Lembit Koik

Lembit Koik (3. september 1929 Tartu – 5. jaanuar 2017) oli eesti ajakirjanik, jurist ja sporditegelane.

Ta lõpetas 1947. aastal Tartu 1. Keskkooli ja 1952. aastal Tartu Riikliku Ülikooli juristina.

Töötas 1952–1966 info- ja sporditoimetajana ning osakonnajuhatajana Eesti Raadios, Õhtulehes ja Spordilehes.

Aastatel 1966–1989 oli ta bülletääni Nõukogude Õigus peatoimetaja ja 1990. aastal asutas ajakirja Eesti Jurist, mille peatoimetaja oli 1991. aastani.

Aastail 1991–1992 oli ta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli nõunik.

Sportima suunas teda õpetaja Endel Arand. Tuli 1948–1955 veepallis ÜSK ning Tallinna Dünamo meeskonnas kolm korda Eesti meistriks ja võitis Eesti karika. 1950 Spartaki üleliiduliste meistrivõistluste pronks. Kuulus 1948–1955 Eesti veepallikoondisse ning 1946–1947 Tartu Kalevi korvpalli- ja jäähokimeeskonda.

Hiljem töötas ta spordiajakirjanikuna ja -ajaloolasena. Oli 1960–1965 Veepalliföderatsiooni esimees, 1959–1967 Jalgpalli- ja Jäähokiföderatsiooni presiidiumi liige, 1989–1998 Eesti spordiseaduse eelnõu töörühma juht, 1995 spordiseltsi Põhjakotkas asutajaid, volikogu esimees ja pikka aega juhatuse liige. Tegutses kohtunikuna (veepallis vabakategooria). Kuulus 1985. aastast Rahvusvahelisse Jalgpalliajaloo ja -statistika Föderatsiooni (ISSHS). Lembit Koik oli ka Eesti Olümpiakomitee üks taasasutajatest.

Ta oli Eesti Ajakirjanike Liidu liige (aastast 1958), auliige (1999). Oli Eesti Spordiajaloo Seltsi liige (aastast 1993), auliige (2002). Eesti Jalgpalliliidu kuldmärk (2019, postuumselt). Ta oli Eesti Ajakirjanike Liidu spordiajakirjanike sektsiooni aseesimees ning Eesti Spordiajakirjanike Ühenduse esimees ja VEKSA ühingu spordisektsiooni esimees.

Eesti Ajakirjanike Liidu esindajana oli ta kutsutud 1987. aastal Loominguliste Liitude Kultuurinõukokku. Loomeliitude ühispleenumil 1.-2. aprillil 1988 tegi ta ettepaneku pöörduda ametlikult NSV Liidu peaprokuröri poole, et tunnistada Eestis 1941. aastal ja sõjajärgsetel aastatel aset leidnud massiküüditamised ebaseaduslikuks ning tühistada nende aluseks olnud õigusaktid.

Ta osales 1988. aasta 13. aprilli telesaates "Mõtleme veel", kus toodi üldsuse ette kava algatada perestroika toetuseks Rahvarinne. Samast päevast tegutses rahvarinde algatusrühmas ja -keskuses, mille staap asus Tallinnas Mainoris. Nii eesti- kui ka venekeelse Rahvarinde Teataja esimesed numbrid valmisid 1988. aastal ajakirja Nõukogude Õigus toimetuses.

1988. aasta oktoobris toimunud Eestimaa Rahvarinde asutamiskongressil pidas Lembit Koik avakõne ja ka juhatas kongressi esimest istungit. Samal asutamiskongressil valiti ta ka Rahvarinde Eestseisuse, tänapäeva mõistes juhatuse liikmeks. Lembit Koigi näol oli Rahvarindel oma esmaklassiline jurist, kelle teadmisi ning oskusi kasutati nii Rahvarinde Harta kui ka kümnete teiste Rahvarinde otsuste ja resolutsioonide, aga Balti Assamblee dokumentatsiooni sõnastamisel. Temas oli loomingulises koosluses filoloogiline sõnatundlikkus, raudne loogika ning juriidilise terminoloogia valdamine.

Rahvarinde lühiajaloo ning tema enda osalemise selles võttis ta kokku 2004. aastal ilmunud raamatus "Balti kett".

Toimetas ja koostas spordiraamatuid, tegi kaastööd kalendritele ja välismaa ajakirjandusväljaannetele.

• "XVII olümpiamängud. Rooma" 1960 (1962, autoreid)
• "Jalgpall. Minevikust tänapäevani" (1970, koostaja ja autoreid)
• G. Kristjanson. "Eesti raskejõustiku ajaloost" (1973, toimetaja)
• "Jääpall, jäähoki" (1977, autoreid)
• Lühike spordiajalugu tutvustav sari "Sportiv Eesti" (1978–1980, inglise, saksa, soome, vene ja eesti keeles)
• "Olümpiamängud" (1980, autoreid)
• "100 aastat Eesti raskejõustikku: 1888–1988" (1996, koostaja ja autoreid)
• "Eesti sport läbi aegade" (1996, autoreid).

• 1983 Eesti NSV teeneline jurist

• Biograafia ESBL-is
• Selgust meie spordiajakirjandusse
• Rahvarinde Teataja
• Rein Veidemann. Suri ajakirjanik ja Rahvarinde üks käimalükkajatest Lembit Koik. Postimees, 5. jaanuar 2017