on ühineda Venemaa Föderatsiooniga ja on oma seadlusandlust organiseerinud järgides Venemaa seadusandlust.[29][16][30] Samuti on mitmed Vene rahvusäärmuslased ja sõjaväelased väljendanud soovi liita Transnistria Venemaa külge ja väljendanud vajadust Vene rahvast kaitsta.[18]

Majandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Hoolimata väikestest mastapidest on Transnistria majandust hoidnud toimimas regiooni koondatud tööstus, mis jätkuvalt toodab üle poole riigi sissetulekust. Transnistria alad moodustasid 1990. aastal 40% Moldaavia NSV sisemajanduse kogutoodangust. Samuti on Transnistrias suhteliselt hästi väljaarendatud taristu, sealhulgas hea riiklikult hallatud raudteeühendus ning iseseisev elektritoodang. Transnistria Vabariiklik Pank on riigi keskpank, mis haldab kohalikku valuutat – Transnistria rubla, millest enamikku ilustavad Venemaaga seotud suurkujud (näiteks 18. sajandi Vene väepealiku kindral Suvorov). Kuna rahvusvaheliselt Transnistria rubla ei tunnustata, siis seda välisvaluuta vastu vahetada ei saa. 2012. aastal jõudis Transnistria SKT ligikaudu 1 miljardi USA dollarini.[31][32]

Transnistria tänapäevane majandus on segu Nõukogude ajast päritud käsu- ja turumajandusest. Esimesed ligi 15 riigi iseseisvusaastat üritas Transnistria majanduses elus hoida sotsialistlikke ideaale eesotsas plaanimajandusega, aga hiljem on sellest sisuliselt loobunud. Laias plaanis on Transnistrial kolm suuremat sissetulekuallikat: legaalne kaubandus, illegaalne smuugeldamine ja Venemaa majanduslik toetus. Kohalik turg on liiga väike, et ise ennast toimimas hoida ja kiiresti vähenev rahvaarv võimendab seda probleemi. Riigi eelarve on pidevas defitsiidis ja sõltuvus Vene majandus- ja energiatoetustest on kasvamas. Lisaks sõltuvad Transnistria ettevõtted Tiraspoli otsustest, mis lähtuvad enamasti poliitilisest vajadustest, mitte majanduslikest.[31][32]

Seetõttu ei ole tekkinud Transnistrias keskklassi ja suur osa elanikest elavad suhtelises vaesuses. Välismaiste kaupade suur import vähendab niigi nõrka kodumaist toodangut, mistõttu kohalik ettevõtlus ei ole väga välja arenenud. Samuti on Transnistria elanikkonna sissetulek viimastel aastatel vähenenud. Kuni 2015. aastani oli keskmine transnistrialane keskmisest moldovlasest natuke rikkam, kuid 2015. aastal vähendas Transnistria avaliku sektori palkasid ja pensione 30% võrra. See ühtlustas Transnistria ja Moldova elanike elatustaset. Transnistria miinimumpalk on umbes 1650–1800 rubla vahel (umbes 85–95 eurot), samas kui keskmine palk on umbes 200–250 eurot (mis on ülejäänud Moldova keskmisest väiksem).[32][33][34]

Ettevõtlus

[muuda | muuda lähteteksti]

Riigis on neli suurt tööstuskäitist: Moldova terasevabrik, Tirotex, Ribnita tsemenditehas ja Moldavskaya GRES-i elektrijaam. Kõigi nelja toodangust ligi 95% eksporditakse. Transnistria tööstuse väike tootlus, kasin tootevalik ja välispartnerite vähesus teeb riigi majanduse väga sõltuvaks kaubanduspartnerite majandusseisundist. Kõik olulisemad ettevõtted kuulusid iseseisvumisel Transnistria riigile, kuid 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses erastas valitsus suurema osa piirkonna tööstusest. Erastamine ei olnud väga hästi hallatud ning suurem osa ettevõtetest lõpetasid Venemaa ja Ukraina oligarhide käes.[32]

