Pingega tüüritav ostsillaator: erinevus redaktsioonide vahel

Pingega tüüritav ostsillaator, lühend VCO (inglise k sõnadest Voltage-Controlled Oscillator) on ostsillaator, mille tekitatava võnkumise sagedus on muudetav lülituse sisendisse rakendatava pinge suurusega. Seda pinget nimetatakse tüürpingeks või seadepingeks.

VCO skeem valitakse lähtutavalt töösagedusest ja vajalikust sageduse reguleerimise ulatusest.

Kõrgetel sagedustel on levinud ostsillaator (siinuspinge generaator), mille sagedust määravas võnkeringis on mahtuvusdiood. Selle mahtuvust saab dioodile rakendatava alalispingega muuta ja niiviisi reguleerida ostsillaatori võnkesagedust umbes kolmekordses ulatuses (f_max/f_min ≈ 3).

Väga kõrgetel sagedustel (mikrolainete alas) kasutatakse pingega tüüritavas ostsillaatoris sagedust määrava elemendina võnkeringi asemel erilist YIG- (Yttrium Iron Garnet) resonaatorit, mille resonantsisagedust tüüritakse magnetväljaga. Selleks muudetakse voolu resonaatorit ümbritsevas poolis.

Madalate sageduste jaoks on välja töötatud mitmesuguseid, peamiselt operatsioonvõimenditel põhinevaid skeeme, üks neist kõrvaloleval joonisel. Nendega on saavutatav suur reguleerimispiirkond (kuni mitme suurusjärgu ulatuses).

Pingega tüüritav ostsillaator kuulub raadiovastuvõtja segustuslülituse koosseisu. Ostsillaatori võnkeringi häälestussagedust muudetakse siin mahtuvusdioodile rakendatava alalispingega.

VCO on üks faasiluku põhielemente, mis annab tagasisideahela kaudu faasidetektorile reguleerivat sagedust ja faasi.

Elektroonilises muusikas kasutatakse VCO-lülitusi helide sünteesimiseks (vt süntesaator).

Harmoonilisi võnkumisi (siinusvõnkumisi) genereerivate VCOde kõrval kasutatakse ka pingega tüüritavaid impulsigeneraatoreid, mis võivad toota ristküliku-, kolmnurga- ja saehambakujulisi impulsse.

• Voltage controlled oscillator
• Voltage Controlled Oscillator VCO Design for PLLs