Mine sisu juurde

Raadio

Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 8. august 2023, kell 16:07 kasutajalt 193.40.10.182 (arutelu) (Ajaloost)
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)
 See artikkel on üldmõistest; teiste tähenduste kohta vaata Raadio (täpsustus)

Raadio (ladina k radiare, kiirgama) on informatsiooni juhtmeteta edastamine raadiolainete abil.[1]

Raadio rakendusalad on ringhääling, raadioside, raadiolokatsioon, raadionavigatsioon, raadioastronoomia, raadiotelemehaanika, raadiometeoroloogia, raadiospektroskoopia.

Igapäevases keelekasutuses nimetatakse raadioks raadioringhäälingut ja ka raadiovastuvõtu aparaati.

  • 1873 ennustas James Clerk Maxwelli oma võrrandite alusel elektromagnetlainete olemasolu.
  • 1888. aastal tõestas Heinrich Hertz katseliselt elektromagnetlainete olemasolu, registreerides sädeostsillaatori ja dipoolantenni tekitatud elektrivälja 10 meetri kauguselt.
  • 1890. aastate algupoolel leiutasid itaallane Temistocle Calzecchi-Onesti ja prantslane Éduard Branly eraldi elektromagnetlainete kindlakstegemise seadise, mis sai 1894. aastal nime koheerer. See oli metallipuruga täidetud klaastoru, mille elektrijuhtivus suurenes järsult kõrgsagedusliku elektrivoolu toimel; selle voolu kutsus esile antenni kaudu vastuvõetav elektromagnetväli. Kohereri otskontaktide vaheline takistus vähenes seetõttu, et elektrivoolu põhjustatud sädelemine metalliosakeste vahel lõhkus neid eraldava oksiidikihi. Algolekusse tagasiviimiseks tuli toru raputada.
  • 1893.? India teadlase Jagadish Chandra Bose avalikustatud uuringud, millele toetus paar aastat hiljem Guglielmo Marconi oma aparatuuri luues.
  • 1894. aasta juunis demonstreeris inglise füüsik Oliver Lodge (1851‒1940) elektromagnetlainete vastuvõttu 40 jardi (36,6 meetri) kaugusel lainete allikast, milleks oli Hertzi dipool. Vastuvõtuseade koosnes traatantennist, koheererist, patareist ja galvanomeetrist; selle valgustäpi hälve andis märku elektromagnetvälja olemasolust.
  • 1895. aasta mais demonstreeris Aleksandr Popov täiustatud koheereriga vastuvõtuseadet, mis reageeris võnkumiste allikast 30 sülla (64 meetri) kauguselt.
  • 1895. aastal alustas Guglielmo Marconi oma koheereril põhinevate aparaatide täiustamist ja saavutas aasta lõpuks sidekauguseks 3400 meetrit.
  • 2. juulil 1897 patenteeris Marconi raadiotelegraafi.[2]
  • 1899. aastal võttis Aleksandr Popov kasutusele 45 km pikkuse raadiosideliini.
  • 1901. aastal loodi Marconi firma aparatuuriga telegraafside üle Atlandi ookeani (3400 km). Algas patendivõitlus Marconi ja Nikola Tesla vahel, kuna Marconi olevat kasutanud 17 Tesla patenti.
  • 1902. aastal asendas USA insener Greenleaf Whittier Pickard vastuvõtuseadmes koheereri kristalldetektoriga (tänapäevases mõistes tuntud Schottky pooljuhtdioodina).
  • 1907. aastal patenteeris ameeriklane Lee de Forest raadiovastuvõtja lülituse nime all Audion. Detektoriks oli kolme elektroodiga elektronlamp ‒ vaakumtriood, mis lisaks ka võimendas detekteeritud signaali.
  • 1918. aastal patenteeris Edwin Armstrong superheterodüünvastuvõtja põhimõtte (patent US1342885: Method of Receiving High Frequency Oscillations).
  • 1933. aastal patenteeris Edwin Armstrong sagedusmodulatsiooni (FM) põhimõtte ja alustas FM-raadioringhäälingu loomisega[3].
  • 1943. aastal tunnistas Ameerika Ühendriikide Ülemkohus ametlikult raadio leiutajaks Nikola Tesla.
  • 1961. aastal kehtestati FM-raadio stereofoonilise ülekande standard USAs, AM-stereo jäi standardiseerimata[4].
  • 1995. aastal võeti kasutusele digitaalne raadioringhääling (Digital Audio Broadcasting[5], DAB)
  1. ENE 7. köide, 1994
  2. Improvements in transmitting electrical impulses and signals, and in apparatus therefor
  3. "FM broadcasting".
  4. "AM stereo".
  5. "Digital Audio Broadcasting".