Ainuke Transnistria ettevõte, mis teenib regulaarselt kasumit ja ei sõltu eriti välisolukorrast, on Viktor Gušani juhitud Šerif. See korporatsioon kontrollib suuremat osa kohalikust hulgi- ja jaekaubandusest ning koduturul suuremat osa teenindussektorist. Endise presidendi Igor Smirnovi perekonnaga seotud erakonglomeraat kontrollib praktiliselt kogu piirkonna poliitilisi arengusamme ja majanduselu. Šerifi varade hulka kuuluvad supermarketid, pangad, rafineerimistehased, piiritusetehased, apteegid, mobiiltelefonivõrk, rõivatehas ja jalgpallimeeskond.[35] Šerif on sisuliselt ainuke suurem turumajanduse põhimõtetel toimiv ettevõte ning ainuke, mis ei vaja toimimiseks riigi toetust. Ligi 50% ehitusturust ja peaaegu 90% kütuseturust kuulub Šerifile.[32]

Eksport on Transnistria majanduse peamine sissetulekuallikas. 2012. aastal oli Transnistria eksporditud toodete väärtus peaaegu 700 miljonit dollarit, mis moodustas ligi 70% riigi sissetulekust. Nagu eespool mainitud, on ekspordikaupade valik väike ja sõltub peamiselt ühest tehasest: metallurgia- ja tekstiilitööstuse ning elektrienergia müük annab ligi 75% eksporditulust. Olulisemad kaubanduspartnerid, kes kokku importisid 2012. aastal 88% Transnistria toodangust, olid Moldova (250 miljonit dollarit), Venemaa (154,7 miljonit dollarit), Rumeenia (103,1 miljonit dollarit), Ukraina (59,6 miljonit dollarit) ja Itaalia (46,8 miljonit dollarit).[32]

Venemaa toetus

[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaa toetab Transnistria majandust nii otse investeeringute ja humanitaarabi kaudu kui ka nii kaudselt, võimaldades regioonil kasutada Vene gaasi tasuta. Putini valitsus toetab Transnistriat umbes 27 miljoni dollariga aastas, toetuse maht on aastate jooksul kasvanud. Toetatakse väikeettevõtete arengut, renoveeritakse ja ehitatakse avalikke hooneid ja haiglaid, rahastatakse politseid ja julgeolekuasutusi, pakutakse üliõpilastele stipendiume ja maksatakse kinni suure osa vanaduspensioneist.[35] Vene toetused võimaldavad Transnistria majandusel edasi toimida, kuigi eelarvedefitsiit on pidevalt suurenenud 2008. aastast peale. Kuna toetustega nõudeid majanduse parandamiseks ei ole, siis võib eeldada, et peamiseks faktoriks Transnistria toetamisel on riigi Vene mõjusfääris hoidmine.[32]

Gaasitoetus Transnistriale ilmneb gaasitarne kaudu, kuigi Transnistria pole gaasi eest maksnud 2009. aastast peale. Transnistria poolt reguleerib gaasitarnet TiraspolTransGaz. Ametlikult reguleerib Venemaa gaasitarnet Moldovaga, kellele Transnistria de jure kuulub, ja nõuab Transnistria võlgade kinnimaksmist hoopis Moldovalt (2014. aastal oli Transnistria võlg 4 miljardit dollarit). Samas on gaasi peamised tarbijad ja võlglased Vene riigile ja oligarhidele kuuluvad tööstusettevõtted. Transnistria kasutab ära umbes 2/3 Moldovale tarnitavast gaasist, kokku umbes 2 miljardit kuupmeetrit aastas.[32]

Salakaubandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Transnistria ei ole sisuliselt maksustanud kaubandust ning riigist läbi käivad tooteid on väga raske jälgida ja teistel riikidel maksustada. Selle tulemusena on Transnistriasse kogunenud palju salakaubaäri, mis eksportis legaalseid ja illegaalseid tooteid riigist maksu maksmata välja. Samuti liikus Transnistriast läbi inimkaubandus, eriti toodi Euroopasse röövitud naisi just Transnistria kaudu. Separatistlik ala muutus oluliseks transiitpunktiks ka illegaalsele narkoärile ning illegaalsele relvaäri keskuseks, mille kaudu endise Nõukogude Liidu sõjatehnika rahvusvahelisele turule jõudis. Salakaubaäri mastaap küll on vähenenud pärast 2006. aastat, mil Euroopa Liit tegi Ukrainaga kokkuleppe, et Ukraina laseks läbi vaid Moldova poolt heaks kiidetud kauba, ja käivitas piirimissiooni Ukraina-Transnistria piiri haldamiseks.[16][31]

