Eduard Vilde
eesti kirjanik
Eduard Vilde (4. märts 1865 Pudivere, Pudivere mõis, Avanduse vald (Simuna kihelkond) – 26. detsember 1933 Tallinn) oli eesti kirjanik, ajakirjanik, poliitik ja diplomaat, kriitilise realismi algataja eesti kirjanduses.
Vilde peateoseks on ajalooliste romaanide triloogia "Mahtra sõda", "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" ja "Prohvet Maltsvet". Hästi on tuntud draama "Tabamata ime", komöödia "Pisuhänd" ja romaan "Mäeküla piimamees". Teoste alusel on vändatud ka mängufilme ("Vigased pruudid", "Külmale maale" ja "Mäeküla piimamees").
Proosa
muuda- Taewataat tegi inimese mullast, aga daanlase tegi ta suhkrust. Ja Hans Kaspar Jebbeseni oli ta iseäranis magusast suhkrust teinud, sõtkudes alkoholi käekasteks tarwitades. Kui magusad peawad weel Daani Eewad olema! olen ma sagedaste mõelnud, sest need on suhkrust ja rõõsast koorest tehtud.
- Daanlane, kellel süüa on, sööb wähemast wiis korda päewas, ja mida ta sööb, sellest on neli wiiendikku suhkurdatud. Magusad on ta leemed ja magusad ta pudrud, magus ta liha, magus ta kala, magus ta salat — kõik magus isegi hapu kurgini ja hapendatud heeringani! Ja mida puhas suhkur ei magusta, seda magustawad magusad marjad ja puuwiljad — sa leiad neid leeme ja pudru seest niihästi kui küpsise ja kaste seest.
- "Lunastus", 6. peatükk
Tema kohta
muuda- Erakordse võimaluse võimumeestega ebameeldivaid repliike vahetada pakkus Vildele veel üks kroonulik ettevõtmine. Nimelt otsustas valitsus kirjaniku 60. sünnipäeva puhul 1925. a teha žesti ja kinkida talle suvila. Seda otsiti mitu head aastat ja ei leitudki (kõik leitud hooned olid veel elamiskõlblikud, arvas irooniline ajakirjandus). Hiljem asendati see lubatud suvila priikorteriga Kadriorus. Eduard Vilde kirjutas "Minu "Issameie" uueks aastaks 1927", milles palus muuhulgas:
- "Ja keela kõigile ära minult küsimast, kus on mu valitsuse poolt kahe aasta eest kingitud uus kodu, sest seda Sa ei tea isegi ning mind hakkab see alaline pärimine juba tüütama. Aamen!" (lk 88)
- Harald Peep, "Nii et suled lendavad", 2001
- Mõne aasta eest veel Vilde muuseumis töötades ja igapäevaselt kirjaniku maapealne delegaat olles, oli mul juba mõnda aega põues suur paine. Selle paine nimi oli VILDE puudumine Eesti teatris!
- Ühest küljest on see terav probleem, kuna teame, et teater suudab elustada kirjandusklassikat, viia seda uutesse kõrgustesse ja serveerida sellest ka 21. sajandi eestlasele väärt vaimutoitu. Ilma teatrilaval olemata nagu polegi klassikul lootust?!
- Teisalt on see valus probleem, kuna teater - see oli muidu ateistliku Vilde religioon. Väärika olemise ja timmitud avaliku sõnaga Vilde kaotas teatrist rääkides justkui meele!
- Saksa okupatsiooni tingimustes avas Vilde 20. augustil 1918 Estonia teatri uue hooaja. Ta räägib kriisiajal pühalikult ilust, tõest ja kvaliteedist. Teatrist on ehk isegi just kriisiaja kiuste saanud tema jaoks pühakoda. Vilde pühitseb vaimutemplit teeniva preestrina seda rahvuslikku kunstikoda ja lubas seda innukalt ajakõrgusele viia. Ta kutsus igaüht osalema nendel esteetilistel jumalateenistustel nii täna kui ka homme, sest see aitab saada paremaks inimeseks.
- Vilde vaimu tempel täna on muidugi tema muuseum.
- Vilde on kahtlemata ka esimene, kes tõi eesti kirjandusse triibud. Eesti kirjanduses on vist nii, et seal, kus triibud, seal Vilde.
- Kairi Tilga kõne Klassiku Sõbra tiitli üleandmisel Urmas Vadile, Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts, 14.02.2021