Vikitsitaadid

Isa

Isa on meessoost lapsevanem.

Constance Mayer, "Autoportree koos isaga" (1801, isa osutab Raffaeli büstile, nõudes, et tütar suurest kunstnikust eeskuju võtaks).
Antoinette Béfort, "Noor teebalanna oma haavatud isa tohterdamas" (1809)
Dorette Wolff, "Issi silmatera" (1868)
Pepa Mařáková (1872-1907), "Autoportree isaga", s.d.

Proosa

muuda


  • Pole üldse loomulik, et inimesel on ainult ema, aga isa ei ole, et isast on järel üksnes pilt, mis ei räägi, isegi ei liiguta, sest see on paljalt paber. Isast on jäänud ka poksikindad ning rapiir, ja üheksa medalit, mis ta veel koolipoisina oli ujumisvõistlustel võitnud, sest ta tegi tohutult sporti — ja teda ennast ei ole olemaski. (lk 7)
  • Isa oli vist tõesti väga vapper, ükskord võttis ta koidu ajal varga kinni, suurelt hoolaualt hüppas selg ees alla ja naiseks võttis vaese tüdruku. Selleks oli kindlasti suurt julgust vaja, sest tädi Lavinia on korduvalt maininud, kui ema toas ei ole: "Puupaljas tüdruk meie perekonda! Missugune hulljulgus!" (lk 7)


See ei meeldinud mulle, ma kartsin teda ja värisesin. Aga ma ei julgenud teda eemale tõugata.
Ta käis sageli. Ja ta polnud talupidaja.
Talumehi ma ei kartnud, ma vihkasin ja põlgasin neid, nad olid mulle vastikud. (lk 15)
  • Ema küsis:
"Te ei armasta mind enam?"
Mees vastas:
"Ma pole sind kunagi armastanud. Sa nõidusid mu ära oma näo, silmade, suu ja kehaga. Sul oli mingi vägi minu üle. Aga Tobiast ma armastan. Ta kuulub mulle. Ma hakkan tema eest ise hoolitsema. Aga sina pead ära minema. Minu ja sinu vahel on kõik läbi. Ma armastan oma naist ja lapsi. Isegi seda, kes on sinust sündinud, teda armastan ma ka. Aga sind ei suuda ma enam taluda. Sa oled kõigest nooruseeksimus, kõige suurem viga, mis ma elus olen teinud." (lk 19)
  • Tundsin, kuidas minus tõusis viha selle mehe vastu, kes väitis end olevat minu isa, ja et ta tahtis minu ema maha jätta ja nõudis minult, et ka mina oma ema maha jätaksin.
Minusse asus tühjus. Mulle aitas, ma ei tahtnud enam mitte midagi. Ei õppida ega töötada talumeeste juures, kes käisid iga päev mu ema keppimas.
Mul oli ainult üks soov: ära minna, kõndida, surra, kõik oli mulle ükskõik. Tahtsin minna kaugele, mitte enam tagasi tulla, kaduda, sulada üheks metsaga, pilvedega, mitte midagi mäletada, unustada, unustada.
Võtsin sahtlist kõige suurema lihanoa. Läksin magamistuppa. Nad magasid. Mees magas ema peal. Kuu valgustas neid. Oli täiskuu. Hiigelsuur kuu.
Surusin noa mehele selga ja vajutasin kõigest jõust, et see tungiks hästi sügavale ja läbistaks ka ema keha.
Pärast seda ma läksin minema.
Kõndisin maisi- ja viljapõldude vahel, kõndisin metsas. Läksin sinnapoole, kuhu päike loojus, ma teadsin, et lääne pool on teisi maid, maid, mis on teistsugused. (lk 20)


