Talv

Külmand on maa - ja viisteist rasket talve
seal nõmmel kevadeks on üle läind;
truu on see hing, mis hoiab mälusalve,
kui on nii mitmest valust läbi käind.

Lapsed, tuppa! Tali tuleb,
lumelell on õues ju.

Silm kusagil ei pääsmist näe,
nälg, torm ja tuisk ja lumi, jää.
Oh talv, sa armuheitmata,
kuis lähen kohtu sinuga?

Külm paugub vaid ja sammugi ei nihku –
seal variseb üks lumetäht mu pihku.

Ning laadis, kuidas liitub kant ja kant,
võib igavesi peitlilööke tunda –
see väike helbeke on kindel pant,
et meister valvab. Kuis ka talv ei unda,
ma tean, ma tean, mu ootav hing ei närtsi,
vaid näeb kord suurt ja lunastavat märtsi.

Liugleb alla lumehelbeid
õrnu, kujukaid.
Ees on rodu päevi helgeid,
tuisus tujukaid.

Valla valged lumepilved,
kattund rada, jälg.
Loodus armund põhjatalve,
lumes põlluselg.

Mis läbi aja läigatab,
on tume talve jää.
Kes sellel korra libiseb,
see pidama ei jää
ja seda tõusta aitab vaid
ta enda jõud ja jonn.
Jää alt ei paista midagi,
kuid midagi sääl on,
         sest samu salapragusid
täis on su hõimu verehääl,
ta silmavalgeil läigatab
seesama helk, mis kuskil sääl.
Jäälagendike kõminat
on täis ta luulekeel.

LASKUB SU LUUDELE TALV,
talitseb vere soonis,
väsivad puuder ja salv —
surma sinine joonis
kumendab läbi neist,
teeb meid hellaks ja araks.
Meie ei tea ju kes meist
tohib saada nii vanaks.

salakaval talv ta luurab kuude kaupa laste
akende taga et puhuda läbi aknaklaasipragude
nende peale kylma valget peyotet mis
sulgeb laste taga igavese talveune väravad
ja nende silmad on siis lumevere värvi

ma ei tea
kas taimedel on mälu
paksu koheva lume
une ja pakase mälu
aga minul küll
mina mäletan
kahekümne talve
pärastlõunaid
hämaruse ja
lumehelveste lagunemist
soojadel akendel
idülli ja
sellele järgnevat
hääbumist