Rahvastik

[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvaarv on Transnistrias langevas trendis. 2015. aasta rahvaloenduse järgi elas Transnistrias 475 665 inimest, kuid 2004. aasta loendusel oli elanikke veel 555 347 ja 1990. aastal ametlikul hinnangul 706 300. Moldova ametivõimude 2021. aasta hinnangul elab Transnistrias kõigest 347 251 elanikku.[36] Suurimad linnad on Tiraspol (rahvaarv 129 000) ja Bender (91 000). Ruutkilomeetri peal elab alla 130 inimese.[33] Kui riigi väljakuulutamise ajal moodustasid moldovlased (keda Transnistrias jätkuvalt nimetatakse nõukogudepäraselt moldaavlasteks) suurima etnilise rahvusgrupi, siis 2015. aasta rahvaloenduse andmetel on suurim rahvusgrupp juba venelased.[1]

Transnistria rahvuslik koosseis (2005)

Transnistria tõsisemad demograafilised probleemid on oskustööjõu väljavool, töötava rahvastiku osakaalu vähenemine, vaesuv elanikkond, elanike kolimine maalt linnadesse ning linnadest välismaale ja nõrk riiklik toetusstruktuur. Ligi 30% rahvastikust moodustavad pensionärid ning protsent on ainult tõusmas. Surmade arv ületab sündide arvu vähemalt 1995. aastast peale. Väljarännet põhjustavad nii tööotsingud kui ka parem ligipääs kõrgharidusele. Rännatakse nii Moldovasse kui ka Venemaale ja Euroopa Liitu. Samuti peaks ametlikult olema arstiabi Transnistrias tasuta, kuid kuna selle kvaliteet on sedavõrd madal, peavad kohalikud kasutama enamasti tasulist alternatiivi.[19][32]

Suurem osa rahvastikust on õigeusklikud

Rahvaloendused

[muuda | muuda lähteteksti]

2015. aasta rahvaloenduse järgi elas Transnistrias 475 665 elanikku. 2015. ja 2004. aasta rahvaloenduste vahel oli rahvaarv 14,5% langenud. Neist 29,1% olid etniliselt venelased, 28,6% olid moldaavlased ja 22,9% ukrainlased, kes kõik on ametlikult tunnustatud Transnistria rahvad. Märkimisväärse rahvusvähemuse moodustavad bulgaarlased (2,4%), gagauusid (1,1%) ja valgevenelased. 14% küsitletutest ei määranud oma rahvust ning 0,2% rahvast defineeris end "transnistrialasena." Mehed moodustasid 45,4% rahvastikust, naised 54,6%. Loenduse järgi elas 142 000 elanikku maal, ülejäänud elas linnades.[1]

2004. aasta loendusel elas Transnistrias 555 347 inimest, kellest olid 31,9% moldaavlased, 30,3% venelased ja 28,9% ukrainlased. Võrreldes 1990. aastaga, mil Transnistria aladel elas ametliku hinnangu järgi 706 300 elanikku,[33] oli rahvaarv langenud märgatavalt. 80% rahvast oli õigeusku, 35% ateistid. Meeste ja naiste koosseis püsis 46% ja 54% juures. Ruutkilomeetri peal elas siis veel üle 150 inimese ja linnastumise tase oli 69% ehk maal elas 31% rahvastikust. Tööturul hõivatud oli vaid 1/3 rahvastikust.[37]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Transnistria ajalugu erineb suures osas ülejäänud Moldova regiooni ajaloost. Kuigi tänapäevane Transnistria esitleb end moldova rahva traditsioonide ja ajaloo säilitajana, on meil ajaloolisi tõendeid romaani keeli rääkivatest elanikest Dnestri taga alles 14. sajandist.[38] Kui Moldova vürstiriik arenes välja Dnestri paremkaldal iseseisvaks riigiks, siis Dnestri vasakkaldal võimutses kõigepealt Kuldhord ja hordi lagunemise järel Krimmi khaaniriik. Moldova-Krimmi piiriks kujunes Dnestr ning lisaks rumeenlastele elasid seal veel tatarlased. Sarnaselt ülejäänud Krimmiga sattusid ka Transnistria alad Osmanite mõju alla ning regioon kujunes 18. sajandini võitluspaigaks Osmani, Poola-Leedu ja Venemaa vahel. 1768–1774 ja 1787–1792 aastatel toimunud Vene-Türgi sõdades laiendas Venemaa oma piirid Dnestri jõeni ning kehtestas Transnistria maa-alade üle oma kindla võimu.[39][40] Koos ülejäänud Krimmi aladega asus keisririik koloniseerima ka Transnistria alasid, pakkudes soodsaid võimalusi vene ja ukraina talupoegadele niinimetatud Novorussia asustamiseks.[41]