  • Ajal enne elas ta Huskvarnas Faktorigatanil kolmekorruselises majas.
Tema isa oli päästetöötaja ja tuletõrjuja ning hukkus tulekahjus 1965. aastal.
Seal oligi murdepunkt, mida ei saanud eluilmaski maha kustutada. Sellel kohal oligi kalendris eraldusjoon. Aga ta oli kõigest seitsmeaastane. Mida teadis tema mõistest "ei iialgi", mis teda kogu ülejäänud elu jälitama jäi? Mitte miski, mis on nii iseenesestmõistetav, ei saa ju ühe sekundiga olemast lakata. Justkui poleks seda kunagi olnudki? Isa kingad olid ju ikka esikus, kuhu ta need jättis. Tema hambahari oli vannitoas ja ootas teda. Raamat, mida nad olid koos lugema hakanud, lebas lahtiselt öökapil. Oli ju selge, et ta peab olemas olema. Praegu on ta lihtsalt surnud, aga ta tuleb hiljem.
Kuid aastad läksid ja kõik jäi hiljaks.
Aga väike poiss oli ikka veel alles.
Asjatult ootas ta, et kõik oleks jälle nii nagu ennegi. (lk 20)
  • Ta ei suutnud meenutada, et nad oleksid kas või kordki teineteisega isast rääkinud. Isegi alguses mitte. Perekonnas oli kirjutamata reegel temast mitte rääkida. Nendel vähestel kordadel, kui ta katset tegi, tõmbus ema endasse nagu tigu karpi ja hakkas nutma ning palus tal oma tuppa minna. (lk 21)
  • Ta püüdis iseennast veenda, et ema kõik need aastad ninapidi vedades toimis ta õigesti, ja neil kordadel, kui südametunnistus liialt vaevas, katsus ta mõelda, et tegi seda ema pärast.
Kuid sügaval sisimas teadis ta, et tegi seda sama palju iseenda pärast.
Et mitte näha, kuidas ema on temas pettunud, et tal ei läinudki korda oma isa vääriline olla.
Mõnikord olid tema lood ta enda jaoks nii elavad, et ta neid peaaegu uskus, ja see aitas tal mingil moel mälestustele Ajast enne lähemale jõuda. Ta võis mõnikord ennast veenda, et see on isa, kes tema kaudu räägib, ja see lubas tal hetkeks tegelikkusest põgeneda ning tõendas, et ta kuulub mingisse ühendusse. (lk 24)
  • Talle meeldis alati rohkem omaette olla. Lapsena kujutles ta tihti, et isa on temaga, ja nüüd oli tagantjärele raske öelda, kas ta sellepärast eelistas peaaegu alati üksinda mängida. Koolis ei sõbrustanud ta eriti kellegagi, aga ta polnud ka tõrjutu, vaid klassi enesestmõistetav liige. Ta oli vaikne poiss ja aastatega sai nii talle endale kui tema tuttavatele selgeks, et ta eelistab omaette mängida. Sageli tegi ta koos isaga pikki jalutuskäike ja isa oli ainus, kes võis jagada tema saladusi ning kuulda kõiki tema mõtteid. Niimoodi lõi ta endale omaenda suhte isaga.
Ta pidi kujundama temast endale pildi nende nappide mälestuste abil, mis tal alles olid. Ema elas koos kõigi mälestuste ja saladustega omaenda maailmas. Ema hoidis neid kõigile kättesaamatuna oma südames nagu kallihinnalisi vääriskive. Nähtavasti tundis ta, et iga mälestus, mida ta teistega jagab, võtaks temalt ära tükikese isast ja viiks neid teineteisest veelgi kaugemale. Ta oli oma armastatu sügavale südamesse peitnud ega kavatsenudki teda kellegagi jagada. Isegi mitte nende ühiste lastega.
Pärast isa surma oli Peter algul omaenda mälestuste najal hakkama saanud, aga mida vanemaks ta sai, seda kahvatumaks need muutusid. Tema täitumatu soov oli, et ema oleks oma aardeid jaganud.
Ebaõnnestunud katsete järel polnud ta enam söandanud ema paluda. Ema andis kogu oma olemusega mõista, et see on tema isiklik territoorium, kuhu keegi teine ei pääse. Tema elu ja tema tulevik olid purunenud ja seega polnud tal mingeid kohustusi. (lk 49-50)
  • Seepärast oli isa Peteri jaoks üha rohkem legend kui inimene, ja iga omadus, mis tema kujutluses isal oli olnud, oli tegelikult tema enda välja mõeldud.
Aga ometi arvas ta teadvat, et kusagil sügaval on midagi. Midagi omast. Sügaval ajukäärudes ja -soppides oli mälestus - või pigem tunne kui mälestus - tõelisest, soojast armastusest, mida ta oli näinud oma isa näol, kui ta talle välisukse juurde vastu jooksis, ja turvatunnet sisendav tulekahjusuitsu lõhn ning lähedus, kui isa teda sülle võttis. (lk 50)
  • Iga aasta jõulude aegu tuli neile üks isa kolleeg, kaasas šokolaadikarp ja köidetud Tuletõrje aastaraamat, ning igal aastal viskas ema kohe pärast kolleegi lahkumist raamatu prügišahti. Juba esimeste jõulude ajal lippas Peter alla prügiruumi ja tõi raamatu ära ning tegi seda siis aastast aastasse. Ta kujutas endale ette, et raamatud on isa isiklik tervitus temale, ning peitis need hoolikalt pööningule nende pere hoiuruumi, et ema neid üles ei leiaks.
Ema polnud omakorda kunagi lakanud vaikides Tuletõrjele ette heitmast, et nood tema elu talt ära võtsid, ja vihkas meest, kes seda talle iga aasta jõulude ajal meelde tuletamas käis.
Kuid Peter võttis vana padja ning tegi endale pööningule magamisaseme, hiilis, taskulamp kaasas, sageli sinna ja luges raamatuid ning katsus kujundada oma arusaama sellest, milline oli see elu, mille tema isa oli endale valinud. (lk 50-51)


