Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2011) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee (vene keeles Главный комитет воинов-эстов) oli 1.–5. juulini 1917. Tallinnas toimunud I Eesti sõjaväelaste kongressil, kus oli esindatud üle 50 000 eesti sõjaväelase valitud 24-liikmelise Eesti rahvusväeosade kõrgeim võimuorgan.

Ülemkomitee kujunes mitteametlikuks sõjaministeeriumiks, mis täitis autonoomses Eestimaa kubermangus kõiki neid funktsioone, mis iseseisvais riikides on kaitseministeeriumidel. Kui Vene Ajutise Valitsuse keskvõim seoses bolševike riigipöördega 1917. aasta oktoobris kokku kukkus, otsustas ülemkomitee koondada üksikud rahvusväeosad 1. Eesti Jalaväediviisiks, mille ülemaks valiti suurte juhtimiskogemustega alampolkovnik Johan Laidoner. Ülemkomitee tegutses 1918. aasta 29. jaanuarini, kui bolševikud selle laiali saatsid.

Kongressil valiti esimeheks lipnik Konstantin Päts, hiljem kopteeriti ülemkomiteese lipnik August Rei, kes valiti abiesimeheks, teine abiesimees oli Theodor Käärik. Koosseisu kuulusid ka Hans Kruus, Georg Vestel, Johan Pitka, Aadu Lüüs, Otto Sternbeck, Johan Lepik, August-Voldemar Schwartz, Johannes Semper ja Otto Tief (XII armee Eesti Sõjaväelaste Liidu XII armee Eesti Sõjaväelaste Liidu Täidesaatva Komitee liige).

Mobilisatsiooniosakonna juhataja oli Konrad Rotschild.

 Pikemalt artiklis I Eesti sõjaväelaste kongress

Kongressil oli delegaatide kaudu hääleõigus üle 50 000 Eesti sõjaväelasel. Kongressil valiti Eesti rahvusväeosade kõrgeim võimuorgan: Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, mille juhatajaks sai Konstantin Päts.

Ülemkomitee otsustati moodustada 24-liikmeline. Ülemkomitee liikmeteks valiti: kindralmajor Johannes Lepik, polkovnik Aleksander Tõnisson, alampolkovnik Aleksander Kiiker, kapten Juhan Tõrvand, staabikapten Peeter Kann, leitnant Otto Sternbeck, mitšman Peeter Mey, kapellmeister Mihkel Lüdig, direktor Johan Pitka, lipnikud Paul Abramson, Hans Uibo^[1], Nikolai Viralu, Konstantin Päts, Johannes Semper, Hans Kruus, Gustav Kirschbaum, William Tomingas, raadiotehnik A. Kruusimägi, vabatahtlik Arnold Jürgens, madrus Jüri Saaliste, reamehed Karl Kidder, Hans Martna, Mihkel Lüll, Hugo Maasik. Kongressil valitud Ülemkomitee ei astunud kunagi kokku täies koosseisus, ka esimesel komitee korraldaval koosolekul, mis oli kvoorumilt suurim komitee ajaloos, oli kohal vaid 14 liiget. Ülemkomiteele andis Jaan Kirsipuu kasutada tasuta oma J. Kirsipuu erareaalkoolimaja Peeter Süda tänaval suvekuude kestel.

 Pikemalt artiklis II Eesti sõjaväelaste kongress

II Eesti sõjaväelaste kongress tuli kokku Estonia teatrisaalis 7. jaanuaril 1918 ja kestis umbes nädal aega. Kongressil oli hääleõiguslikke esindajaid üle saja, kes oma poliitiliselt meelsuselt jagunesid kolme enam-vähem ühesuurusesse rühma:

• bolševikud (Eesti kommunistid),
• sotsialistid-revolutsionäärid (Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei) ja
• „parempoolsed”, kuhu kuulusid sotsiaaldemokraadid ja tööerakondlased jt.

II Eesti sõjaväelaste kongressi kõige dramaatilisem päev oli 12. jaanuaril, kui toimus kolm rühma poolt kongressile esitatud ettepane­kute hääletamine. Parempoolsete resolutsioonikava kaitsesid Karl Ast, Eduard Laaman ja Peeter Schneider. Eesti sotsialistide-revolutsionääride rühma seisu­kohti põhjendas Johannes Semper. Bolševike peakõnelejana esines Hans Pöögelmann.

Esimesena hääletusele tulnud parempoolsete kava kukkus läbi, pärast mida otsustasid parempoolsed toetada sotsialistide-revolutsionääride ettepa­nekut.

Sotsialistide-Revolutsionääride Partei esitatud kava võeti hääletuse tulemusena vastu, saades 62 poolt- ja 38 vastuhäält (kaks saadikut jäid erapooletuks). Sotsialistide-Revolutsionääride Partei esitatud kava kinnitamisega oli saanud kava enamiku saadikute toetuse iseseisva Eesti riigi loomiseks, välistades liitumise Nõukogude Venemaaga või Venemaa Föderatsiooniga.

Bolševikud aga lahkusid kongressilt ja tulid kokku Toompeal „1-se Eesti sotsialistlise sõjaväelaste kongressina”, kus nad asutasid Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee asemele Sotsialistlise Sõjaväelaste Nõukogu, valides sinna bolševike poolt 17 liiget ja jättes sotsialistidele-revolutsionääridele 8 kohta, mida nood aga vastu ei võtnud.

1917. aastal moodustati eesti sõjaväelaste komiteesid ja liite üle kogu Venemaa ning oktoobris 1917 oli neid ligi 30. Vaatamata omavahelistele konfliktidele suudeti Eestisse koondada kümneid tuhandeid eesti sõjaväelasi. 1917. aasta juunis peeti Tallinnas I Eesti sõjaväelaste üleriigiline kongress, mille delegaadid esindasid umbes 50 000 eestlasest sõjaväelast tervelt Venemaalt. Kongress võttis vastu resolutsiooni Eesti enesemääramise kohta ning valis keskorgani, Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, mille esimeheks sai lipnik Konstantin Päts.

• Eesti rahvusväeosad
• Eesti Esimeses maailmasõjas
• Eesti Sõjaväelaste Peterburi Keskkomitee, mis moodustati 30. aprillil 1917 algselt Peeter Schneideri, hiljem Heinrich Laretei juhatusel
• Eesti Sõjaväeosade Organiseerimise Keskkomitee Petrogradis – esindas Petrogradi sõjaväeringkonna eestlastest sõjaväelasi.
• Eesti Sõjaväelaste Büroo – Arnold Jürgensi ja hiljem lipnik Konrad Rotschildi juhtimisel
• Petrogradi Eesti Soldatite Saadikute Komitee
• XII armee Eesti Sõjaväelaste Täitesaatev Komitee (Исполнителъный комитетъ эстовъ-войнов 12-й армий), esimees Karl-Johann Laurits
• 9. Armee Eesti Sõjaväelaste Liit
• 5. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee

• Esimesed eesti rahvusväeosad