Esimest korda sattus ühe riigi võimu alla kogu tänapäevase Moldova territoorium 1812. aastal, mil Venemaal liitis enda külge Pruti ja Dnestri vahelise Ida-Moldova. Halduslikult jäi siiski Moldova Transnistriast eraldi – kui Moldova alad kuulusid Bessaraabia kubermangu, siis Transnistria tänapäevane ala oli ära jagatud Hersoni ja Podoolia kubermangude vahel. 1850. aastatel moodustasid rumeenlased Hersoni kubermangus 8–11% elanike arvust, 1897. aasta rahvaloenduse järgi oli Podoolia kubermangus rumeenlasi 1% rahvaarvust. Enamuse moodustasid mõlemas kubermangus ukrainlased.[42][43][13]

Nõukogude aeg

[muuda | muuda lähteteksti]
Moldaavia ANSV piirid võrdluses tänapäevase Transnistria piiridega

Vene kodusõja ajal kuulutasid Bessaraabia kubermangu kohalikud rumeenlastest juhid 1917. aastal välja Moldova Rahvavabariigi, mis järgmisel aastal otsustas Rumeeniaga ühineda. Ühinemine toimus väga kiiresti ning kui Nõukogude Liit lõpuks kodusõja võitis, ei tunnistanud ta Rumeenia uut idapiiri. Bessaraabia alade nõudmiseks rajasid Nõukogude võimud 1924. aastal Dnestri vasakul kaldal Ukraina NSV koosseisus Moldaavia Autonoomse Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi, mis vastab tänapäeval suures osas Transnistria piiridele. Regioonis moodustasid etnilised moldaavia keele rääkijad moodustasid kolmandiku, ülejäänud 2/3 moodustasid peamiselt ukrainlased. Sellest hoolimata said ANSV erilise tähelepanu just moldovlased, kelle keel ja kultuur said korenizatsija käigus liiduvabariigis erilist tähelepanu. Transnistria peab Moldaavia ANSV rajamist oma riikluse alguseks.[6][13]

Moldaavia ANSV eksisteeris kuni 1940. aasta suveni, mil Nõukogude Liit nõudis Rumeenialt ultimaatumiga välja Bessaraabia ning rajas okupeeritud aladel Moldaavia Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi, millega liideti ka enamus Moldaavia ANSV aladest. Moldaavia NSV kaks Dnestri kallast jäid aga eraldatuks: kui parempoolsel kaldal säilis traditsiooniline põllumajanduslik ja vähelinnastunud eluviis, siis vasakpoolsel kaldal jätkus juba 1920. aastatel alanud industrialiseerimine ja kolhoseerimine. Seetõttu kolis suur osa vennasvabariikidest Moldaaviasse sisserännanuid Dnestri vasakkaldale. Kui tänapäeva Moldova on iseseisvunud peamiselt Dnestri paremkaldal asuvatel Bessaraabia aladel, siis Transnistria iseseisvusliikumine sai alguse Dnestri vasakkaldal endistel Moldaavia ANSV aladel.[29][19]

Riigi esimene president Igor Smirnov

Iseseisev Transnistria

[muuda | muuda lähteteksti]

1980. aastate lõpus tekkinud rahvuslik liikumine Moldaavia liiduvabariigis ei meeldinud Dnestri vasakul kaldal elanud paljurahvuselisele elanikkonnale. Dnestri-äärne Moldaavia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik kuulutati välja 2. septembril 1990 Tiraspolis ja paluti tunnustust NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil, Gorbatšov küll tühistas Transnistria rahvasaadikute otsuse, aga seda ignoreeriti. Augustiputši järel ja enne Moldova iseseisvuse väljakuulutamist kuulutas 25. augustil Transnistria ametlikult välja iseseisvuse ning 1991. aasta novembris muudeti riigi nimi ametlikult Transnistria Moldaavia Vabariigiks.[19] 1990–1992 võtsid Transnistria võimud ja relvajõud Dnestri vasakkaldal ning Benderis üle Moldovale truuks jäänud riigiinstitutsioone, mis 1992. aastal lahvatas veriseks konfliktiks Moldova ja Transnistria relvajõudude vahel, kuid suutis pärast lühikest sõda Transnistria Nõukogude Liidu 14. armee ja Vene vabatahtlike toel kaitsta oma iseseisvust ning Venemaa vahendatud relvarahu järel sai selgeks, et Transnistria jääb de facto iseseisvaks ja Vene väed, nüüd küll nimetatud ümber rahuvalvajateks, jäävad regiooni.[3][29][44]