  • Ma ei rääkinud kaks tundi mitte sõnagi ja ema arvas, et ma olen solvunud või midagi. Aga ma ei olnud. Isa oli juba kaks aastat tagasi surnud ja minu arvates oli see just sobiv aeg uue mehe majja võtmiseks. Mu isa suri vähki. Kopsuvähki, kui aus olla. See tuli suurest suitsetamisest. Mul on tunne, et mu isa suitsetas oma esimese sigareti kusagil sõimerühmas. Siis kui teised liivakastis üksteisele liiva silma pildusid ja nutta löristasid. Ma absoluutselt ei imestaks seda oma isa puhul. Küllap istus ta lihtsalt kuskile karusselli peale, pani koni ette ja tal oli täiesti pohhui, kui kasvatajad räuskama kukkusid või midagi. Jah, just nii ma arvan. Mu isa oli kõva suitsumees.


  • Gansey oli oma isalt pärinud loogilise mõtlemise, kiindumuse uurimistöö vastu ja enamiku riiklike loteriide suuruse toetusfondi.
Vennad Lynchid olid oma isalt pärinud kõigutamatud egod, kümme aastat ühe tundmatu iiri muusikariista mängutunde ja oskuse tõsiselt poksida. Niall Lynch ei olnud just sageli kodus viibinud, aga kui oli, oli ta olnud hiilgav õpetaja. (lk 74)
  • Perekond Lynchi lugu oli järgmine. Elas kord üks mees nimega Niall Lynch ja tal oli kolm poega. Üks neist armastas oma isa rohkem kui teised. Niall Lynch nägi hea välja, oli karismaatiline, rikas ja salapärane. Ühel päeval tiriti ta tumehallist BMW-st välja ja peksti veljevõtmega surnuks. See juhtus kolmapäeval. Neljapäeval leidis poeg Ronan isa surnukeha sissesõiduteelt. Reedel lõpetas pereema rääkimise ega lausunud enam kunagi ühtegi sõna.
Laupäeval said vennad Lynchid aru, et on isa surma järel saanud rikkaks ja jäänud kodutuks. Testament ei lubanud neil majas midagi puutuda — ei oma riideid ega mööblit. Ega vaikivat ema. Testament kohustas neid otsekohe Aglionby ühiselamusse kolima. Vanim vend Declan pidi kontrollima fonde ja oma vendade elusid, kuniks nood saavad kaheksateist täis.
Pühapäeval varastas Ronan oma lahkunud isa auto.
Esmaspäeval lõpetasid vennad Lynchid omavahel sõbrustamise. (lk 75)


  • Austeni südikatel kangelannadel kipuvad olema üsna äpardunud isad, kes kas huvipuudusest, suurest eneseimetlusest või lihtsalt elukorralduslikust saamatusest jätavad oma tütarde elu korraldamise nende endi hooleks. Ärahellitatud noorema tütrena on Emma loonud oma peas omalaadse nukuteatri, mille juht ta ise on ja mille nukkudeks enda teadmata kõik ümberolijad. (lk 532)