Venemaa president Boriss Jeltsin lubas 1999. aasta OSCE Istanbuli tippkohtumisel väed kolme aastaga Transnistriast välja viia, kuid tegusid lubadusele ei järgnenud. 2003. aasta novembris esitas Vene president Vladimir Putin Transnistria konflikti reguleerimiseks rahuplaani, nimetatakse plaani koostaja Dmitri Kozaki järgi Kozaki plaaniks. Plaan nägi ette Moldova föderaalriigi loomist, kus Transnistria oleks saanud mitmes olulises küsimuses pretsedenditu vetoõiguse. Lepet ei rakendatud, sest see oleks andnud Venemaale väga suure mõjuvõimu Moldova üle.[16] 2005. aastast korraldatakse 5+2 formaadi kohtumisi, mille sihiks on võimaldada läbirääkimisi Moldova ja Transnistria vahel ning loodetavasti jõuda püsiva rahuni. Kohtumised on mitmeid kordi külmutatud, aga käivad tänapäevalgi.[45] 2006. aastast peale kuulutas Transnistria välja oma lõppeesmärgiks Venemaaga ühineda.[29]

Transnistria esimene president Igor Smirnov juhtis riiki 1990. aastast kuni 30. detsembrini 2011. aastal. Kui Smirnov viiendat korda presidendiks kandideeris 11. detsembril 2011, ei pääsenud ta valimiste teise vooru, kuigi lävepakuküsitlused näitasid, et teda toetab 47% valijaist. Smirnov vaidlustas valimistulemused, ent valimiskomisjon keeldus hääletustulemusi tühistamast.[46] 25. detsembril toimunud teises voorus võitis endine parlamendi esimees Jevgeni Ševtšuk, keda toetas ligi 74% hääletanuist. Tema vastaskandidaat, praegune spiiker Anatoli Kaminski sai 23% häältest.[47]

30. detsembrist 2011 kuni 16. detsembrini 2016 oli president Jevgeni Ševtšuk. 18. jaanuaril 2012 sai Transnistria pärast põhiseadusreformi endale peaministri, kui Transnistria parlament Ševtšuk kinnitas riigi peaministrina ametisse Pjotr Stepanovi, kes püsis peaministri kohal 10. juulini 2013.[48][49] Ševtšuk ähvardas järgmise presidendikampaania ajal Šerifi omaniku Gušani vara võõrandada, mistõttu Krasnoselski võimulesaamise järel Ševtšuk pages Moldovasse ja ta mõisteti tagaselja Transnistrias vangi.[50] 16. detsembrist 2016 on president Vadim Krasnoselski. kes säilitas oma võimu ka 2021. aasta detsembris toimunud presidendivalimistel.[2][51]

Kultuur

[muuda | muuda lähteteksti]

Transnistria kultuur ja identiteet on suures osas ülesehitatud Nõukogude pärandile ja riigi lähiajaloole. Suurelt ja igal aastal tähistatakse 9. mail võitu Suures Isamaasõjas ning pidustused ühendavad kogu Transnistria erineva rahvusliku päritoluga inimesi. Ka vabariigi aastapäevale pühendatud tseremooniad ning rahvapidustused ühendavad transnistrialasi. Esimesed 20 aastat oli üheks riigi nähtavaks ja ühendavaks sümboliks ka Transnistria esimene president Igor Smirnov, kes oli avalikus meedias alati pildil ning kellele transnistralased luuletusi pühendasid.[52] Nõukogude hiilgust meenutavad Transnistrias jätkuvalt kasutuses olev Moldaavia NSV sümboolika, ilmasõjaaegsed tanki mälestusmärgid, igavene tuli ning ridamisi Vladimir I. Lenini kujusid. Suurim Lenini kuju asub Tiraspolis vabariigi parlamendi ees.[17] Samuti on linnapildis palju näha kolme Transnistriat tunnustanud riigi (Mägi-Karbahh, Abhaasia, Lõuna-Osseetia) lippe. Tiraspoli südames asub 1972. aastal rajatud sõdades langenute mälestuskompleks, kuhu on maetud nii Vene kodusõjas, Teises maailmasõjas, Afganistani sõjas kui ka 1992. aastal peetud niinimetatud iseseisvusvõitluse ohvrid, kelle nimed on raiutud marmortahvlitesse. Marmortahvlil on kirjas ka kaks Eestist pärit meest, kes on sõdinud Transnistria vabaduse eest.[53] Samuti on igal pool riigis tunda, et Venemaa toetab Transnistria iseseisvust. Vladimir Putini hiigelplakateid on näha igas linnas.[17] Üle Dnestri viiv raudteesild on värvitud nii Vene kui ka Transnistria lipuvärvidesse. Mitmed uusarendused Tiraspolis on ekstra ehitatud Vene sõjaväelaste majutamiseks.[54]

Kangelaste mälestusmärk Tiraspolis
Mälestusmärk Benderi linnas

Nõukogudepärasus on peamine element, mis muudab riigi huvitavaks Lääne turistidele. Kohalikud majapidamisasutused on nimetatud Nõukogude juhtide (eriti Lenini) järgi ning hostelid reklaamivad võimalust elada tõelises hruštšovkas erilise kogemusena. Lenini pilte, kommunistide ausambad, kommunistide järgi nimetatud tänavad, kujusid ning nõukogude sümboolikat on näha Transnistria riigi piires palju. Samuti sõidavad jätkuvalt Transnistrias veel trollid, mida Tallinnas võis näha Nõukogude ajal.[54] Sellegipoolest ei ole Transnistria just tohutult populaarne turismisihtkoht – ligipääs riiki on keeruline ja suur osa maailmast ei ole Transnistriast isegi kuulnud.[17][55] Hoolimata aga sümboolika säilitamisest Nõukogude nostalgiat on regiooni nooremate generatsioonide seas vähe. Noorte seas on populaarne õppida inglise keelt, tutvuda nii vene kui ka lääne kultuuriga. Transnistria korruptsiooniga ja autoritaarse riigikorraga ei ole kohalikud rahul, aga seda tajutakse tihti paratamatusena. Enamus kohalikest ei näe aga lahendusena Transnistria taasliitumist Moldovaga.[54]

Tänapäevane Transnistria kultuur on siiski ajaga kaasas käinud ning välisest kuvandist hoolimata on Transnistria naabritega võrreldaval tasemel. Transnistria linnadest leiab ka tänapäevale omaselt Itaalia ja Jaapani restorane, kohvikuid. Töötav Wi-Fi on igal pool.[55] Teed on üldiselt paremas seisus kui Moldovas või Ukrainas, kohalikud põllud on hooldatud ja külad paremini korda tehtud kui Venemaal tavaliselt.[17] Suurt osa Transnistria moderniseerimises mängib Šerif, mille logo on näha nii tanklatel, mobiilioperaatoril, kasiinodel kui ka ja jalgpalliklubil.[54]