  • Mu isa parandab maju ja autosid. Teda huvitab, kuidas mehaanilised asjad toimivad. Ja kui ei toimi, siis kuidas saaks need toimima. Inimeste juures huvitab teda, milline auto neil on ja miks. Kui ei ole autot, siis miks ei ole autot. (lk 19)
  • Isa on mulle elu kohta palju õpetanud. Ta õpetas mind pussnoaga vestma, kala püüdma, õpetas autot pesema ja tankima, õpetas jalgrattaga sõitma ja lauas söögipalvet lugema. Ta õpetas, et sõpru aidatakse alati ja et talgutöös peitub jõud. Ta õpetas selgeks korrutustabeli ja heinateo ja hallrästaid vihkama, õpetas vilistama. Isa õpetas raha pangas hoidma, inimestele silma vaatama ja neid usaldama. Isa õpetas, et igas inimeses on midagi head. Ta õpetas, et ega müts meest ei riku. Ta õpetas julgust nõrgemaid kaitsta ja oma arvamus valjult välja öelda. (lk 48)

Luule

muuda
  • mul on mu isa
kes on pensionil
ja remondib nüüd kolmetoalist
korterit lasnamäel ja kleebib liblikaid mu tapeedile
ja piltidele
kui ma olen parasjagu saksamaal ära
õppimas
ja vaid mu kass valvab mu torni
see kõik näeb välja väga psühhedeelne ja natuke
perversne
aga isale ma seda ei ütle see polnud
vast lõpuni tema eesmärk


  • ja siis ükspäev
isa oli tagasi
ta käed olid soojad
maksis alimendid ära
ei lubanud enam mitte kunagi enam
mitte juua käes roosisülem
ei tõstnud kätt enam ema vastu
ei vägistanud enam mind
mu õde
ja teist õde
...
isa tuli tagasi
maksis alimendid ära
ja me ei pidanudki teda
mina ja õde ja õde
35 korda südamesse noaga lööma
kägistama sülitama siis
ta tundmatuseni deformeerunud
keha peale
...
me olime valmis
meil oli kõik käepärast
mina ja õde ja õde
me olime valmis
aga siis
isa oli tagasi
ta käed olid soojad


On sügistaevas juba süttind tähed,
nii ruttu läheneb detsembriöö.
Võib-olla praegu isa koju läheb,
päev on tal möödund pingelises töös.

Käes gaasilatern heidab erku valgust,
see ümber põldudele erendab.
Taat astub õue. Trepil pühib jalgu
ja reipa huumoriga teretab.
...
Mu kallis isa! Samad käed mind sülle
kord tõstsid päikselises lapse-eas.
Need karedad ja kallid käed on alles,
mis palju aastaid paitasid mu pead.
...
Kui oma töös ma innustajat vajan,
kui mõnes viperuses araks löön,
siis mõtlen, kuidas isa samal ajal
teeb naljatades rasket tööd.

Ta näole peegelduvad ääsileegid
või kevadtuul ta juukseid hõljutab.
Nii hea ja südamlik ei ole keegi
kui minu isa, minu tubli taat.

  • Ilmi Kolla, "Minu taat", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 32-33


Isa oli mul politseimees Chicagos.
Aeg oli raske siis -
gangsterid, vaesus, kriis.
...
Ja ema nutma jäi
sel ööl, kui ringi surm Chicagos käis.
Isa polnud tulnud koju töölt,
oodata võis kõike sellelt öölt
veel ja veel.
...
Ja siis äkki kõik vaikseks jäi,
oli kuulda, kell veel käis.
Isa seisis ukse peal,
haaras ema sülle sealt.
Kuigi ise näost nii hall.
oli õnne olnud tal.

Vanasõnad

muuda
  • Ema hellitab, isa karistab.
  • Ema mees ei ole ikka lapse isa.
  • Ema sureb, isa põgeneb.
  • Ema tuntud, isa tundmata.
  • Isa (ema) süda laste küljes.
  • Isa hirm kõigeks eaks.
  • Isa kogub, poeg pillutab.
  • Isa kuri, ema kuri, veel kurjem venna naine.
  • Isa olgu sikk ehk sokk, kui aga ise olen mees.
  • Isa, pea kübar peas, kuni elad laste seas!
  • Isa saab küll naise, aga lapsed ei saa ema.
  • Isa sepp, poeg sepp, poja pojast saab mitu seppa.
  • Isa sõna enam kui ema vits.
  • Kestab isa eaks, poja põlveks ja tütrele veel tükiks ajaks.
  • Kui isa sureb, siis ema kõduneb.
  • Kuidas isa ees, nõnda poeg taga.
  • Mis isa korjanud üsaga (sülega), poeg pillab hõlmaga.
  • Olgu isa hunt või karu, kui aga ise mees.
  • Venna arm vesine, sõsara arm sõkline, isa arm erapooletu, ema arm igavene.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Isa&oldid=126404"