Kohalik toidukultuur on segu vene, moldova, ukraina, bulgaaria ja juudi roogadest. Kõigilt neilt rahvastelt on võetud roogasid üle või kombineeritud erinevaid toite. Tuntumad näited on kapsarullid, kotletid ja kohalikud pirukad. Sellele lisaks on sarnaselt Moldovaga Transnistrias levinud tugev veini- ja konjakikultuur.[14]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 "Перепись населения ПМР". NewsPMR. Vaadatud 03.06.2022.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Transnistria". Freedom House. 2022. Vaadatud 03.06.2022.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 "Transnistria". Freedom House. 2019. Vaadatud 02.06.2022.
  4. ↑ Tuuli Aug (18.09.2006). "Transnistria referendum nõuab iseseisvust". EPL.
  5. ↑ Marian Chiriac (15.12.2011). "Transnistria Leader's 20-Year Reign Seems Over". BalkanInsight.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Giorgio Comai; Bernardo Venturi (21.10.2015). Language and education laws in multi-ethnic de facto states: the cases of Abkhazia and Transnistria. Nationalities Papers. Lk 886-905.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 "About Republic". Ministry of Foreign Affairds of Pridnestovian Moldavian Republic. Vaadatud 05.06.2022.
  8. ↑ "98% Dnestri-äärse Vabariigi elanikest toetas sõltumatust N. Liidu koosseisus". Päevaleht. 03.12.1991.
  9. ↑ Tiit Tuumalu (30.01.2014). "Riik, mida kaardilt ei leia". Postimees.
  10. ↑ "Kuidas Ukraina "separatistid" Eestit tegid: Ukraina 2014. aasta veebruari sündmused on võrreldavad meie lähiminevikuga". Delfi. 14.05.2021. Territooriumi ametlik Moldova nimetus.
  11. ↑ 11,0 11,1 "Особенности географии Приднестровья". Новости Приднестровья. 14.11.2020.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 "О ПРИДНЕСТРОВЬЕ". Государственный таможенный комитет ПМР. 2008. Originaali arhiivikoopia seisuga 11.08.2014. Vaadatud 14.06.2022.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 Andrei Brezianu; Vlad Spânu (25.05.2010). The A to Z of Moldova. Scarecrow Press.
  14. ↑ 14,0 14,1 "ПРИДНЕСТРОВЬЕ: ожерелье ярких впечатлений!". Tourister. Vaadatud 14.06.2022.
  15. ↑ "География и ресурсы". Каменка. Originaali arhiivikoopia seisuga 16.01.2022. Vaadatud 14.06.2022.
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 Marianne Mikko (veebruar 2005). "Mida teha Moldova külmutatud konfliktiga?". Diplomaatia.
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 17,4 17,5 Erki Loigom (10.08.2016). "Erki Loigomi reisilugu: kuidas külastada riiki, mida pole olemas?". Postimees.
  18. ↑ 18,0 18,1 Kaarel Kressa (27.04.2022). "Külmutatud konflikt. Mida võiks teada Moldova ja Transnistria kohta?". Delfi.
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 19,3 19,4 19,5 Zeynab Z. Bakhturidze, Natalia A. Vasilyeva (2020). Unrecognized States of the Post-Soviet Space: Problems and Prospects. Peterburg: Peter the Great Saint-Petersburg Polytechnic University.
  20. ↑ "Transnistria tahaks ka Venemaa koosseisu astuda". Delfi. 18.03.2014.
  21. ↑ "Pyotr Stepanov becomes head of Transdniestrian Cabinet". Kyiv Post. 18.01.2012.
  22. ↑ "История создания и развития Верховного Совета Приднестровской Молдавской Республики". Верховный Cовет Приднестровской Молдавской Республики. Vaadatud 05.06.2022.
  23. ↑ Transnistria presidendivalimised korraldatakse 11. detsembril. BNS. 31.03.2016.
  24. ↑ 24,0 24,1 "CONSTITUTION OF THE PRIDNESTROVIAN MOLDAVIAN REPUBLIC". PMD Ministry of Foreign Affairs. 20.08.2016. Vaadatud 13.06.2022.
  25. ↑ Inimõigused Moldovas, eelkõige Transnistrias. Euroopa Parlamendi resolutsioon inimõiguste olukorra kohta Moldovas ja Transnistrias Euroopa Liidu Teataja C 291 E, 30. november 2006, lk 414–416
  26. ↑ Коваленко, Юрій (17.07.2023). "У Росії заявляють про "звірське" вбивство лідера компартії Придністров'я". ONLINE.UA.
  27. ↑ "Информация консульского отдела Посольства России в Молдове для жителей Приднестровья, желающих оформить гражданство РФ". Новости Приднестровья. 12.12.2015.
  28. ↑ Ann Vaida (05.10.2017). "Transnistrias käik on kui reis ajas tagasi". Postimees.
  29. ↑ 29,0 29,1 29,2 29,3 Toomas Kümmeli (01.02.2017). "Moldova, milleks?". Keskus.
  30. ↑ Mădălin Necșuțu (27.07.2019). "KOHALIK VAADE. Transnistria otsib tunnustust Moskva kaudu". Postimees.
  31. ↑ 31,0 31,1 31,2 Mihály Borsi (2007). "Transnistria - an unrecognised country within Moldova". SEER: Journal for Labour and Social Affairs in Eastern Europe. Kd 10(4). Nomos Verlagsgesellschaft mbH. Lk 45-50.
  32. ↑ 32,0 32,1 32,2 32,3 32,4 32,5 32,6 32,7 32,8 Kamil Całus (16.05.2013). "An aided economy. The characteristics of the Transnistrian economic model". Centre for Eastern Studies (OSW).
  33. ↑ 33,0 33,1 33,2 Andrei Crivenco; Sabine von Löwis (2022). "Shrinking Transnistria. Trends and Effects of Demographic Decline in a De Facto State". Comp. Southeast Europ Stud. Kd 70(1). Oldenburg. Lk 47-79.
  34. ↑ "Transnistrias kamandab Šerif". Postimees. 30.09.2021.
  35. ↑ 35,0 35,1 Hanna Jarzabek (11.01.2019). "Transnistria: the price of unilateral independence". Equal Times.
  36. ↑ Urmas Kiil (19.03.2022). "Moldova – kas Putini järgmine sihtmärk?". Postimees.
  37. ↑ И. Крамаренко. "ОГЛАШЕНЫ ПРЕДВАРИТЕЛЬНЫЕ ИТОГИ ПРИДНЕСТРОВСКОЙ ПЕРЕПИСИ НАСЕЛЕНИЯ". Olvia Press. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. november 2012. Vaadatud 03.06.2022.
  38. ↑ Oleg Galuscenco (2017). The dynamics of the ethnic composition of the MASSR population in 1926–1939. Revista de Etnologie şi Culturologie. Lk 111-116.
  39. ↑ Bezikoğlu, Metin (2001). The deterioration of the Ottoman administration in the light of the Ottoman-Russian war of 1768-1774. Bilkent University.
  40. ↑ Donald Quataert (2005). The Ottoman Empire 1700-1922. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 37-53.
  41. ↑ Paul Kubicek (2008). The History of Ukraine. Westport: Greenwood Press. Lk 45-64.
  42. ↑ "Kherson gubernia". Encyclopedia of Ukraine. 1989. Vaadatud 14.06.2022.
  43. ↑ "Podilia gubernia". Encyclopedia of Ukraine. 1993. Vaadatud 14.06.2022.
  44. ↑ Ioan Codruț Lucinescu (2017). "25 de ani de la crearea pseudo-statului transnistrean, în urma unui conflict sângeros". Trustul de Presa ala Ministerului Apararii Nationale. Vaadatud 16.06.2022.
  45. ↑ "Transnistria läbirääkimised jätkuvad juuni alguses". Postimees. 11.05.2016.
  46. ↑ "Transnistria liider nõuab valimistulemuste tühistamist". ERR. 12.12.2011.
  47. ↑ Jürgen Tamme (26.12.2011). "Kremli soosik sai Transnistria valimistel lüüa". Postimees.
  48. ↑ Yurіy Raykhel (13.02.2012). "Transnistrian Movement: Russia slashes aid to Tiraspol". The Ukrainian Week.
  49. ↑ "Tatiana Turanskaya has become the new head of the Transnistrian government". Black Sea News. 11.07.2013.
  50. ↑ Kaarel Kressa (05.07.2017). "Ajaloo iroonia: separatistliku Transnistria tagaotsitav eksjuht otsib ulualust Moldovas". EPL.
  51. ↑ "Tunnustamata Transnistria presidendivalimised võitis Vadim Krasnoselski". Delfi. 12.12.2016.
  52. ↑ Sergei Stadnikov (01.04.2015). Pridnestrovje (Transnistria) — nõukogude idealismi jäänuk. Teater.Muusika.Kino.
  53. ↑ Tõnis Tõnisson (28.10.2015). Ühe rännuseltskonna põgusad muljed Ukrainast ja Moldovast. Raplamaa Sõnumid.
  54. ↑ 54,0 54,1 54,2 54,3 Dannar Leitmaa (11.10.2019). "Transnistria – patiseis Lenini kujude ja nõukogudemeelsete vanuritega kestab". Õhtuleht.
  55. ↑ 55,0 55,1 Silvia Pärmann (13.06.2018). "28 aastat vanade mälestuste ja täitumatute unistuste vahel". Eesti Ekspress.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Transnistria – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Transnistria&oldid=6676546"